17. peatükk

Preesterlus inimkonna päästmiseks

„Preesterlus, mida me hoiame, ilmutati inimkonna päästmiseks. Peame selle suhtes elavat huvi üles näitama.”

Lorenzo Snow’ elust

Vanem Lorenzo Snow pühitseti apostliks 12. veebruaril 1849. Kaheksa kuud hiljem kutsuti ta alustama misjonitööd Itaalias. 19. oktoobril 1849 lahkus ta koos teiste teenima kutsutud vendadega. Nad läbisid pika teekonna jalgsi, ratsutades ja laevaga sõites.

Jõudnud 1850. aasta juunis Itaaliasse, avastasid nad, et inimesed Itaalia suuremates linnades ei olnud valmis evangeeliumi vastu võtma. Vanem Snow’ tähelepanu köitsid inimesed, keda tuntakse valdeslastena, ja ta tundis innustust nende keskel töötada. Valdeslased olid mitu sajandit elanud Piemonte regioonis − mägede vahelises orus, mis asus Itaalia ja Šveitsi piirist lõuna pool ning Itaalia ja Prantsusmaa piirist ida pool. Nende kogukond oli moodustunud soovist usureformi järele ning nad pühendusid Piibli uurimisele ja järgisid Päästja apostlite eeskuju.

Vanem Snow rääkis, et kaaludes evangeeliumi kuulutamist valdeslastele, tundis ta oma meeltes tulvavat valgust.¹ Kuid vaatamata sellele veendumusele tundis ta, et ei peaks kohe alustama misjonitööd, kuna Kiriku vaenlased olid inimeste seas levitanud Kirikut laimavaid trükiseid.² Vanem Snow kirjutas: „Tundsin Vaimu soovivat, et me alustaksime aeglaselt ja ettevaatlikult, ning allusin taeva tahtele.”³

Kuigi misjonärid ei asunud kohe evangeeliumi kuulutama, laskis vanem Snow trükkida itaalia- ja prantsuskeelseid brošüüre. Sellele lisaks sõbrunesid tema ja ta kaaslased nende ümber elavate inimestega. Ta ütles: „Me püüdsime rajada aluse tulevaseks eduks, valmistades inimeste meeli vastu võtma evangeeliumi ning arendades inimeste südames sõbralikke tundeid. Siiski oli see meie kannatuse proovilepanek − viibida nädalaid ja kuid huvitavate inimeste seas, suutmata aktiivselt ja avalikult jagada suuri põhimõtteid, mida olin tulnud kuulutama.”⁴

Valdeslaste arvamus Kirikust hakkas märkimisväärselt muutuma pärast seda, kui vanem Smith andis preesterluse õnnistuse ühele raskesti haigestunud poisile. Vanem Snow kirjutas oma päevikus:

„6. september. Täna hommikul juhiti mu tähelepanu Joseph Guyle, kolmeaastasele poisile, meie võõrustaja noorimale lapsele. Paljud sõbrad olid käinud last vaatamas ja inimsilmale paistis tema lõpp lähedal olevat. Ma läksin pärastlõunal poissi vaatama: surm oli laastanud ta keha, temast oli järel vaid luu ja nahk ning ainult lähemalt vaadates võis näha, et ta oli veel elus.”

Muretsedes vastuseisu pärast evangeeliumi kuulutamisele ning väikese Joseph Guy pärast palus vanem Snow sel õhtul Issandalt abi. Ta meenutas hiljem: „Veidi enne magamaheitmist palusin abi Issandalt. Mida ma palvetades tundsin, on raske unustada.”

„7. september. Täna hommikul tegin ettepaneku …, et me peaksime paastuma, minema mägedesse ja palvetama. Enne lahkumist läksime last vaatama. Tema simad olid suletud, kõhn nägu ja kahvatud kõrvad viitasid lähenevale lõpule. Surma külm higi kattis poisi keha ja elu oli temast peaaegu lahkunud. Proua Guy ja teised naised nutsid, härra Guy seisis langetatud päi ning sosistas vanem Snow’le ja teistele misjonäridele: „Ta sureb. Ta sureb.””

Vanem Snow jätkas: „Pärast väikest puhkust mägedes hüüdsime ühes kõrvalises kohas pühalikus palves Issanda poole, et Ta säästaks lapse elu. Mõtiskledes, mida me peaksime tegema ja mida me peagi inimestele kuulutama hakkame, pidasin seda hetke väga tähtsaks. Olin nõus tooma ohvriks mida tahes, et Issand meie palvet kuulda võtaks.”

