19. peatükk

Misjonitöö: „Leia tee iga inimese südamesse!”

„Võimalik on leida tee iga inimese südamesse; ja teie töö on leida tee nende südamesse, keda olete kutsutud teenima.”

Lorenzo Snow’ elust

Lorenzo Snow ristiti Ohio osariigis Kirtlandis, kus ta õppis heebrea keelt ühes klassis koos prohvet Joseph Smithi ja teiste Kiriku juhtidega. Ta lootis saada kunagi ühes Ühendriikide idaosa ülikoolis klassikalise hariduse.¹ Kuid selle eesmärgi nimel töötades tundis ta tõmmet teise eesmärgi suunas. Lorenzo Snow meenutas hiljem:

„Ma võtsin [evangeeliumi tõed] vastu kogu südamega ja otsustasin mitte pidama jääda. … Mulle tegi muret, kas pärast selle imelise teadmise saamist ei peaks ma sellest teistele tunnistama. Noored mehed, kes naasid misjonilt, tunnistasid õnnistustest, mida nad olid kogenud … , ja ma hakkasin mõtlema, kas ma ei peaks idaranniku kolledžisse või ülikooli astumise asemel minema jagama oma tunnistust sellest, mida Issand on mulle teada andnud. Samas ei tahtnud ma loobuda hariduse omandamisest, sest olin sellest ammu unistanud ning lõpuks olid mul võimalus ja vahendid oma unistus teoks teha.”

Nende tunnetega võideldes küsisin nõu ühelt usaldusväärselt sõbralt. „Ma seletasin talle oma olukorda ja ta ütles: „Vend Snow, ma ei annaks sellist nõu kellelegi teisele, kuid ma tunnen, et antud olukorras valiksin mina sinu asemel hariduse omandamise.” See oli just see, mida ma kuulda tahtsin, ja tegi mulle rõõmu. Ma olin mõnda aega rahul, kuid kuuldes talvel noori vanemaid tunnistamas oma edust evangeeliumi kuulutamisel, hakkasin uuesti selle peale mõtlema. Issand oli andnud mulle teada, et Ta oli tulemas maa peale ja et selleks oli vaja teha ettevalmistusi: Ta oli mulle andnud kõik, mida ma soovisin, ja rohkemgi veel, sest minu ristimine läbi Püha Vaimu ja täiuslik teadmine, mis mulle tol korral anti, olid minu jaoks tõelisemad ja veenvamad kui minu külma vette kastmine ning ma tundsin endal lasuvat vastutust. Nii ma siis sulgesin oma raamatud ning lõpetasin ladina ja kreeka keele õppimise.”²

Pärast selle otsuse tegemist teenis Lorenzo Snow 1837. aastal misjonil Ohio osariigis. Hiljem teenis ta teistel misjonitel − esiteks Missouri, Illinoisi, Kentucky ja Ohio osariigis ning siis Inglismaal, Itaalias ja Hawaii saartel ning seejärel Ameerika Ühendriikide loodeosas ja Wyomingi osariigis. Inglismaal teenides kirjutas ta kirja oma tädile, milles selgitas, mispärast ta jättis maha oma kodu ja läks misjonäriks: „Mõte, et olen nelja-viie tuhande miili kaugusel oma lapsepõlvekodust ja kõigist oma varajastest helladest mälestustest, tekitab küsimuse: Miks ma siin olen? … Ma olen siin, kuna Jumal on kõnelnud ja kutsunud prohveti, kelle kaudu Ta taastas igavese evangeeliumi täiuse kõigi annete, vägede, talituste ja õnnistustega, kuulutades kõigile inimestele: „Parandage meelt, sest Jumala riik on lähedal.” Jumala juhatusel on mind kutsutud Tema saadikuks kuulutama seda sõnumit maailma rahvastele ja see paneb mulle suure vastutuse, mida ma ei saa hüljata ilma Kõigevägevama abita.”³

President Snow oli alati tänulik, et oli teinud otsuse teenida misjonärina Issandat. 1901. aasta septembris, olles 87-aastane, ütles ta: „Isegi praegu tunnen ma rõõmu, mõteldes misjonitööl veedetud ajale. Nende eriliste kogemustega seotud tunded on saanud tähtsaks osaks minu olemusest.”⁴ (Vt 1. soovitust lk 216.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Saanud evangeeliumi täiuse, soovime aidata teistel leida rõõmu samadest õnnistustest.

