3. peatükk

Eluaegne pöördumine: jätkuv areng tõe põhimõtteid järgides

„Meie usk peaks olema meie sees kui osa meie olemusest, mida ei saa kõrvale heita.”

Lorenzo Snow’ elust

Lorenzo Snow ristiti ja kinnitati liikmeks 1836. aasta juunis. Meenutades oma arenevat tunnistust hiljem, ütles ta: „Ma uskusin, et [viimse aja pühade] usk on õige ja liitusin Kirikuga. Sinnamaani oli minu uskupöördumine põhjendatud mõistusega.”¹ Ta meenutas: „Ma olin täiesti rahul sellega, et olin antud olukorras teinud targa teo.”² Kuigi ta oli selle mõistmisega mõnda aega rahul, hakkas ta peagi ihkama erilist ilmutust Pühalt Vaimult. Ta ütles: „Ma polnud ilmutust saanud, kuid ma ootasin seda.”³

„See ilmutus ei tulnud otsekohe pärast minu ristimist, nagu olin oodanud,” meenutas ta. „Sellega läks aega, ent kui ma selle sain, oli ilmutuse täitumine täiuslikum, silmanähtavam ja imelisem, kui olin osanud loota. Ühel päeval, paar kolm nädalat pärast ristimist, kui ma parasjagu õppisin, hakkasin mõtisklema asjaolu üle, et ma ei olnud saanud teadmist selle töö õigsusest, et minu puhul polnud täitunud lubadus: „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast” (Jh 7:17). Mu kindlustunne kadus.

Panin raamatud kõrvale, läksin välja ja uitasin mööda põlde, olles trööstitu vaimu ängistava mõju all. Tundsin ennast kirjeldamatult halvasti. Mul oli kombeks päeva lõpus üksilduses palvetada puudesalus minu elupaiga lähedal, kuid tol hetkel polnud mul vähimatki tahtmist seda teha.

Palve vaim oli minust lahkunud ja taevas minu pea kohal näis olevat tumm ja suletud. Kui ma lõpuks avastasin, et oli saabunud palveaeg, otsustasin oma õhtupalve mitte vahele jätta ning laskusin puhtalt formaalsusest oma palvepaigas põlvili, kuigi ma ei tundnud mingit soovi palvetada.

Vaevalt olin avanud suu, et palvet öelda, kui kuulsin pea kohal siidikanga kahina taolist heli ja mu peale langes Jumala Vaim, mis ümbritses mind pealaest jalatallani. Oo, millist rõõmu ja õnne ma tundsin! Võimatu on sõnadega kirjeldada seda äkilist üleminekut sügavast meele ja vaimu masendusest valguse ja teadmise särasse, mis tol korral mu mõistmisele avanes. Ma sain siis täiusliku teadmise, et Jumal elab, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ning püha preesterlus ja evangeeliumi täius on taastatud.

See oli täielik ristimine – füüsiline sukeldumine taevastesse jõududesse ehk Püha Vaimu elementi ning isegi veel tõelisem ja füüsilisem, kui oli mõju, mida oli avaldanud minu keha igale osale vee alla kastmine, hajutades igaveseks, kuni kestavad mõistus ja mälu, igasuguse kahtluse või hirmu meile teada antud ajaloolise fakti ees, et Petlemmas sündinud laps oli tõesti Jumala Poeg ning et Ta ilmub inimlastele ka praegusel ajal ja annab teadmisi nagu apostlite ajal. Ma olin täielikult rahuldatud, nagu võis ka oodata, sest minu ootused olid rohkem kui täitunud. Arvan, et võin julgelt öelda: lõpmatult rohkem.

