15. peatükk

Ustav ja energiline teenimine Jumala kuningriigis

„Teades, et meie usk on õige, peaksime olema pühendunud oma usu eesmärgile rohkem kui keegi teine maa peal.”

Lorenzo Snow’ elust

1851. aasta lõpus avaldas Esimene Presidentkond kirja, milles palus kõikidel Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetel „seada korda oma erinevate misjonite asjad” ja naasta 1853. aasta aprilliks Salt Lake Citysse.¹ Seega jõudis Lorenzo Snow misjon Itaalias lõpule. 1852. aasta veebruaris andis ta misjonitöö üle vend John Daniel Malanile, kes oli hiljuti usku pöördunud ja reisis koos vanem Jabez Woodardiga Malta saarele. Maltast lootis vanem Snow sõita laevaga Indiasse. Indias töötasid esimesed misjonärid tema järelevalve all ning ta tundis suurt soovi nendega ühineda. Sealt edasi plaanis ta maakerale ringi peale teha ja naasta koju üle Vaikse ookeani ja lääneosariikide kaudu.²

Vanem Snow’ plaanid muutusid, kui nad koos vanem Woodardiga Maltale jõudsid. Ta pidi mitmeks nädalaks saarele jääma, kuna aurulaev oli Punasel merel viga saanud. Selle asemel et viivituse üle kurta, otsustas Lorenzo tööle asuda. 10. märtsil 1852 kirjutatud kirjast loeme: „Ma tunnen, et sellest ajast, mille Issand on mulle nüüd kasutada andnud, võib tulla palju head. Kõige tähtsamal tööpõllul, kus tehakse ära suur töö, mis ulatub ümbritsevate rahvasteni, on mu kaaslasteks huvitavad inimesed.” Ta kirjutas, et saatis sõna vanem Thomas Obrayle, misjonärile Itaalias, „et ta tuleks kohe ja tooks kaasa võimalikult palju brošüüre ja raamatuid”. Kuna vanem Snow ei teadnud, mida ta koos oma kaaslastega Maltal nii kaua teeb, avaldas ta soovi rajada sinna üks Kiriku kogudus. Ta ütles: „See vabastaks mitmed riigid vaimsetest ahelatest, kuna maltalaste kaubandussidemed ulatuvad Euroopa, Aasia ja Aafrika kaldail kaugele.”³

1. mail 1852 saatis vanem Snow kirja, milles andis ülevaate Maltal tehtud töö edasiminekust. Ta kirjutas: „Inimesed külastavad meid nüüd pidevalt, tundes huvi selle „kummalise usu” vastu. Paar õhtut tagasi oli meie juures härrasid kaheksast eri riigist, et vestelda meie õpetustest: nende seas olid mehed Poolast ja Kreekast, kes nüüd suure huviga loevad meie kirjandust. Kaks intelligentset ja ettevõtlikku noort meest, meie saarel teenimise uudsevili, aitavad meid meie ettevõtmistes; ühe neist pühitsesime vanemaks. Ta räägib soravalt mitmeid keeli.”⁴

Vanem Snow unistus teenida Indias ja maakerale ring peale teha ei täitunud. Selle asemel täitis ta oma ootamatul Malta visiidil kuulekalt Issanda tahet, pannes seal aluse misjonitööle. Kui tal 1852. aasta mais õnnestus lõpuks laevale saada, sõitis ta läände, mitte itta, järgides oma juhi kutset naasta Salt Lake Citysse. Kaks kuud hiljem organiseerisid vanemad Woodard ja Obray Maltal Kiriku koguduse.⁵ (Vt 1. soovitust lk 178.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Kuna meile on antud evangeeliumi täius, teenime kui Kristuse saadikud.

Me tunnistame kogu maailmale, et me teame läbi taevase ilmutuse, läbi Püha Vaimu, et Jeesus on Kristus, Elava Jumala Poeg ja et Ta ilmutas ennast Joseph Smithile samamoodi kui muistsetele apostlitele pärast hauast ülestõusmist. Kristus tegi Josephile teatavaks taevased tõed, mille kaudu inimkond võib saada päästetud. Seeläbi … oleme väga tähtsal ja vastutusrikkal positsioonil, teades, et vastutame Jumala ees, kes on pannud meie peale püha usalduse, et me tegutseks vastavalt sellele.

