Lorenzo Snow’ elu ja teenimistöö

21aastane Lorenzo Snow lahkus 1835. aastal ratsutades oma vanematekodust ja võttis suuna Oberlini kolledži suunas Ohio osariigis Oberlinis. Tal ei olnud aimugi, et sellel lühikesel teekonnal kogeb ta midagi, mis muudab kogu tema elu.

Ratsutades mööda teed oma kodulinnas Ohio osariigis Mantuas, kohtas ta ühte meest, kes samuti hobuse seljas ratsutas. Mehe nimi oli David W. Patten ja ta oli hiljuti kutsutud Issanda Jeesuse Kristuse apostliks. Ta oli teeninud misjonil ning sõitis tagasi Ohio osariiki Kirtlandi viimse aja pühade juurde. Kaks meest reisisid koos umbes 50 kilomeetrit. Lorenzo Snow meenutas hiljem:

„Meie vestlus kaldus usu ja filosoofia teemadele ja oma noore ea ja harituse pärast ei võtnud ma tema juttu tõsiselt, eriti kuna tema grammatika jättis soovida. Kui ta aga jätkas oma siiral ja alandlikul moel juttu päästmisplaanist, pidin tõdema, et ta on jumalamees ja et tema tunnistus on õige.”¹

Vanem Pattenit kohates ei olnud Lorenzo Snow Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, kuid ta oli tuttav mõningate Kiriku õpetustega. Prohvet Joseph Smith oli külastanud Snow’de perekonda ja Lorenzo ema ja õed Leonora ja Eliza olid saanud ristitud ja kinnitatud Kiriku liikmeteks. Kahjuks oli Lorenzo tol ajal hõivatud teiste asjadega, nagu ta ise ütles, ning tal ei olnud aega sellistele asjadele mõtelda.² Kõik see muutus, kui ta kõneles vanem Patteniga. Rääkides oma kogemusest, ütles Lorenzo Snow: „See oli minu elu pöördepunkt.”³ Ta kirjeldas, kuidas ta ennast selle vestluse ajal tundis:

„Ma tundsin oma südames torget. Mu kaaslane vist mõistis seda, sest viimane asi, mida ta mulle ütles pärast oma tunnistuse jagamist, oli see, et ma enne magamaminekut ise seda kõike Issanda käest küsiksin. Ma tegin seda ning selle tulemusena on alates päevast, mil ma kohtasin seda suurt apostlit, kõiki minu püüdlusi mõõtmatult suurendatud ja kõrgendatud.”

Vanem Patteni „absoluutne siirus, tema ausus ja vaimujõud”⁴ avaldasid kestvat mõju noormehele, kes ka ise pidi kord apostlina teenima. See vaikne vestlus viis omakorda teiste sündmusteni, mis valmistasid Lorenzo Snow’d ette saama Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendiks, Jumala sõnumitoojaks maa peal.

Kasvades kodus täis usku ja rasket tööd

Kui Oliver Snow 6. mail 1800. aastal abiellus Rosetta Leonora Pettibone’iga, liitusid kaks tugevat perekonda, kes olid rikkad usu ja usutraditsioonide poolest. Pruut ja peigmees olid varajaste Inglismaalt Ühendriikidesse rännanute järeltulijad, kelle esivanemad olid ületanud Atlandi ookeani 1600ndatel aastatel, põgenedes usulise tagakiusamise eest. Oliver ja Rosetta veetsid oma esimesed abieluaastad Massachusettsi osariigis, kus neil sündis kaks tütart, Leonora Abigail ja Eliza Roxcy. Pärast laste sündi kolisid nad Ohio osariiki Mantuasse, mis oli tol ajal Ühendriikide kõige läänepoolsem asula. Nad olid üheteistkümnes perekond, kes Mantuasse kolis. Seal sündis perre veel kaks tütart, Amanda Percy ja Melissa. Viies laps Lorenzo, Oliveri ja Rosetta esimene poeg, sündis Mantuas 3. aprillil 1814. Hiljem sai ta endale kaks venda, Augustuse ja Samuel Pearce’i.⁵

Perekondade traditsioone jätkates õpetasid Oliver ja Rosetta oma lastele usu, raske töö ja hariduse tähtsust. Nad jutustasid neile lugusid raskustest, mida nad oma kodu rajades ületama pidid, õpetades sellega oma lapsi taluma raskusi ja hindama Jumala õnnistusi. Eliza kirjutas: „Me võime oma vanemate kohta öelda, et nende ausameelsus oli vaieldamatu ning nad väärisid usaldust kõigis oma suhetes ja äritehingutes ning õpetasid oma lastele töökust, kokkuhoidlikkust ja kõrget moraali.”⁶ Lorenzo oli tänulik selle eest, et vanemad olid temasse alati suhtunud hoolitsuse ja õrnusega.⁷

Suuremaks kasvades töötas Lorenzo alati hoolsalt nii ajalike kui intellektuaalsete eesmärkide nimel. Tema isa viibis tihti kodust eemal, teenides kogukonna avalikke huve. Oliveri äraolekul pidi Lorenzo vanema pojana talu eest hoolitsema. Ta võttis seda tööd tõsiselt ja tegi seda edukalt. Kui Lorenzo parasjagu ei töötanud, oli ta ametis lugemisega. Eliza ütles: „Raamat oli tema alaline kaaslane.”⁸

Meenutades Lorenzo isiksuse arengut, märkis Eliza: „Juba varajases lapsepõlves näitas ta üles töökust ja iseloomukindlust ja need iseloomujooned saatsid teda kogu elu.”⁹

Loobudes noorpõlve ambitsioonidest

Oliver ja Rosetta Snow õhutasid laste uudishimu usu suhtes. Nad lubasid oma lastel õppida erinevate kirikute kohta ja avasid oma kodu kõigele heale ja arukale, mis erinevatel usulahkudel pakkuda oli. Isegi see ei äratanud Lorenzos erilist huvi usu vastu, vähemasti mitte niipalju, et ta oleks otsustanud mõne kindla usulahu kasuks.¹⁰ Tema unistuseks oli saada armeekomandöriks ja tema unistus võttis võimust elu teiste mõjutuste üle, „mitte et tal oleks meeldinud kellegagi tülitseda,” kirjutas ajaloolane Orson F. Whitney, vaid ta „oli võlutud armeekarjääri romantikast ja rüütellikkusest.”¹¹ Kuid peagi vahetas ta selle ambitsiooni teise vastu. Ta lahkus kodust ja astus haridust omandama lähedalolevasse Oberlini kolledžisse.¹²

Oberlini kolledžis õppides tekkis Lorenzol taas huvi usu vastu. Teda mõjutas ikka veel kõnelus vanem Patteniga. Lorenzo mitte ainult ei mõtisklenud taastatud evangeeliumi õpetuste üle, vaid jagas neid ka teiste Oberlini kooli õpilastega, isegi nendega, kes õppisid kirikuõpetajaks. Kirjas oma õele Elizale, kes oli kogunenud koos pühadega Kirtlandisse, ütles ta: „Mind on saatnud päris suur edu mormoonluse propageerimisel tulevaste kirikuõpetajate seas. On tõsi, et nad pole mormoonlust omaks võtnud, aga seda pole ma ka ise teinud. Siiski on mõned nede seast mulle tunnistanud, et näevad teie õpetustes arukust. Ei ole kerge muuta Oberlini õpilaste eelarvamusi mormoonluse suhtes.”

Samas kirjas vastas Lorenzo ka oma õelt saadud kutsele. Eliza oli korraldanud, et Lorenzo võis peatuda Kirtlandis tema juures ja õppida heebrea keelt klassis, milles osalesid ka prohvet Joseph Smith ja mõned Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmed. Lorenzo kirjutas: „Mul on hea meel kuulda, et sulle meeldib Kirtlandis; kuigi ma ei soovi praegu sinu juurde kolida, olen siiski sellest huvitatud, eriti kui sealsed õppimisvõimalused on samasugused kui siin. Kui mitte muu pärast, siis oleks mulle päris huvitav ja ehk ka kasulik kuulda jutlusi õpetustest, mida olen siin Oberlinis nii kaua kaitsnud ja toetanud.”

