23. peatükk

Prohvet Joseph Smith

„Ma tundsin Joseph Smithi kui ausat meest, temas oli tõde, au ja truudus. Joseph oli valmis ohverdama kõik, mis tal oli, isegi elu ennast tõendusena taevale ja maailmale, et ta oli toonud inimkonnale tõe.”

Lorenzo Snow’ elust

„Veel on elus vaid mõni üksik inimene, kes tundis prohvet Joseph Smithi sama hästi kui mina,” ütles president Snow 1900. aastal. „Ma olin tihti koos temaga. Ma külastasin teda ja ta perekonda, istusin tema lauas, kohtusin temaga tihti ja vestlesin temaga eraviisiliselt, et saada nõu ja juhatust.”¹

Lisaks neile isiklikele läbikäimistele nägi Lorenzo Snow Joseph Smithi ka argielus pühasid teenimas nii sõbra kui prohvetina. Ta rääkis ühest koosolekust Joseph Smithiga, mis toimus ehitusjärgus Nauvoo templis. Prohvet astus poodiumile koos ühe teise usulahu õpetajaga. Õpetaja oli „pingsalt pühalik. Kui üteldi midagi, mis pani inimesi heameelt tundes naerma, oli [ta] täiesti tasa ja ta ilme püsis muutumatuna.” Temale vastupidiselt tundis Joseph Smith end sel hommikul väga hästi ja ütles enne koosoleku algust mõningaid asju, mis „põhjustasid inimeste seas naeru.” Lorenzo kirjutas: „Pärast koosoleku algust tõusis president Smith püsti ja ma pole kunagi kuulnud teda kõnelemas suurema väega kui tol korral. Inimestel oli hea meel, teda täitis Jumala Vaim ning ta kõneles jõuliselt ja ladusalt.”²

Kuigi president Snow’le avaldasid muljet kogemused Joseph Smithiga, ei põhinenud tema tunnistus prohveti missioonist nendel kogemustel. Ta kuulutas korduvalt, et oli saanud tunnistuse Pühalt Vaimult. Ta ütles: „Ei minul ega kellelgi teisel, kes [Joseph Smithi] tundis, polnud põhjust kahelda, et ta oli tõe ja au mees. Kuid ma ei kuulutanud kunagi evangeeliumi põhimõtteid üksnes temalt või teistelt inimestelt saadud informatsioonile tuginedes, vaid ma uskusin, et tema sõnad tulevad mulle kui Jumala poolt inspireeritud inimese väljaöeldud tõde. … Jumala Vaim, Püha Vaim, mida kõik inimesed võivad tunda ja mille kaaslust nad võivad nautida, … kinnitas mulle, et tema öeldud asjad on tõde, ja sellest sai mulle teadmine, mida ükski inimene ei saa anda ega ära võtta.”³ (Vt 1. soovitust lk 252.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Joseph Smith oli puhas, siiras ja aus noormees, kui ta oma taevaliku kutse sai.

Joseph Smith, kelle Jumal kutsus oma tööd tegema, oli vaene ja harimatu ega kuulunud ühtegi üldlevinud kristlikku usulahku. Ta oli lihtsalt üks aus ja ausameelne poiss. Poliitikute ja vaimulike silmakirjatsejate kelmustükid, altvedamisoskused ja petlik argumentatsioon olid talle tundmatud. Nagu muistne Mooses, tundis ta, et ei sobi täitma usureformaatori rolli selles kõige ebasoovitavas olukorras − võitlema sajandeid püsinud arvamuste ja tõekspidamiste vastu, mille targad teoloogid olid heaks kiitnud. Kuid Jumal oli ta kutsunud päästma kõikide rahvaste seast vaeseid ja ausa südamega inimesi nende vaimsest ja ajalikust ikkest. Jumal lubas, et kes iganes Tema sõnumi vastu võtab ja sellele kuuletub − saades ristitud pattude andekssaamiseks ausal eesmärgil −, võib saada jumaliku ilmutuse, võtta vastu Püha Vaimu, saada evangeeliumi õnnistused, mida lubati ja saadi evangeeliumi kaudu, nagu kuulutasid muistsed prohvetid. Ja see sõnum, see lubadus oli jõus kõikjal ja kõikide suhtes, ükskõik kuhu ja kelleni Jumala volitatud sõnumikuulutajad selle kandsid. Nii ütles Joseph Smith, harimatu, lihtsameelne, lihtne ja aus poiss.⁴