Nii nagu apostlid ilmusid maailma ette pärast seda, kui olid saanud ülestõusnud Päästjalt ülesande kuulutada kuningriigi evangeeliumi kõikidele rahvastele, lubades kõigile, kes nende sõnu usuvad, Püha Vaimu andi käte pealepanemise teel, nii ilmume ka meie. Nii nagu nemad kuulutasid vastavalt saadud ülesandele keset tagakiusamist ja vastuseisu täie kindlusega, et evangeelium on Jumala vägi päästmiseks kõigile, kes seda usuvad ja järgivad, nii kuulutame seda ka meie. Nii nagu nemad jutlustasid usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse, ristimist pattude andekssaamiseks ja käte pealepanemist Püha Vaimu anni saamiseks, mis on päästmise oluline osa, nii jutlustame ka meie. Nii nagu nemad said Püha Vaimu väe kaudu tunnistajateks Issandast Jeesusest Kristusest ja kandsid ustavalt Tema evangeeliumi sõnumi paganatele, nii on meist tänu samale Pühale Vaimule saanud Tema tunnistajad ja kuna meie oleme saanud sama jumaliku ja püha kutse, astume samale kohale.

Siis, olles samal kohal, võtame me vastu kõik Kristuse saadiku kohustused ja oleme vastutavad oma tegude eest ning selle eest, kuidas me kasutame andeid ja võimeid, mida Issand on meile andnud.⁶ (Vt 2. soovitust lk 178.)

Kiriku liikmeks olemine on kutse aidata teistel saada päästetud.

Kui Issand kutsub maailmast ühe isiku või terve grupi inimesi, ei ole see alati mõeldud selle isiku või nende isikute heaoluks. Issanda eesmärgiks ei ole päästa ainult need inimesed, keda kutsutakse viimse aja pühadeks, … vaid tuua pääste kõigile inimestele, nii elavatele kui surnutele. Aabrahami kutsudes andis Issand temale lubadusi hiilguse kohta, mis pidi tulema Aabrahami ja tema järglaste peale. Nendest lubadustest leiame märkimisväärse ütluse: „Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad.” (Vt 1Ms 22:15–18; Aabr 2:9–11.) … Issanda plaan ei olnud õnnistada ainult Aabrahami ja tema järeltulijaid, vaid kõiki maailma rahvaid. …

Kui Jeesus tuli, tuli ta kui ohvriand mitte ainult Iisraeli rahvale või Aabrahami järglastele, Iisakile ja Jaakobile, vaid kogu inimkonnale, et Tema läbi saaksid õnnistatud kõik inimesed ja Temas saaksid päästetud kõik inimesed. Tema missioon oli teha võimalikuks, et kogu inimkond võiks saada osa igavesest evangeeliumist − mitte ainult Iisrael, vaid kogu inimkond, mitte ainult need, kes elavad maa peal, vaid ka need, kes on vaimumaailmas. …

Meil on sama preesterlus, mis oli Jeesusel, ja me peame tegema sama, mida Tema tegi. Peame Jeesuse sarnaselt tooma ohvriks oma soovid ja tunded, ehk mitte küll surema märtrisurma, nagu tegi Tema, kuid tooma ohvreid, et täita Jumala tahet, või me ei ole Tema püha preesterluse väärilised. Peame olema maailma päästjad. Jumal tahab, et saaksime päästjaks inimestele, kes praegu maa peal elavad, ja ka paljudele inimestele vaimumaailmas. Ta ei anna meile üksnes võimalust päästa iseennast, vaid võimaldab meil kaasa aidata paljude Kõigevägevama järeltulijate päästmisele.⁷ (Vt 3. soovitust lk 178.)

Issanda töös on tähtsad iga kutse ja iga kohustus.

Küsimus on selles, kas me mõistame oma vastutust? Kas me mõistame täielikult selle töö iseloomu, mille oleme ette võtnud? Vahel ma arvan, et mõned meie vendadest, Iisraeli vanematest, on liialt valmis kõrvale hoidma oma kohustustest, mis neil on vastavalt nende lepingutele. Usk, mis neil kord oli, on peaaegu kadunud ja nad paistavad olevat rahul sellega, et on Kiriku liikmed vaid nime, mitte tegude poolest.

