18. peatükk

Kiriku juhtkond ja omakasupüüdmatu teenimine

„Meie oleme teie sulased Issanda kuningriigis ning hoolime teie ja kogu inimkonna heaolust.”

Lorenzo Snow’ elust

1840. aasta oktoobrist kuni 1843. aasta jaanuarini juhtis Lorenzo Snow Kirikut Inglismaal Londonis ja Londoni lähipiirkonnas. Seal teenides juhatas ta kohalikke preesterluse juhte, õpetades neid näost näkku ja vahetevahel kirja teel. Vahetult enne oma Inglismaa misjoni lõppu kirjutas vanem Snow Londoni koguduste kahele juhtivale vanemale, kes tänapäeva mõistes olid koguduse juhatajad. Oma kirjas jutustas ta kogemusest, mis tal oli ühe piirkonnas elava koguduse juhiga.

Vanem Snow kirjeldas seda juhti kui meest ilma välispidiste vigadeta. Ta oli mees, kes innukalt ehitas Jumala kuningriiki ja kelle juhtimise all oli igaüks oma kohal ja täitis oma kohust. Ta oli hoolikas ja töötas ise rohkem kui kõik teised. Kuid vaatamata selle mehe välimisele ustavusele oli kogudusel pidevalt probleeme, mis olevat tulenenud temast. Vanem Snow püüdis mõnda aega probleemide põhjust välja selgitada ja noomis koguduse liikmeid, et need oma juhti ei toetanud. Siis hakkas ta kahtlustama, et juhil on ehk saladus − tema sees tegutsev vaim, millest juht ise teadlik ei olnud ja mis ennast avalikult ei ilmutanud, kuid mis tõi koguduses kaasa probleeme. Vanem Snow kirjutas:

„Ma palusin Jumalat, et ta annaks mulle läbinägelikkuse vaimu. Mu palvele vastati ja ma avastasin, et selles vennas oli varjul eneseülenduse vaim, mis juhtis paljusid tema tegusid. Ta saatis venna mingit ülesannet täitma, samal ajal alla surudes soovi ise selle eest au pälvida. Kui ülesannet ei täidetud, noomis ta hoolimatut venda, aga mitte sellepärast, et Issanda töö oli jäänud tegemata või et vend oli kaotanud õnnistuse, vaid kuna tema käsule oli vastu astutud. Kui üks vend ristis mitu inimest, rõõmustas tema süda mitte selle pärast, et inimesed olid astunud lepingusse Jumalaga, vaid et seda oli tehtud tema järelevaatamise all, ja ta soovis salaja, et keegi tema hoolealustest ei saaks au osaliseks ilma, et tema nime sellega seostatakse.”

Vanem Snow pani tähele, et kui koguduse liikmed täitsid ülesannet edukalt, aga ei järginud seda tehes juhi iga nõuannet, oli juhi kiidusõnade taga märgata kadeduse vaimu. Ta jätkas: „See vaim oli varjatud, tema vilju ei olnud avalikult näha, kuid need muutuksid avalikuks, kui midagi ette ei võeta. See oli seespidine kurjus, mis lõpuks tema kasulikkuse hävitas. See tõi juhatajale oma kohustuste täitmisel tarbetuid probleeme ja negatiivse mõttelaadi. Ta oli innukas edendama Jumala tööd, kuid alati sellisel viisil, et kõik teaksid, mida oli teinud tema. Ta andis häid juhiseid, ent alati märkis ära iseenda osaluse.”

Vanem Snow ei kirjutanud seda kirja selleks, et kohalikku juhti hukka mõista. Ta kirjutas selle kirja, et aidata teistel juhtidel näha, ära tunda ja vältida seda uhket vaimu, mida ta oli kirjeldanud. Ta hoiatas, et paljud inimesed, kes siiralt uskusid, et nendes eneseülenduse vaimu ei olnud, avastasid oma üllatuseks, kui uurisid oma tegusid innustavaid motiive lähemalt, et seesama vaim oli olnud paljude nende tegude innustajaks.

Neid sel viisil hoiatades andis ta nõu: „Et saaksime sellisteks, nagu Jumal soovib, peame õppima rõõmustama, nähes teiste edu, rõõmustama, nähes Siionit edenemas, tulgu see ükskõik kelle töö tulemusena. Peame sulgema oma südame kadedusele, kui keegi meist nõrgem saab suurema au osaliseks; olema rahul väiksema ameti suurendamisega, kuni meid kutsutakse kõrgemasse ametisse; tegema väikseid asju ning mitte võtma endale au suurte tegude eest.” Ta võrdles Kirikut suure hoonega ja pühasid selle hoone osadena, öeldes, et me ei tohiks kunagi olla uhked, kui meid vahel väiksemaks saetakse, sirgeks lõigatakse, täkitakse ja raiutakse, et mahuksime selles vaimses hoones meie jaoks valitud paika.”