Kui nad sel pärastlõunal perekond Guyde juurde naasid, andis vanem Snow väikesele Josephile preesterluse õnnistuse. Mõne tunni pärast külastasid nad peret taas ja Josephi isa ütles neile taevalikult naeratades, et poisil on palju parem.

„8. september. Lapsel oli olnud sedavõrd parem, et vanemad said ka ise puhata, mida nad polnud pikka aega teha saanud. Täna võisid nad lapse üksi jätta ja omi asju ajada.” Kui Josephi ema poisi tervenemise pärast oma rõõmu väljendas, vastas vanem Snow: „Taeva Jumal on seda teie heaks teinud.”

„Sellest tunnist alates tuli poisi tervis tagasi,” meenutas vanem Snow. „Süda täis tänu meie taevasele Isale, võin öelda, et mõne päeva pärast tõusis ta voodist ja läks oma sõpradega mängima.”⁵

Pärast seda juhtumit pidas vanem Snow olukorda nii soodsaks kui võis loota, et Issanda töö edeneks inimeste seas. 19. septembril 1850, täpselt 11 kuud pärast lahkumist kodust Itaaliasse teenima, ütles ta oma kaaslastele, et nad alustaksid evangeeliumi kuulutamist. Taas kord läksid nad mägedesse, kus vanem Snow pühitses selle maa taastatud evangeeliumi kuulutamiseks.⁶

Vanem Snow’ sõnad proua Guyle − „Taeva Jumal on seda teie heaks teinud,” – peegeldavad õpetusi preesterlusest, mida ta eluaja oli jaganud. Ta meenutas pühadele, et tänu preesterluse hoidjate tööle tehakse avalikuks Jumala hiilgus ja vägi teiste heaoluks.⁷ (Vt 1. soovitust lk 197.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Preesterluse hoidjad on Kõigevägevama sõnumitoojad, kellel on taevast antud volitus läbi viia pühasid talitusi.

Meie, viimse aja pühad, kuulutame, et oleme Jumalalt saanud igavese evangeeliumi täiuse; me väidame, et meil on püha preesterlus − Jumala volitus sooritada talitusi Tema nimel.⁸

Iga inimene, kes alandab ennast Jumala ees ja kes pärast meeleparandust kastetakse vette pattude andekssaamiseks, saab käte pealepanemise teel Püha Vaimu anni. Kas mina võin seda talle anda? Ei! Mina olen lihtsalt Kõigevägevama sõnumitooja, kellele on antud volitus sooritada vee alla kastmine pattude andekssaamiseks; volitusega kastan mina ta vette. Mina panen oma käed inimese pea peale, et ta saaks Püha Vaimu anni, ja seejärel Jumal tunnistab minu volitust − tunnistab, et ma olen Tema sõnumitooja, ning annab sellele inimesele Püha Vaimu.⁹

Kui [ma olen] risti[nud] inimesi ja viinud läbi püha preesterluse talitusi, on Jumal need talitused kinnitanud Püha Vaimu kaudu, andes teada inimestele, kes talituses osalesid, et see volitus anti taevast. Ja iga vanem, kes on läinud igavest evangeeliumi kuulutama ja on tegutsenud oma kutse vaimus, võib tunnistada sama, et nende pühade talituste läbiviimise kaudu on Jumala hiilgust ja väge ilmutatud neile, kes talitustest osa said. See on meie tunnistus; see oli [1830. aastal] ühe inimese tunnistus, kes kuulutas, et Jumal oli andnud talle volituse ristida inimesi pattude andekssaamiseks ning panna käed nende peale, et nad saaksid Püha Vaimu, mille kaudu nad võivad saada teadmise igavestest maailmadest selle kohta, et tal on Jumala volitus. See isik oli Joseph Smith ja tema andis volituse, mille pühad inglid olid talle andnud, teistele, kes lähetati tunnistama maailmale, et inimesed, kes saavad osa nendest pühadest talitustest, saavad tunnistuse Kõigevägevamalt, et need talitused on läbi viidud Jumala volitusega. Ja see on meie tunnistus ja see on meie tunnistus nendele inimestele ja kogu maailmale.¹⁰