Kui ma esimest korda prohvet Joseph Smithi nägin, olin 18-aastane. Oli 1832. aasta sügis. Kõlasid kuulujutud, et prohvet plaanib pidada koosoleku Ohio osariigis Portage’i maakonnas Hiramis, mis asus kolme kilomeetri kaugusel minu isakodust. Olnud temast palju kuulnud, kasvas minu uudishimu ja ma otsustasin kasutada võimalust kuulda teda kõnelemas. Sellel eesmärgil läksin koos mõne oma isa pere liikmega Hiramisse. Koosolek oli juba alanud. Joseph Smith seisis [John] Johnsoni maja uksel ja kõneles inimestele. Teda kuulates uurisin kriitiliselt tema välimust, riietust ja maneeri. Ta rääkis peamiselt omaenda kogemustest, eriti ingli külastusest, tunnistades vägevalt nende imeliste ilmutuste kohta. Alguses näis ta veidi ebakindlana ja kõneles üpris vaikse häälega, kuid järk-järgult muutus ta hääl tugevaks ja võimsaks ning kogu kuulajaskond tundis, et ta jutt on aus ja siiras. Vähemasti mina tundsin seda, ning see mulje on jäänud minuga kuni praeguseni.⁵

[Tol esimesel korral] teda vaadates ja kuulates mõtlesin omaette, et mees, kellel on selline kirglik tunnistus, ei saa olla valeprohvet.⁶ (Vt 2. soovitust lk 252.)

Prohvet Joseph säilitas oma aususe ja kõrge moraali elu lõpuni.

Prohvet Joseph Smith, kellega ma olin mitu aastat niisama lähedalt tuttav kui oma vennaga, oli ausameelne mees. Ta oli kogu oma elu pühendunud inimkonna huvidele ja Jumala käskudele. Kunagi pole ükski mees olnud ausameelsem ja rohkem pühendunud inimkonna huvidele, kui seda oli prohvet Joseph Smith.⁷

Ma tundsin Joseph Smithi kui ausat meest, temas oli tõde, au ja truudus. Joseph oli valmis ohverdama kõik, mis tal oli, isegi elu ennast tõendusena taevale ja maailmale, et ta oli toonud inimkonnale tõe.⁸

Ta oli jumalamees, keda täitis ta kutse vaim − mees, kelle ausameelsuses ei ole kahtlust ja kes oli aus kõigis oma ettevõtmistes. Ükski inimene, kes oli temaga niisama lähedaselt tuttav nagu mina, ei leidnud ühtegi viga tema iseloomus. … Ma tunnistan vend Joseph Smithi kui mehe ja Jumala sulase heast iseloomust, tema aususest, truudusest, ustavusest, lahkusest ja heasoovlikkusest.⁹ (Vt 2. soovitust lk 252.)

Joseph Smith oli vaba silmakirjalikkusest, ta võis osaleda niihästi süütus lõbustuses kui ka õpetada Jumala väega.

Ma osalesin … regulaarselt templis peetavatel koosolekutel ning kuulsin prohveti õpetusi õilsatel teemadel. Aeg-ajalt täitis teda Püha Vaim ja ta kõneles otsekui peaingli häälega ning tema isikust kiirgas väge ja tema nägu hiilgas valgusest. …

Vahel kõneles ta lihtsatel teemadel ja mõnikord selgitas kuningriigi saladusi. Temas toimunud muutus oli sedavõrd märgatav, et tundus, nagu tõstetaks ta maapealsetele inimestele kõnelemise ajal taevasse, siis aga pöördus ta taas tavalisemate teemade juurde. …

Joseph Smith oli alati loomulik ja väga rahulik, ta ei sattunud kunagi segadusse ning teda ei ärritanud teda ümbritsevad inimesed ega asjad. Paljud kirikuõpetajad külastasid Josephit, püüdes teda tabada tegudelt, mida saaks talle ette heita, kuid Josephi teod olid alati samad ka siis, kui ta oli üksi. Ta ei olnud kunagi silmakirjalik. Ta tegeles tervislike spordialadega, ta ei põlanud ära pallimängu, jooksuvõistlust ega teisi vabas õhus harrastatavaid spordialasid. Üks kirikuõpetaja nägi prohveti juures külas olles aknast, kuidas prohvet aias oma sõbraga maadles. See ja teised süütud lõbud veensid kirikuõpetajat prohveti aususes ja vähimagi silmakirjalikkuse puudumises. …

