Kuninglik preesterkond

President James E. Faust

Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas

Samas kui preesterluse hoidmine toob suuri õnnistusi, kannab preesterlus endaga ka suuri kohustusi.

Mu kallid vennad, Kiriku preesterlusele kõnelemine on alati suur eesõigus ja ränk kohustus. Tegu on ilmselt maailmaajaloo suurima preesterluse koosolekuga. Ma tahaksin rääkida teile, noored mehed, kui õnnistatud te olete, et te hoiate Aaroni Preesterlust, mida tuntakse ka „vähesema preesterlusena”. Sõna vähesem ei kahanda siiski mingil moel selle tähtsust. Selles pole midagi väikest—eriti, kui ma näen, kui suured on mõned noored mehed!

Ma olen kindel, et te mäletate, kui põnevil te olite, kui te esimest korda sakramenti jagasite. Kui teie, Aaroni Preesterluse hoidjad, olete abiks sakramendi ettevalmistamise, õnnistamise ja jagamise juures, aitate te kõigil liikmetel, kes seda võtavad, pühenduda uuesti Issandale ja uuendada oma usku Päästja lepitavasse ohverdusse. Liikmetele, kes võtavad sakramenti, tuletatakse meelde võtta enda peale Poja nimi, pidada Teda alati meeles, pidada kinni Tema käskudest ja püüda saada Tema Vaim endale kaaslaseks. Ma loodan, et te hindate oma preesterlust ja peate oma preesterluse kohustusi alati au sees.

Ma lugesin hiljuti lugu mõnedest diakonitest, kes suhtusid sakramendi jagamisse veidi hoolimatult. Nad hakkasid pidama seda tüütuks tööks, mida keegi teine teha ei taha. Nad jäid sageli hiljaks ega riietunud vahel kohaselt. Ühel pühapäeval ütles nende preesterluse nõustaja neile: „Te ei pea täna sakramendi pärast muretsema. Selle eest on juba hoolt kantud.”

Loomulikult oli see neile üllatuseks, kui nad seda kuulsid, kuid nagu tavaliselt, hilinesid nad ikkagi sakramendikoosolekule. Nad hiilisid sisse alguslaulu ajal ja istusid koguduse sekka. Nad märkasid alles siis, kes diakonite pingil istuvad—nende nõustaja ja koguduse ülempreestrid, kelle seas olid mehed, kes olid teeninud piiskopi ja vaia juhatajana. Kõik kandsid tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kuid veelgi enam, kui nad sakramendikandikuid reast ritta viisid, pidasid nad end ülal täiesti aupaklikult. Tol päeval oli sakramendi juures midagi sügavamat ja tähendusrikkamat. Need diakonid, kes olid muutunud oma kohustustes nii pealiskaudseteks, õppisid eeskuju kaudu, et sakramendi jagamine on püha ülesanne ja üks suurimaid auasju.¹ Nad hakkasid mõistma, et preesterlus on „kuninglik preesterkond”², nagu ütles selle kohta apostel Peetrus.

Sakramendi õnnistamine ja jagamine on piiskopkonna juhatusel üldiselt Aaroni Preesterluse kohustuseks. Meie kodukoguduses, siin Salt Lake Citys, on meil tubli arv ustavaid eakamaid liikmeid, kuid vähe Aaroni Preesterluse ealisi. Ma olen vaadanud aastate jooksul, kuidas need ülempreestrid ja vanemad, tugeva usuga ja palju saavutanud mehed, jagavad alandlikult ja aupaklikult Issanda Õhtusöömaaja sakramenti. Mõnda aega kuulusid nende rühma ringkonna vanemkohtunik, Utah´ osariigi kubernerikandidaat ja teised väärikad prominendid. Ometi oli neil au seda püha preesterluse kohustust täita ja nad pidasid seda ilmselgelt privileegiks.

Aaroni Preesterlus on suurepärane vaimse väe and, mille Issand andis Aaronile ja tema poegadele.³ See sisaldab „inglite teenimise ja ettevalmistava evangeeliumi võtit”⁴ ja selle juurde kuulub ka „meeleparanduse evangeeliu[m] ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritata[v] ristimi[ne]”⁵.

Ma tahaksin rääkida natukene inglite teenimisest. Inglid on ilmunud nii muiste kui kaasajal ja andnud juhiseid, hoiatusi ja juhatust, mis tõi kasu nende poolt külastatud inimestele. Me ei mõista oma tasandil, kui ulatuslikult inglite teenimine meie elu mõjutab. President Joseph F. Smith ütles: „Nii võidakse ka meie isadele ja emadele, vendadele, õdedele ja sõpradele, kes on sellelt maalt lahkunud, kes on olnud ustavad ja väärilised nautima neid õigusi ja võimalusi, teha ülesandeks külastada taas oma sugulasi ja sõpru maa peal ja tuua Jumala lähedusest armastuse, hoiatuse, noomimise või juhatamise sõnumeid neile, keda nad õppisid armastama lihas.”⁶ Paljudele meist võib see kogemus tunduda tuttav. Nende teenimine on olnud ja on tähtis osa evangeeliumist. Inglid teenisid Joseph Smithi, kui ta taastas uuesti evangeeliumi selle täiuses.