On teisi, kes arvavad, et kuna nende nimi pole laialt tuntud, kuna neil ei ole … mõjuvõimu paljude inimeste üle, siis ei loe, millised harjumused neile külge jäävad või milliseks eeskujuks nad on oma vendadele. Aga kui nad saaksid tähtsa kutse, näiteks olla Kiriku president või nõuandja, kui nad kuuluksid Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse, oleksid Kõrgema Nõukogu juhataja, ülempreester või ametis Seitsmekümnes, siis oleks nende jaoks oluline, kuidas nad käituvad. Selles siin näitavad nad suurt nõrkust või suurt teadmatust, nende lamp on kas kustumas või ei ole nad aru saanud, mida tähendab võtta enda peale evangeeliumi kohustused.

Päästja ütles oma tähendamissõnas, et taevariik on nagu mees, kes enne võõrsile minekut andis oma varanduse sulaste kätte. Ühele andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe. See, kes oli saanud viis talenti, läks ja kauples nendega ning sai teised viis juurde, kahekordistades osa, mis talle oli usaldatud. See, kes sai kaks talenti, läks samuti ja sai kaks juurde. Aga sulane, kes oli saanud ühe talendi, läks ja kaevas selle maasse ning peitis oma isanda raha ära. Ta ilmselt leidis, et tema osa oli liiga väike, et sellest kasu saada, ja seepärast ei teinud ta selle vähese rahaga midagi. (Vt Mt 25:14–30.) Kas mõni meie vanem ei ole samasuguses olukorras? Üks ütleb: „Ma olen ainult puusepp või rätsep või ehk ainult müüriladuja abitööline, seepärast ei ole tähtis, kuidas ma ennast üleval pean ning kas ma täidan või jätan täitmata oma väikesed kohustused. Kõik oleks hoopis teistmoodi kui oleksin vastutusrikkamal ja tähtsamal kohal.”

Pea kinni, vend! Ära lase ennast petta sellisest meelitavast ideest. On tõsi, et oled ehk ainult müüriladuja abi, kuid sa oled Iisraeli vanem. Sa oled Issanda Jeesuse Kristuse saadik. Kui sa täidad oma kohustusi, siis on sinul midagi, mida maailm ei saa anda ega ära võtta, ja sa vastutad Jumala ees, kuidas sa kasutad talente, mida Ta sinu hoida andis, olgu neid siis palju või vähe.

Sa mõjutad mingil määral teisi ja isegi kui see mõju on väga väike, mõjutab see siiski kedagi ning sa oled vastutav selle mõju tagajärje eest. Seepärast asud sa − nõustud sa sellega või mitte − Jumala ja inimese ees tähtsal kohal, mis ei jää märkamatuks ning millest sind ei saa vabastada, kui soovid oma nime puhtana hoida.

Millised väljavaated on sellisel inimesel? Ma ütleksin, et kui ta austab oma kutset ja leitakse olevat ustav talle antud usaldusele, siis on tema väljavaated saada päästetud ja ülendatud Jumala kuningriiki niisama head kui igal teisel inimesel. Kui ta mõistab oma seisundit ja elab sellele vastavalt, siis on tema väljavaated võrdsed iga inimese omadega, kes on kunagi elanud alates isa Aadamast kuni praeguse hetkeni. Ja on sama tähtis, et ta peab ennast sama korralikult üleval vastavalt oma mõjusfäärile kui iga teine inimene, keda võidaks kutsuda kõrgemale positsioonile või teisisõnu, kes on pandud vastutama suurema hulga talentide eest. …

… Issand ei nõua inimeselt, kellel on vaid üks talent, sama palju kui sellelt, kellel on rohkem kui üks; temalt nõutakse vastavalt sellele, mis tal on. Seepärast olgu kõik julged ja püüdku rohkendada talente, mis neil on; ja see, kellel on üks talent, kasutagu seda, mitte ärgu peitku maasse; ehk las see, kellel on vaid vähe võimeid, parandab ennast ega nurise selle pärast, et loodus ei ole olnud tema vastu sama lahke kui ta venna vastu. Olgem rahul oma saatusega, ja kui see pole nii ihaldusväärne, kui me sooviksime, siis peaksime püüdma sobilikul moel seda paremaks muuta, tundes samal ajal tänulikkust oma maise elu eest ja eriti Jumala Vaimu eest, mis tuleb meie kuulekusest evangeeliumile. …

