9. peatükk

Pühad peresuhted

„Kui püsime ustavana, oleme koos ka surematuses ja hiilguses. Siin maailmas loodud suhted, mis on kestva iseloomuga, kestavad edasi igavesti.”

Lorenzo Snow’ elust

Oma 70. juubelisünnipäeva eel kutsus Lorenzo Snow kõik oma lapsed koos peredega Utah’ osariiki Brigham Citysse perekonna kokkutulekule ja juubelipidustustele. Ta organiseeris nende majutuse ja toitlustamise ning meelelahutusprogrammi, mida kõik, ka väikesed lapsed, võisid nautida. Lorenzo kirjutas: „Mida enam ma selle [perekonna kokkutuleku] peale mõtlen, seda ärevamaks muutub minu soov näha oma elus kogu oma peret üheskoos ja anda neile isa õnnistus.” Ta palus kõigil kindlasti kohale tulla, „välja arvatud kõige tõsisema ja ületamatu takistuse korral”.¹

Snow’de perekond kogunes 7.−9. maini 1884. aastal ja tundis rõõmu muusikast, etendustest, kõnedest, luulest, mängudest, toidust ja sõbralikust jutuajamisest.² President Snow’ õde Eliza rääkis, et kogu kokkutuleku jooksul osales Lorenzo „erinevatel pere koosolekutel ja … andis patriarhina pereliikmetele õnnistusi”, jagas „rohkelt isalikku nõu, andis juhatust ja manitses.” Kokkutuleku lõppedes kogunes kogu pere Lorenzo kõnet kuulama. Eliza ülestähenduste kohaselt väljendas ta „oma rõõmu ja tänu Jumalale, et võis näha oma suure pere naeratavaid nägusid, ning tänas Jumalat kõige hea eest, mis sellest kokkutulekust sündis”. Vaadates oma peret, kuulutas president Snow: „Mu süda on täis kõige soojemaid tänutundeid oma Taevase Isa vastu. … On võimatu sõnadesse panna sügavaid tundeid minu südames selle püha võimaluse eest tähistada oma seitsmekümnendat juubelisünnipäeva ja siin seistes näha seda hiilgavat ja inspireerivat vaatepilti.”

President Snow jätkas: „See on viimane perekonna kokkutulek siinpool vaimumaailma. Aidaku meie isade Jumal meil kinni pidada Tema seadustest, elada väärikalt, säilitada rikkumatuna oma voorus ja ausameelsus. Kuulake Püha Vaimu sosistusi ja püüdke end usinasti puhastada, et mitte ainuski selle pere liige ei jääks kadunuks, astudes kõrvale sirgelt ja ahtalt rajalt, vaid et igaüks meist võiks tõestada oma väärilisust astuda esile esimese ülestõusmise hommikul, kroonituna hiilgusega, kui perekonnad võivad kesta ja kasvada igavesti.³ (Vt 1. soovitust lk 123.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Peresuhted on pühad ja võivad igavikus veelgi tugevneda.

Julgustage inimesi abielluma … ja õpetage [teistele] abielu pühadust ning kohustust, mis neil lasub, täita seda suurt käsku, mille Jumal andis meie esimestele vanematele: saagu teid palju ja täitke maa (vt 1Mo 1:28)! See on üha enam vajalik, kuna maailm hülgab selle seaduse ja naeruvääristab abielulepingut. Kurb on näha sagenevaid lahutusi maailmas ja üha suurenevat kalduvust pidada lapsi koormaks, selle asemel et näha neis Issanda kallihinnalist pärandit.⁴

[Issand] on näidanud, et kui püsime ustavana, oleme koos ka surematuses ja hiilguses. Siin maailmas loodud suhted, mis on kestva iseloomuga, kestavad edasi igavesti.⁵

Selles ilmas loodud suhted jäävad meiega kogu igavikuks. Isad, emad, õed, vennad – jah, emad, kes näevad oma kalleid enda kõrval suremas, teavad, et nad jäävad nende omaks vaimumaailmas, ja neid mattes teavad nad, et saavad olla taas nendega koos. Naine, kes näeb oma meest suremas, kui tema hing on temast lahkumas, teab, et näeb teda ükskord taas. Ja ta leiab tröösti, lohutust ja rõõmu Kõigevägevama ilmutustes, et ta näeb oma meest taas igavestes maailmades. Samad suhted, mis on siin, eksisteerivad ka teisel pool eesriiet; siin sõlmitud sidemed kasvavad tugevamaks tulevases elus. Ja viimse aja pühad tunnevad end kindlana, kuna Jumal on neile seda teada andnud.⁶ (Vt 2. soovitust lk 123.)

Ustavad viimse aja pühad, kellel pole selles elus olnud võimalust abielluda ja lapsi üles kasvatada, võivad saada ülenduse osaliseks tulevases elus.