Kord mängis Joseph Smith Nauvoos koos mõnede noorte meestega palli. Kui Josephi vend Hyrum seda nägi, noomis ta Josephit, öeldes, et selline käitumine ei sobi Jumala prohvetile. Prohvet vastas leebel häälel: „Vend Hyrum, kui ma poistega mängin, ei kahjusta see mu mainet, vaid hoopis rõõmustab poisse ja ma võidan nende poolehoiu.”¹⁰ (Vt 3. soovitust lk 252.)

Saades tuge Pühalt Vaimult, kasvas Joseph Smith vaimses väes ja mõjuvõimus.

Vägev prohvet Joseph Smith ei olnud haritud mees, kui Jumal ta välja valis ja talle tema missiooni teatavaks tegi. Issand annab vaimseid ande ja teadmisi harimatutele, ning kuningriigi suursugusus ilmutatakse neile läbi Püha Vaimu ja tasapisi kasvavad nende teadmised Jumala asjadest.¹¹

Oma elu viimasel poolel kasvas Joseph Smithi mõjuvõim oma kaaslaste üle. Ma märkasin seda, kui naasin koju misjonilt Euroopas. Ma isegi mainisin seda Josephile, et meie viimasest kohtumisest saadik oli ta palju muutunud; ta oli muutunud tugevamaks ja vägevamaks. Ta tunnistas, et Issand oli talle oma Vaimu juurde andnud.

Ühel päeval kutsus ta kokku vennad Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ja teised Kiriku juhtivad vanemad ning määras neid täitma mitmeid ülesandeid ja missioone. Kõik nad istusid ja ootasid ärevusega prohveti sõnu oma tulevaste kohustuste kohta. Nad tundsid, nagu viibiksid ülema olevuse läheduses. Kirtlandis ei olnud prohvetil sellist jõudu ja väge, … kuid mõne aastaga oli ta saanud Issanda väes sedavõrd tugevaks, et inimesed seda tunnetasid. Nii oli ka seekord. Vanemad tunnetasid tema ülevat väge. Joseph ütles: „Vanem Brigham, ma soovin, et sa läheksid itta ja hoolitseksid Kiriku eest Ühendriikide idaosas ja vend Kimball tuleb sinuga koos.” Ja pöördudes kellegi teise poole, sõnas ta: „Sina hoolitse meie paberite trükkimise eest.” Nii määras ta igaühele kindla ülesande ning kõik suhtusid tema sõnadesse, nagu oleks seda öelnud Issand. …

Prohvetil oli võim avaldada imelisel viisil muljet kõigile, kes temaga kokku puutusid. Temas oli midagi, mis puudutas inimeste südant. Eriti selgelt oli seda näha siis, kui ta kutsus vendi minema evangeeliumi kuulutama. Prohvetist tulvav inspiratsioon võttis nende hinge üle võimust ja tungis sügavale nende olemusse. Nad armastasid teda ja uskusid temasse ning olid valmis tegema kõike, mida ta ütles, et edendada Jumala tööd. Ta täitis neid oma olemuse väega ja vapustas neid tunnistusega oma prohvetlikust missioonist. Maailmas on palju inimesi, kel on eriline sõpruse ja soojuse vaim, mida tunnevad kõik, kes nendega kokku puutuvad. Ma olen kohanud palju selliseid inimesi, kuid kunagi pole ma kohanud kedagi, kelle juures oleksin tundnud sellist erilist ja vägevat mõju kui prohvet Joseph Smithi juures. Seda tunnet põhjustas Jumala Vaimu küllus, mis oli prohvetiga. Ainuüksi tema käepigistus täitis inimese selle mõjuväega ja iga tundlik inimene teadis, et surub ühe erilise inimese kätt.¹² (Vt 4. soovitust lk 252.)

Igaüks meist võib saada tunnistuse, et Joseph Smith oli prohvet ja et tema kaudu taastati evangeelium.