Kui inimene on saanud teadmise, innustatakse teda seda teistega jagama; kui inimene on õnnelik, siis teda ümbritseb vaim, mis õpetab teda, kuidas ka teisi õnnelikuks teha. … Kas inimesel on võimalik olla õnnelik ilma teadmiseta Kristuse evangeeliumist? … Kuigi maailmas püüavad [inimesed] teha ennast õnnelikuks, ei saada neid nende ponnistustes edu. Nad võivad saada õnnelikuks ainult ühe põhimõtte kaudu − võttes vastu evangeeliumi täiuse, mis õpetab meid, et õnne leidmiseks me ei pea ootama, kuni jõuame igavesse maailma. Evangeelium õpetab, et me peaksime rõõmustama selles elus koos meid ümbritsevate inimestega Kõigevägevama õnnistuste üle.

Meie eesmärgid peaksid olema järgmised: õppida olema kasulik. olla päästjaks oma ligimestele, õppida, kuidas neid päästa, õpetada neile põhimõtteid, mida järgides nad hakkavad mõistma, mis meil on.⁵

Saage sõpradeks end ümbritsevate inimestega või valige üks ja ergutage tema tundeid, usku, olukorda ja meelt ning püüdke neid valgustada. Kui nad on patustanud, püüdke neid päästa nende pattudest ja tuua nad välja vangistusest, et nad saaksid koos teiega osa valgusest ja vabadusest. Nii saate teha head teadmiste abil, mida Issand on teile andnud.⁶ (Vt 2. soovitust lk 216.)

Misjonärid on valmis ohvreid tooma, et aidata teistel teada saada tõde.

Vaevalt olid pühad jõudnud ennast Utah’s sisse seada, kui Issanda teenijad juhtisid taas nende tähelepanu Kiriku suurele misjonitööle.

Me olime vaesed ja püüdsime muuta maa elamiskõlblikuks, kuid me ei tohtinud eirata oma kohustust levitada maailmas evangeeliumi, sest Issand oli andnud käsu, et evangeeliumi tuleb kuulutada kogu maailmale. Üheks selle töö taevase algupära tõendiks on, et ka keset tagakiusamist ja äraajamist püüdsid viimse aja pühad seda Issanda käsku täita.

Kiriku 1849. aasta sügisesel üldkonverentsil – kõigest kaks aastat pärast seda, kui pühad olid jõudnud Soolajärve orgu − kutsuti mitu vanemat avama misjoneid maailma eri paigus. Kaheteistkümnest apostlist neli määrati neid juhtima. Apostel Erastus Snow kutsuti Skandinaaviasse, apostel John Taylor Prantsusmaale, mind Itaaliasse ja apostel Franklin D. Richards Inglismaale, kus misjonile oli juba alus pandud. See oli suur ettevõtmine nendes rasketes oludes, milles me tol ajal olime, meie pered suurt puudust kannatamas, kuid Issand oli meid kutsunud ja me tundsime, et peame kutse vastu võtma, mis tahes ohvrit see ka ei nõuaks.⁷

Me pühendasime oma elu, kõik, mida kalliks pidasime, selleks, et maailm võiks mõista, et igavestes maailmades on Jumal, ja et maailm võiks mõista, et Jumal osaleb ka praegu inimlaste asjades. Maailmas arvatakse üha rohkem, et truudusetus on taunitav. Isegi kristlaste hulgas ei usu tuhanded ja kümned tuhanded − kuigi nad seda ei tunnista, kuna see on ebapopulaarne −, et Jumalal on inimestega mingit tegemist. Me peame esile astuma ja ohvreid tooma, et inimlasteni võiks jõuda õige teadmine Jumalast.⁸

Kui me kutsume oma noori misjonäre minema maailma rahvaste juurde, mõtisklevad nad misjoni üle, ja kuulnud lugusid teiste misjonäride kogemustest, pole kõige meeldivam oodata katsumusi ja raskusi, mida ületada. Nende voorus on nende valmidus alluda nõudmistele ja teenida.⁹