Kogu maailmas ei leia te kirikuõpetajaid, kes julgeksid kuulutada sama, mida kuulutavad meie Kiriku vanemad. Milline inimene julgeks astuda maailma ette ja öelda, et Jumal on volitanud teda läbi viima talitusi, mille kaudu inimesed võivad saada ilmutust Jumalalt. Igaüks, kes midagi sellist väidaks, asetaks ennast väga ohtlikku olukorda, sest kui tal pole Jumala volitust, ei lähe kaua aega, enne kui tema pettus avastatakse. Meie vanemad võivad seda aga julgelt väita. … Jumal saatis taevast oma pühad inglid ja taastas inimesele volituse viia läbi evangeeliumi talitus[i].¹¹ (Vt 2. soovitust lk 197.)

Preesterlus aitab meil leida õnne selles elus ja igavikus.

Preesterlus on taastatud! Preesterlus on antud inimestele, et kõigil, kes soovivad olla head ja õnnelikud, võiks olla see võimalus. Evangeelium õpetab meile, kuidas olla edukas, hea ja õnnelik. Kristuse evangeeliumi vaim õpetab kõiki asju, mis on vajalikud meie heaoluks praegu ja tulevikus.

Me peame pidama neid eesmärke silmas praegu ja tulevikus. Kes teist on olnud pikemat aega Kirikus, meenutagu elu kakskümmend viis aastat tagasi või ainult kümme aastat tagasi. Kui palju me oleme saavutanud! Me näeme kaugemale tulevikku ja mõistame asju paremini ning oleme seetõttu paremini ette valmistatud selleks, mis siin maailmas toimub, kui kümme, viisteist, kakskümmend või kakskümmend viis aastat tagasi. Me teame, kuidas olla kasulikud ja kuidas teha asju nii, nagu neid tegema peaks. …

… Preesterluse eesmärk on teha kõik [inimesed] õnnelikuks, jagada teadmisi ja aidata aja jooksul kõigil inimestel samadest õnnistustest osa saada.¹²

Selsamal põhjusel taastati preesterlus meie päevil, et juhatada ja täiustada Jumala pühasid siin, ja kõik arukus, ausameelsus ning ustavus, mida me omandame selles elus … , jääb meiega teisel pool eesriiet.¹³

Issand ütles, et annab meile kõik, mis Tal on, ja seda vastavalt tõotusele ja lepingule, mis preesterluse juurde kuuluvad (vt ÕL 84:33–44). Keegi ei peaks kahtlema Jeesuse sõnades. Ta kuulutab Johannese ilmutuse raamatus: „Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile” (Ilm 3:21). Kas võib öelda midagi enamat? Kas see ei hõlma kõike?¹⁴

Evangeelium on meile antud taevast ja preesterlus, mida me hoiame, ilmutati inimkonna päästmiseks. Peame selle suhtes elavat huvi üles näitama.¹⁵ (Vt 3. soovitust lk 197.)

Õigemeelsed preesterluse hoidjad otsivad usinalt ja energiliselt vaimseid ande, mis aitavad neil teenida kaasinimesi.

Soovin pakkuda oma preesterluse vendadele nõuandeid, juhatust ning innustust. Teil lasub suur ja püha vastutus nii selle põlvkonna päästmise kui ka paljude möödunud ja tulevaste põlvkondade päästmise eest. Immaanueli kuningriigi kuulsusrikas lipp, mis on maailma taastatud, tuleb lahti rullida iga rahva, kuningriigi ja impeeriumi seas; hoiatushääl … peab kõlama kõigile inimestele; teid on Jumal valinud seda tööd tegema, teie olete Joosepi sarved, mis lükkavad kokku kõik inimesed (vt 5Ms 33:13–17). Kindlasti suudate teha palju rohkem, et leida, milline viis oma püha kutset suurendada oleks kõige parem teile ja inimkonnale.¹⁶

Selles Kirikus on mehi, kes on oma südames ja tunnetes sama head, kui mehed olla võivad, kuid neil pole küllalt usku ja energiat ja seepärast ei saavuta nad, mida suudaksid. Kui nende usk, energia ja otsusekindlus oleksid võrdsed nende heade tunnete ja soovidega, aususe ja headusega, siis oleksid nad tõepoolest Iisraeli võimsad mehed ning haigused ja kurjuse jõud põgeneksid nende eest kui aganad tuule käes. Siiski me oleme hea rahvas ja astume ühte jalga teistega ning muutume Jumala ees aina õigemeelsemaks. Kuid ma soovin teile rõhutada, mu vennad ja õed, et meie seas on vanemaid, kellele on antud vaimseid ande, mida saab kasutada Püha Vaimu abil. Evangeeliumi vaimseid ande peab arendama usinuse ja visadusega. Kui muistsed prohvetid soovisid teatud õnnistust või tähtsat tarkust, ilmutust või nägemust, siis nad paastusid ja palvetasid selle nimel mitu päeva või isegi mitu nädalat.¹⁷

