11. peatükk

„Ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud”

„Peaksime allutama oma tahte Isa tahtele ja püüdma teada saada, mida tahab meie Isa, keda me siin maailmas teenime. Siis saadab igat meie tegu edu.”

Lorenzo Snow’ elust

31. märtsil 1899 külastas president Lorenzo Snow Brigham Youngi Akadeemiat (praegune Brigham Youngi Ülikool), kus suur grupp viimse aja pühasid oli kogunenud tähistama tema 85. sünnipäeva. Hommikul kõneles ta koguduste meeste küünlavalgusõhtul. Samal ajal toimus naistel samasugune koosolek, mille viisid läbi Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmete abikaasad. Pärastlõunal kohtusid kõik koos.

Ühe osana pärastlõunasest koosolekust „marssisid lavale 23 last ja laulsid president Snow’ga silmitsi seistes kaks laulu … , pärast mida ulatas iga laps president Snow’le lillekimbu”. President Snow tänas lapsi ja õnnistas neid. Seejärel astusid ükshaaval lavale kaheksa Brigham Youngi Akadeemia õpilast. Igaüks neist esindas ühte kooli organisatsiooni ja esitas oma prohvetile hoolikalt ette valmistatud lugupidamisavalduse. Vastuseks nende poolehoidvatele ja imetlevatele sõnadele ütles president Snow:

„Vennad ja õed. Mul pole sõnu. Ma sooviksin minna koju ja selle kõige üle mõtiskleda, aga minult vist oodatakse väikest kõnet ja ma peaksin midagi ütlema, kuid ma tõesti ei tea, mida ütelda. Vahest ehk siiski. Ma saan väga selgelt aru, et te ei avalda austust mulle kui Lorenzo Snow’le, vaid sellele tööle, mida ma koos oma vendadega Esimesest Presidentkonnast ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist esindan. … Ma tunnen, et kõike, mida ma olen korda saatnud, ei ole ma teinud Lorenzo Snow’na ja kogemused, mis on mind viinud Kiriku presidendi kohale, ei kuulu Lorenso Snow’le, vaid seda kõike on teinud Issand. Kui Jeesus oli maa peal, ütles ta selle imepärase lause, mille peale olen mõelnud kõigis oma tegemistes: „Mina ei saa iseenesest midagi teha. Ma mõistan kohut nõnda, nagu ma kuulen, ja minu otsus on õiglane.” Miks Jeesus ütleb, et Tema otsus on õiglane? Ta ütleb: „Sest ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.” (Vt Jh 5:30.) Vennad ja õed! Ma olen püüdnud selle põhimõtte järgi talitada sellest ajast peale, kui mulle anti teada, et minu Isa taevas ja teie Isa taevas on olemas. Ma olen püüdnud täita Tema tahet. …

Austades mind ja minu nõuandjaid ning Kaheteistkümne Apostli Kvoorumit, austate te Issandat. Igaüks meist on juba ammu teadlik sellest, et iseendast ei suudaks me midagi teha. Ainult siis, kui me oleme järginud sedasama põhimõtet, mida järgis maailmas olles Jeesus, on meie jõupingutusi saatnud edu, ja nii saab see olema ka teiega.¹

Lorenzo Snow’ õpetused

Otsides Jumala tahet, oleme teerajal, millel ei või äparduda.

On rada, mida käies ei taba mehi ja naisi kunagi ebaõnn. Mis tahes pettumused või näilised äpardumised neile osaks ka ei saaks, nad jõuavad sihile. … On olnud aegu, mil tundus, nagu toimuks meis mingi taandareng. Vähemasti tundus see nii neile, kes ei olnud täielikult valgustatud teadmisega Jumala meelest ja tahtest. Kirikul on ette tulnud kummalisi läbielamisi ja rahvas on toonud suuri ohvreid. … Kuid me oleme nendest ohverdustest läbi tulnud ega ole rahvana ebaõnnestunud. Miks seda ei ole juhtunud? Sest inimesed, on keskendunud oma elus õigetele põhimõtetele ning täitnud oma kohustusi. … Üldiselt on rahval olnud Issanda Vaim ning nad on seda järginud. Siiani ei ole äpardumist olnud. Nii võib olla ka üksikinimestega. Iga inimene võib järgida rada, kus teda ei taba ebaõnn. See käib nii ajalike kui vaimsete asjade kohta. Issand on andnud meile võtmesõnad järgmistes Õpetuse ja Lepingute salmides:

„Kui te peate silmas üksnes minu hiilgust, täidetakse terve teie keha valgusega ja teis ei ole mingit pimedust; ja keha, mis on täidetud valgusega, mõistab kõiki asju. Seepärast pühitsege endid, et teie meeled võiksid olla pühendunud üksnes Jumalale” (ÕL 88:67–68).