Ma lugesin kord anekdooti … mehest, kes oma tarkuse ja isamaa-armastusega oli saavutanud suure tuntuse, kuid kes kellegi kadeduse pärast määrati kohale, mida peeti väga alandavaks. Asudes oma kohustusi täitma, tegi see mees järgmise tähelepaneku: „Kui kutse ei austa mind, siis austan mina kutset!” Me väldiksime paljusid probleeme ja meie olukord oleks palju parem, kui me kõik austaksime kutset, millesse meid teenima kutsutakse. Issand ise tegi meie esimestele vanematele riided ehk oli tookord nende rätsepaks. Jeesus Kristus oli samuti puusepp. Päästja oli kindlasti austusväärne ja aus puusepp, muidu ei oleks ta kunagi väärinud oma hilisemat positsiooni. Kui me suudaksime näidata vendadele ja õdedele, kui tähtis on teenida oma kutses ausalt ja ustavalt, siis väldiksime pahameelt ja probleeme, mida me praegu kogeme, ja Jumala töö läheks edasi kahekordse kiirusega ning kõik Tema eesmärgid saavutataks kiiremini. Samuti oleksime ise paremini valmis vastu võtma Jumala tahte ilmutust. …

Vennad ja õed! Jumal õnnistagu teid ja aidaku alati kasutada teie kätte usaldatud talente kui targad sulased.⁸ (Vt 4. soovitust lk 178.)

Kui me teenime Jumalat usu, energia ja rõõmsa meelega, annab Ta meile tuge ja aitab meil saavutada edu.

Ma ütlen, et las inimesed teenivad Jumalat ustavalt, energiliselt ja rõõmsa meelega. … On aegu, kui inimesed satuvad olukorda, milles oleks väga raske, kui mitte võimatu, olla rõõmus. Kuid selliseid aegu tuleb ette harva.⁹

„Teades, et meie usk on õige, peaksime olema pühendunud oma usu eesmärgile rohkem kui keegi teine maa peal. Teades, nagu teame meie, või peaksime teadma, et evangeelium, mille oleme vastu võtnud, lubab meile kõike, mida meie süda oskab soovida või ihaldada, kui oleme ustavad. Me peaksime olema väga ustavad, pühendunud, energilised ja auahned täitmas Issanda soove, nagu Ta neid meile aeg-ajalt oma sulaste kaudu ilmutab. Me ei tohiks olla oma kohustuste täitmisel leiged või hoolimatud, vaid peaksime püüdma kogu väe, jõu ja hingega mõista oma kutse mõtet ja tehtava töö olemust.

Maa peal olles käskis Jeesus oma jüngritel minna ja jutlustada evangeeliumi ilma leiva või toidupaunata, muretsemata, mida süüa, juua või millega riietuda, vaid lihtsalt minna ja tunnistada asjadest, mida neile oli ilmutatud. Nii tehes kindlustasid nad endile Kõigevägevama õnnistused ja nende jõupingutusi saatis alati edu. Nende edu oli kindel, ükski vägi ei saanud neid takistada saavutamast edu, sest nad läksid Kõigevägevama jõuga täitma Tema tahet ning Tema hoidis neid ülal ja toetas ning andis neile kõik eduks vajaliku. Kuuletudes Issanda käskudele, kindlustasid nad endale õnnistused elus ja au tulla esile esimese ülestõusmise hommikul. Ning nad olid kindlad, et ükski maine vägi ei suuda takistada nende tööd. Sellised väljavaated oleksid olnud mulle meeltmööda, oleksin mina olnud nende asemel või kelle tahes asemel, sest mõte ülimast edust on mõtlevale inimesele väga meeltmööda.

Kui apostlid oleksid kästu asemel teinud midagi muud, kujutades ette, et muuga tegeledes teenivad nad sama eesmärki, ei oleks nad oma tegevustes sama suurt edu saavutanud, ka ei oleks neil olnud seda teadmist kindlast edust, mis oli nende katsumuste ja tagakiusamiste ajal kahtlemata pideva õnne ja rahulolu allikaks.

… Oleksid apostlid või seitsmekümned Jeesuse päevil ette kujutanud, et võivad täita oma missiooni, ehitades laeva nagu Noa või viljaladusid nagu Joosep, oleksid nad suuresti eksinud.

