16. peatükk

„Et me võiksime olla üks”

„Kõigevägevama hääl kutsus meid välja … segadusest, et moodustada liit ja armas vennaskond, kus me võiksime üksteist armastada nagu iseennast.”

Lorenzo Snow’ elust

Enne kui pühad Nauvoost minema aeti, kohtusid Kiriku juhtivad vennad templis. Nad tegid lepingu, et nad „teevad kõik, mis on nende võimuses, et kõik pühad, kes Nauvoost välja aeti, leiaksid endale pühade kogunemiskohas uue asupaiga”.¹ Püüdes täita oma lepingut, rajas Brigham Young 1849. aastal Alalise Emigratsiooni Fondi. Selle programmi raames laenas Kirik emigreeruvatele pühadele raha, mille nad Utah’sse jõudes ja tööle asudes tagasi maksaksid.

President Young kutsus vanem Lorenzo Snow’d ja teisi selle eesmärgi jaoks raha koguma. Vanem Snow’l oli raske pühadelt annetusi paluda. Enne Soolajärve orgu jõudmist olid tagakiusamise pärast ühest asupaigast teise kolinud pühad vaesunud. Ta kirjutas oma päevikusse: „Täites oma ülesannet ja kogudes annetusi pühadelt, kes olid pärast seda, kui neid oli röövitud ja rüüstatud, läbinud pea kahe tuhande kilomeetrise teekonna ja viimaks jõudnud Ameerika kõrbe veevaesele mahajäetud ääremaale, avastasin, kui raske see ettevõtmine oli. Peale mõne erandi oli inimestel väga vähe, kui üldse midagi, teistega jagada.” Kuid siiski andsid inimesed igal pool, kus vanem Snow käis, kõik, mis neil anda oli. Ta kirjutas: „Kõikjal keset vaesust kohtasin hinge ülevust ja valmisolekut anda osa sellest vähesest, mis neil oli. Soojad tervitused, millega mind isegi keset ülimat puudust vastu võeti, täitsid mu südame suure rõõmuga. Üks mees käis peale, et ma võtaksin tema ainsa lehma, öeldes, et Issand oli ta päästnud ja teda õnnistanud, kui ta lahkus oma kodumaalt ja tuli rahu maale, ning tema kohus on anda oma ainus lehm ja ta ootab teistelt sarnases olukorras samasugust käitumist.”

Pärast annetuste kogumist Utah’ põhjaosas märkis vanem Snow: „Pühade südamed olid avatud, ja arvestades nende olukorda, annetasid nad lahkelt ja rikkalikult ning ütlemata hea meelega.”²

Kuigi inimestel polnud isiklikult palju anda, õnnistasid nende ühised pingutused paljude elu. Alalise Emigratsiooni Fond arenes edasi esialgu plaanimata suundades ning abistas rohkem inimesi kui ainult Nauvoos olnud Kiriku liikmeid. Fond tegutses 38 aastat ning aitas kümnetel tuhandetel pöördunutel paljudest riikidest ühineda pühadega Utah’s. (Vt 1. soovitust lk 187.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Kui me oleme ühtsed evangeeliumis, näitab Issand oma loomust meie kaudu.

Jeesus palus oma Isa, et need, kelle Isa oli Talle andnud ära siit maailmast, oleksid üks, nii nagu Tema ja Isa olid üks, ja Jeesus palus, et Isa armastaks neid nii, nagu Ta Teda oli armastanud, ning et Jeesus võiks olla nendes ja Isa Temas, et kõik võiksid olla üks. Selles palves on midagi väga olulist ning me peame püüdma saada sellisteks nagu Isa ja Poeg − olles kõiges üks.³

Nendes salmides (Jh 17:19–21) on näidatud, kui tähtis on, et apostlid oleksid ühte meelt, et Issanda eesmärgid saaksid maailmas teoks. Sest kui apostlid ja need, kes neisse usuvad, ei ole üksmeelsed, ei saa maailm uskuda Issanda missiooni ja eesmärki. Seepärast palus Jeesus Isa, et kõik, keda Isa Talle oli andnud, võiksid olla üks, nii nagu Tema ja Isa on üks: et maailm tunneks ära, et Isa on Ta läkitanud. Seda püüdis Issand teha Iisraeli kaudu, tuues nad välja orjusest Egiptuses. Ta tahtis teha neist ühtse rahva, omandrahva, rahva, keda Jumal võiks austada ja au sees hoida, et maailm võiks uskuda ning et nad võiksid saada Tema õnnistuste osalisteks, sest kogu inimkond on Jumala järeltulijad. Oleks Iisrael täitnud Issanda nõudmised, oleks maailm sellest rohkesti kasu saanud ja Jumala eesmärgid oleksid täide saadetud. Issand soovis näidata oma olemust ja taevaste olemust ning soovis anda oma armastuse ja õnnistuse Iisraeli kaudu kogu inimkonnale, kuid Iisrael oli sõnakuulmatu ega kuuletunud Tema häälele. …