On palju asju, mis meie noortele vanematele ei ole misjonil teenides meelt mööda. Nad teavad, et peavad ohverdama kodused mugavused; nad mõistvad, et lähevad inimeste sekka, kellele alati ei meeldi, mis neil on öelda. Kuid teisest küljest tunnevad misjonil teenivad vanemad, et inimestel on potentsiaali igaveseks eluks, ning kui nad leiavad ausa mehe või naise, pehmendab Issanda Vaim nende südant ja ehk nad võtavad vastu sõnumi, mida misjonärid jagavad. See toob neile rõõmu ja rahulolu. Lisaks näevad vanemad selles töös võimalust kogemusi omandada, mis tuleb neile tulevikus kasuks. On kummaline, et tuhandete kirjade hulgas, mida ma olen saanud neilt, keda on kutsutud misjonile (peamiselt noortelt meestelt), ei mäleta ma ühtegi korda, kui keegi oleks keeldunud minemast. Miks nii? Sest armastuse ja surematuse vaim, Kõigevägevama Vaim on nende vanemate peal ja nad on saanud ilmutuse, mis innustab neid tegema seda, mida ükski muu vägi ei paneks neid tegema.¹⁰ (Vt 3. soovitust lk 216.)

Misjonärid ei tohiks kunagi unustada, et nad on taeva saadikud ning toovad häid ja rõõmsaid sõnumeid.

Me saadame oma vanemaid evangeeliumi kuulutama. Kes neid saadab? … Neid saadab Iisraeli Jumal. See on Tema töö. Ükski surelik inimene pole niivõrd huvitatud vanema edust evangeeliumi kuulutamisel kui Issand, kes saatis ta kuulutama inimestele, kes on Issanda lapsed. Ta eostas nad eelmises maailmas ning nad tulid siia maailma Issanda tahtel.¹¹

Me tunneme, et te [misjonärid] saavutate suurt edu, sest me teame, et teid on kutsunud Jumal. Inimese tarkus poleks kunagi sellist tööd välja mõtelnud. Ma olen üllatunud, kui mõtlen selle töö suurusele. Võin kinnitada, et just see töö on praegusel ajal vajalik, ning tunnen, et te teete seda kogu hingest. Arendage endas Jeesuse Vaimu, just nagu Ta ütles, et ei saa teha midagi muud kui seda, mida Isa Tal teha käskis (vt Jh 5:30).

Ärge hoolige raskustest ja näilistest kaotustest! Heitke kõrvale isiklikud huvid ja teid saadab suur ja hiilgav edu ning kogu Kirik saab näha teie töö tulemusi.

Ärge tehke välja mõnede inimeste ükskõiksusest ja väikestest pettumustest, mis teile osaks saavad; Issanda Vaim on teiega; te puudutate inimeste südameid ja saate võitu nende ükskõiksusest; … te tunnete rahulolu teile usaldatud töö kordaminekust. …

Teile on antud täielik volitus, kuid te ei pea sellest üldse juttu tegema. Te avastate, et ei pea sellest rääkima, sest Issanda Vaim kinnitab seda inimestele nende tunnetes ja see kinnitus ja tunne on teie volitus.

Te kohtate inimesi, kes arvavad, et teavad teist rohkem, kuid kui täidate oma kohust, siis tunnevad nad teie lahkudes, et teil on midagi enamat kui neil ja et te olete neid õnnistanud ja aidanud. …

Olge sõbralikud inimeste vastu, kelle juurde teid saadetakse! Teie alandlikkus ja Issanda Vaim, mis teil on, tunnistavad, et sobite täitma oma kohta. Püüdke mõista inimloomust ja käituge vastavalt, et teha kõik inimesed õnnelikuks ja kõik meeldivaks. …

Võimalik on leida tee iga inimese südamesse, ja teie töö on leida tee nende südamesse, keda olete kutsutud teenima. …

Soovin teile Jumala õnnistusi. Enne teeleasumist asetatakse teid ametisse. Me palume teie eest ning soovime kuulda teie edusammudest. Olge südamelt tasased ja alandlikud! Kui te oma kuulajaskonda vaatate, mõtelge kahele asjale: esiteks, et te hästi kõneleksite ja oma kõneoskusega publikule muljet avaldaksite; teiseks küsige: „Miks ma siin olen?” Te olete seal, et külvata oma publiku südamesse elu seemneid, ja oma südames peaksite palvetama: „Issand, olgu mul võimu läbi Vaimu puudutada nende inimeste südameid!” Vanem peab ütlema selle lühikese palve. See on kõik, mida ta peab tegema. „Luba mul ütelda midagi, mis päästaks need hinged!” Seda soovib teilt Esimene Presidentkond … ja see on kõikide teie vendade soov.¹²