Seda õpetust järgides saadab inimest alati edu. Paulus ütles:

„Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses” (Fl 3:14).

See on õilis sihtmärk, mille poole iga viimse aja [püha] peaks pidevalt püüdlema. Milline on tasu? … „Seepärast antakse temale kõik, mis on minu Isal” (ÕL 84:38).

Päästja ütles kord midagi ebatavalist. See on kirjas Johannese evangeeliumi 5. peatükis, kus Ta on öelnud:

„Mina ei saa iseenesest teha midagi” (Jh 5:30).

On märkimisväärne, et Jumal, kes lõi selle maailma, kes tuli siia riietatuna lihasse, saatis korda suuri imetegusid ja ohverdas oma elu Kolgata mäel inimkonna päästmiseks, et Ta ütleb: „Mina ei saa iseenesest teha midagi.” Ja Ta ütles veel:

„Ma mõistan kohut nõnda, nagu ma kuulen, ja minu otsus on õiglane, sest ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30).

Selles imelises ütluses peitub palju. Mida me soovime, on saada see vaim endale igas meie tegevuses ja ettevõtmises, olgu see siis ajalik või vaimne, mõtlemata enda peale. Me peaksime püüdma kindlaks teha, kuidas meil tuleks kasutada raha ja teavet, mida Jumal on meile andnud. Vastus on lihtne – Jumala hiilguseks. Meie pilk peaks olema suunatud üksnes Jumala hiilgusele. Sel põhjusel lahkusime eelmisest elust ja [tulime] sellesse ellu. Me peaksime edendama Kõigekõrgema Jumala huve ja tundma sama, mida tundis Jeesus: „Mina ei saa iseenesest teha midagi.” Kui me tegutseme täna ja homme, sel nädalal ja järgmisel nädalal Jumala huvides ja meie pilk on suunatud Tema hiilgusele, siis ei saa meid tabada ebaõnn.² (Vt 1. soovitust lk 143.)

Kui me kuuletume Jumala tahtele, annab Ta meile väge saavutada Tema töös edu.

Me ei saa iseenesest teha midagi. Nagu ütles Jeesus: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg” (Jh 5:19). Ta tuli sellesse ellu, et täita oma Isa tahet, mitte enda tahtmist. Meie soov ja otsus peaks olema teha sama. Kui kerkivad esile asjaolud, mis nõuavad meiepoolset pingutust, peaksime allutama oma tahte Isa tahtele ja püüdma teada saada, mida tahab meie Isa, keda me siin maailmas teenime. Siis saadab igat meie tegu edu. Me ei pruugi näha edu täna või homme, kuid see ei jää tulemata.³

„Kuid Mooses ütles Jumalale: „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?”” (Vt 2Mo 3:11.) …

„Aga Mooses ütles Issandale: „Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.”” (Vt 2Mo 4:10.) …

Me näeme nendest pühakirjakohtadest, et Jumal kutsus Moosest teatud töid tegema. Mooses tundis ennast võimetuna tegema seda, mida temalt nõuti. See töö oli liiga suur. See töö oli oma loomult ja olemuselt liiga tähtis ja nõudis Mooseselt seda, mille puhul ta tundis, et tal pole väge ega võimeid, ja ta tundis oma nõrkust ning palus Jumalal leida keegi teine. … Oma tunnetes oli ta sellele vastu ja nii kõneles ta Issandaga, öeldes: „Kes olen mina, et mind peaks saatma seda suurt tööd korda saatma, sest pole võimalik, et mina oma võimetega seda suudaksin teha. …”

Nii tundis Mooses ja tahtis, et ka Jumal seda teaks. Ja nii on see olnud algusest peale; kui Issand kutsub kedagi, tunnevad nad oma võimetust ja nii on ka vanematega, keda kutsutakse teile kõnelema. Nii on see ka vanematega, keda kutsutakse minema maailma rahvaste sekka evangeeliumit kuulutama. Nad tunnevad oma võimetust. Nad teavad oma puudusi. …