Ma ei oska öelda, kui kaua ma selle õndsa naudingu ja jumaliku valgustamise voos viibisin, kuid möödus mitu minutit, enne kui selestiline jõud, mis mind täitis ja ümbritses, hakkas tasapisi taanduma. Põlvedelt püsti tõustes, süda paisumas tänust Jumalale, rohkem kui on võimalik väljendada, tundsin ma, teadsin ma, et mulle oli antud midagi, mida saab anda vaid Kõikvõimas Olend – midagi, mis on rohkem väärt kui kogu maailma rikkus ja au.”⁴

Lorenzo Snow jäi sel päeval saadud tunnistusele ustavaks ja töötas usinasti, et suurendada oma vaimseid teadmisi ning aidata teistel teha sama. „Sellest ajast peale,” ütles ta, „olen püüdnud elada selliselt, et mitte kaotada Tema Püha Vaimu, vaid alati lasta sellel end juhtida, püüdes vabaneda oma isekusest ja igast väärast püüdlusest ning püüdes töötada Tema heaks.”⁵ Ta kuulutas: „Nii kaua, kui mälu kestab ja mõistus istub oma troonil, ei saa ma lubada sellel mulle antud võimsal tunnistusel ja teadmisel vaikida.”⁶ (Vt 1. soovitust lk 62.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Tunnistuse saamine on viimse aja pühadele heaks lähtepunktiks.

Me oleme asetanud oma usu suurele ja imeväärsele alusele. Ma tean seda isiklikult. Olin Kiriku liige olnud ainult natuke aega, kui mul õnnestus saada kõige täiuslikum teadmine, et Jumal on olemas ja on olemas Poeg Jeesus Kristus ning et Jumal on tunnistanud Joseph Smithi oma prohvetiks. Seda teadmist ei saanud mulle anda ükski inimene. See tuli läbi ilmutuse Kõigevägevamalt. See on viimse aja pühadele hea lähtepunkt, see on midagi, mida iga inimene, kes vähegi püüab sellel teel edasi jõuda, peab mingil ajal teada saama. Ta satub sellisesse olukorda, kus tal läheb vaja jõudu, ja see jõud tuleb teadmisest, et rada, millel ta käib, viib ta kõrgeimate ja parimate soovide täitumiseni.⁷

Vennad ja õed! On asju, mille üle me peaksime mõtisklema. On saabunud aeg, mil iga mees ja iga naine vajab iseenda jaoks teadmist, millisel alusel ta seisab. Me kõik peaksime püüdma jõuda Issandale lähemale. Meil on vaja jõuda natukene kaugemale ning saada täielik teadmine asjadest, mida peaksime paremini mõistma. See on iga viimse aja püha kohus.⁸ (Vt 2. soovitust lk 62.)

Meie usk ja vaimsed teadmised võivad areneda.

Mehed ja naised võivad suurendada oma vaimseid teadmisi, nad võivad aastate jooksul paremaks muutuda.⁹

Ma tunnen, et viimse aja pühad arenevad, et neid haritakse. Me jõuame üha kõrgemale ja kõrgemale. Me liigume edasi kõrgematesse oludesse ja kõrgemale tasandile ning omandame sellise hariduse, et kogu maailma tarkus koos kõikide oma saavutuste ja valeõpetuste ja põhimõtetega ei avalda mingit mõju viimse aja pühadele, sest nemad tõusevad kõrgemale kõigist inimeste avastatud teooriatest ja hüpoteesidest ning tunnevad hästi tõdesid, mis avardavad mõistust, ülendavad mõistmist ja tõstavad neid üha täielikumalt elu ja hiilguse tõeliste põhimõteteni. Need tõed täidavad meie südant; me ei tea täpselt, mis päeval või tunnil meie usku suurendati, kuid möödunud nädalale, kuule või aastale tagasi vaadates tunneme, et oleme kasvanud usus ja teadmistes usust ja Jumala väest; me teame, et oleme oma Isa Jumalaga osaduses.¹⁰ (Vt 3. soovitust lk 63.)

Kui soovime suurendada oma usku ja vaimseid teadmisi, peame ise pingutama.