Kuigi Lorenzole avaldasid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku õpetused muljet, kõhkles ta Kirikuga liitumises. Kuid ta oli Kirikust huvitatud. Oma kirjas Elizale esitas ta Kiriku kohta palju küsimusi. Ta ütles, et Oberlini kooli ususeminari õpilased peavad pühendama üle seitsme aasta usinale õppimisele, enne kui neil lubatakse paganatele öelda, et taevas on Jumal, nagu juristid, kes peavad saama kvalifikatsiooni, enne kui saavad loa kõneleda. Samas ütles Lorenzo õele: „Teie inimesed toetuvad oma õpetustes rohkem taevasele abile kui kolledži õpetustele.” Ta avaldas soovi paremini mõista, kuidas Vaim töötab, küsides õelt, kas Püha Vaimu saab anda ka tänapäeval. Ta küsis: „Kas Jumal annab Püha Vaimu alati ainult teise inimese vahendusel?”¹³ Teisisõnu tahtis ta teada, kas Püha Vaimu saamiseks on vajalik preesterluse volitus.

Lorenzo oli tänulik Oberlini kolledžis leitud sõprade ja saadud hariduse eest, kuid talle ei meeldinud sealsed usuõpetuse tunnid. Viimaks lahkus ta kolledžist ja võttis vastu õe kutse õppida heebrea keelt Kirtlandis. Lorenzo sõnul osales ta heebrea keele tunnis ainult selleks, et valmistuda ülikooli astumiseks Ameerika Ühendriikide idaosas.¹⁴ Aga Eliza märkis, et peale heebrea keele „õppis ta palju igavese evangeeliumi elava usu kohta.”¹⁵ Peagi leidis Lorenzo vastused küsimustele, mida oli esitanud Oberlini kolledžis, ja 1836. aasta juunis ristis vanem John Boynton, üks Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi esimesi liikmeid sellel evangeeliumi ajajärgul, Lorenzo ja ta kinnitati Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks.

Kaks nädalat hiljem küsis üks sõber: „Vend Snow, kas sa oled pärast ristimist saanud Püha Vaimu?” Lorenzo meenutas: „See küsimus tekitas minus segadust ja pettumust. Kuigi ma olin saanud kõik, mida ma ehk vajasin, ei olnud ma saanud seda, mida ootasin.” Kuigi teda oli kiriku liikmeks kinnitatud, ei olnud ta saanud erilist ilmutust Pühalt Vaimult. Ta ütles: „Ma polnud rahul mitte sellega, mida olin teinud, vaid iseendaga. Selliste tunnetega läksin ma tol õhtul oma tavapärasesse paika, kus Issanda poole palvetasin.” Ta põlvitas palves ja sai oma palvele kohe vastuse. „See ei kustu minu mälust niikaua, kui mu mälu püsib,” kuulutas Lorenzo hiljem.”… Ma sain täiusliku teadmise, et Jumal on olemas, et Jeesus, kes suri Kolgatal, on Tema Poeg ja et prohvet Joseph sai Jumala volituse teha Tema tööd. Selle ilmutuse erilisust ei suuda kirjeldada ükski inimene! Ma naasin oma elupaika. Nüüd võisin tunnistada kogu maailmale oma kindlast teadmisest, et Jumala Poja evangeelium on taastatud ning Joseph oli Jumala prohvet ja volitatud Tema nimel kõnelema.”¹⁶

Saanud sellest kogemusest tuge, valmistas Lorenzo ennast ette misjonile minekuks. Eliza ütles, et pöördumine usku muutis tema ambitsioone ja „avas talle uue maailma”. Eliza märkis: „Maise sõjamehekuulsuse omandamise asemel astus Lorenzo taeva armee ridadesse.”¹⁷

Põhimisjonäri katsumused

Lorenzo Snow alustas oma misjoniteenistust Ohio osariigis 1837. aasta kevadel. Just nagu Kirikuga liitudes pidi ta ka misjonile minekuks muutma oma plaane. Lorenzo kirjutas oma päevikusse: „1837. aastal loobusin [ma] täielikult kõikidest oma lemmikideedest.”¹⁸ Ta loobus oma plaanist saada klassikaline haridus Ameerika Ühendriikide idaosas.¹⁹ Samuti nõustus ta reisima ilma leiva ja paunata − teisisõnu minema ilma rahata ja lootma teiste lahkusele toidu ja varjupaiga leidmisel. See oli Lorenzo jaoks eriti raske, sest nooruses oli ta alati tähtsaks pidanud ise ennast ülal pidada rahaga, mida ta oli isatalus aidanud teenida. Ta ütles: „Ma polnud harjunud toidu ja ulualuse hankimisel toetuma kellelegi teisele. Kui reisisin kodust kaugemale, andis isa mulle kulude tarbeks alati piisavalt raha. Ja minna nüüd ja paluda toitu ja peavarju oli minu jaoks väga raske, sest mind oli kasvatatud teisiti.”²⁰ Lorenzo otsustas seda teha, kuid ainult sellepärast, et oli saanud „Jumalalt kindla teadmise selle vajalikkusest”.²¹

Mõned vanem Snow’ onud, tädid, nõbud ja sõbrad viibisid esimesel koosolekul, mida ta misjonärina juhatas. Meenutades esimest korda, kui ta evangeeliumi kuulutas, ütles ta: „Ma olin tol ajal väga häbelik ja … mul oli raske kõnelda kõikide sisse kutsutud sugulaste ja naabrite ees. Ma mäletan, et enne õhtut, kui pidin kõnelema, palvetasin kogu päeva. Ma läksin üksinda välja ja palusin Jumalat, et Ta ütleks mulle, millest rääkida. Minu tädi rääkis mulle hiljem, et ta peaaegu hakkas hirmust värisema, kui nägi mind koosolekul püsti tõusmas. Ma avasin suu ja ei tea siiani, mida ma ütlesin, aga mu tädi sõnul rääkisin hästi oma kolmveerand tundi.”²² Tänulikult meenutas Lorenzo: „Ma uskusin ja olin kindel, et Vaim annab mulle teada, mida öelda. Ma olin paastunud ja palvetanud, alandanud ennast Issanda ees, hüüdes Tema poole võimsas palves, et Ta annaks mulle oma püha preesterluse väge ja inspiratsiooni; ning kui ma seisin selle inimhulga ees, teadmata, mida ütelda, langes kohe, kui ma oma suu avasin, Püha Vaim tugevasti minu peale, täitis mind valgusega ja andis mulle ideid ja sõnu, millega oma ideid kuulajaskonnale edastada.”²³ Selleks ajaks, kui vanem Snow sealt piirkonnast lahkus, oli ta aidanud ristida ja liikmeks kinnitada oma onu ja tädi, mitu nõbu ja sõpra.²⁴

Jaganud evangeeliumi oma pere ja sõpradega, jätkas vanem Snow oma misjonitööd teistes linnades, teenides ühtekokku ühe aasta. Ta kirjutas: „Sellel misjonil olles rändasin ma Ohio osariigi erinevates kohtades ja ristisin palju inimesi, kes on jäänud tõele ustavaks.”²⁵

Lorenzo Snow polnud pärast misjonit kuigi kaua kodus olnud, kui tundis soovi uuesti evangeeliumi jagada. Ta ütles: „Minu misjonikutse vaim oli mul nii tugevasti meeles, et ma ihkasin taas seda tööd teha.”²⁶ Seekord kuulutas ta taastatud evangeeliumi Missouri, Kentucky, Illinoisi ja uuesti Ohio osariigis.

Mõned inimesed olid vanem Snow’ ja tema sõnumi suhtes vaenulikud. Näiteks kirjeldas ta ühte juhtumit Kentucky osariigis, kus grupp inimesi kogunes kellegi majja, et kuulda teda kõnelemas. Pärast jutlustamist sai ta teada, et osa tema kuulajatest plaanis talle koduteel kallale tungida. Vanem Snow meenutas, et keset rahva tunglemist puudutas ühe mehe käsi kogemata tema mantlitaskut, mis pani mehe kohe muretsema. Tundnud vanem Snow taskus mingit kõva eset, hoiatas ta kohe oma kaaslasi, et misjonäril on püstol taskus. Hiljem kirjutas vanem Snow: „Sellest piisas, et need lindpriid oma kurjast plaanist loobuksid.” Selle loo üle naerdes lisas vanem Snow: „See nii-öelda püstol, mis nad eemale peletas ja mu naha päästis, oli minu taskupiibel, kallis kingitus armastatud patriarhilt isa Joseph Smith vanemalt.”²⁷

Teised inimesed võtsid vanem Snow ja tema sõnumi rõõmuga vastu. Ühes Missouri asulas õpetas ta viit inimest, kes ristiti südatalvel. Vanem Snow ja tema kaaslased pidid jõejäässe augu raiuma, et talitust läbi viia. Külmast hoolimata tulid mõned pöördunud veest välja käsi plaksutades ja Jumalat ülistades.²⁸

Vanem Snow’ esimesed kaks misjonit kestsid 1837. aasta kevadest kuni 1840. aasta maikuuni. Väljavõtted tema kirjadest kirjeldavad seda aega Issanda teenistuses järgmiselt: „Ma veetsin ülejäänud talve (1838–1839) reisides ja jutlustades, … mind saatis vahelduv edu ja erinev kohtlemine − vahel võeti mind vastu kõige viisakamal moel ning kuulati sügava huviga, teinekord sai mulle osaks väärkohtlemine ja solvang; kuid kunagi ei koheldud mind hullemini kui Jeesust, kes on minu eeskujuks.²⁹ Kui ma vaatan tagasi nendele kogemustele, … paneb see mind imestama.³⁰ Issand oli koos minuga ja abistas mind minu raskes töös.”³¹

Misjon Inglismaal

1840. aasta mai alguses liitus Lorenzo Snow pühadega Illinoisi osariigis Nauvoos, kuid ta ei jäänud sinna kauaks. Ta kutsuti sõitma üle Atlandi ookeani, et teenida misjonil Inglismaal, ning ta lahkus samal kuul. Enne teeleasumist külastas ta nende üheksa apostli peresid, kes juba Inglismaal teenisid.