Meie kontorisse ilmus ühel päeval üks naine ja soovis minuga isiklikes asjus kohtuda. Ta rääkis mulle, et tunneb ennast väga halvasti, sest tal pole õnnestunud leida endale abikaasat. … Ta soovis teada, milline saab olema tema seisund tulevases elus, kui tal selles elus abielluda ei õnnestu. Ma arvan, et see küsimus võib üles kerkida meie noorte südametes. … Ma soovin väheke selgitada, et trööstida ja lohutada neid, kes on taolises olukorras. Pole ühtegi viimse aja püha, kes pärast surma, elanud ustava elu, kaotaks midagi, kuna tal pole olnud võimalust midagi ette võtta. Teisisõnu, kui noor mees või noor naine ei saa võimalust abielluda ja nad elavad vääriliselt kuni surmani, siis saavad nad kõik samasugused õnnistused, ülenduse ja hiilguse nagu mehed ja naised, kellel need võimalused olid ja kes neid kasutasid. See on kindel. …

Inimesed, kellel pole selles elus võimalust abielluda, kes surevad Issandas, saavad osa kõikidest õnnistustest, millest saavad osa abielus inimesed. Issand on halastav ja hea ja Ta ei ole ebaõiglane. Temas ei ole ebaõiglust; ning me ei saa pidada õiglaseks, kui naine või mees sureb ilma võimaluseta abielluda selles elus, saamata tulevases elus midagi muuta. See oleks ebaõiglane ja me teame, et Issand ei ole ebaõiglane. Minu õde Eliza R. Snow oli niisama hea naine kui iga teine viimse aja pühast naine, kes on kunagi elanud, ja ta elas vallalise naisena, kuni oli liiga vana, et peret luua. … Ma ei suuda hetkekski mõelda, et ta seepärast peaks ühestki õnnistusest ilma jääma. Kõik heastatakse talle teises elus ja tema kuningriik on niisama suursugune kui see, mille ta oleks saanud, kui tal oleks selles elus olnud võimalus pere luua.⁷

Kui mehe ja naise tunded on ühesugused, siis aitab see tuua koju armastust ja headust.

Vaadake, et väikesed, tühised arusaamatused kodustes asjades ei mürgitaks teie õnne.⁸

Naised, olge oma abikaasadele ustavad. Ma tean, et te peate taluma paljusid ebameeldivusi ja ka teie abikaasad peavad nii mõndagi välja kannatama. Kahtlemata panevad teie abikaasad vahel teie kannatuse proovile, seda vahel ehk oma teadmatusest või teie enda teadmatusest. …

Ma ei väida, et teie abikaasad on halvad – sama halvad kui teie, ja mõned neist on arvatavasti veel halvemad, kuid ärge keskenduge sellele! Püüdke vahete-vahel ilmnevad ebameeldivused välja kannatada, ja kui te kohtute järgmises elus, olete rõõmsad, et need asjad välja kannatasite.

Meestele ütlen ma järgmist: paljud teist ei väärtusta oma naisi nagu vaja. … Olge nende vastu lahked! Kui te koosolekule lähete, siis kandke imikut vähemalt pool teed ise. Kui laps tahab kussutamist ja teil pole midagi pakilist käsil, kussutage teda ise. Olge oma naiste vastu lahked, isegi kui peate vahel tooma selleks väikesi ohvreid; olge lahked ohverdustest hoolimata.⁹

Mehed peaksid olema kodus isalikumad, üles näitama õrnemaid tundeid oma naise ja laste ning oma naabrite ja sõprade suhtes. Olema paremad ja Jumalaga sarnasemad. Kui ma külastan perekondi, siis meeldib mulle näha perepead kui jumalameest oma pere eest hoolitsemas, lahke ja hellana, täis Püha Vaimu ja taeva tarkust ning mõistmist.¹⁰

Kui keegi abiellub Siionis, kui keegi sõlmib selestilise abielu, et abielu kestaks ka tulevases elus, siis tuleb see pere ühte köita. Issanda Vaim peab olema selle perekonnapeaga ja tal peaks olema tarkust ning arukust, mille abil tuua lunastust oma perele, sest nende lunastus sõltub temast.

Pereisa pühendab oma tunded ja kiindumuse oma perele ja püüab anda neile kõik vajaliku, et neil hea oleks. Pere omakorda peaks üles näitama samasuguseid tundeid, samasugust lahkust ja hoolitsust ning väljendama oma tänu saadud õnnistuste eest.

See kõik on vajalik, et vastastikustes tunnetes valitseks ühtsus, et pere saaks sellisel viisil igavesti kokku liidetud.¹¹

Kui [mehed] oma naiste ja laste juuresolekul põlvili laskuvad, peaks Püha Vaimu and ja vägi neid inspireerima, et mees võiks olla selline abikaasa, keda hea naine austaks, ning Jumala and ja vägi võiks olla alati nendega. Nad peaksid olema ühtsed oma peredes, et Püha Vaim võiks olla nendega, ja nad peaksid elama nii, et naine võiks saada pühitsetud läbi palve, et ta võiks mõista, kui vajalik on ennast pühitseda oma mehe ja laste ees, et nad võiksid olla koos ühtsed. Mees ja naine peaksid olema täiesti ühtsed, valmis elama Jumala kuningriigis, et nad võiksid hingata puhast vaimu ja anda õiglaseid juhiseid oma lastele ja lastelastele.¹² (Vt 3. soovitust lk 123.)