Kui Jeremijat kutsuti, tundis ta sama, mida tundis Mooses. Ta ütles, et Issand kutsus teda prohvetiks mitte ainult Iisraeli kojale, vaid ka kõigile ümberkaudsetele rahvastele. Ta oli alles laps nagu Joseph Smith, kui Jumal talle esimest korda ilmus. Joseph oli kõigest 14-aastane – vaid lapsuke –, kel puudusid maailma tarkus ja õpetused. Ja nii oli ka Jeremijaga, kui Jumal teda kutsus. Jeremija ütles: „Ma olen vaid laps. Kuidas ma suudaksin teha seda suurt tööd, mida sa minult nõuad, kanda seda suurt vastutust, mida soovid minu õlgadele panna?” Ta oli oma südames ja tunnetes selle suure töö tegemise vastu. Aga Jumal ütles talle, … et teda lohutada: „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind.” Ta ütles, et tundis Jeremijat [sünnieelses] vaimumaailmas ning ta suudab teha seda, mida Issand temalt nõuab; „ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks”. (Vt Jr 1:5–6.) Jeremija läks ja Kõigevägevama väega saatis korda kõik, mida Issand temalt ootas. …

Issanda teod erinevad palju inimeste tegudest. Ta töötab teistmoodi. Apostel Paulus ütles: „Te olete kutsutud. Teie seas on vähe tarku. … Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku.” (Vt 1Kr 1:25–27.) Nii olid lood ka apostlitega, kelle Jumal kutsus, kelle kutsus Jeesus, Jumala Poeg, ja kes pani oma käed nende peale, andes neile oma preesterluse ja volituse teha oma tööd. Nad ei olnud haritud; nad ei mõistnud teadusi, nad ei olnud Juudamaal kõrgetel positsioonidel – nad olid vaesed ja kirjaoskamatud; elus madalal järjel. … Niisiis on Issand teistsugune. Tema kutsub teistmoodi, kui kutsub inimene. Ja inimesed satuvad tihti seoses Jumala kutsetega [segadusse]. Ka parimad inimesed, kõige targemad inimesed on tihti [segaduses]. Mooses oli [segaduses], püüdes mõista, kuidas Issand võimaldaks tal korda saata kõik, mis nõutud. Kuid hiljem anti see talle teada. Imelisel viisil aitas Issand tal oma vendasid, Iisraeli, veenda, kui ta kohtus suure Jehoovaga. Ta pidas nendega nõu, rääkis neile oma missioonist ning lõpuks nad nõustusid. Nad võtsid vastu tema nõu ja juhatuse ning ta tõi nad Egiptusemaa ikke alt ära. Ta polnud edukas iseenda tarkusest. Kõik oma edu omistas ta Kõigevägevamale Jumalale, kes oli ta kutsunud. Ja seda teeme ka meie. …

Võib-olla on küllalt, kui öelda, et Jumal on meid kutsunud. Me ei jutlusta [muidu] kui vaid siis, kui Jumal seda nõuab. Iisraeli vanemate seas pole meest, kes oleks tundnud ennast valmis olevat, kui teda kutsuti kuulutama evangeeliumi ja oma senised kohustused maha jätma. Olen märganud, et ka mõned parimad kõnelejad, kes on sellel poodiumil esinenud, kardavad, kui neid kõnelema kutsutakse, ja paluvad koguduselt palveid ja toetust. Nad on seisnud meie ees Jehoova väes ja kuulutanud Tema tahet hirmu ja hingevärinaga; sest mitte iseenese jõust ja tarkusest ei pöördunud nad viimse aja pühade poole. Kuigi nad pole ehk kunagi ülikoolis käinud, seisavad nad siiski meie ees, toetudes mitte omaenese jõule, vaid evangeeliumi jõule ja väele.⁴

Me ei suuda alati teha kõike, mida tahaksime teha, kuid meile antakse jõudu teha seda, mida me peame tegema. Issand annab meile selleks jõudu.⁵ (Vt 2. soovitust lk 143.)

Meid on kutsutud tegutsema Jumala nimel ja me tunnustame Tema kätt kõiges, mida teeme.