Kui me ei ole üksmeelsed, kui meie seas puudub üksmeel vaimsetes või ajalikes asjades, ei saa me kunagi selliseks rahvaks, nagu Jumal sooviks, ja me ei saaks kunagi tööriistadeks Tema käes, aitamaks maailmal uskuda, et preesterlus on taastatud ning et meil on igavene evangeelium. Et võiksime Jumala eesmärkidele kaasa aidata, peame tegema, mida tegi Jeesus − allutama oma tahte Jumala tahtele mitte ainult ühes, vaid kõigis asjades, ning elama nii, et Jumala tahe oleks meis.⁴ (Vt 2. soovitust lk 187.)

Üksmeel on tähtis nii Kirikus kui oma peres.

Meie keskel peaks valitsema suurem üksmeel. Kaheteistkümne Kvoorumis valitseb täiuslik üksmeel. Kas selles kvoorumis ei peaks valitsema täiuslik üksmeel. Igaüks vastaks: Jah, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis peaks valitsema täielik üksmeel. … Esimeses Presidentkonnas valitseb samuti täielik üksmeel. Ja kõik nõustuksid, et see peaks nii olema. Ja kas ei peaks valitsema üksmeel Seitsmekümnete seitsme juhi seas, Siioni eri vaiade kõrgemate nõukogude seas? Kindlasti peaks, ja seda üksmeelt on võimalik saavutada. Sama kehtib ka Kiriku teiste organisatsioonide ja kvoorumite kohta. Kas ei peaks valitsema üksmeel vaiade juhtkondades? Kindlasti peaks, ja kui mina oleksin vaiajuhataja, ei jääks ma rahule enne, kui saavutaksin üksmeele oma nõuandjatega. Kas piiskopi ja tema nõuandjate vahel ei peaks valitsema üksmeel? Kindlasti peaks.

Aga mis on kõige tähtsam? Kas ei peaks üksmeel valitsema perekonnas? … Kindlasti peaks. Miks peaks ükski mees jääma rahule, miks peaks ükski abikaasa ja pereisa jääma rahule, kui peres ei valitse täiuslik üksmeel, nii täiuslik kui võimalik. Seepärast peaks isa tegema endast nii täiusliku mehe, kui üks mees selles elus tema pere arvates olla võib. Ja iga naine peaks püüdma saada nii täiuslikuks naiseks, kui üks naine selles elus olla võib. Siis on nad valmis kasvatama oma lastest nii täiuslikud lapsed, kui nad on valmis ja võimelised olema. Isa ja ema peaksid olema ettevaatlikud. Naine ei tohiks kunagi laste juuresolekul oma mehest halvasti rääkida. Kui ta leiab, et mees on midagi valesti teinud (mis on täiesti võimalik), ei tohiks ta sellest kunagi laste juuresolekul rääkida. Ta peaks mehe kõrvale kutsuma ja seejärel rääkima temaga tema vigadest, ilma meest halvustamata, aga mitte kunagi ei tohiks isast laste juuresolekul lugupidamatult kõnelda. Ja samamoodi ei tohiks isa oma naisest laste juuresolekul halvasti rääkida. Ja ma palun Jumalat, et Ta aitaks abikaasadel end selle koha pealt parandada. Ma tean, et paljud raskused, mis praegu noorte seas ilmnevad, ja lugupidamatus preesterluse suhtes tulenevad probleemidest pereringis, kus isa on laste ees üles näidanud lugupidamatust ema suhtes ja ema isa suhtes. Ma tean, et see on nii.⁵ (Vt 3. soovitust lk 188.)

Me saavutame üksmeele, aidates üksteisel tunda rahu ja rõõmu.

Me kõneleme palju ligimesearmastusest ja ka iseenda armastamisest; me kõneleme sellest ja vahel ka mõtleme sellele, kuid kas me tunneme nende asjade vaimu ning näeme, et raskused peituvad meis endis? Me peame mõistma, et meil tuleb tegutseda vastavalt põhimõtetele, mis seoksid meid kokku ühtseks rahvaks, köidaksid kokku meie tunded, et me võiksime saada üksmeelseks, ja et selle saavutamiseks peame pingutama.