Lapsed õpivad evangeeliumi kõige paremini siis, kui nende vanemad otsivad Vaimu juhatust ning on lastele heaks eeskujuks.

See töö, mida me teeme, ei ole meie, vaid Jumala töö. Meid juhib ülim arukus. … Jumala kuningriigi tulevik lasub meie järglastel ning selle vägi ja lõplik võit sõltub nende õpetamisest ja õigest koolitamisest. Kui me soovime oma perele head mõju, peame näitama head eeskuju ja neid õigesti õpetama. Me peaksime saama neile öelda: tee, nagu mina teen, ning samuti: tee, nagu ma ütlen!¹³

Püüdke õpetada oma lapsi niihästi eeskuju varal kui ka õpetades, et nad kahtlemata järgiksid teid ning seisaksid tõe eest sama vapralt kui teie.¹⁴

Meestel, kes soovivad säilitada Jumala ees oma positsiooni pühas preesterluses, peab olema prohvetliku ettekuulutamise vaim ning nad peavad olema võimelised andma inimestele elu ja pääste. Kui nad ei saa seda teha maailmas, peavad nad seda tegema kodus, oma peres, oma töökohal ja tänaval. Et elu sõnad innustaksid neid nende kodus, kui nad õpetavad evangeeliumi oma lastele ja naabritele, sama palju kui siis, kui nad seisavad poodiumil ja kõnelevad oma vendadele. Natukese Vaimu omamine avalikult kõneldes ja selle kõrvaleheitmine kodus ei kõlba kusagile. Mõned inimesed kõnelevad rahvale ja lähevad siis koju, … ja selle asemel et elu sõnu alles hoida, muutuvad nad täiesti tuimaks ja elutuks. Selline olukord peab lõppema!

Iisraeli isade kohuseks on üles ärgata ja saada inimeste päästjateks, et nad võiksid käia Issanda ees sellise tugeva usu ja kindlusega, mis tagab neile Kõigevägevama inspiratsiooni, et õpetada oma peredele elu sõnu. …

Selles me näeme otsustuskindlust, mis võimaldab meil saada ühtseks, et me võiksime õppida üksteist armastama. Ma palun Jumalat, et ta külvaks igaühe südamesse selle, mille ta istutas oma Pojasse Jeesusesse, ning annaks meile jätkuvalt teadmisi sellest, mis on hea.¹⁵

Isa ülesanne on olla valmis juhendama oma lapsi ja õpetada neile põhimõtteid, millele kuuletudes nad tunneksid oma lapsepõlvest rõõmu ning samas omandaksid põhimõtted, mis toovad neile enim õnne täiskasvanuna.¹⁶

Kui me arendame endis hoolikalt elu ja pääste põhimõtteid, kasvavad meie lapsed teadmisega neist asjust ning suudavad meist suurema usuga edendada taevast korda ja luua enda ümber õnne ja rahu.¹⁷ (Vt 4. ja 5. soovitust lk 123.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

Lugege, milliste tunnetega korraldas president Snow oma pere kokkutulekut (lk 117–118). Millised head tagajärjed võivad olla perede kokkukogunemisel? Kuidas saame aidata oma peredel püsida ühtsena?
Mil viisil on teine täislõik lk 118 tänapäeval aktuaalne? Mida saame teha, et aidata Kiriku noortel mõista abielulepingu pühadust? Mil viisil saame neil aidata innustuda abielust ja lapsevanemaks saamisest?
President Snow ütles, et „väikesed, tühised arusaamatused” võivad mürgitada kodus meie õnne lk 119. Mida saame teha, et seda mürki vältida? (Vt mõningaid näiteid lk 119–122.)
Uuri osa, mis algab lk 121. Miks peavad vanemad olema võimelised ütlema „tee, nagu mina teen” lisaks ütlusele „tee, nagu ma ütlen”? Kuidas võivad vanemad lapsi õpetada oma eeskuju kaudu? Milliseid põhimõtteid oled õppinud oma vanemate heast eeskujust?
President Snow rääkis murest vanemate pärast, kes õpetavad Kirikus väega, aga mitte kodus (lk 121–122). Mõtiskle selle üle, kuidas sina võiksid jagada oma perega „elu sõnu”.

Samateemalised pühakirjakohad: 1Ne 8:10–12; Hl 5:12; ÕL 68:25–28; 93:40–50; 132:19–20

Abiks õpetamisel: „Ära räägi rohkem kui vaja ning ära avalda oma arvamust liiga tihti. Niiviisi tehes võivad klassis osalejad huvi kaotada. Sinu peamiseks eesmärgiks peaks olema aidata teistel õppida evangeeliumi, mitte avaldada muljet oma etteastega. Andke osalejatele võimalus üksteist õpetada” (Teaching, No Greater Call, lk 64).

Lapsed on Issanda kallihinnaline pärand.

Vanemad peaksid püüdma oma peret „ühte köita”.