Joosep kutsuti Egiptuse maal täide viima teatud sorti ülesandeid, mis said tema kohustuseks. Teda ei kutsutud evangeeliumi kuulutama ilma kukru ja paunata, vaid ehitama viljaaitu ning kasutama kogu oma mõjuvõimu kuninga, aadelkonna ja Egiptuse inimeste juures, et nad paneksid vilja kõrvale põua ajaks. … Kujutagem nüüd ette, et Joosep oleks hakanud laeva ehitama, mis ei oleks toonud talle Issanda kiitust ja ta poleks nii suutnud päästa egiptlasi ega oma isa koda. Kui Noal käsiti ehitada laev ja ta oleks selle asemel ehitanud hoopis viljaaidad, ei oleks tema ega tema koda pääsenud. Nii on ka meiega, kui meilt midagi nõutakse. … Ükskõik mida meilt nõutakse Kõigevägevama kuningriigi piires, peame me hoolega järgima, et käime saadud juhiste vaimus ja täidame oma kohust, kui soovime kasvada Jumala juures väes ja mõjuvõimus.¹⁰ (Vt 5. soovitust lk 178.

Issanda töö on vahel raske, kuid toob suurt rõõmu.

Seda tööd tehes tuleb ette palju ebameeldivat, aga sellest võib saada ka suurt rahuldust. Kui me meenutame oma otsust pühenduda tõe eesmärgile ja pidada oma lepinguid, tunneme suurt rõõmu, sest tunneme tugevalt oma kutse vaimu, ilma milleta ei suudaks me Jumala kuningriigiga sammu pidada.¹¹

Me peaksime uuendama oma lepinguid Jumala ja pühade inglite ees, lubades Jumala abiga Teda eesseisvate aastate jooksul ustavamalt teenida, kui oleme seda teinud minevikus, lubades, et meie avalik ja eraelu, meie teod ja vaim ning mõjuvõim võiksid järgida hüüdlauset: „Jumala kuningriik või ei midagi!” Ma usun, … et suudame täielikult pühenduda Jumala teenimisele, et rajada maa peale tema Siion, töötades usinalt tõe ja õigluse nimel, kuni see töö muutub meie rõõmuallikaks ning Jumala teenimisest ning Tema käskude pidamisest saab meie teine loomus. Nii võime tunda Püha Vaimu oma südames ja olla üle maailmast ning järgida selestilist seadust oma meeles ja tegevustes, nii võime mõista iseennast ja oma eelisõigusi, et võiksime juba selles elus osa saada suurest hulgast selestilistest õnnistustest, mida võib kogeda selestilises hiilguses.¹² (Vt 6. soovitust all.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Lugege lugu lk 169–171. Milliste sõnadega kirjeldaksite Lorenzo Snow’ hoiakut Issanda teenimisel? Mida võite teie teha, et järgida tema eeskuju?
Mõtisklege osa üle, mis algab lk 171. Miks toob teie arvates Kiriku liikmeks olemine kaasa suurt vastutust? Mida tähendab teie jaoks olla Kristuse saadik?
President Snow õpetas, et oma Kiriku kutsetes on meil võimalus olla abiks Jumala laste lunastamisel (lk 172–173). Kuidas mõjutab see arusaamine meie teenimist Kirikus?
President Snow ütles, et me peaksime hoolsalt teenima, olgu meie vastutus kui tahes väike (lk 173–176). Millal olete teie näinud kedagi austamas näiliselt väikest kutset või ülesannet?
Lugege osa, mis algab lk 176. Mil viisil mõjutavad usk, energia ja rõõmus meel meie teenimist?
Lugege peatüki viimast osa (lk 177–178). Millal olete teie tundnud rõõmu Jumala kuningriigis töötamisest? Kuidas võime saada ebameeldiva ülesande täitmisest rahulolu? Kuidas võime aidata lastel ja noortel ustavalt teenida Issandat?

Samateemalised pühakirjakohad: Ps 100:2; 1Kr 12:12–31; Jk 1:6–7; 2:3; Ms 4:26–27; ÕL 64:33–34; 72:3; 76:5–6; 107:99–100; 121:34–36

Abiks õpetamisel: „Kuulake siiralt tunnis osalejate kommentaare. Teie eeskuju aitab neil hoolikamalt üksteist kuulata. Kui te ei saa kommentaarist aru, küsige selgitavaid küsimusi. Te võite öelda: „Ma pole kindel, kas sain õigesti aru. Kas te võiksite seda veelkord seletada?” või „Kas te võiksite tuua näite?” (Teaching, No Greater Call, lk 64).

Vanem Lorenzo Snow

„Kui sa täidad oma kohustusi, siis on sinul midagi, mida maailm ei saa anda ega ära võtta.”