Brigham Youngi peret külastades märkas vanem Lorenzo, et nende palkmajal olid palkide vahed kinni toppimata, mis laskis tormituultel majast läbi puhuda. Õde Young oli tulutult otsinud pere piimalehma ja väsinult koju tagasi tulnud. Hoolimata oma raskest olukorrast ütles ta vanem Snow’le: „Sa näed, millises olukorras me oleme, aga ütle talle [minu abikaasale], et ta minu pärast ei muretseks, ma soovin, et ta jääks misjonile, kuni ta auväärselt vabastatakse.” Õde Youngi vaesest ja halvast olukorrast liigutatuna tahtis vanem Snow neile abiks olla: „Mul ei olnud palju raha, kõigest kümnendik sellest, mida vajasin, et misjonile sõita, ja mul ei olnud ka lootust raha kuskilt juurde saada ja pidin juba järgmisel päeval teele asuma. Ma võtsin taskust osa oma vähestest varudest, … aga õde Young keeldus seda vastu võtmast. Kui ma siis ikkagi püüdsin talle raha anda ja tema sellest kindlalt keeldus, libises raha pooleldi kogemata ja minu poolt osalt meelega kõlinal põrandale ja veeres põrandalaudade vahele, mis tegi meie vaidlusele lõpu. Üteldes õde Youngile head aega, jätsin ma ta raha üles korjama.”³²

Illinoisi osariigist reisis vanem Snow edasi New Yorki, kus läks laevale, et sõita üle Atlandi ookeani. 42-päevasel reisil raputasid laeva kolm tugevat tormi. Ümbritsetuna hirmunud ja nutvatest kaasreisijatest, jäi vanem Snow rahulikuks, uskudes, et Jumal teda kaitseb. Kui laev Inglismaal Liverpoolis randus, oli vanem Snow süda „täis suurimat tänu Jumala vastu, kes hoiab neid, kelle Ta kutsub ja saadab kuulutama päästmist maailma rahvastele”.³³

Pärast seda, kui vanem Snow oli neli kuud Inglismaal teeninud, laiendati tema vastutusala. Ta määrati teenima Londoni konverentsi juhatajana, mis tänapäeva mõistes on ringkonna juhataja. Ta jätkas evangeeliumi kuulutamist ja samuti juhtis tööd selle piirkonna preesterluse juhtide (nagu koguduse juhatajad) seas. Selles teenistuses oli tema juhiks vanem Parley P. Pratt, kes oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige ja misjonijuhataja. Vanem Lorenzo kirjutas paljudest inimestest, kes uurisid päästmise kohta, kirjeldas ruumi, mis oli pühapäevasel koosolekul pilgeni täis, ja rõõmust ristida [pöördunuid] Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse karja hulka. Olles misjonitöö suhtes optimistlik ja entusiastlik, ütles vanem Snow: „Kuigi meid ümbritseb igasugune kurjus, tõuseb Siion esile ja muutub varsti selle linna säravaks valguseks.”³⁴

Londoni konverents kasvas märkimisväärselt vanem Snow’ juhatuse all. Samas kui vanem Snow rõõmustas selle edu üle, maadles ta juhi kohustuste koormaga. Kirjas vanem Heber C. Kimballile Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist tunnistas ta, et need katsumused on pannud teda võtma juhtimises teise suuna kui kunagi varem.”³⁵ Vanem Lorenzo kirjutas vanem Kimballile: „Teie ja vanem [Wilford] Woodruff ütlesite, et see on õpetlik kogemus, ja seda on see tõesti olnud. … Minu saabumisest peale on pühade seas pidevalt midagi uut esile kerkinud. Vaevalt laheneb üks probleem, kui kohe kerkib esile teine.” Ta tunnistas, et oli oma uutes kohustustes kiiresti õppinud: „Ma ei oleks suutnud nende raskustega silmitsi seista, [kui] Jumal ei oleks mind suuresti abistanud.”³⁶ Samasuguseid tundeid väljendas ta kirjas vanem George A. Smithile Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist: „Seda vähest, mis ma olen teinud, ei teinud ma üksi, vaid Jumala abiga. Üks asi, mida ma tean oma kogemusest, püüdes suurendada oma kutset kui Iisraeli õpetaja, on see, et iseenesest ei tea ega suuda ma midagi teha, ma näen nüüd ka selgesti, et ükski püha ei või edu saavutada muidu, kui kuuletudes Kiriku juhtide juhatusele ja nõuannetele. Ma olen kindel, et niikaua, kui ma pean kinni Tema käskudest, toetab ja kannab Issand Jumal mind minu kutses. … Niikaua kui ma käin Tema ees alandlikuna, annab Ta mulle väge jagada õigemeelset nõu ja ilmutuse vaimu.”³⁷

Lisaks evangeeliumi kuulutamisele ja Londoni konverentsi juhatamisele kirjutas vanem Snow usuteemalise brošüüri, et aidata misjonäridel selgitada taastatud evangeeliumi. See brošüür pealkirjaga The Only Way to Be Saved, („Ainus viis saada päästetud”), tõlgiti hiljem mitmesse keelde ning seda kasutati pidevalt 19. sajandi teisel poolel.

Vanem Snow teenis Inglismaal kuni 1843. aasta jaanuarini. Enne lahkumist täitis ta ülesande, mille oli saanud president Brigham Youngilt. Ta kirjutas ainsa märkuse selle ülesande kohta oma päeviku lehe äärele: „Viisin president B. Youngi palvel kaks Mormoni Raamatut kuninganna Victoriale ja prints Albertile.”³⁸

Inglismaalt lahkudes juhtis vanem Snow gruppi Briti viimse aja pühasid, kes emigreerusid Nauvoosse. Ta kirjutas oma päevikus: „Ma juhatasin kahesaja viiekümne liikmelist seltskonda, kellest paljud olid mu lähedased sõbrad, kes olid liitunud Kirikuga minu õpetamise tulemusena. Seekordne reis üle ookeani ümbritsetuna sõpradest oli kadestamisväärt võrreldes minu üksildase laevasõiduga kaks ja pool aastat varem.”³⁹ Vanem Snow’ kogemused laeval Swanton näitasid tema juhivõimeid ja usku Jumalasse. Järgnev lugu on võetud vanem Snow’ päevikust.

„Ma kutsusin [pühad] kokku ja kokkuleppeliselt jagasin nad üksusteks ja allüksusteks, määrasin igale grupile vastava juhi ning korraldasin kompanii juhtimise. Leidsin meie hulgast mitu ülempreestrit ja oma kolmkümmend vanemat. Olles tuttav paljude vanemate sooviga teha kas või natukene midagi, mis neile ühel või teisel viisil tunnustust tooks, otsustasin, et on ohutum neile kõigile tegevust anda, ja seepärast otsustasin panna igaühe neist millegi eest vastutama. Kogu kompanii kogunes igal õhtul ühiseks palveks. Kaks korda nädalas toimus jutlus ja pühapäevastel koosolekutel võtsime sakramenti.

Meie kapten, kellega soovisin paremini tuttavaks saada, tundus olevat väga eemalehoidev ja reserveeritud. … Oli selgelt näha, et tal olid meie suhtes eelarvamused. Me olime oma kaks nädalat merel olnud, ilma et midagi tõsist või tavapärasest merereisist erinevat oleks juhtunud, kui leidis aset järgmine sündmus.