Iga inimene peab õppima toetuma omaenda teadmistele, ta ei saa sõltuda oma ligimesest. Iga inimene peab olema iseseisev, ta peab täielikult sõltuma oma Jumalast. Temast enesest oleneb, kas ta suudab peatada raskuste hoovuse ja ületada takistused, mida on lükatud tema eluteele, et pidurdada tema arengut. Inimene võib saada teadmisi läbi Püha Vaimu tegevuse, ning kui ta on usin, jõuab ta Jumalale lähemale ja tema usk kasvab vastavalt.¹¹

On võimatu kasvada tõe põhimõtetes, kasvada taevases tarkuses, [välja arvatud siis, kui] me rakendame oma arutlusvõimet õigesti ja võtame kokku kogu oma jõu. Õpetuse ja Lepingute raamatus on kirjas üks juhtum, kui Oliver Cowdery ei mõistnud seda põhimõtet õigesti. Issand oli lubanud talle anda muistsete ülestähenduste tõlkimise anni. Nagu paljud meist tänapäeval nii sai ka tema selle anni kasutamisest valesti aru. Ta arvas, et kõik, mida ta peab tegema, kuna Jumal oli lubanud anda talle selle anni, on oma meeli pingutamata oodata, kuni see ise ühtäkki tööle hakkab. Ent kui ülestähendused tema ette asetati, ei antud talle mingit tarkust, ülestähendused jäid nagu varemgi pitseerituks, sest ta ei saanud mingit väge neid tõlkida.

Kuigi talle oli antud tõlkimise and, ei suutnud ta seda tööd teha lihtsalt sellepärast, et ei pingutanud Jumala ees ega püüdnud oma võimet arendada. Ta pettus rängalt. Issand oma headuses ja halastuses teavitas Oliver Cowderyt tehtud veast järgmiste sõnadega:

„Vaata, sa ei ole aru saanud; sa oled arvanud, et ma annan selle sulle, kui sa ei mõtle midagi peale selle, et lihtsalt küsid minu käest. Aga vaata, ma ütlen sulle, et sa pead selle läbi mõtlema oma meeles; seejärel pead sa küsima minu käest, et kas see on õige, ja kui see on õige, panen ma su südame sinu sees põlema” jne (ÕL 9).

Nii on lood ka meiega, meie ettevõtmistega. Kui me soovime saada paremaks, arendada meie ees seisvat tööd ja viimaks saada andide ja auhiilguse osaliseks, mida meile antakse meid ees ootavas ülenduses, siis peame olema arukad ja mõtlema, me peame pingutama ja seda kõigest oma jõust.¹²

Meil … endil peaks olema Vaim ja me ei tohiks olla rahul, käies teistelt peegelduvas valguses; me peaksime ühendama Vaimu omaenda vaimuga. …

Inimene, kes alustab flöödimängu õppimist, ei suuda alguses kõiki noote mängida. Selleks, et üht muusikapala õigesti mängida, peab tal olema parasjagu usinust ja kannatlikkust. Ta peab harjutama, puhkama ja uuesti harjutama, kuid ajapikku suudab ta pärast suuri pingutusi muusikapala selgeks saada. Kui tal hiljem palutakse seda lugu mängida, ei pea ta enam meenutama, kuhu oma sõrmed flöödil asetada, vaid ta mängib loomulikult. Alguses ei tulnud see kuigi hästi välja, ta pidi olema kannatlik ja vaeva nägema, enne kui suutis pala loomulikult esitada.

Sama lugu on kõigega, mis puudutab Jumalat. Me peame pingutama armust armu, et tegutsemise seadus juurduks meis sedavõrd, et võiksime teha loomulikult asju, mida meilt nõutakse.¹³ (Vt 4. soovitust lk 63.)

Kui me uurime Jumalat puudutavat sügavuti ning jääme ustavaks, saab usk osaks meie olemusest.