Vanem Snow lõpetas oma kirja järgmiste sõnadega: „Kui juhtiv vanem püüab olla selline, nagu ta võiks olla ja peaks olema, heites endast isekad põhimõtted ja alati tegutsedes oma rahva hüvanguks, olles alandlik ning mitte püüdes teha lühikese ajaga liiga palju või olla kohe liiga suur, teab ta alati, kuidas õigesti suurendada oma ametit, ning tal pole kunagi puudu Jumala väest, et korda saata Tema tahet.”¹ (Vt 1. soovitust lk 205.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Issand on andnud oma Kiriku juhtidele jumaliku kohustuse: „Sööda mu lambaid!”

Las iga mees, kellel on Kirikus kutse, kellele Jumal on andnud oma püha preesterluse, mõtleb sõnadele, mida Päästja ütles kaheteistkümnele apostlile enne oma Isa juurde minemist: „Sööda mu lambaid!” (Jh 21:16–17) Ta ütles seda üha uuesti, kuni tema apostlid muutusid kurvaks, et Ta seda neile kordas. Kuid Jeesus ütles: „Sööda mu lambaid!” Ehk teisisõnu: „Mine maailma ja pühendu minu eesmärgile! Maailma inimesed on minu vennad ja õed. Ma tahan nende eest hoolt kanda. Hoolitsege minu inimeste eest! Toitke mu karja! Minge ja kuulutage evangeeliumi! Ma tasun teile teie ohverduste eest. Ärge arvake, et võite Jumala töö saavutamiseks tuua liiga suuri ohvreid.” Ta kutsus neid tegema seda tööd kogu südamest. Ja nüüd kutsun mina neid, kes hoiavad seda preesterlust, vaia juhtivaid ametnikke, piiskoppe ja kõrgemat nõukogu, toitma Tema karja. Hoolige neist! … Töötage nende heaks ja ärge piirake oma mõtteid ja tundeid isikliku kasu saamiseks. Siis annab Jumal teile ilmutuse ilmutuse peale, inspiratsiooni inspiratsiooni peale ning õpetab teile, kuidas õnnistada pühade ajalikku ja vaimset heaolu.² (Vt 2. soovitust lk 205.)

Juhte ja õpetajaid kutsutakse järgima Päästja eeskuju ja teenima armastusega, mitte otsima omakasu.

Miks kutsutakse inimene teisi juhtima? Kas selleks, et ta saaks mõjuvõimu ning kasutaks seda enda kasuks? Ei! Hoopis vastupidi: teda kutsutakse sellesse kutsesse samal põhjusel, miks preesterlus anti Jumala Pojale − et ta tooks ohvreid. Et ta tooks ohvreid enda heaoluks? Ei! Enda poolt juhitavate inimeste huvides. Kas tal palutakse ohverdada iseennast ristil, nagu tegi Päästja? Ei, ta peab saama oma vendadele sulaseks, mitte nende isandaks, ning töötama nende huvides ja heaoluks. Ta ei peaks kasutama sel viisil omandatud mõjuvõimu enese huvides, oma pere, sugulaste ja sõprade huvides, vaid ta peaks hindama kõiki oma vendasid endaga võrdselt ja seetõttu püüdma õnnistada ja tuua kasu kõigile võrdselt, vastavalt nende annetele ja väärilisusele, ning niiviisi tehes arendama endas isalikku tunnet, mis on alati Isa südames. …

… Las need, kes pühade seas jutlustavad, mõistavad, mispärast anti neile preesterlus. Andke neile teada ja täielikult mõista, mispärast nad asetati ühte või teise ametisse. Nad peaksid tegutsema meie Õpetaja vaimus, kes oli kõigi sulane, et nad õpiksid arvestama ja austama teiste huve ja heaolu nagu enese omi. … Siis tegutsevad nad kahe suure käsu vaimus, milles, nagu Päästja ütles, „on koos kogu Seadus ja Prohvetid”, nimelt armastades Issandat kogu oma südame, hinge ja mõistusega ning oma ligimest nagu iseennast (vt Mt 22:37–40).³

Enne [õpetamist] palvetage nii: paluge Issandat, et võiksite ütelda midagi, mis tuleks teie õpilastele kasuks. Ärge muretsege, kas see toob hiilgust teile, lihtsalt pidage meeles, et publik, kellele te esinete, soovib saada midagi, mis tuleks neile kasuks. See võib tulla ainult Issandalt. Ärge muretsege selle pärast, kas … teie kuulajad peavad teid heaks kõnepidajaks. Ärge hoolige sellest, vaid heitke endast kõik isekus, mis on teie meeles, et Issand võiks teile öelda midagi, mis tooks inimestele kasu.⁴ (Vt 3. soovitust lk 205.)

Targad juhid hindavad teiste oskusi ning annavad inimestele võimalusi teenida.