Kuidas endid kokku siduda? Kuidas saada oma ligimesega üheks? Kuidas kaks inimest, kes kohtudes teineteist ei tunne, saaksid sõpradeks, tunneksid teineteise vastu lähedust ja poolehoidu? Nad peaksid midagi tegema − mitte ainult üks neist, vaid mõlemad. Poleks kasu, kui vaid üks neist tegutseb, kui ainult üks vastab teise tunnetele. Et tunded ja poolehoid oleksid vastastikused, on vaja mõlemapoolset tegutsemist. …

… Iga osapool peab tegema midagi, et võita teiste osapoolte sõprus ja saada nendega üheks kogukonnaks. …

… Laske oma meeltel avarduda, et mõista end ümbritsevate sõprade huve ja nende eest hoolitseda. Kui teil avaneb võimalus seista oma sõprade huvide eest, siis tehke seda. Seda tehes märkate, kuidas kõigi teie vajaduste eest kantakse hoolt kiiremini, kui te oma sõprade eest hoolt kannate. Ma tean, et see on hea ja tähtis põhimõte. …

Me peame mõistma, et meil tuleb hea seista meid ümbritsevate inimeste rahu ja õnne eest ning mitte kunagi ei tohi me oma ligimeste tundeid ja õigusi jalgade alla tallata. Kui mees eirab oma venna õigusi, siis hävib peatselt nendevaheline usaldus. Ja kui usaldus on kord juba hävitatud, ei ole seda kerge taastada. See võtab kaua aega. Ma tunnen, et peame just sellele pöörama tähelepanu oma mõtlemises, oma tegemistes ja oma palvetes ning arvestama kõigi meid ümbritsevate inimeste huvidega. Peame mõistma, et nagu meil endil, nii on ka neil õigusi ja eelisõigusi.

Kui inimene pidevalt seisab hea end ümbritsevate inimeste huvide eest ning püüab õnnistada kõike, mis kuulub tema vendadele, toob ta seda tehes õnne ka iseendale. Kui aga inimene valib vastupidise tee ning teiste inimeste õnnistuste ja heaolu nimel töötamise asemel otsib nendes vigu, kas saab ta sedamoodi õnnelikuks? Kindlasti mitte.

… Mõistes vajadust usinalt töötada usalduse võitmiseks ning andes ajalikke õnnistusi ja abi niivõrd, kui see on meie võimuses, tagame endale kaasinimeste sõpruse. Ainult nii saavutame üksmeele ja näitame, et tunded meie vahel on lahked ja vennalikud. Me peame näitama seda oma tegudes, mitte suruma ühel päeval inimese kätt ja soovima „Jumal õnnistagu sind!”, järgmisel päeval aga unustama varem öeldu ja tallama tema usalduse jalgade alla.⁶

Kui inimene ei ole valmis oma vendade hüvanguks ohvreid tooma ja kui ta teab, et käitub oma vendade suhtes vääralt, siis ei ole see inimene õige Issanda ees. Kus on tema vennaarmastus?

Kui vend ei ole valmis oma venna eest kannatama, siis kuidas ta saab näidata, et ta oma venda armastab? See on meie rumalus ja nõrkus, kui me ei ole oma vendade suhtes kannatlikud, vaid kui nad meie vastu eksivad, oleme kohe valmis neile kätte maksma, ja kui nad meie varba peale astuvad, teeme kohe sedasama. … Kui ma näen venda, keda on väärkoheldud ja ta selle eest kohe kätte maksab, siis ma ütlen talle, kui kaugele on ta oma kohustuse rajalt eksinud ja et ta peab õppima end valitsema või ta ei pääse iial Jumala kuningriiki.⁷

Ma loen mõned lõigud Õpetuse ja Lepingute raamatust.

„Minu jüngrid otsisid vanal ajal süüd üksteise vastu ja ei andnud oma südames üksteisele andeks; ja selle kurja tõttu neid vaevati ja nuheldi kibedasti.