Noore sakslasest stjuuardiga juhtus eluohtlik õnnetus. Ta oli väga korralik, tõsine ja usaldusväärne noormees ning oli kaptenit saatnud juba mitmendal reisil. Ta oli võitnud nii kapteni kui ülejäänud meeskonna poolehoiu ning ka pühad olid temasse kiindunud. Teated tema halvast seisundist panid kogu laeva kurvastama ja muret tundma.

Ta suust tuli verd ja ta kannatas krambihoogude käes. Tulutult oli proovitud erinevaid ravimeetodeid ja lõpuks kadus igasugune lootus tema elu päästa. Kapten palus madrustel enne magamaminemist noormehega ükshaaval hüvasti jätta, sest ei arvatud, et haige suudab öö üle elada. Paljude silmad olid haige kajutist väljudes pisaratest märjad.

Kui õde Martin (üks laeval viibinud viimse aja pühadest) noormehe voodiserval istus, palus ta, et haige noormees lubaks minul teda õnnistada, et ehk tooks see talle tervise tagasi. Ta nõustus sellega rõõmsalt. Kui see sõnum saabus, oli südaöö ja ma magasin oma koikul. Ma tõusin kohe üles ja läksin haige kajutisse. Teel kohtusin vanemtüürimehega, kes tuli noormeest vaatamast. Minust möödudes kohtus ta vanem Staines’iga ja nentis, et härra Snow paneb küll käed stuujardi pea peale, “aga,” ütles ta (kurva häälega), „sellest pole enam kasu, vaese vennikesega on nüüd asjad ühel pool.” Vanem Staines aga vastas: „Issand võib käte pealepanemise kaudu tema tervise taastada.” … „Kas sa tõesti arvad nii?” imestas madrus oma südame lihtsuses.

Edasi minnes kohtasin kajuti uksel kaptenit, kes paistis olevat nutnud. Ta lausus: „Mul on hea meel, et te tulite, härra Snow, aga sellest pole enam kasu, sest varsti on stjuuardi lõpp käes.” Ma astusin kajutisse ja istusin noormehe aseme kõrvale. Tema hingamine oli väga kiire nagu sureval inimesel. Ta ei suutnud valju häälega rääkida, kuid andis mulle teada, et soovib minult õnnistust saada. Tuli välja, et tal oli Saksamaal Hamburgis naine ja kaks last, keda ta üleval pidas. Ta oli nende pärast väga mures.

Ma panin oma käed tema pea peale ja olin vaevalt õnnistuse lõpule viinud, kui ta istuli tõusis, lõi käsi kokku ja hüüdis Issandale kiitust enda tervekstegemise eest. Peagi pärast seda tõusis ta asemelt, läks kajutist välja ja kõndis laevatekil ringi.

Järgmisel hommikul olid kõik üllatunud stjuuardit elusana nähes ja imestasid, et ta suutis oma tavakohuseid täita. Kõik madrused vandusid, et see oli ime; pühad teadsid, et see oli nii ja rõõmustasid ning kiitsid Jumalat; kapten uskus seda kindlalt ja oli sügavalt tänulik ning sellest ajast peale oli tema süda meiega ühte köidetud. Ta tegi meie heaks kõik, mis oli tema võimuses, ning muretses pidevalt meie heaolu pärast, osales meie koosolekutel, ostis ja luges meie raamatuid. Tema abid tegid sama, ja kui ma nendega New Orleansis (Louisiana osariigis) hüvasti jätsin, lubasid nad mulle, et lasevad end ristida. Aasta hiljem sain kirja vanemtüürimehelt, kes teatas, et nad olid … täitnud oma lubaduse. Kapten teatas samuti oma otsusest tulevikus evangeelium vastu võtta ja elada koos pühadega. Stjuuard ristiti, kui me New Orleansi jõudsime, ja lahkumisel kinkis mulle Piibli, mis on mul siiamaani alles.”⁴⁰

Vanem Snow kirjutas: „Paljud madrused nutsid, kui me Swantonilt lahkusime. Me kõik tundsime hardust.”⁴¹ New Orleansist sõitsid vanem Snow ja teda saatvad pühad praamiga mööda Mississippi jõge edasi. Nad saabusid Nauvoosse 12. aprillil 1843.

Jätkuv pühendumine Issanda tööle

Pärast oma seitsemeaastast teenistust põhimisjonärina muutusid Lorenzo Snow’ teenimisvõimalused mõneks ajaks. 1843.–1844. aasta talvel pakkusid kohaliku kooli varahaldurid talle tööd õpetajana. Ta võttis pakkumise vastu, kuigi teadis, et paljud õpilased tundsid uhkust õpetajate väärkohtlemise ja koolide vara lõhkumise üle. Lorenzo otsustas, et laste austuse võitmiseks tuleb tal endalgi nende suhtes austust üles näidata. Lorenzo õde Eliza kirjutas: „Ta rääkis nende poistega, nagu oleksid nad kõige auväärsemad härrad. … Ta tegi kõvasti tööd, et poisid teaksid, et ta on nendest huvitatud ja soovib neid nende õppetöös edasi aidata. … Sel viisil headuse ja veenmisega nende meelsus muutus − Lorenzo võitis nende usalduse, tänu tema kannatlikkusele ja pidevale tööle muutusid noored jõhkardid endast lugu pidavateks noorukiteks ja hulk aega enne semestri lõppu olid neist saanud tublid õpilased.”⁴²

1844. aastal sai Lorenzo Snow Kirikus uue ülesande. Ta kutsuti Ohio osariiki juhtima Joseph Smithi Ameerika Ühendriikide presidendiks valimise kampaaniat. Prohvet oli pettunud, kuidas Ühendriikide valitsus oli viimse aja pühasid kohelnud; ta kirjutas presidendikandidaatidele ja küsis, kuidas nad Kirikusse suhtuvad. Vastustega rahule jäämata otsustas Joseph Smith ise presidendiks kandideerida.

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum määras Lorenzo Snow’ ja teised asutama Ohio osariigis poliitilist organisatsiooni, mis toetaks Joseph Smithi kandidatuuri.⁴³ Nad teavitasid avalikkust, kuidas oli rikutud pühade põhiseaduslikke õigusi. Lorenzo sõnul oli see väga huvitav töö.⁴⁴ Mõned inimesed olid prohveti kandidatuurile väga vastu, samas kui teised tundsid, et Joseph Smith võiks juhtida riiki edu ja õitsengu suunas.

Lorenzo Snow meenutas: „Nende kahe äärmuse keskel jõudis minu edu äkilise lõpuni, kui saabus kinnitatud teade prohveti ja tema venna Hyrum Smithi tapmisest.”⁴⁵ Lorenzo naasis kurva südamega Nauvoosse.⁴⁶

Isegi sellel traagilisel ajal töötasid pühad usinalt Jumala kuningriigi ehitamiseks. Lorenzo märkis hiljem: „Kõigevägevama juhatusel liikus kuningriik edasi.”⁴⁷ Nad jätkasid evangeeliumi kuulutamist ja üksteise toetamist ning nad töötasid koos, et viia oma linna templi ehitus lõpuni.

Kui Lorenzo Snow kogunes koos pühadega Nauvoosse, oli ta otsustanud mitte kunagi abielluda, vaid pühendada oma elu evangeeliumi kuulutamisele. Tema õde Eliza märkis hiljem: „Lorenzo kõikehõlmav soov oli pühendada kogu oma aeg, anded ja kõik, mis tal oli, teenimistööle.” Ta tundis, et pereelu vähendaks tema kasulikkust Issanda töös.⁴⁸

Lorenzo ettekujutus abielust ja perekonnast hakkas muutuma 1843. aastal, kui ta vestles Mississippi jõe kaldal prohvet Joseph Smithiga. Prohvet tunnistas ilmutusest, mille oli saanud mitmenaisepidamise kohta. Ta ütles Lorenzole: „Issand avab sulle selestilise abielu seaduse vastuvõtmiseks ja sellele kuuletumiseks.”⁴⁹ Pärast seda nõuannet hakkas Lorenzo mõistma, et abiellumine on Issanda käsk ja oluline osa Taevaisa õnneplaanis.

1845. aastal abiellus Lorenzo Snow kahe naise, Charlotte Squiresi ja Mary Adaline Goddardiga. Sel ajal oli Kirikus tavaks mitmenaisepidamine. Hiljem pitseeriti ta veel teiste naistega. Tema pühendumine oma naistele ja lastele sai osaks tema pühendumisest Issandale.

Pühad jätkasid Jumala kuningriigi ehitamist Nauvoos, kuid jätkus ka nende tagakiusamine. 1846. aasta veebruaris, keset külma talve, sundisid vihased jõugud pühasid oma kodusid ja templit maha jätma. Pühad alustasid pikka rännakut läände oma uue kodu suunas.