Mu noored vennad, kui kõik on teie vastu, kui kõik tundub tumedana, täitke oma kohust ja teist saavad tugevad mehed, vägevad mehed; haiged tehakse terveks teie teenimise kaudu, kuradid põgenevad teie juurest, surnud tõusevad üles ning te suudate tänu Jumala väele ja kohasele ambitsioonikusele teha kõike, mida inimene on teinud alates Aadama päevist.¹⁸

Et kanda krooni, peame ambitsioonikalt püüdma olla puhtad, vooruslikud, ustavad ja Jumala sarnased. Need põhimõtted peavad olema meie loomuses, põimitud meie südametunnistusse, olema osake meist, tehes meist tõe allika, õigluse, aususe, armu ja kõige hea ja ülla keskme, et meist võiks kiirata valgus, elu, vägi ning seadus, et juhtida ja valitseda ning aidata päästa ekslevat maailma. Jumala poegadena peame tegutsema oma taevase Isa nimel. Me eeldame, et võime kasutada oma preesterluse väge ülestõusmises: me võime seda kasutada vastavalt õigemeelsusele ja täiuslikkusele, mille saavutame selles elus, ning ülestõusmise hommikul on meil vaid need võimed, mille oleme saavutanud selles elus. Jumalikkust ei saa anda, vaid see tuleb omandada, sellest tõigast ei näi usumaailm teadlik olevat. Püüdke teisi abistada ja te saate ise abi, ning kes teie seas tahab saada suureks, peab olema hea, hoolitsedes üldsuse huvide eest, saades kõikide teenijaks.¹⁹

Iisraeli vanemad! Jumala pühadena peaksime olema valmis pühendama aega ja tööd ning tooma vajalikke ohvreid, et saavutada oma erinevates kutsetes olulisi vaimseid omadusi. Innustagu Issand kõiki usinalt otsima evangeeliumi ande, vägesid ja lubadusi.²⁰ (Vt 4. soovitust all.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Lugege jutustust lk 189–192. Kuidas võivad Melkisedeki preesterluse hoidjad ennast õnnistuste andmiseks ette valmistada? Mida me võime teha, et valmistuda preesterluse õnnistuste saamiseks?
Lugege lõiku lk 193 alguses. Mil viisil ilmutavad preesterluse talitused meie elus Jumala väge?
Kuidas aitavad preesterluse talitused ja õnnistused meil leida siinses elus õnne? Kuidas aitavad need meil leida igavest õnne? Vastates nendele küsimustele, mõtisklege president Snow’ õpetuste üle lk 193–195.
Uurige vaimseid ande lk 195–197, mida president Snow innustas preesterluse hoidjaid arendama. Mida tähendab vaimsete andide arendamine? Kuidas seostub see nõuanne Kiriku liikmete püüdlustega?

Samateemalised pühakirjakohad: Jk 5:14–15; Al 13:2–16; ÕL 84:19–22; 128:8–14; UA 1:3, 5

Abiks õpetamisel: „Aitamaks tunnis osalejatel küsimustele vastata, võiksite neile öelda enne millegi lugemist või ettekandmist, et te ootate neilt vastuseid. … Näiteks võite te öelda: „Kuulake, kui ma selle lõigu ette loen, et te võiksite siis rääkida, mis teile selle juures kõige enam huvi pakub” või „Püüdke seda pühakirjakohta kuulates mõista, mida Issand räägib meile usu kohta”” (Teaching, No Greater Call, lk 69).

Kaasaegne foto Itaalia Piemonte regioonist, kus vanem Lorenzo Snow teenis misjonärina 1850ndate alguses.

Kõiki ustavaid Kiriku liikmeid õnnistatakse preesterluse talituste ja lepingute kaudu.

Apostlid Peetrus, Jaakobus ja Johannes andsid Melkisedeki preesterluse Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle.