14. peatükk

Koos Jumalaga on kõik võimalik

„Meile esitatavad nõudmised on sellised, et ükski inimene ei suuda neid täita ilma Kõigevägevama abita. … Tema on lubanud seda abi anda.”

Lorenzo Snow’ elust

President Snow oli töömees, kes järgis iseenda tihti korratud nõuannet: „Me peame pingutama. … Laisklemine ja enese tegevusse mitte rakendamine on kasutu.”¹ Kuid ta tunnistas, et enda soovis üles ehitada Jumala kuningriik ei oleks tema enese jõupingutused kunagi küllaldased ilma Jumala armuta – või „üleloomuliku abita”,² nagu ta seda tihti nimetas. Seepärast, innustades Kiriku liikmeid tublisti töötama „[õiglaste] põhimõtete arendamisel”, kuulutas ta samaaegselt: „Meie kui viimse aja pühad peaksime meeles pidama, et päästmine tuleb läbi Jumala armu.”³ Ta tunnistas, et Jumal lisab meie jõupingutustele oma jõu: „Kuhu Jumal meid asetab, seal suudame me seista; kui ta nõuab meilt enese rakendamist nende pühade põhimõtete toetamisel, siis peame seda tegema; meie peame muretsema ainult selle pärast, ülejäänu eest kannab hoolt Taevane Isa.”⁴

President Snow’ õde Eliza täheldas, et vend elas vastavalt oma õpetustele. Eliza kirjeldas teda kui meest, kellel oli „vankumatult kindel usk [Jumala] väe ja armu abisse.” Ta ütles, et ta „teadis, keda ta usaldab”, ja seetõttu oli suuteline kannatama „igat raskust, igat vastuseisu” ja „ületama iga takistuse”.⁵

Lorenzo Snow näitas oma kindlat usku Jumala väe abisse, kui ta sõitis 1840. aastal teenima misjonile Inglismaal. 42-päevasel reisil üle Atlandi ookeani kannatasid tema ja ta kaasreisijad kolme suure tormi käes. Hiljem ütles ta, et need olid „kohutavad tormid – tormid, mida isegi vanad meremehed pidasid väga ohtlikeks”. Ta märkas, kuidas tema reaktsioon tormidele erines mõnede kaasreisijate reaktsioonist. „Võib liialdamata ütleda, et mitmel juhul oli pilt kohutav. Mind ei üllatanud, kui mehed, naised ja lapsed, kes ei olnud õppinud usaldama Jumalat, väänasid hirmust käsi ja nutsid. Mina usaldasin Teda, kes oli loonud mered ja määratlenud nende piirid. Ma täitsin Tema ülesannet ja teadsin, et mind saadeti sellele misjonile volitusega, mida Tema tunnistab, ning kuigi loodusjõud raevutsesid ning laev keset mässavaid laineid õõtsus ja värises, oli tüüri juures Tema ja minu elu oli Tema kätes kaitstud.”⁶

Mitmed aastad hiljem, kui Lorenzo Snow sai Kiriku presidendiks, leidis ta taas lohutust teadmisest, et tüüri juures on Issand. 3. septembril 1898. aastal peetud koosolekul toetas Kaheteistkümne Apostli Kvoorum ühehäälselt teda Kiriku presidendina. Koosoleku protokollis on märgitud, et ta tõusis püsti ja ütles, et „tal pole mõtet tuua vabandusi oma võimetusest jne võtta vastu selle positsiooniga kaasnev suur vastutus. … Ta tundis, et tema teha on anda endast parim ja toetuda Issandale.”⁷ (Vt 1. soovitust lk 167.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Jumala abiga suudame teha kõik, mida meilt nõutakse.

Ma soovin rääkida viisil, mis kosutaks meie hinge ja tooks päästmist puudutavates küsimustes mõlemale poolele edu. Seepärast vajan ma kõikide usku ja palveid, kes loodavad saada juhatust ja arukust Issandalt.

Me peaksime mõistma, milline suhe meil on Issanda, meie Jumalaga, ja milline on meie erisugune seisund Tema ees. Et korralikult täita meie peale pandud kohustusi, vajame üleloomulikku abi. …