Aidates pühadel koguneda Soolajärve orgu

Kuigi Lorenzo Snow ja tema pere lahkusid Nauvoost koos teiste pühadega, jõudsid nad Soolajärve orgu alles aasta pärast esimest teerajajate rühma. Nagu enamik tolleaegseid viimse aja pühasid, nii elasid ka nemad oma teekonnal ajutistes asulates. Lorenzo koos perega peatus lühikest aega Iowa osariigis Garden Grove’i asulas, kus nad ehitasid neile järgnevatele pühadele palkidest majakesi. Sealt kolisid nad edasi Mount Pisgah asulasse, mis oli samuti Iowa osariigis.

Mount Pisgah asulas hoolitses Lorenzo koos oma pere ja teiste pühadega nende vajaduste eest ja valmistas asulat ette inimeste jaoks, kes nende järel Soolajärve orgu tulid. Nad ehitasid palkmaju ning isegi külvasid vilja ja hoolitsesid põldude eest, ehkki teadsid, et saagi koguvad juba teised. Mount Pisgah asulas kutsuti Lorenzo asulat juhtima. Kuigi inimesi (kaasa arvatud tema enda peret) kimbutasid kurbus, haigused ja surm, töötas ta usinalt, et aidata inimestel leida lootust, tugevdada üksteist ning püsida kuulekana Issanda käskudele.⁵⁰

1848. aasta kevadel käskis president Brigham Young Lorenzo Snow’l Mount Pisgah asulast lahkuda ja rännata Soolajärve orgu. Lorenzo kutsuti taas pühasid juhtima, seekord teerajajate rühma kaptenina. Rühm jõudis Soolajärve orgu 1848. aasta septembris.

Teenimine Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena

1849. aasta 12. veebruaril kutsuti Lorenzo Snow Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi koosolekule. Ta jättis kohe oma töö pooleli ja läks koosolekule, mis oli juba alanud. Teel mõtiskles ta, miks teda oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi koosolekule kutsutud. Ta kartis, et äkki süüdistatakse teda mingis väärteos. Aga teades, et ta oli ustavalt täitnud oma kohustusi, heitis ta selle muremõtte peast. Kuid ta ei osanud ette kujutada, mis teda ees ootab. Kohale jõudnud, kuulis ta üllatusega, et ta on kutsutud teenima kvoorumi liikmena. Selsamal koosolekul asetati tema ja kolm teist meest − vanem Charles C. Rich, vanem Franklin D. Richards ja vanem Erastus Snow (Lorenzo Snow’ kauge sugulane) − apostliks.⁵¹

Lorenzo Snow’ apostliks pühitsemine andis suuna kogu ta ülejäänud elule. Tema kutse ühena Kristuse nime erilistest tunnistajatest (ÕL 107:23) mõjutas kõike, mida ta tegi. Hiljem avaldas ta oma mõtteid apostli kohustuste kohta:

„Esiteks peab apostel saama Jumala ilmutuse kaudu jumaliku teadmise, et Jeesus elab ja et Ta on elava Jumala Poeg.

Teiseks peab tal olema jumalik volitus anda Püha Vaimu, mis on jumalik põhimõte, mis teeb teatavaks kõik Jumala asjad, tehes ilmsiks Tema tahte ja eesmärgid, juhtides kogu tõeni ja näidates tulevasi asju, nii nagu Päästja on kuulutanud.

Kolmandaks on teda Jumala väega volitatud läbi viima evangeeliumi pühasid talitusi, mis kinnitatakse igale inimesele taevaliku tunnistusega. Tuhanded inimesed, kes elavad nüüd nende mägede orgudes ja kes said need talitused minu kaudu, on elavateks tunnistajateks selle väite tõesusest.”⁵²

Lisaks oma kutse vastutusalale oli vanem Snow’l kindel veendumus, mida tähendab olla Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige: „Meie, kaksteist, oleme otsustanud jätta kõrvale kõik, mis juhiks meie tähelepanu ära meie kohustuste rajalt, et me võiksime olla üksmeelsed, nii nagu [Esimene] Presidentkond on üksmeelne. Me oleme kokku liidetud sellesama armastusega, mis seob Jumala Poega Isaga.”⁵³

Sellise arusaamaga oma isiklikust kutsest ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi missioonist pühendas vanem Lorenzo Snow oma elu Jumala riigi ehitamisele maa peal. Ta vastas kutsele teenida mitmel eri viisil ja mitmes eri kohas.

Misjon Itaalias

1849. aasta üldkonverentsil kutsuti vanem Snow asutama misjon Itaalias. Kuigi see maa, kultuur ja keel olid talle võõrad, võttis ta kõhklemata kutse vastu. Vähem kui kaks nädalalt pärast konverentsi oli ta valmis teele asuma, olles andnud endast parima, et leida oma äraolekul abi oma naistele ja lastele.

Kui tema ja teised misjonärid Ühendriikide idaossa reisisid, et sealt edasi laevaga üle Atlandi ookeani sõita, olid tal mõttes oma pere ja inimesed, keda ta peatselt pidi teenima asuma. Kirjas oma õele Elizale kirjutas ta: „Minu rinnus oli palju erinevaid tundeid. … Me kiirustasime üha kaugemale võimsast magnetist − KODUST! Kuid me teadsime, et töö, mida me tegema asume, toob valgust neile, kes olid elanud pimeduses ja pimeduse varjude orus, ja meie südamed kiirgasid armastust ja me kuivatasime oma pisarad.”⁵⁴

Vanem Snow ja tema kaaslased jõudsid 1850. aasta juulis Itaaliasse Genovasse. Nad nägid, et Issanda töö edeneb seal aeglaselt. Vanem Snow kirjutas: „Ma olen üksi ja võõras selles suures linnas kaheksa tuhat miili eemal oma armastatud perekonnast, ümbritsetuna inimestest, kelle tavad ja eripärad on mulle tundmatud. Ma olen tulnud nende meeli valgustama ja õpetama neile õigemeelsuse põhimõtteid, kuid ma ei näe mingit võimalust see eesmärk saavutada. Ma ei tea, kuidas seda saavutada.” Olles mures itaallaste rumaluse, … kurjuse, kohutava pimeduse ja ebausu pärast, kirjutas ta: „Ma palun oma Taevast Isa vaadata armulikkusega nende inimeste peale. Oo Issand, las nad leiavad sinu silmis kaastunnet, et nad ei hukkuks. Andesta neile nende patud ja lase neil mind tundma õppida, et nad võiksid tundma õppida Sind ja teada, et Sina oled mind saatnud oma kuningriiki rajama. … Kas ei ole nende inimeste hulgas mõnda Sinu poolt väljavalitut? Juhata mind nende juurde ja Sinu nimi pälvib au läbi Jeesuse Kristuse, Sinu Poja.”⁵⁵

Vanem Snow leidis need väljavalitud valdeslaste seast. Valdeslased elasid Piemonte regioonis − mägedevahelises orus Itaalia ja Šveitsi piirist lõuna pool ning Itaalia ja Prantsusmaa piirist ida pool. Nende esivanemaid oli taga kiusatud ja ühest kohast teise aetud, kuna nad uskusid muistsete apostlite volitusse ja soovisid järgida apostlite õpetusi, mitte aga liituda tolleaegse religiooniga.

Kirjas president Brigham Youngile kirjutas vanem Snow, et valdeslased olid läbi aegade kannatanud „pimedust ja julmust” ning „olid püsinud kindlana justkui kalju, mida ookeanilained peksavad”. Aga enne viimse aja pühade misjonäride Itaaliasse saabumist oli valdeslastel alanud „sügava rahu aeg” ja neil paistis olevat suurem usuvabadus kui teistel itaallastel. Ta märkis, et „ainult vähe aega enne misjoni avamist avati tee evangeeliumi kuulutamiseks ja üheski teises Itaalia osas polnud seadused nii soodsad”.

Soovides selle rahva kohta rohkem teada saada, läks vanem Snow raamatukokku, et nende kohta lugeda. Ta kirjutas: „Raamatukoguhoidja, kelle juurde ma läksin, ütles, et raamat, mida ma kirjeldasin, oli raamatukogus olemas, kuid hetkel välja laenutatud. Ta oli vaevu oma lause lõpetanud, kui sisenes üks naine selle raamatuga. „Milline kokkusattumus!” imestas raamatukoguhoidja. „See härra otsis just seda raamatut.” Peagi veendusin, et need inimesed olid Italias esimesed, kes väärisid kuulda evangeeliumi.”⁵⁶

Vanem Snow ja tema kaaslased soovisid Piemonte regioonis evangeeliumi kuulutada, aga nad tundsid, et peaksid asjale lähenema ettevaatlikult, luues sõprussuhteid ja näidates inimestele oma usaldusväärsust. Kui nad tundsid, et on inimestega loonud head suhted, ronisid nad lähedal kõrguva mäe otsa, laulsid kiitusi taeva Jumalale ja ütlesid palve, pühendades Itaalia misjonitöö tegemiseks. Nad väljendasid ka oma pühendumust tööle ja vanem Snow andis oma kaaslastele preesterluse õnnistuse, et neid kohustuste täitmisel abistada. Innustatuna mäe peal saadud kogemusest, nimetas vanem Snow selle mäe Brighami mäeks.⁵⁷

Isegi pärast seda kogemust läks mööda peaaegu kaks kuud, enne kui keegi soovis Kirikuga liituda. 27. oktoobril 1850. aastal rõõmustasid misjonärid, kui nägid Itaalias viimaks esimest ristimist ja liikmeks kinnitamist.⁵⁸ Vanem Snow ütles hiljem: „Töö siin on aeglane ja tüütu. … Kuid siiski on Kirik asutatud. Puu on istutatud ja ajab juuri laiali.”⁵⁹

Ühel ööl nägi vanem Snow und, mis aitas tal mõista oma Itaalia misjoni olemust. Unenäos oli ta koos sõpradega kalal. Ta jutustas: „Me olime rõõmsad, nähes suurt ja ilusat kala kaugel eemal veepinnal ujumas. Me nägime paljusid inimesi viskamas sisse oma võrke ja õngesid, kuid nad kõik seisid ühe koha peal, samas kui meie edasi liikusime. Ühest inimesest möödudes märkasin, et minu konksu otsa oli jäänud kala. Kartsin, et meest võib ärritada, kui ma kala tema nina all välja tõmban, seega ootasin, kuni kaldale jõudsin. Kuid kala veest välja tõmmates olin üllatunud ja pettunud nähes, kui väike mu saak oli. Leidsin olevat väga veidra, et kõigi nende uhkete ja suurte kalade hulgast mina nii väikese välja tõmbasin. Kuid minu pettumus kadus, kui avastasin, millised suurepärased omadused sellel kalal olid.”⁶⁰

Vanem Snow’ unenägu oli kui ettekuulutus. Ta ei näinud Itaalias suurt arvu pöördunuid ja nagu hiljem märkis üks teine misjonär – need, kes evangeeliumi vastu võtsid, ei olnud rikkad ega kuulsad.⁶¹ Kuid vanem Snow ja tema kaaslased olid tööriistadeks Issanda käes, tuues häid ustavaid inimesi Jumala kuningriiki − inimesi, kes olid tänulikud, et alustasid teed uuel lõputa rajal.⁶² Vanem Snow juhtimise tulemusena tõlgiti Mormoni Raamat itaalia keelde.

Peaaegu poolteist sajandit hiljem kõneles üks teine apostel, vanem James E. Faust, meestest ja naistest, kes liitusid Kirikuga tänu vanem Snow’ ja tema kaaslaste tööle: „Mõned neist tulid esimese käsikärude rühmaga Soolajärve orgu. … Paljud nende järglastest hoolitsesid äsja taastatud Kiriku viinamäe eest ja panustavad tänapäeval palju ülemaailmsesse Kirikusse, uskudes oma esivanemate kombel, et apostlid hoiavad võtmeid, mis kunagi ei roosteta.”⁶³

Kiriku ülesehitamine

Vanem Snow teenis hiljem teistel misjonitel, suurendades oma kutset Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena „Kiriku [Esimese] Presidentkonna juhatuse all, … ehita[des] üles Kirikut ja korralda[des] selle asju kõigi rahvaste seas” (ÕL 107:33).

1853. aastal kutsus president Brigham Young Lorenzo Snow’ juhtima perede gruppi teel asulasse Utah’ põhjapoolses maakonnas Box Elderis. See asula oli väike, organiseerimata ja halval järjel. Vanem Snow asus kohe organiseerima inimesi vastavalt pühitsemise seadusele, nagu prohvet Joseph Smith oli õpetanud. Inimesed rajasid linna, millele vanem Snow pani president Brigham Youngi järgi nimeks Brigham City. Koos töötades ja üksteist toetades rajasid linna elanikud koolisüsteemi, vabrikud, niisutussüsteemi, kaubandusorganisatsiooni ja isegi teatriühingu. Kuigi nad ei elanud täielikult pühitsemise seaduse järgi, võtsid nad juhatust selle põhimõtetest ja näitasid, mida üks kogukond suudab koostöö ja usina tööga ära teha. President Snow’ tütar Leslie kirjutas: „Brigham Citys ei laiseldud. Seal valitses aktiivsus ja edu, millele polnud üheski teises asulas võrdset.”⁶⁴

Vanem Snow ja tema pere elasid Brigham Citys mitu aastat. Ta juhtis sealseid pühasid ja aeg-ajalt teenis misjonitel teistes piirkondades. 1864. aastal teenis ta lühikesel kolmekuulisel misjonil Hawaii saartel. Ta läks sinna koos vanem Ezra T. Bensoniga, kes oli samuti Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, ja vanem Joseph F. Smithi, Alma Smithi ning William W. Cluffiga.⁶⁵ Aastatel 1872–1873 saatis ta president George A. Smithi, esimest nõuandjat Esimeses Presidentkonnas, üheksakuulisel Euroopa ja Lähis-Ida ringreisil, mille käigus nad külastasid ka püha maad. Nad läksid president Brigham Youngi palvel, kes lootis, et nende õigemeelne mõju valmistaks teisi rahvaid ette vastu võtma taastatud evangeeliumi.⁶⁶ 1885. aastal kutsuti vanem Snow külastama mitmeid Ameerika indiaanlaste gruppe Ameerika Ühendriikide kirdeosas ja Wyomingi osariigis. Augustist kuni oktoobrini asutas ta seal misjoneid ja organiseeris Kiriku juhte abistama neid, kes olid ristitud ja liikmeks kinnitatud.

Templitöö

President Heber J. Grant, Kiriku seitsmes president, märkis, et president Lorenzo Snow „pühendas aastaid oma elust templitööle.”⁶⁷ Armastus templitöö vastu sai alguse president Snow’ uskupöördumise alguspäevadel ja sügavnes tema apostlina teenimise ajal. Peagi pärast ristimist ja liikmeks kinnitamist osales ta koosolekutel Kirtlandi templis. Hiljem võttis ta innukalt vastu kutse koguda annetusi Nauvoo templi ehitamiseks. Nauvoo templi valmimisel teenis president Snow seal templitöötajana, aidates viimse aja pühadel saada enne väljarännet läände templiand ja pitseerimistalitused. Tema kohustused templis jätkusid ja täienesid, kui ta kutsuti teenima apostlina. President Snow kõneles Utah’ osariigis Logani templi sissepühitsemise tseremoonial. Pärast seda, kui president Wilford Woodruff pühitses Utah’ osariigis Manti templi, luges president Snow järgnevate päevade istungitel pühitsuspalve. Kui Soolajärve templile asetati kõrgema torni otsa päiskivi, juhatas president Snow suurt rahvahulka hosiannahüüdes. Pärast Soolajärve templi pühitsemist teenis ta seal esimese templipresidendina.

President Snow’ 80. sünnipäeval avaldas kohalik ajaleht sellise lugupidamisavalduse: „Oma elu õhtul [on ta] ikka ametis suure tööga, millele pühedas oma elu. Ta jätkab pühas templis suurepärast tööd, millele tema ja ta kaaslased on ennast pühendanud − tööd, millel on suur tähtsus patu ja surma käes vaevlevas maailmas.”⁶⁸

Inimeste teenimine

Reisides ühest kohast teise, õpetades suuri inimhulkasid, leidis president Snow aega ka üksikinimeste ja perede teenimiseks. Näiteks 1891. aasta märtsis, kui ta teenis Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatajana, esines ta kõnega Brigham City konverentsil. Tema kõne ajal asetati poodiumile sedelike. Pealtnägija ütles, et juhataja Snow „katkestas kõne, luges sedeli läbi ja selgitas pühadele, et teda on kutsutud külastama inimesi, keda vaevab sügav mure”. Ta palus ennast vabandada ja lahkus poodiumilt.