Mispärast, ma ütlen teile, et teil tuleb andestada üksteisele, sest see, kes ei andesta oma vennale tema eksimusi, seisab Issanda ees süüdimõistetuna, sest tema patt on siis suurem” (ÕL 59:8–9). …

Nagu nendest salmidest selgub, oli üks asi, mida Päästja jüngrid ei saavutanud: neil ei õnnestunud saavutada vaimu ühtsust ja seda tunnet, mis nende vahel oleks pidanud valitsema, ning Issand noomis neid selle eest. Issand nõuab, et inimesed andestaksid üksteisele isegi seitsekümmend korda seitse korda. Ja isegi kui süütegija andestust ei palu, peame talle andestama. … Meile öeldakse, et sellel, kes ei andesta oma vennale, lasub suurem patt: tema patt on suurem kui sellel, kes tema vastu eksis. Issand nõuab meilt, et me armastaksime oma ligimest nagu iseennast. Seda on tihti raske teha, kuid me peame seda tegema, et saavutada täiuslikkust − ja me suudame seda. (Vt 4. soovitust lk 188.)

Kui me saame ühtseks evangeeliumis, suureneb meie mõistmine ja arukus ning me valmistume eluks Jumala juures.

Me peaksime saama ühte köidetud ja käituma nagu Taavet ja Joonatan, nagu oleks meil üks süda (vt 1Sm 18:1) ja laskma enne oma käe otsast raiuda, kui üksteisele viga teeme. Milline võimas rahvas me oleksime, kui oleksime sellised. Me peame selle saavutama hoolimata sellest, kui vähe sõbralikke tundeid me praegu tunneme. Ma ütlen teile, et tuleb päev, mil peame sel viisil üheks saama, kui soovime olla Jumala juures. Me peame õppima armastama oma ligimesi nagu iseennast. Me peame selle poole püüdlema, olgu me sellest kui kaugel tahes, me peame õppima selgeks need põhimõtted ja istutama need oma südamesse. Ma näen seda selgelt ja seepärast räägin neist asjadest sel viisil, sest soovin istutada need pühade südamesse, et nad iga päev võiksid niimoodi tunda.⁹

Kõigevägevama hääl kutsus meid välja Paabeli segadusest, et moodustada liit ja armas vennaskond, kus me võiksime üksteist armastada nagu iseennast. Kui astume sellest eesmärgist kõrvale, eemaldub meist Jumala Vaim. Kuid kui me jätkame selles lepingus, mille sõlmisime evangeeliumi vastuvõtmisel, siis kasvab valgus ja arukus ning me valmistume selleks, mis on tulemas. Ja tänu meie ustavusele ja sõlmitud lepingutele kuuletumisele muutuvad meie alustalad kõigutamatuks otsekui taeva sambad.¹⁰ (Vt 5. soovitust lk 188.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Lugege Lorenzo Snow’ kogemust Alalise Emigratsiooni Fondiga (lk 181–182). Millised võimalused on meil tänapäeval Kirikus anda teiste abistamiseks raha või vahendeid? Mil viisil aitab see meil saada üheks?
Mõtisklege president Snow’ õpetuse üle, miks Jumal soovib, et oleksime üksmeelsed (lk 182–183). Mispärast on inimestel kergem saada tunnistust Issandast ja Tema taastatud Kirikust, kui nad näevad, et me oleme üksmeelsed? Kuidas muutuvad inimeste tunded, kui nad näevad, et me ei ole üksmeelsed?
Uurige osa, mis algab lk 183. Kuidas rakendada seda nõuannet oma kodus? Mida teha, et luua üksmeel perekondlikes suhetes?
Kuidas võime kogeda ühtsust Abiühingus või preesterluse kvoorumis, isegi kui meil on erinevad huvid ja ideed? (Vt näiteid lk 184–186.) Mil viisil oled sa saanud kasu üksmeelest oma peres? Kirikus? Kogukonnas?
Miks teeb armastav suhtumine üksteisesse meist võimsa rahva? Kuidas mõjutab meie elu armastus teiste vastu? Nende küsimuste üle mõtiskledes või arutledes vaadake peatüki kahte viimast lõiku (lk 187).

Samateemalised pühakirjakohad: Ps 133; Jh 13:34–35; Rm 12:5; Mo 18:21; 4Ne 1:15–17; ÕL 51:9; Ms 7:18

Abiks õpetamisel: „Evangeeliumi õpetamise krooniv, veenev, usku pöörav vägi tuleb ilmsiks, kui innustatud õpetaja ütleb: „Ma tean oma hinges Püha Vaimu väe ja ilmutuse läbi, et õpetused, mida ma õpetasin, on õiged”” (Bruce R. McConkie, Teaching, No Greater Call, lk 43).

Enne pühade lahkumist Nauvoost tegid preesterluse juhid lepingu, et nad aitavad kõiki pühasid, kes soovivad emigreerujatega liituda.

„Kas ei peaks üksmeel valitsema perekonnas? … Kindlasti peaks.”