… Noormehele, kes soovis teada, mida ta peab tegema, et pärida igavene elu, vastas Jeesus: „Pea käsud!” Noormees vastas, et on käske pidanud noorest põlvest peale. Päästja silmitses teda ning nägi, et midagi on ikka veel puudu. Noormees oli järginud seaduse sõna ja Moosese seadust ning Jeesus armastas teda selle eest, kuid Ta nägi, et midagi on veel puudu. Noormees oli rikas mees ja tänu rikkusele oli tal maailmas mõjuvõimu. Jeesus teadis, et enne kui võib teda või ühtegi teist inimest ülendada selestilisse maailma, peab see inimene olema allaheitlik kõikides asjades ning pidama kõige tähtsamaks kuulekust selestilisele seadusele. Jeesus teadis, mida nõutakse igalt inimeselt selestilise hiilguse saamiseks – et midagi ei peetaks kallimaks, kui on kuuletumine taeva nõuetele. Päästja nägi, et see noormees klammerdus millegi külge, mis ei olnud selestilise kuningriigi seadustega kooskõlas. Ta nägi noormehes kalduvust hoida oma tunnetes kinni sellest, mis oli talle kahjulik ning mis muudab kõigi evangeeliumi käskude pidamise võimatuks, seepärast ütles Päästja, et noormees müüks ära kõik, mis tal on, ja jagaks vaestele ning järgneks talle.

See käsk kurvastas noormeest. Ta nägi rikkuses oma elu suurt eesmärki, mis andis talle maailmas mõjuvõimu ja kõik asjad, mida ta ihaldas; asjad, mis kindlustasid talle elus õnnistused ja naudingud ning tõstsid ta ühiskonnas kõrgele positsioonile. Ta ei suutnud ette kujutada, et võib elus saada õnnistusi, naudinguid ja eelisõigusi ning ihaldatud asju, kui pole rikas. Ometi annab evangeelium kõik, mis on vajalik, et rahuldada inimese tahtmised ja nõudmised ning teha ta õnnelikuks. Issand soovis, et ta vabaneks sellisest mõtteviisist ja eemaldaks selle oma meelest ja tunnetest, ning et temast võiks saada kõigis asjus Issanda sulane. Ta soovis, et see noormees oleks täielikult pühendunud Päästja teenimisele, teeks seda tööd südamega, järgiks Püha Vaimu juhatust ja valmistaks ennast ette selestiliseks hiilguseks. See noor mees aga ei olnud sellega nõus. Temalt nõutud ohver tundus liiga suur. Siis ütles Päästja: „Tõesti, ma ütlen teile, rikas läheb taevariiki ränga vaevaga. Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.”

Seda kuuldes hämmastusid jüngrid väga ja ütlesid: „Kes siis küll võib pääseda?” Nad leidsid, et siis ei pääse ükski rikas inimene Jumala kuningriiki. Sellele mõttele viisid neid Päästja sõnad. Aga Jeesus vastas: „Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.” (Vt Mt 19:16–26; vt samuti Joseph Smithi piiblitõlget Mt 19:26, joonealune märge a; Mk 10:27, joonealune märge a.)⁸ (Vt 2. soovitust lk 167.)

Jumal on lubanud meid aidata meie püüdlustes elada evangeeliumi õpetuste kohaselt.

Me ei saa omal jõul kuuletuda kõikidele käskudele, mis Jumal on meile andnud. Jeesus ise ei suutnud oma tööd täide viia ilma oma Isa jumaliku abita. Ta ütles kord: „Mina ei saa iseenesest teha midagi. Ma mõistan kohut nõnda, nagu ma kuulen, ja minu otsus on õiglane, sest ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30). Ja kui Temal, meie Issandal, oli vaja jumalikku abi, siis seda rohkem vajame Tema abi meie. Igas olukorras, milles viimse aja pühad oma kohustusi täites viibivad, on neil õigus Püha Vaimu abile, kõikides olukordades ja kõikide kohustuste täitmisel.

… Ma ei suuda ette kujutada midagi, mis oleks nii tähtis kui töötada iseenese ülenduse ja hiilguse saamiseks. Kahtlemata on see üks suuremaid põhjuseid, milleks me siia maailma tulime. … Ükski mees ega naine ei peaks heituma, kui tunneb, et ei suuda lõpuni teha seda, mida ta sooviks. Kuid me peaksime tegema kõik, mida suudame, et viia lõpuni suur töö, mille pärast me siin oleme.⁹

See usk, mille me oleme omaks võtnud, nõuab meilt teatud viisil käitumist. Seda ei nõua oma järgijatelt ükski teine meile teada olev usk. Meile esitatavad nõudmised on sellised, et ükski inimene ei suuda neid täita ilma Kõigevägevama abita. Vaja on mõista, kas või osaliselt, kui suur ja tähtis on õnnistus, mis meile lõpuks osaks saab, kui järgime seda usku või evangeeliumi, mille vastu võtsime. Ohverdused, mida meilt nõutakse, on sellised, mida ei suudaks teha ükski mees või naine ilma üleloomuliku väeta. Issandal, kes meilt neid nõuab, ei olnud kunagi kavas, et inimesed peaksid neid nõudmisi täitma ilma üleloomuliku abita − sellise abita, mille puhul ükski teine usund ei väida, et neil see on. Tema on lubanud seda abi anda. …

Neid nõudmisi … esitati igal ajal ja alati, kui Jumal kutsus inimesi Teda teenima ja võtma vastu Tema seadusi. Ohverdusi nõuti Iisraeli päevil, samuti meie rahva alguspäevil. Neid nõuti Aabrahamilt, Iisakilt ja Jaakobilt. Neid nõuti Mooseselt ja rahvalt, kelle ta tõi välja Egiptuse ikke alt. Neid nõudmisi on esitanud kõik prohvetid, kes on elanud Aadamast kuni tänapäevani. Seda nõudsid apostlid, kes said oma volituse Jeesuselt Kristuselt, elava Jumala Pojalt, käte pealepanemise teel ja kuuletudes usule, mida apostlid kuulutasid ja inimestele õpetasid. Ükski inimene Aadamast kuni tänapäevani ei ole suutnud elada nende seaduste järgi, välja arvatud Jumala rahvas, kellel oli volitus ülalt meie Issandalt Jumalalt.¹⁰ (Vt 3. soovitust lk 167.)

Kui osaleme Jumala töös, on meil vaja Jumala abi.

Mida tahes te Siioni huvide edendamiseks ette võtate, te peate toetuma Issandale, et saavutada edu.¹¹

Kõiges, mida inimene püüab korda saata, peaks ta otsima ainuüksi Jumala hiilgust. Me peaksime pidama meeles, et iseenesest ei suuda me midagi. Me oleme Jumala lapsed. Me oleme pimeduses, [kui] Jumal ei valgusta meie mõistmist. Me oleme abitud, [kui] Jumal meid ei aita. Tööd, mida me peame siin tegema, ei saa teha ilma Kõigevägevama abita. … See ongi maailma inimeste ja liiga tihti ka Iisraeli vanemate probleem: me unustame, et töötame Jumala heaks. Me unustame, et oleme siin selleks, et täide saata asju, mida lubasime Issandale. See töö, mida me teeme, on suurepärane. See on Kõigevägevama töö ja Tema on oma varasemate kogemuste põhjal välja valinud mehed ja naised, kes Tema eesmärgid ellu viivad.¹²

See töö, mida me teeme, võib edeneda ainult siis, kui Jumal õnnistab meie ustavaid ja ausaid jõupingutusi ning meie kindlat otsust viia lõpuni see töö, mida oleme siia ilma täide saatma tulnud. Kui vaatame tagasi kogetule, siis pole raske mõista, et meie edukus on sõltunud meie ausast püüdlusest teha Jumala tööd, töötada inimeste heaks ja puhastada endid nii palju kui võimalik isekusest. Selline on olnud minevik. Me võime uskuda, et meie edu tulevikus ja abi, mida Jumal meile annab, sõltub meie otsustavusest teha Jumala tahet igas olukorras.¹³ (Vt 4. soovitust all.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Lugege jutustust lk 161–163. Miks erineb Jumalat usaldavate inimeste reageerimine nii palju inimeste omast, kes Jumalat ei usalda?
Mõtisklege jutustuse üle Päästjast ja noorest mehest (lk 163–164). Nimetage mõningaid asju, mille külge inimesed klammerduvad ja neist lahkudes kurvastavad? Miks peame sellistest asjadest loobuma, kui tahame pälvida Issanda suurimaid õnnistusi?
President Snow õpetas, et isegi Päästjal oli vaja Jumala abi, et oma töö lõpuni viia (lk 165). Kuidas kasutaksite teie president Snow’ sõnu, kui tahate abistada kedagi, kes tunneb, et ei suuda elada evangeeliumi järgi?
Uurige selle peatüki viimast osa (lk 166–167). Mispärast ei palu me vahel Jumalalt abi? Mida võiksite teha, et Jumal teid elus rohkem abistaks?

Samateemalised pühakirjakohad: Fl 4:13; 2Ne 10:23–24; 25:23; Jk 4:6–7; Mo 24:8–22; UA 1:3

Abiks õpetamisel: „Andke tunnis osalejatele ülesandeks lugeda teatud küsimusi peatüki lõpust (omaette või väikeste rühmadena). Paluge neil otsida peatükist küsimustega seotud õpetusi. Seejärel paluge neil jagada oma mõtteid ja arusaamu ülejäänud rühmaga” (lk vii selles raamatus).

Enne pimeda mehe tervekstegemist ütles Päästja: „Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud” (Jh 9:4).

„See töö, mida me teeme, võib edeneda ainult siis, kui Jumal õnnistab meie ustavaid ja ausaid jõupingutusi.”