Sedel oli Brigham City elanikult, kelle nimi oli Jacob Jensen. Sedelil oli kirjas, et Jacobi tütar Ella oli surnud pärast nädal aega sarlakite käes kannatamist. Vend Jensen oli sedeli kirjutanud selleks, et juhataja Snow’le tütre surmast teada anda ja paluda tal valmistuda matusteks. Kuid juhataja Snow tahtis kohe peret külastada, kuigi pidi seepärast oma kõne pooleli jätma ja lahkuma koosolekult, mille eesistujaks ta oli. Enne kui juhataja Snow koosolekult lahkus, palus ta Rudger Clawsonil, kes oli siis Box Elderi vaia juhataja, endaga kaasa minna.

Jacob Jensen kirjeldas, mis juhtus, kui juhataja Snow ja juhataja Clawson tema koju jõudsid.

„Juhataja Snow seisis Ella voodi ääres paar minutit ja küsis siis, kas meil on kodus pühitsetud õli. Ma olin üllatunud, kuid ütlesin, et on, ja tõin õli juhataja Snow’le. Ta ulatas õli vend Clawsonile ja palus tal Ellat võida. Seejärel kinnitas juhataja Snow võidmise ja andis Ellale õnnistuse.

Mõned juhataja Snow’ selle talituse jooksul öeldud sõnad avaldasid mulle erilist muljet ja ma mäletan neid isegi praegu. Ta ütles: „Kallis Ella, Issanda Jeesuse Kristuse nimel ma käsin sul tulla tagasi ja elada, sest sinu missioon ei ole veel lõppenud. Sul on veel täita suur missioon.”

Ta ütles, et Ella kasvatab üles suure pere ja lohutab oma vanemaid ja sõpru. Ma mäletan neid sõnu hästi. …

Kui juhataja Snow oli õnnistuse lõpetanud, pöördus ta mu naise poole ja ütles: „Ära enam leina ega kurvasta! Kõik läheb hästi. Vend Clawsonil ja minul on tegemist ja me peame lahkuma. Me ei saa siia jääda, aga olge kannatlikud ja oodake ning ärge leinake, sest kõik läheb hästi.” …

Ella olukord jäi muutumatuks üle tunni pärast juhataja Snow’lt õnnistuse saamist ehk kolm tundi pärast tema surma. Tema ema ja mina istusime ja valvasime Ella voodi juures, kui ta ühtäkki oma silmad lahti tegi. Ta vaatas toas ringi ja nägi meid seal istumas, aga nagu otsis kedagi teist. Tema esimesed sõnad olid: „Kus ta on? Kus ta on?” Me küsisime: „Kes? Kus on kes?” „Vend Snow,” vastas tüdruk. „Ta kutsus mu tagasi!””⁶⁹

Vaimude maailmas viibides oli Ella tundnud sellist rahu ja õnne, et ta ei tahtnud tagasi tulla. Kuid ta kuuletus juhataja Snow’ häälele. Sestsamast päevast alates lohutas ta oma pereliikmeid ja sõpru, aidates neil mõista, et nad ei pea leinama oma surnud armsamaid.⁷⁰ Hiljem ta abiellus ja sünnitas kaheksa last ja teenis ustavalt oma Kiriku kutsetes.⁷¹

Juhatades Kirikut Issanda prohveti, nägija ja ilmutajana

2. septembril 1898 suri pärast üheksat aastat Kiriku presidendina teenimist president Wilford Woodruff. Juhataja Lorenzo Snow, kes teenis tol ajal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatajana, viibis Brigham Citys, kui ta uudist kuulis. Ta sõitis kiiremas korras rongiga Salt Lake Citysse, teades, et Kiriku juhatamise vastutus lasub nüüd Kaheteistkümne Apostli Kvoorumil.

Tundes ennast võimetuna, kuid valmis täitma Issanda tahet, läks president Snow Soolajärve templisse palvetama. Vastusena tema palvele külastas Issand teda. President Snow tunnistas hiljem, et „ta nägi isiklikult Päästjat … templis ja kõneles temaga näost näkku.” Issand ütles talle, et ta Kiriku Esimese Presidentkonna viivitamatult ümber organiseeriks ega ootaks, nagu tehti Kiriku eelmiste presidentide surma korral.⁷² 1898. aasta 13. septembril toetas Kaheteistkümne Apostli Kvoorum president Snow’d Kiriku presidendina ja seejärel asus ta teenima presidendina. Kiriku üldliikmeskond toetas teda 9. oktoobril ja ta asetati Kiriku viienda presidendina ametisse 10. oktoobril.

President Snow’ eeskuju ja ilmutuste kaudu õppisid viimse aja pühad teda tundma kui oma prohvetit. Ka teist usku inimesed tundsid teda kui tõelist jumalameest.

Suhted viimse aja pühadega

Kui Kiriku president oli president Snow tihti eesistujaks vaiakonverentsidel. Pühadega kohtudes väljendas ta oma armastust ja austust nende vastu. Tema sõnad ja teod näitasid, et kuigi ta tunnistas oma kutse pühadust, ei asetanud ta ennast kõrgemale inimestest, keda ta teenis.

Ühel vaiakonverentsil osales president Snow erilisel vaia lastele korraldatud istungil. Lastel paluti võtta ritta ja minna ükshaaval prohveti juurde, et tema kätt suruda. Enne seda tõusis president Snow püsti ja ütles: „Kui ma teil kätt surun, tahan ma, et te mulle otsa vaataksite, et te võiksite mind alati meeles pidada. Ma ei ole parem kui paljud teised inimesed, kuid Issand on andnud mulle suure vastutuse. Alates ajast, mil Issand ennast mulle ilmutas, olen ma püüdnud täita iga oma kohust. Ma soovin, et te mind meeles peaksite selle kõrge kutse pärast, mis mulle on antud. Pidage meeles, et surusite kätt Jeesuse Kristuse Kiriku presidendil. Ma loodan, et te ei unusta minu ja mu nõuandjate, president Cannoni ja president Smithi ning apostlite eest palvetada.”⁷³

President Snow’ poeg LeRoi jutustas järgmise loo ühest vaiakonverentsist Utah’ osariigis Richfieldis: „President Lorenzo Snow ja Francis M. Lyman [Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist] viibisid Richfieldi vaia konverentsil. Pärast alguslaulu küsis vaiajuhataja vend Lymanilt, kes tema arvates peaks tegema alguspalve. Vend Lyman ütles, et seda peaks küsima president Snow’lt (pidades silmas, et ta peaks selle küsimuse president Snow’le esitama). Selle asemel aga palus vaiajuhataja president Snow’l alguspalve teha. President Snow oli kohe nõus ja enne palve alustamist väljendas tänu, et teda palvet tegema paluti, sest tal pole ammu olnud võimalust seda teha. Räägitakse, et ta tegi ilusa alguspalve.”⁷⁴

Suhted teist usku inimestega

President Snow’ mõju ulatus viimse aja pühadest kaugemale. Kui teist usku inimesed temaga kohtusid, hakkasid nad austama teda ja Kirikut, mida ta esindas. Reverend W. D. Cornell, ühe teise kiriku õpetaja, külastas Salt Lake Cityt ja tal oli võimalus kohtuda president Snow’ga. Ta kirjutas:

„Mind viis tema kõrgeaulisuse juurde tema viisakas ja kogenud sekretär ja ma leidsin end kätt surumas ühe kõige meeldivama ja armastusväärsema mehega, keda eales olen kohanud − mehega, kellel on imeline võime panna inimesi ennast tema seltsis vabalt tundma −, osava vestlejaga, kelle juures tunnevad kõik ennast teretulnuna.

President Snow on oma meeles, hinges ja kehas kultuurne mees. Tema sõnad on valitud, diplomaatilised, sõbralikud ja õpetlikud. Tema maneerid näitavad, et ta on käinud heades koolides. Tema vaim on leebe nagu lapsel. Teid tutvustatakse ja te olete temaga rahul. Te räägite temaga ja ta meeldib teile. Kui te veedate temaga rohkem aega, hakkate teda armastama.” Pöördudes oma lugejate poole, kellel oli Kiriku suhtes eelarvamusi, ütles reverend Cornell: „Ja siiski on ta mormoon! Mormoonlus peab kõvasti pingutama, et president Snow’st kunagi jõhker ja toores mees teha. Kui mormoonlus on verminud maailmale sellise mehe, kes on vaimult vaikne, distsiplineeritud ja intelligentne, siis peab mormoonluses leiduma midagi head.”⁷⁵

Üks teine kirikuõpetaja, reverend Prentis, kirjutas samuti kohtumisest president Snow’ga: „Tema nägu jutustab hingest, kus asub Rahuvürst, ja see annab tunnistust tema kohta. Olles veetnud oma elu inimesi uurides, leian ma aeg-ajalt sellise tunnistuse. Selline oli nägu, mida ma täna nägin. … Ma ootasin, et leian Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendi näost arukust, heatahtlikkust, väärikust, enesevalitsust ja jõulisust, aga kui mind president Lorenzo Snow’ga tutvustati, siis hetkeks ma ehmusin. … Tema nägu oli rahu vägi, tema juuresolek rahupalve. Tema silmad ei olnud üksnes koduks vaiksele palvele, vaid vaimse jõu koda. Kui ta kõneles kindlamast prohvetisõnast ja kindlast lootusest, mis tal oli, ja kindlast usust, mis oli saanud võidu elu katsumuste ja probleemide üle, vaatasin tunnete mängu tema näol ja pöörasin erilist tähelepanu õrnadele väljendustele, mis paljastasid tema hinge, ning minus võttis võimust kõige kummalisem tunne, nagu seisaksin pühal maapinnal, et see mees ei tegutsenud mingite eeskirjade, isiklike huvide või mingi teise otstarbe eesmärgil, vaid tema tegevusel oli teiste inimeste omast erinev motiiv. … Kui mormooni kirik võib luua selliseid tunnistajaid, ei lähe neil vaja hea kirjamehe oskusi ega suure jutlustaja elegantseid kõnesid.”⁷⁶

Ilmutus kümnisest

President Snow on ehk kõige paremini tuntud selle poolest, et sai kümnise seadust puudutava ilmutuse. 1899. aasta maikuus tundis ta vaimu õhutust, et peab koos teiste Kiriku juhtidega reisima Saint George’i linna Utah’ osariigis. Kuigi ta ei teadnud, mispärast nad sinna minema peavad, oli ta koos vendadega kärme vaimu õhutust järgima ja kahe nädala pärast olid nad Saint George’is. 17. mail pärast Saint George’i saabumist sai president Snow ilmutuse, et peab kõnelema kümnise seadusest. Järgmisel päeval ütles ta pühadele järgmist: „Issanda sõna teile ei ole midagi uut, see on lihtsalt see: AEG ON KÄES IGAL VIIMSE AJA PÜHAL, KES LOODAB OLLA TULEVIKUKS VALMIS JA TOETADA OMA JALAD KINDLALE ALUSELE, TÄITA ISSANDA TAHET JA MAKSTA TÄISKÜMNIST. See on Issanda sõna teile ja see on Issanda sõna igale asulale kogu Siioni maal.”⁷⁷

Pärast selle sõnumi jagamist Saint George’is jagasid president Snow ja tema reisikaaslased sama sõnumit Lõuna-Utah’ linnades ja teistes kogukondades Saint George’i ja Salt Lake City vahel. Kui nad 27. mail tagasi jõudsid, olid nad pidanud 24 koosolekut, kus president Snow pidas 26 jutlust ja surus kätt 4417. lapsel. Nad olid reisinud 680 kilomeetrit rongiga ja 500 kilomeetrit hobuvankriga.⁷⁸ President Snow sai sellest külastusest palju energiat ja jätkas kümnise seaduse õpetamist kogu Kirikus. „Ma olen väga rahul selle külastuse tulemusega,” ütles ta, „ja plaanin lähitulevikus külastada kõiki Siioni vaiasid.”⁷⁹ Ta oli eesistujaks mitmel vaiakonverentsil, kus lubas pühadele, et kuulekus sellele seadusele valmistab Kiriku liikmeid ette ajalike ja vaimsete õnnistuste saamiseks.⁸⁰ Ta lubas samuti, et kuulekus kümnise seadusele aitab Kirikul võlgadest välja saada.⁸¹

Kogu Kirikus võtsid liikmed kuulda president Snow’ soovitust. Ajaloolane Orson F. Whitney, kes hiljem teenis Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis, kirjutas 1904. aastal: „Selle liikumise mõju oli kohene. Kümnised ja annetused voolasid sisse kiiresti ja külluslikult nagu ei kunagi varem ja mitmel viisil paranesid Kiriku olukord ja tulevikuvaated. President Snow’l oli juba inimeste austus ja armastus, aga nüüd muutusid need tunded veelgi tugevamaks.”⁸² President Heber J. Grant, kes oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, kui President Snow sai ilmutuse kümnise kohta, kuulutas hiljem: „Lorenzo Snow sai Kiriku presidendiks kaheksakümne viie aastaselt ja on imeline mõelda, mida ta järgmise kolme aasta jooksul korda saatis. … Kolme lühikese aastaga suutis see mees, keda maailm pidas liiga vanaks, et olla kasulik, see mees, kes polnud kunagi tegelenud finantsasjadega, kes oli pühendanud oma elu templis teenimisele, võtta Kristuse Kiriku finantsasjad ja elava Jumala innustusel tuua need kolme aasta jooksul pimedusest valguse kätte.”⁸³

Jagades tunnistust oma viimastel teenimispäevadel

1901. aasta 1. jaanuaril osales president Snow Soolajärve tabernaaklis erilisel koosolekul, kus tervitati 20. sajandi saabumist. Osalema kutsuti inimesi kõikidest usulahkudest. President Snow oli selle sündmuse jaoks kõne ette valmistanud, kuid ei saanud külmetuse pärast seda ise ette lugeda. Pärast alguslaulu ja palvet ning Tabernaakli koori esitatud riigihümni tõusis president Snow’ poeg LeRoi ja luges ette sõnumi pealkirjaga „President Snow’ tervitus maailmale”.⁸⁴ Sõnumi lõpusõnad olid heaks näiteks president Snow’ tunnetest Issanda töö suhtes:

„Minu kaheksakümne seitsmendal eluaastal siin maa peal soovin siiralt inimkonna hüvangut. … Ma tõstan käed ja kutsun taeva õnnistusi kõikide maa elanike peale. Naeratagu teile päike. Saagu teile osaks maa rikkused ja viljad. Peletagu tõe valgus teie hingest pimeduse. Kasvagu õigemeelsus ja kahanegu kurjus. … Võidutsegu õiglus ja lõppegu rikutus. Võidutsegu voorus, kainus ja ausus, kuni kurjus on võidetud ja maa puhastatud pahelisusest. Las need ütlused, mis kõlavad kui mormoonide hääl Utah’ mägedes, lähevad kogu maailmale ja teadku kõik inimesed, et meie soov ja missioon on kogu inimkonna õnnistamine ja päästmine. … Ülistatud olgu Jumala võit patu, kurbuse, õnnetuse ja surma üle. Rahu olgu teie kõigiga!”⁸⁵

6. oktoobril 1901. aastal kõneles president Lorenzo Snow’ oma kaaspühadele üldkonverentsi viimasel istungil. Ta oli mitu päeva olnud tõsiselt haige ja poodiumini jõudes ütles ta: „Mu kallid vennad ja õed! Minu jaoks on ime, et ma võin teile sel pärastlõunal kõneleda.” Ta jagas lühikese sõnumi juhtimise kohta Kirikus. Seejärel lausus ta viimased sõnad, mida Kiriku üldine liikmeskond temalt kuulis: „Jumal õnnistagu teid! Aamen.”⁸⁶

Neli päeva hiljem suri president Snow kopsupõletikku. Pärast leinatalitust Soolajärve tabernaaklis maeti ta surnukeha tema armastatud Brigham City kalmistule.

Lorenzo Snow’ isa, Oliver Snow

Lorenzo Snow ristiti ja kinnitati Ohio osariigis Kritlandis 1836. aasta juunis, kaks kuud pärast Kirtlandi templi pühitsemist.

Vanem Lorenzo Snow

Kiriku algusaastatel rändasid paljud pühad Euroopast Ameerika Ühendriikidesse, et ühineda sealsete pühadega.

Laeval Swanton paranes üks tõsiselt vigastatud mees kohe pärast seda, kui vanem Lorenzo Snow oli talle õnnistuse andnud.

Lorenzo Snow teenis 1848. aastal Soolajärve orgu saabunud teerajajate rühma kaptenina.

Selles hoones Utah’ osariigis Brigham Citys valmistati saapaid, kingi, rakmeid ja mütse.

Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum 1898. aastal. Tagumine rida, vasakult paremale: Anthon H. Lund, John W. Taylor, John Henry Smith, Heber J. Grant, Brigham Young noorem, George Teasdale, Rudger Clawson, Marriner W. Merrill. Keskmine rida: Francis M. Lyman, George Q. Cannon, Lorenzo Snow, Joseph F. Smith, Franklin D. Richards. Esimene rida: Matthias F. Cowley, Abraham O. Woodruff.