Alma nooremal olid seoses inglite teenimisega isiklikud kogemused. Noore mehena arvati ta uskmatute hulka ja „ta juhtis paljusid rahva hulgast panema tema järgi toime süütegusid.” Ühel päeval, „kui ta käis ringi, et hävitada Jumala kirikut” koos Moosia poegadega, ilmus „Issanda ingel … nendele; ja ta tuli alla nagu pilve sees ja ta rääkis justkui piksemürina häälega, mis pani maa … värisema.” Ingel hüüdis siis: „Alma, tõuse üles ja astu ette, sest miks sa kiusad taga Jumala kirikut?”

Alma oli sellest kogemusest nii rabatud, et ta minestas ja teda tuli tema isa juurde kanda. Alles siis, kui ta isa ja teised olid kaks päeva paastunud ja palvetanud, sai Alma oma tervise ja jõu tagasi. Seejärel tõusis ta püsti ja kuulutas: „Ma olen parandanud meelt oma pattudest ja Issand on mind lunastanud; vaata, ma olen Vaimust sündinud.”⁷ Almast sai edaspidi üks suurepäraseim misjonär Mormoni Raamatus. Ometi ei rääkinud ta kõikide oma paljude misjoniteenistuse aastate vältel kordagi ingli külastusest. Selle asemel otsustas ta tunnistada, et tõde oli talle teada andnud Jumala Püha Vaim.

Ingli õpetus oleks kindlasti suur õnnistus. Ometi õpetas Alma, et tema lõplik ja kestev pöördumine leidis aset alles pärast seda, kui ta oli „paastunud ja palvetanud palju päevi”⁸. Tema täielik pöördumine tuli Püha Vaimu kaudu, kes on olemas meie kõigi jaoks, kui me oleme väärilised.

Imelised sündmused pole alati olnud pöördumise allikaks. Näiteks, kui Laaman ja Lemuel oma nooremaid vendi füüsiliselt halvasti kohtlesid, ilmus neile ingel ja hoiatas, et nad peavad lõpetama. Ingel kinnitas ka kõikidele vendadele, et Laaban antakse nende kätte. Nefi omalt poolt uskus ja tõi Laabanilt vaskplaadid. Laaman ja Lemuel seevastu ei uskunud ega muutnud oma käitumist ka pärast ingli külaskäiku. Nefi tuletas neile meelde: „Kuidas on see nii, et te olete unustanud, et te olete näinud Issanda inglit?”⁹

Teie, noored mehed, alles kujundate oma tunnistust. Seda tugevdab tavalistes elukogemustes tuntav Püha Vaimu vaimne kinnitus. Kuigi mõned suured ilmutused võiksid teie tunnistust tugevdada, ei juhtu see tõenäoliselt sel viisil.

Samas kui preesterluse hoidmine toob suuri õnnistusi, kannab preesterlus endaga ka suuri kohustusi.

Kõik preesterluse hoidjad peavad suurendama oma kutseid, tegutsedes Issanda nimel, nagu nende amet ja kutse võimaldavad. Me suurendame oma kutseid, kui me järgime oma kvoorumi juhatuse, piiskopi ja kvoorumi nõustaja juhiseid. See tähendab sakramendi ettevalmistamist, õnnistamist ja jagamist, kui meil on seda teha palutud. See tähendab ka muude Aaroni Preesterluse kohustuste täitmist, nagu näiteks meie Kiriku kogudusehoonete koristamine, vaia konverentsi ja teiste Kiriku koosolekute jaoks toolide paigaldamine ning muude ettenähtud ülesannete täitmine.
Aaroni Preesterluse ehk ettevalmistava preesterluse hoidjate kohuseks on olla kõrgema preesterluse väärilised ja saada koolitust Kiriku teenistuses saabuvate suuremate kohustuste osas.
Aaroni Preesterluse hoidmisega kaasneb kohustus olla heaks eeskujuks, mõelda puhtaid mõtteid ja käituda sündsalt. Need omadused tulevad preesterluse kohustusi täites.
Te lävite oma kvoorumis ja muudel üritustel noorte meestega, kellel on samad käitumisnormid, mis teilgi. Te saate üksteist tugevdada.
Te saate uurida pühakirju ja õppida evangeeliumi põhimõtteid, mis aitab teil valmistuda misjoniks.
Te saate õppida palvetama ja vastuseid märkama.