Pöörake tähelepanu oma vaimse soomusrüü säramalöömisele. Ma olen märganud, et kui kõik minu ajalikud mured on kõrvale heidetud, pühendub mu silm vaimsetele asjadele. Palvetage, vennad, ja ärge pidage paljuks paastuda! … Ärge liiga palju naljatage ja ärge kurvastage Vaimu! Ise misjonil teenides leidsin, et paari nädalaga suutsin kodu unustada ja Jumala Vaim toetas mind. Vabadus ja rõõmsameelsus kutsuvad Vaimu, kuid ärge ülearu palju naljatlege. … Jätkake palvemeelselt, et teis võiks olla pealaest jalatallani Jumala Vaim.¹³

Viinamäel töötavad vanemad ei tohiks kunagi unustada, et nad on taeva saadikud, et nad toovad häid sõnumeid inimestele, kes ei tunne Issandat. …

Kui prohvet Joseph Smith saatis esimesed vanemad võõrale maale, nägi ta ette, kuidas neid võidakse vastu võtta, ja ta ütles neile, et kuigi vähesed võtavad neid vastu kui Jumala sulaseid, ei võta enamik inimesi neid vastu ega kuulda nende sõnumit. See on olnud Jumala sulaste koorem, mida nad on kandnud juba aegade algusest peale, ja me peame olema rahul ustavate teenijate ponnistuste tulemusega, isegi kui meie abiga tuuakse vaid mõned tõe tundmisele. …

Ma loodan ja palun, et ükski vanem, kes teeb misjonitööd … ei unustaks ennast ega langeks maailma kiusatuste lõksu. On ainult üks viis neist ohutult eemale tüürida ja see on heita kõrvale kurjus, isegi kõik see, mis paistab olevat halb. Neid ahvatletakse ühel või teisel viisil. Nii tegutseb meie lunastuse vaenlane, kuid Iisraeli vanemad peavad kiusatustest üle olema, ja et seda edukalt teha, peavad hoidma end maailmast puutumata. … Kui nad arendavad ja armastavad oma misjoni vaimu ja mõistavad, kui tähtsa kutse Jeesus Kristus on neile andnud, ning elavad vastavalt sellele, siis suudavad nad olla inimestele teejuhtideks ja päästjateks, peegeldades neile taeva valgust ja erinedes sellega teistest inimestest. Kuid kui nad lähevad üle vaenlase poolele ja saavad osa maailma vaimust, siis kaotavad nad oma jõu ning muutuvad teiste inimeste sarnaseks, kes on kõlblikud minema koju kurvastama nagu teised langenud ning põhjustama oma armsamatele südamevalu. … Kui nad aga jätkuvalt otsivad alandlikkuses Issanda õnnistusi, pühendudes Tema aule ja hiilgusele, soovides oma südames inimeste hingede päästmist, tehes kõik, mis nende võimuses, et tuua neile päästmine, saavad nad maistes tegemistes tunda kirjeldamatut rõõmu ja lõpuks saavad nad koos Isa ja Pojaga osa asjadest, mis on liiga suured ja hiilgusrikkad, et surelik meel neid võiks mõista.¹⁴ (Vt 4. ja 5. soovitust lk 216.)

Meie südamed rõõmustavad, kui aitame teistel saada evangeeliumi täiuse.

Me arvame, et selle töö täidesaatmiseks on vaja palju kannatlikkust, usku, usinust, visadust ja pikameelsust. Linnades, kus tuhanded evangeeliumi vastu võtsid, juhtus mitmel puhul, et kuude viisi ei kandnud töö mingit vilja, enne kui nendele põhimõtetele küllaldaselt tähelepanu pöörati. …Vahel kulub mitu kuud või isegi aastat, kuid me võime olla kindlad, et usu, palve, töö ja Issanda õnnistuste toel ületame kõik raskused, tuues au ja hiilgust Jumalale; ning me ise tunneme rahuldust, et oleme täitnud oma kohuse ja puhastanud oma rõivad kõigi inimeste verest.¹⁵