Kõik, mida me teeme, teeme Issanda, Iisraeli Jumala nimel ning oleme valmis tunnustama kõikides oma tegemistes Kõigeväelise kätt. Kui Mooses vabastas Iisraeli lapsed Egiptuse ikke alt, ei esitlenud ta ennast tavapärase vabastajana, vaid läks Issanda Iisraeli Jumala nimel. Kogu oma väe ja volituse nende lunastamiseks oli ta saanud Jumalalt. Ja alates hetkest, mil ta nende ette ilmus, kuni ajani, mil see töö oli tehtud, tegutses ta Issanda nimel. Ta ei teinud seda mitte omaenda tarkusest ja leidlikkusest, ka ei olnud tal mingisugust ülimat arukust võrreldes teiste inimestega. Issand ilmus talle põlevas põõsas ja käskis tal minna ja täide viia töö suure rahva rahu, õnne ja päästmise nimel. Selle töö edukus ja täideminek sõltusid Taeva Jumala ilmutuste järgimisest. Tema edu põhjuseks oli tõsiasi, et töö, mida ta tegema määrati, ei olnud tema enda väljamõeldis, vaid lähtus Jehoovalt. …

Seda kõike on räägitud seoses meie endiga. Suur töö, mis on praegu käsil – inimeste kokkukogumine kõigi maailma rahvaste seast −, ei tule mitte inimmõistusest või inimeste grupilt, vaid lähtub Kõigevägevamalt Issandalt.⁶

Me sõltume Jumalast; me tunneme kõikides oma töödes ja tegemistes ning kõigis kordaminekutes, mis meie tööd saadavad, et see tuleb Jumalalt.⁷

Me tulime siia ilma suurel eesmärgil, nii nagu ka Jeesus, meie vanem vend, et teha Jumala tahet ja tööd; selles leiame rahu, õnne ja rõõmu, suuremat tarkust, teadmisi ja Jumala väge; sellest väljaspool aga ei oota meid lubatud õnnistused. Seepärast olgem õigemeelsed, aidakem kõikidel olla paremad ja õnnelikumad; tehkem kõigile ainult head; austagem Jumalat, kuuletugem Tema preesterlusele. Arendagem ja säilitagem endas valgustatud südametunnistust ja järgigem Püha Vaimu. Ärge nõrkege, hoidke kinni kõigest heast, pidage lõpuni vastu ja teie rõõmukarikas hakkab üle voolama, sest suur saab olema tasu teie kiusatuste, katsumuste ja kannatuste eest, teie proovilepaneku eduka läbimise eest, teie südame igatsuste ja pisarate eest. Meie Jumal annab teile kustumatu hiilguse krooni.⁸ (Vt 3. soovitust lk 143.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Uurige lk 137 algavat osa. Kuidas te teate, kas teie pilk on suunatud üksnes Jumala hiilgusele? Kuidas saavad vanemad aidatata oma lastel suunata pilgud keset kõiki maailma kõrvalmõjusid üksnes Jumala hiilgusele?
Vaadake üle president Snow’ märkused Moosese ja Jeremija kohta (lk 139–141). Kuidas aitab see meil paremini teenida preesterluse kvoorumites, Abiühingus ja teistes Kiriku organisatsioonides?
President Snow õpetas, et me peaksime teenima Issanda nimel (lk 142). Kuidas kirjeldaksite inimest, kes tegutseb Issanda nimel? Mõtisklege selle üle, mida te saaksite teha, et teenida Issanda nimel.
President Snow kasutab mitmel korral selles peatükis sõnu edu ja edukas. Mille poolest erineb Jumala arusaam edust maailma arusaamast? Miks võime olla kindlad edus, kui järgime Jumala tahet?

Samateemalised pühakirjakohad: Fl 4:13; 2Ne 10:24; Mo 3:19; Hl 3:35; 10:4–5; 3Ne 11:10–11; 13:19–24; ÕL 20:77, 79; Ms 4:2

Abiks õpetamisel: „Ärge kartke vaikust! Inimestel on tihti vaja aega, et vastuse üle järele mõtelda või oma tundeid kirjeldada. Tehke paus pärast küsimuse esitamist, vaimse kogemuse jagamist või kui tunnis osalejal on raskusi enese väljendamisega” (Teaching, No Greater Call, lk 67).

Ketsemani aias ütles Päästja: „Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” (Lk 22:42)

„Kõik oma edu omistas [Mooses] Kõigevägevamale Jumalale, kes oli ta kutsunud. Ja seda teeme ka meie.”