Õpetuse ja Lepingute raamatus kirjeldatakse seoses Aaroni Preesterlusega erinevaid volitusi. Esiteks annab sellesse preesterlusse pühitsemine volituse teha talitusi ja saada endale Aaroni Preesterluse vägi. Piiskopkond on Aaroni Preesterluse juhatus koguduses.¹⁰ Teiseks on selles preesterluses erinevad ametid, millest igaühel on erinevad kohustused ja eesõigused. Diakonitena tuleb teil vaadata Kiriku järele paiksete teenijatena.¹¹ Õpetajatena tuleb teil lisaks Kiriku järele vaatamisele „olla koos liikmetega ning neid tugevdada”¹². Preestritena tuleb teil „jutlustada, õpetada, selgitada, õhutada ja ristida ning viia läbi sakramenditalitust ja külastada iga liikme kodu”¹³. Teie piiskop, kes on ülempreestri ametis, on lisaks ka preestrite kvoorumi juhataja ja juhib selle kvoorumi tööd.

Kui te lähete ühest Aaroni Preesterluse ametist teise, jääb teile alles eelmise ameti volitus. Nendel teie seast, kes on preestrid, on näiteks ikka veel volitus teha kõike seda, mida te tegite diakonite ja õpetajatena. Tõepoolest, isegi kui teid pühitsetakse lõpuks Melkisedeki Preesterlusse, olete te ikka seotud ja tegutsete Aaroni Preesterluse ametites. Lahkunud vanem LeGrand Richards, kes oli aastaid Kaheteistkümne Kvoorumi liige, mõistis seda põhimõtet hästi. Tal oli sageli tavaks öelda: „Ma olen lihtsalt üks täiskasvanud diakon.”

Nagu ma märkisin, on õpetamine üks tähtis Aaroni Preesterluse ülesanne. Teile, noored teismelised, saavad sageli osaks õpetamisvõimalused, kui te teenite oma isa või mõne muu Melkisedeki Preesterluse hoidja koduõpetuse kaaslastena. Ilmalikul ja vaimsel viisil vajaduste eest hoolitsemisel on väga tähendusrikas osa Kiriku järele vaatamisel.

Prohvet Joseph Smith pidas koduõpetust väga tähtsaks. Vend Oakley oli prohveti koduõpetaja ja alati, kui vend Oakley läks Smithide koju koduõpetust tegema, siis „prohvet kutsus oma pere kokku ja andis omaenda tooli Oakleyle, käskides oma perel” hoolega vend Oakleyt kuulata.¹⁴

Teil, Aaroni Preesterluse noored mehed, on vaja, et Vaim oleks teiega teie isiklikus elus, koduõpetuse tegemisel, sakramendi ettevalmistamisel ja jagamisel ning muudes preesterluse tegevustes. Te peate vältima mõningaid komistuskive. Üks suurimaid neist on sõltuvus.

Vennad, ma annan teile kõigile nõu vältida igasugust sõltuvust. Praegusel ajal orjastavad Saatan ja tema järgijad mõnesid meie valituimaid noori, tehes neist alkoholi, igasuguste narkootikumide, pornograafia, tubaka, hasartmängu ja muude kinnismõtete sõltlased. Mõni näib sündivat nendele ainetele altina, nii et vaid ühekordne proovimine võib viia kontrollimatu sõltuvuseni. Mõned sõltuvused kutsuvad esile meelemuutust ning tekitavad himu, mis saab jagu mõistusest ja otsustusvõimest. Need sõltuvused ei hävita mitte üksnes nende elu, kes neist ei hoidu, vaid ka nende vanemate, abikaasade ja laste elu. Nagu prohvet Jeremija kurtis: „Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et rõhuja ja vaenlane … väravaist sisse tuleb!”¹⁵

Issand on oma tarkuses meid hoiatanud, et meil tuleb täielikult vältida aineid, mis meie jaoks head pole. Meid on hoiatatud, et me ei jooks esimest alkohoolset jooki, ei tõmbaks esimest suitsu ega prooviks esimest narkootikumi. Uudishimu ja eakaaslaste surve on isekad põhjused sõltuvusttekitavate ainetega vusserdamiseks. Me peaksime peatuma ja võtma arvesse, kuidas kõik see mõjub mitte ainult meile endile ja meie tulevikule, vaid ka meie armsamatele. See mõju on füüsiline, kuid sellega riskitakse ka Vaimu kaotada ja see paneb meid langema Saatana ohvriks.

Ma tunnistan preesterluse puhastavast, vaimsest, trööstivast, tugevdavast ja ohjeldavast mõjust minu elus. Ma olen elanud selle vaimse mõju all kogu oma elu—oma vanaisa kodus, oma isa kodus ja seejärel omaenda kodus. Mind muudab alandlikuks, kui ma saan kasutada preesterluse kõikeületavat väge ja volitust teiste volitamiseks ning tervendamiseks ja õnnistamiseks. Elagem selle vääriliselt, et hoida preesterluse volitust, et tegutseda Jumala nimel, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.