Ausa südamega ja õiglase eesmärgiga teada saada tõde, võtsin ma vastu [Joseph Smithi] sõnumi ja kuuletusin sellele õpetusele ning sain reaalsel ja rahuldust pakkuval viisil jumaliku ilmutuse − lubatud õnnistuse –, nimelt teadmise sellest tööst. Kas ma olen ainus tunnistaja? Mida on kogenud need tuhanded, kellele ma praegu kõnelen? Kas ka teie olete tunnistajad?¹³

Milline on teie tunnistus? Kas teie tunnistate, et see on aegade täiuse ajajärk; et ingel, keda Ilmutaja Johannes nägi taevas lendavat igavese evangeeliumiga, et kuulutada evangeeliumi ilmamaa elanikele ja igale rahvale, suguharule, keelele ja inimestele, on ilmunud ja taastanud maa peal evangeeliumi ning Joseph Smith oli tööriist, mille abil taastamine aset leidis (vt Ilm 14:6)?¹⁴

Joseph Smith kinnitas, et Peetrus, Jaakobus ja Johannes külastasid teda ning andsid talle volituse viia läbi pühasid talitusi, mille kaudu lubati igale ausa südamega mehele ja naisele Püha Vaim ja täiuslik teadmine õpetusest.¹⁵

Joseph Smith sai volituse avada tee ning tuua meieni plaan, tänu millele võib iga inimene teada tõde neist asjadest; et nad ei sõltuks ainuüksi prohvetite tunnistusest ega muistsete või kaasaja apostlite tunnistusest ega Mormoni Raamatust ega millestki, mida tehti või öeldi minevikus, vaid et me võiksime iseenda jaoks tõde teada. See on isiklik teadmine.¹⁶

Ma tean, et Joseph Smith oli elava Jumala tõeline prohvet. Ma tunnistan, et ta nägi Jumalat ja Tema Poega Jeesust Kristust ja kõneles nendega. Issand andis mulle selle elava tunnistuse ning see on leegitsenud mu hinges alates päevast, mil ma selle sain. Nüüd annan ma selle kogu maailmale. Ma tunnistan kogu inimkonnale, et Jumal saatis Joseph Smithi ja et tema töö on Jumala töö, ja ma kuulutan pühalikult prohveti ettekuulutustest kõikidele maailma rahvastele ning tunnistan kõige tõsisemal viisil, et ma tean, et see on tõde.¹⁷ (Vt 5. ja 6. soovitust all.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Kujutage ette sündmust, mida on kirjeldatud lk 245. Mida ütleb see jutustus Joseph Smithi kohta?
Lugege uuesti president Snow’ kirjeldust Joseph Smithi iseloomust (lk 247–248). Mil viisil aitas Joseph Smithi iseloom tal olla tööriistaks Issanda käes?
Mida te arvate sellest, et Joseph Smith võttis aega süütuks meelelahutuseks? (Lk 248-249) Mida võime teha, et meie meelelahutus suurendaks, mitte ei vähendaks meie võimet saada Püha Vaimu kaaslus?
Mil viisil kasvasid tasapisi Joseph Smithi teadmised Jumala asjadest? (Vt näiteid lk 249-251.) Kuidas võime järgida prohveti eeskuju, et vaimselt kasvada?
Lugege teist täislõiku lk 251, nagu kõneleks president Snow otse teile. Kuidas vastaksite tema küsimustele?
Uurige osa, mis algab lk 251. Millal olete teie vajanud isiklikku teadmist, et evangeelium on taastatud prohvet Joseph Smithi kaudu? Millist nõu annaksite pereliikmele või sõbrale, kes soovivad saada isiklikku tunnistust?

Samateemalised pühakirjakohad: ÕL 1:17; 5:9–10; 35:17–18; 135:3; JSA 1:1–26

Abiks õpetamisel: „Kui õpilane esitab küsimuse, siis selle asemel et ise küsimusele vastata, paluge seda teha teistel õpilastel. Näiteks võite öelda: „See on huvitav küsimus. Mida teised sellest arvavad?” või „Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata?”” (Teaching, No Greater Call, lk 64).

Joseph Smith oli jumalamees, keda täitis tema kutse vaim.

Joseph Smithile meeldis süütu meelelahutus pere ja sõprade seltsis.