Juht, keda inimesed oma südames armastavad, keda tuntakse kui puhaste mõtetega, ausat, Jumala ja inimeste huvides töötavat inimest, kes on valmis tooma iga ohvri, mida temalt nõutakse. Talle kuulub inimeste usaldus ja kui ta on kord võitnud nende usalduse, siis mida ta peaks tegema, et rahuldada inimeste soovi näha pidevat edasiminekut? Las selline mees kutsub endale appi võimekaid vendi, kes jagaksid temaga vastutust. Sest üldjoontes te leiate, et anded on jagatud mitme inimese vahel ja vaid harva võib neid leida koos ühes inimeses, ning et andel on vaja ainult võimalust areneda. Juht võib ütelda ühele vennale: „Vend see ja see, sina oskad täita seda või teist ülesannet paremini kui mina” või teisele: „Sina sobid paremini seda tegema” ja nii edasi, kuni ta kasutab ära kõikide anded, ning selle asemel et inimeste usk temasse kahaneks, see hoopis kasvab.⁵ (Vt 4. soovitust lk 205.)

Õige viis juhtida on teha seda alandlikult, hea eeskuju kaudu ja pühendudes teiste heaolule.

Autoritaarne valitsemisviis ei ole õige viis juhtida pühasid, pigem peaks neid teenima alandlikkuse vaimus, tarkuses ja headuses, õpetades, mitte sundides, vaid tegude kaudu. Isegi kui te õpetate sama hästi kui ingel, õpetate te palju paremini heade harjumuste, hea eeskuju ja tegude kaudu, seistes pidevalt inimeste huvide eest.⁶

Kui te olete sama ustavad ja üksmeelsed kui Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum ning järgite Kristust nagu meie, on teiega hästi. Me oleme kindlalt otsustanud täita oma kohust ja teenida Issandat ja töötada Tema rahva heaks ning Tema töö täidesaatmiseks. Meie oleme teie sulased Issanda kuningriigis ning hoolime teie ja kogu inimkonna heaolust.

Issand ei ole oma töö tegemiseks maa peal valinud tuntud ja haritud inimesi. Mitte neid, keda on koolitatud ja haritud kolledžites ja seminarides, pole Issand valinud oma Kirikut juhtima, vaid alandlikke mehi, kes on pühendunud Tema eesmärgile, mehi, kes lasevad Pühal Vaimul ennast juhtida ning annavad kogu au Jumalale, teades, et ise ei suudaks nad midagi teha. Vennad Ja õed! Ma võin teile kinnitada, et ma ei soovinud seda vastutust, mis minul lasub. Kui ma oleksin võinud sellest väärikalt kõrvale hoida, ei oleks ma kunagi astunud oma praegusesse ametisse. Ma pole seda ametit kunagi palunud ega ole ka kunagi palunud oma vendadelt abi, et mind kutsutaks sellesse ametisse. Issand on ilmutanud mulle ja mu vendadele, et see on Tema tahtmine, ja mul pole vähimatki kavatsust kõrvale hoida ühestki vastutusest või tagasi lükata kutseid, mille täitmist Issand minult nõuab.⁷

Ma püüan olla pühendunud teie huvidele ja Jumala kuningriigi huvidele. Ma teenin teid vastavalt oma teadmistele ja arusaamisele, vastavalt sellele, mis on parem teie huvides seoses Kõigevägevama huvidega. Issand aitab mind selles.⁸ (Vt 5. soovitust lk 206.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Kuidas kohandada meie jaoks Lorenzo Snow’ kirja juhtidele Inglismaal (lk 199–202)? Mis näiteks võib juhtuda, kui meis on oma Kiriku kutseid täites eneseülendamise vaim? Kuidas suurendame oma kutset ilma iseennast upitamata?
Uurige osa lk 202. Kuidas saavad juhid toita Kirstuse karja? Kuidas on Kiriku juhid sind „toitnud”? Milliseid juhtide iseloomuomadusi sa imetled?
Lugege president Snow’ hoiatust eneseülendamisese kohta (lk 202–203). Seejärel vaadake üle teine täislõik lk 201. Miks me peame teisi teenides oma motiive uurima? Mõtisklege palvemeelselt oma Kirikus teenimise motiivide üle.
Uurige lõiku, mis algab lk 203 lõpus, ja mõtisklege selle üle. Kuidas mõjub kogudusele, kui juhid jagavad vastutust teiste liikmetega? Milliseid tulemusi oled sa näinud, kui erinevate annetega Kiriku liikmed töötavad koos ühise eesmärgi nimel?
President Snow andis nõu: „Autoritaarne valitsemisviis ei ole õige viis juhtida pühasid” (lk 204). Millised tagajärjed võivad Kirikus olla autoritaarsel juhtimisel? Kodus? Millised on alandliku juhtimise tulemused?

Samateemalised pühakirjakohad: Mt 6:24; 20:25–28; 23:5; Mk 10:42–45; Jh 13:13–17; 2Ne 26:29; 28:30–31; Mo 2:11–19; 3Ne 27:27; ÕL 46:7–11; 50:26; 121:34–46

Abiks õpetamisel: „Enne tunni algust tahvlile kirjutatud küsimused aitavad tunnis osalejatel mõelda teemale juba enne seda, kui tund peale hakkab” (Teaching, No Greater Call, lk 93).

Ustavad Kiriku juhid järgivad Issanda manitsust Peetrusele: „Sööda mu lambaid” (Jh 21:16–17).

„Üldjoontes te leiate, et anded on jagatud mitme inimese vahel ja vaid harva võib neid leida koos ühes inimeses.”