On oht, et me jääme rahule pinnapealsete saavutustega, arenedes vaid väliselt. Me räägime Vaimu valguses kõndimisest ja sellest, kuidas me tunneme endas Vaimu, kuid kas me ikka tunneme seda kõike? Me peaksime sügavuti juurdlema Jumala asjade üle ning rajama oma aluse kalju peale, kuni jõuame veeni, mis saab meie sees igavese elu allikaks.¹⁴

Meie hulgas on mehi, kellel kord lasus Kõigevägevama Vaim, kelle eesmärgid olid kord head ja puhtad nagu inglitel ning kes sõlmisid Jumalaga lepinguid, et nad teenivad Teda ja peavad Tema käske igas olukorras. … Aga kuidas on lood mõne vanemaga praegu? Praegu nad ei tunne enam samamoodi. Nende poolehoid kuulub nüüd maailma asjadele, mida Issand on aidanud neil omandada; nad ootavad nüüd, kuni neid kutsutakse, ja paljudel juhtudel, kui neid kutsutakse, kuuletuvad nad pigem soovist säilitada oma positsiooni kui südamest tulevast armastusest töö vastu, mida neid tegema kutsuti.

Selline on olukord kõikide inimestega; pole tähtis, kui hästi nad oma teekonda alustasid, kui nad lasevad oma mõtetel ja soovidel järgida maailma ja maiseid asju. See on lihtne ja vaidlustamatu tõsiasi, et kui inimesed nii teevad, siis armastavad nad maailma rohkem kui Issandat ja Tema tööd maa peal. Võtnud vastu igavese evangeeliumi valguse ja maitsnud kuningriigi headust, olles Iisraeli järeltulijad ning suurte ja imeliste lubaduste pärijad, peaksime ustavalt ja usinalt töötama, saavutamaks seda, mida Jumal on tahtnud meie kaudu korda saata. Me peame olema sellised mehed ja naised, kellel on usk ja vägi ning kes teevad ka head tööd. Aga kui me avastame, et oleme hoolimatud või ükskõiksed, siis peaks selle teadasaamisest piisama, et oma käitumist parandada ning naasta kohustuste täitmise teele.¹⁵

Miski pole rumalam kui arvata, et inimene võib heita endalt usu nagu kuue või muu rõivaeseme. Inimene ei saa heita kõrvale usku muidu, kui ta heidab kõrvale ka iseenese. Meie usk peaks olema meie sees kui osa meie olemusest, mida ei saa kõrvale heita. Kui oleks võimalik, et inimene saaks oma usu kõrvale heita, siis kui ta seda teeb, satuks ta kohe olukorda, millest ta midagi ei tea: ta annaks end üle pimeduse jõududele, ta kaotab oma kindla aluse, sest tal pole sinna enam asja. Iisraeli vanematel ei sobi vanduda, valetada ja purjutada, nad peaksid sellistest asjadest kõrgemal olema. Hüljakem kõik kurjus ja elagem igast sõnast, mis lähtub Jumala suust (ÕL 98:11). Täitkem igat meile antud kohustust ambitsioonikalt ja energiliselt, et Jumala Vaim võiks alati olla meiega, et meie sees võiksid olla valgus, tõde ja Jeesuse Kristuse ilmutused.¹⁶

Jääge Siioni laevale. Kui teie kõrvale ilmuvad värvikirevad paadid, jagades imelisi lubadusi, ärge lahkuge laevalt, et minna kaldale või astuda teise paati. Püsige laevas! Kui teised laeval olijad kohtlevad teid halvasti, kuna neil puudub õige vaim, siis pidage meeles, et laev ise on hea. Me ei tohiks lubada oma meeltel muutuda sellepärast, mida inimesed sel laeval meile teha võivad! Laev ise on hea ja laeva juhid on head, ning kui me jääme laevale, siis oleme õiges kohas. Ma võin teile lubada, et see laev viib teid auhiilgusesse.¹⁷