Enne Itaaliasse minekut käisin ma [Inglismaal] Manchesteris, Macclesfieldis, Birminghamis, Cheltenhamis, Londonis, Southamptonis ja Lõuna konverentsis. … Mul oli au kohtuda paljudega, keda olin [kaheksa aastat varem] Kirikusse toonud; ja ma ei pea ütlema, et taaskohtumine nende inimestega oli tõeline rõõm, mida on alati meeldiv meenutada. Apostel Johannes ütles: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi” (Jh 3:14). Meie misjonäridest vanemate armastus maailma inimeste vastu, kes on neile võõrad, ja inimeste armastus nende vanemate vastu, kes toovad neile evangeeliumi sõnumi, on iseenesest küllaldane, et veenda ausat südant: see armastus lähtub Jumalast ning Jumal on meiega. Püha tunne, mille meis äratab Püha Vaim, eristab meid ülejäänud inimkonnast; see tunne muudab kogu maailma ning veenab uskmatuid inimesi, et Jumal pole mitte ainult meie kõigi Isa, vaid me olema ka Tema sõbrad ja sulased.¹⁶

Ma olen pühendanud kogu oma elu Issanda teenimisele. Ma olen asetanud kõik ohvrialtarile, et võiksin Teda austada, teha Tema tahtmist ning levitada elu põhimõtteid inimlaste hulgas. Kui ma meenutan minevikku ja näen, kuidas Issanda käsi on avanud mulle tee ning saatnud mulle ootamatu edu igas asjas, mis puudutab neid misjoneid, tunnen kahekordset indu täita Tema tahet ka edaspidi. Keel ei suuda väljendada minu südamlikku tänu nende õnnistuste eest. Neile vendadele ja pühadele, kelle lahke vaim ja huvi Jumala töö vastu on eriti väljendunud nende misjonitöös, valagu Kõigevägevam oma õnnistusi võrdse heldusega. Ja kui nad aastate pärast kuulevad tuhandetelt ja kümnetelt tuhandetelt inimestelt, kelle hulgas nad teenisid, tänuhüüdeid Kõigevägevamale ilmutuse valguse eest, siis rõõmustavad ka nemad teades, et nad osalesid selle imelise lunastuse täideviimisel.¹⁷ (Vt 6. soovitust lk 216.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Lugege lk 207–209 ja mõelge Lorenzo Snow’ vastuse peale küsimusele „Miks ma siin olen?”. Mil viisil mõjutab see küsimus kõikide Kiriku liikmete võimalusi jagada evangeeliumi?
Mõtisklege president Snow’ nõuande üle osas, mis algab lk 209 lõpus. Kuidas võite teie järgida seda nõuannet ja aidata kellelgi leida tõelist õnne?
President Snow rääkis ohverdustest, mida tema ja teised tõid, et jagada evangeeliumi (lk 210-211). Milliseid ohverdusi olete teie näinud inimesi tegemas, et jagada evangeeliumi? Miks on inimesed valmis neid ohvreid tooma?
Kuidas aitavad kinnitused lk 211-213 põhimisjonäre? Kuidas aitavad need meid evangeeliumi jagamisel? Mil viisil võime kasutada neid õpetusi, et aidata kedagi, kes ei tea, kas minna teenima misjonile?
Lugedes president Snow’ nõuannet lk 211-214, mõtisklege, kuidas seda rakendada kõigi Kiriku liikmete elus. Näiteks mida teie arvates tähendab heita kõrvale isiklikud huvid? Kuidas võime leida tee iga inimese südamesse?
Lugege peatüki viimast lõiku, milles president Snow kirjeldab misjonitööst saadavat kestvat rõõmu. Millal olete teie tundnud rõõmu misjonitööst? Mispärast peame vahel olema kannatlikud ja alles siis võime täielikult kogeda rõõmu?

Samateemalised pühakirjakohad: Al 26:1–8, 35–37; ÕL 12:7–8; 18:10–16; 84:88

Abiks õpetamisel: „Paluge tunnis osalejatel valida üks huvitav osa ja seda vaikselt lugeda. Paluge ühe ja sama osa valinutel moodustada paari-kolmeliikmelised rühmad ja arutada, mida nad on õppinud” (käesolev raamat lk vii).

„Kui inimene on saanud teadmise, innustatakse teda seda teistega jagama; kui inimene on õnnelik, siis teda ümbritseb vaim, mis õpetab teda, kuidas ka teisi õnnelikuks teha.”

„Heitke kõrvale isiklikud huvid ja teid saadab suur ja hiilgav edu ning kogu Kirik saab näha teie töö tulemusi.”