10. peatükk

Tulge templisse

„Tulevikulootused, millest Jumal on meile aimu andnud, on imepärased ja suured; me ei oska seda kõike isegi ette kujutada. Tulge templisse ja me näitame teile!“

Lorenzo Snow’ elust

Varsti pärast ristimist ja liikmeks kinnitamist hakkas Lorenzo Snow osalema Kirtlandi templi koosolekutel. Koos prohvet Joseph Smithi ja teiste Kiriku juhtidega said seal talle osaks suured vaimsed õnnistused. Ta kirjutab oma päevikus: „Me nägime seal ettekuulutuse andi, keelte andi, keelte tõlgitsemise andi, ilmutusi ja imelisi nägemusi, taevaste kooride laulmist ja imelist tervenemist tänu vanemate antud õnnistamistele. Mitmel puhul haiged tervenesid, kurdid hakkasid kuulma, pimedad nägema ja jalutud kõndima. Oli selge, et selles pühas hoones valitses jumalik mõju − vaimne õhkkond.¹

Lorenzo Snow armastas Kirtlandi templit, sest ta teadis, et „Jumala Poeg oma hiilguses oli austanud seda oma kuningliku kohalviibimisega”. Seepärast tundis ta suurt aukartust, kui seisis ise esimest korda seal poodiumil, et teha õpetust. Ta ütles: „Sõnad ei suuda kirjeldada mu tundeid, kui ma publikule kõnelemiseks seisin esmakordselt sellel poodiumil, millel alles vähe aega tagasi seisis too püha Isik, „tema juuksed olid valged nagu puhas lumi, tema silmad olid kui tuleleek”, kus seisid ka Mooses, Eelijas ja Eelija ning tõid Joseph Smithile selle evangeeliumi ajajärgu võtmed.” (Vt ÕL 110.)²

Mitu aastat hiljem, 6. aprillil 1892, seisis president Lorenzo Snow ühe teise grupi ees, sedapuhku peaaegu lõpetatud Soolajärve templis. Ligikaudu 40 000 viimse aja püha olid kogunenud templit ümbritsevate müüride vahele ja umbes 10 000 olid roninud lähedal seisvate majade katustele ja kohtadele, kust avanes vaade toimuvale.³ Rahvahulk oli kogunenud tseremooniale, kus templi kõrgeimale tornile asetati päiskivi. Veel samal päeval kinnitati päiskivile ingel Moroni kuju. Esimese Presidentkonna ülesandel pidi Lorenzo Snow, kes oli tol ajal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja, juhtima pühasid hosiannahüüdes. Kui ta selgitas rahvale hosiannahüüde üksikasju, avaldas ta oma armastust ja entusiasmi templitöö suhtes.

Ta selgitas: „Hosiannahüüde sõnad, mida hõisatakse täna päiskivi asetamise hetkel või pärast seda, andis prohvet Joseph Smith meile Kirtlandi templis ning neid kasutati pühalikul koosolekul, kus ilmutati Jumala väge ja vendadele avanes ilmutus Kõigevägevamast. See ei ole midagi tavapärast. Me soovime, et kõik seda mõistaksid – see hüüe on püha ja seda kasutatakse ainult sellistel erilistel puhkudel nagu täna siin. Me soovime samuti, et kõik mõistaksid meie soovi, et vennad ja õed ei kordaks üksnes sõnu, vaid et nende südameid täidaks tänu taeva Jumalale, kes meie valikuvabaduse kaudu on ära teinud suure ja ebatavalise töö. Täna kolmkümmend üheksa aastat tagasi asetati paika selle templi aluskivi – nurgakivi. Vaadates tagasi kõigi imeliste õnnistuste peale, mida Jumal on andnud meile, oma rahvale, nende aastate jooksul, mis on sellest ajast möödunud, soovime, et kui pühad seda hüüet hõikavad, siis see tuleks neil südamest. Laske oma südametel täituda tänutundega!” Ta näitas ette hosiannahüüde ja sõnas: „Kui me nüüd läheme templi ette ja niimoodi hüüame, siis soovime, et iga mees ja iga naine hüüaks neid sõnu nii kõvasti kui suudab, et iga maja selles linnas väriseks, et inimesed kuuleksid seda linna igas otsas ja et see kajaks igaveste maailmadeni.”⁴

Alljärgnev ülevaade päiskivitseremooniast illustreerib pühade austust ja kaasaelamist selle sündmuse ajal:

„Kui saabus keskpäevatund, astus president Wilford Woodruff platvormi esiservale, nii et kogunenud rahvahulk, kelle hulgas valitses pühalik vaikus, võis teda näha. Rahvahulga südameid läbis vaimustus, kui ta kõneles:

„Tähelepanu, Iisraeli koda ja kõik maailma rahvad! Me asetame nüüd päiskivi oma Jumala templile, mille alusmüürid on ladunud ja õnnistanud prohvet, nägija ja ilmutuse saaja Brigham Young.”

Seejärel vajutas president Woodruff lülitile ja templi päiskivi liikus kindlalt oma paika. Mis sellele järgnes, on võimatu sõnadesse panna. Auväärne Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Lorenzo Snow astus ette ja juhatas neljakümmet tuhandet püha ühtses hüüdes:

„Hosianna! Hosianna! Hosianna! Jumalale ja Tallele. Aamen, aamen ja aamen!

Iga hüüet saatis taskurätikute lehvitamine. … Tuhandete silmad said rõõmupisaratest märjaks. Maa näis vappuvat valjust hüüdest, mis kajas vastu ümbritsevatelt mägedelt. Sellest templi päiskivi asetamise tseremooniast suurejoonelisemat vaatepilti ei ole ajaloos üles tähendatud. Vaevalt olid hosiannad vaibunud, kui kogu rahvas hakkas laulma „On Jumala Vaim nagu leegitsev tuli.””⁵

President Woodruff pühitses Soolajärve templi täpselt üks aasta hiljem, 6. aprillil 1893. Pühad olid seda ehitanud 40 aastat. President Lorenzo Snow kutsuti selle templi esimeseks presidendiks ja ta täitis seda kutset kuni 1898. aasta septembrini, mil temast sai Kiriku president. Ka praegu ripub Soolajärve templis president Snow’ portree, et mälestada tema pühendumist „suurele tööle, mida me korda saadame” Issanda kojas, nagu president Smith seda nimetas.⁶ (Vt 1. soovitust lk 133.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Templis saame teada imelistest õnnistustest, mis Jumal on ustavatele valmistanud.

Tulevikulootused, millest Jumal on meile aimu andnud, on imepärased ja suured; me ei oska seda kõike isegi ette kujutada. Tulge templisse ja me näitame teile! Ma oletan, et paljud teie seast on seal käinud ja kuulnud imelistest asjadest, mille Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad ja ustavana lõpuni vastu peavad. …

Ta on valmistanud viimse aja pühadele kõik, mida nad suudavad soovida või ette kujutada, et kindlustada neile õnn läbi kogu igaviku.⁷ (Vt 2. soovitust lk 133.)

Templitalitustega köidame perekonnad kokku ajaks ja igavikuks.

Mõtelge lubadustele, mis teile antakse sel kaunil tseremoonial, mis viiakse templis läbi abielude sõlmimiseks. Kui kaks viimse aja püha ühendatakse abielus, antakse neile lubadusi, mis puudutavad nende järeltulijaid ja ulatuvad igavikust igavikuni.⁸

Me saame palju tarkust ja teadmisi asjadest, mis hämmastavad maailma, kui me neist kõneleme. Me oleme teada saanud, et templites võime luua sidemed, mis ei lõpe surmaga, vaid ulatuvad igavikku, pühasid sidemeid, mis seovad pered kokku ajaks ja igavikuks.⁹ (Vt 3. soovitust lk 133.)

Templis viime läbi ülenduse talitusi oma surnud esivanemate eest.

Iga Jumala poeg ja iga tütar saab võimaluse ülenduseks ja hiilguseks. … Ülenduse ja hiilguse osaliseks võib saada ainult ühel viisil. Me peame saama ristitud pattude andekssaamiseks ja saama Püha Vaimu käte pealepanemise teel. Need talitused on hädavajalikud ülenduse ja hiilguse saamiseks. Kui inimesed on elanud ajal, mil nad ei kuulnud evangeeliumi, siis võivad vastavad talitused nende eest sooritada nende sõbrad. Me oleme tulnud maailma praegusel ajal, et teha seda tööd – vähemasti on see üks peamisi põhjuseid, miks me siin maailmas oleme. Me ei suuda küllalt rõhutada selle töö tähtsust.¹⁰

Me ei tulnud siia maailma juhuslikult. Me tulime erilise eesmärgiga ja kindlasti tulime sellesse ellu tänu teatud kokkulepetele eelmises elus. Templis teeme suurt tööd oma surnud sugulaste eest. Aeg-ajalt saame tähtsaid ilmutusi, et Jumal kiidab heaks selle töö, mida me templites teeme. Inimesed, kes teevad talitusi oma esivanemate eest, on kogenud kõige ebatavalisemaid ilmutusi. Me teeme tähtsat tööd. Meie templitöö käigus on surnute eest ristitud tuhanded inimesed. …

Me lubame inimestel tulla templisse pärast seda, kui nad on välja uurinud oma sugupuu ükskõik mitu põlve tagasi, ja saada ristitud oma surnud isa, vanaisa ja vanavanaisa jne eest nii mitu põlve tagasi, kui neil on õnnestunud välja uurida. Siis laseme neil pitseerida naised oma abikaasadega nii mitu põlvkonda tagasi, kui nad on välja uurinud. Võtke kas või üksainus vooruslik noormees, kes elas enne seda, kui inimlastele anti evangeelium. … Ta abiellus ja lõi pere, kuid tal polnud kunagi võimalust vastu võtta evangeeliumi, nagu see on meil. Kuid ta õpetas oma perele moraalseid väärtusi ning oli südamlik ja lahke oma naise ja laste vastu. Mida rohkemat oleks ta saanud teha? Teda ei tohiks süüdi mõista selle eest, et ta ei võtnud vastu evangeeliumi, sest tal ei olnud võimalust evangeeliumi kuulda. Ta ei peaks seepärast kaotama oma naist, et tal polnud võimalik abielluda temaga templis ning saada temaga kokku pitseeritud ajaks ja igavikuks. Ta toimis vastavalt nendele teadmistele, mis tal olid, ja vastavalt oma maa tavadele abiellus ta ainult ajaks. Me austame seda abielu, mille sõlmisid tema riigi seadused. Me pitseerime lapsed vanematega ja naised oma meestega, nii terve sugupuu ulatuses.¹¹

Päästja ütles kord: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält” ja jätkates ütles ta märkimisväärse lause: „Ning kes seda kuulevad, peavad elama” (Jh 5:25). Ma usun, et neid, kes tõde vastu ei võta, on väga vähe. Nad kuulevad Jumala Poja häält. Nad kuulevad Jumala Poja preesterluse häält ning võtavad vastu tõe. Neil vendadel ja õdedel, kes töötavad usinalt templis, on au olla päästjaks oma sugulastele ja sõpradele, kelle eest nad talitusi läbi viivad.¹² (Vt 4. soovitust lk 133.)

Me peaksime püüdma teha templitööd ja uurida pereajalugu isegi siis, kui see nõuab meiepoolseid ohverdusi.

Tulla templisse ja teha templitööd peaks olema iga mehe ja iga naise eesmärk. See on suur ja tähtis töö. Kui me naaseme teispoolsusse ja leiame, et seal elavad meie surnud sõbrad, ning kui me ei ole sooritanud tööd, mis on vajalik, et nad võiksid saada ülenduse ja hiilguse osaliseks, siis ei tunne me kuigi suurt rõõmu ning meie taaskohtumine ei ole just väga meeldiv.

Me ei peaks ootama meeldivaid ja lihtsaid võimalusi templitöö tegemiseks, vaid peaksime püüdma seda teha isegi siis, kui see nõuab meilt ohverdusi. … Me soovime, et vennad ja õed ei jätaks seda tähtsat tööd unarusse. Kas te teate, milline on suurim töö, mida me teeme tuhande rahuaasta (millenniumi) jooksul? See saab olema sama templitöö, mida me palume viimse aja pühadel teha ka praegu. Üle kogu selle maa ehitatakse templeid ning vennad ja õed lähevad sinna ja töötavad ehk isegi nii päeval kui öösel, et jõuda ära teha kogu töö, mis peab olema tehtud enne, kui Inimese Poeg võib anda oma kuningriigi üle oma Isale. See töö peab saama tehtud enne, kui Inimese Poeg saab tulla ja vastu võtta oma kuningriigi, et anda see üle oma Isale.¹³ (Vt 5. soovitust lk 133.)

Kui me süda on templisse sisenedes puhas, õnnistab Issand meid sellega, mida teab olevat meie jaoks parima.

Kui me läheme templisse, tunneme seal Issanda Vaimu tugevamini kui kusagil mujal. Need on Issanda kojad ja Tema kõige tähtsam töö viiakse läbi nende seinte vahel. …

… Ma olen kindel, et kui inimesed lähevad templisse, ei [lahku] nad sealt ilma, et tunneksid end paremini, ja ilma kindla otsuseta olla natuke paremad, kui nad seni on olnud. Me soovime, et viimse aja pühad võiksid seda tunda. …

… Olge ustavad, mu vennad ja õed, ning sihikindlad! Tulge templisse, tehke seal oma tööd ja te leiate sellest rõõmu ning olete paremini ette valmistunud, et astuda vastu maailma ebameeldivustele.¹⁴

Need, kes [sisenevad] templisse puhta südame ja kahetseva vaimuga, ei tule sealt välja ilma teatud õnnistusi saamata, kuigi mõnel juhul või isegi paljudel juhtudel erinevad need sellest, mida oli oodatud. … Mõned pühad ootavad ehk teenivate inglite ilmumist … või arvavad, et saavad näha Jumala palet. Selliste ilmutuste saamine ei pruugi teile sugugi kasuks tulla. Issand teab, mis on igale inimesele parim, ja ta jagab oma ande nii, et need tooksid saajale suurimat kasu. Kindlasti võib oodata, et iga ustav püha, kes sellesse kotta siseneb, saab osa õnnistusi, mis saajale palju rahuldust pakuvad. Enne kui templisse sisenejad sealt [lahkuvad], tärkab nende südametes ja mõistmises midagi, mis tuleb neile kasuks tulevases elus. Ustavate viimse aja pühadena on neil sellele õigus.¹⁵ (Vt 6. soovitust lk 133.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Lugege lugu Salt Lake’i templi päiskivi asetamise tseremooniast (lk 125–128). Kui te olete osalenud templi pühitsemisel, tuletage meelde, kuidas te end sel ajal tundsite. Mida me hosiannat hüüdes Issandale näitame?
Vaata president Snow’ kutset „tulge templisse” (lk 128–129). Mõtisklege selle üle, kuidas saaksite selle kutse vastu võtta ja kuidas edastaksite selle kutse oma pereliikmetele ja sõpradele.
Kui uurite teist osa president Snowʼ õpetustest (lk 129), mõtisklege õnnistuste üle, mis tulevad templitalituste saamisest ja templilepingute sõlmimisest. Kuidas on need õnnistused mõjutanud teid ja teie peret?
Lugege osa algusega lk 129. Mil viisil oleme templitööd tehes „päästjaks oma sugulastele ja sõpradele”? Milliseid vahendeid on andnud Kirik meie abistamiseks?
Mida saame teha, et pöörata templitööle ja pereajaloo uurimisele rohkem tähelepanu? (Vaadake osa, mis algab lk 130.)
Milliseid isiklikke vaimseid õnnistusi võime saada templitöös osaledes? (Vt mõningaid näiteid lk 132–133.)

Samateemalised pühakirjakohad: ÕL 97:15–17; 109:1–23; 128:15–18; 132:19; 138:57–59

Abiks õpetamisel: „Teie õpilased tunnevad end arutelus kindlamalt, kui vastate igale siirale märkusele positiivselt. Näiteks võite öelda: „Aitäh vastuse eest! See oli väga sügavamõtteline”, „See on hea näide” või „Aitäh kõige eest, mida te täna ütlesite”” (Teaching, No Greater Call, lk 64).

6. aprillil 1892. aastal kogunesid tuhanded inimesed vaatama päiskivi asetamist Soolajärve templi kõrgeima torni tippu.

Vanemad võivad aidata oma lastel valmistuda vastu võtma kutset minna templisse.