Ma tahan tuua teile näite, kuidas saada sellist vaimu ja püsida kindlana, et tormi puhkedes meid minema ei uhutaks. Asetage kurk äädikatünni ja te näete, et esimese tunni või ka esimese kaheteistkümne tunni jooksul ei avalda äädikas kurgile erilist mõju. Vaadake seda kurki lähemalt ja te näete, et mõju on olnud vaid pinnapealne, sest kurgi hapendamiseks on vaja rohkem aega. Inimene, kes ristitakse sellesse Kirikusse, tunneb endal ristimise mõju, kuid sellest ei piisa, et ta oleks kohe marineeritud. Esimese 12 või 24 tunni jooksul ei sisenda see temasse õiguse ega kohustuse seadust. Inimene peab jääma kirikusse nagu kurk äädikasse, kuni ta on läbi imbunud õigest vaimust, kuni ta on marineeritud mormoonluses, Jumala seaduses. Me peame seda kõike arvesse võtma.

… Vennad ja õed! Ma … jätan selle teema teile kaalumiseks ja mõtisklemiseks. Palvetage, et Issand, meie isade Jumal, valaks oma Vaimu oma rahva peale. Issand valis teid Teda austama ja Issand õnnistagu teid ning täitku teid oma Vaimuga. Olgu teie silmad selged, et näha oma päästmist puudutavaid asjaolusid. Ja kui leidub mehi või naisi, kes vaevu on ärkvel, siis saabugu peagi aeg, mil Vaim ja Püha Vaimu vägi tuleksid nende peale ning võiksid õpetada neile minevikku, olevikku ja tulevikku puudutavaid asju, ning Issanda abiga istutatagu nende südametesse õigemeelsuse ja tõe põhimõtted, et nad võiksid olla ette valmistatud üle elama tulevasi torme.¹⁸ (Vt 5. soovitust lk 63.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del V–VIII.

Vaadake Lorenzo Snow’ kogemust lk 55–56. Kuidas sai teie tunnistus tugevaks? Kaaluge oma kogemuse jagamist pereliikme või sõbraga, näiteks oma kodu- või külastusõpetajaga.
President Snow ütles, et tunnistuse saamine on viimse aja pühale hea lähtepunkt (lk 57). Mispärast on tunnistus ainult algus- ja mitte lõpp-punkt?
Lk 58 toodud osas vastandab president Snow’ ilmalikku haridust kõrgema haridusega, mida pakub meile Issand. Kuidas võime omandada kõrgema hariduse? Milliseid õnnistusi olete teie selle tulemusena saanud?
Lugege läbi osa, mis algab lk 58. Millal on teil olnud vaja toetuda omaenda teadmistele? Mida võivad vanemad ja õpetajad teha, et aidata lastel toetuda omaenda teadmistele?
Vaadake president Snow’ nõuannet peatüki viimases osas (lk 60–62). Mida ta mõtleb, öeldes, et me peame „sügavuti juurdlema Jumala asjade üle”? Mida tähendab, et usk peab olema „osa meie olemusest”?

Samateemalised pühakirjakohad: 2Ne 31:20; Mo 5:1–4, 15; Al 12:9–10; 3Ne 9:20; Mn 10:5; ÕL 50:24

Abiks õpetamisel: „Paljud õppetunnid Kirikus on nii tuimad, et need sarnanevad loenguga. Me ei reageeri väga hästi loengutele tundides. Need sobivad sakramendikoosolekule ja konverentsile, kuid õppetunnid peaksid olema kahepoolsed, et oleks võimalus küsimusi esitada. Tund on selleks hea koht” (Boyd K. Packer. Principles of Teaching and Learning. Ensign, juuni 2007, lk 87).

„Me peaksime sügavuti juurdlema Jumala asjade üle ning rajama oma aluse kalju peale, kuni jõuame veeni, mis saab meie sees igavese elu allikaks.”

Varsti pärast ristimist ja liikmeks kinnitamist sai Lorenzo Snow vaikse elu muutva ilmutuse Pühalt Vaimult.

„Mehed ja naised võivad suurendada oma vaimseid teadmisi, nad võivad aastate jooksul paremaks muutuda.”