Meeleparandus—liikmete õnnistus
Meeleparandus … ei ole karm põhimõte. … See on leebe ja halastav.
Mu kallid vennad, selle ülesande täitmine on mulle ühtlasi auks kui alandlikuks tegev. Teile teadaolevatel põhjustel ei tulnud selline kutse mulle pähegi. Kui mind aasta tagasi toetati, tegi president Hinckley tervele Kirikule selgeks, et tema pole minu kutse taga. Ma ütlesin talle hiljem, et olen ilmselt ainuke üldjuht Kiriku ajaloos, keda liikmed toetasid prohveti vastulausest hoolimata!
Ma olen siiski tänulik teie toetavate häälte eest ja tõotan pühenduda kogu oma südamega sellele suurele eesmärgile. Ma ei suuda väljendada, kui tänulik ma olen oma pere eest, oma naise ja laste eest ja oma heade vanemate eest. Mu ema lahkus meie seast kaks aastat tagasi, vaid kaks päeva pärast aprillikuist konverentsi. Ta oli küll väikest kasvu, ometi seisin ma iga päev tema õlgadel. Ta jääb mind alati mõjutama. Ma ei suuda austada teda piisavalt oma sõnadega, vaid üksnes oma eluviisiga.
Ma ei tea, mida öelda oma isa kohta, mis talle piinlikkust ei tekitaks. Ütlen ainult, et ma armastan ja toetan teda. Riskides minna liiga isiklikuks, ütlen ma, et jälgides, kuidas ta vanemaks saab, meenub mulle aeg, mil me olime väikesed lapsed, kui ta lebas põrandal ning maadles ja mängis meiega, tõstis meid oma käte vahele ja kallistas ja kõdistas või tõstis meid ema ja enda juurde voodisse, kui me olime haiged või tundsime öösel hirmu. Ma mäletan temaga seoses alati naeru ja armastust, püsivust ja tunnistust, järeleandmatut ränka tööd, usku ja truudust. Ta on heasüdamlik ja tark ja ma olen ääretult õnnistatud, et ma ei toeta teda ainuüksi kui oma selle sureliku ajaperioodi prohvetit, vaid et ta on ka mu isa nüüd ja läbi kogu igaviku.
Mõni nädal tagasi sain ma tiivustust sellest, kui vanem Douglas Callisteril Seitsmekümnest paluti rääkida lühidalt kvoorumi koosolekul oma vanaisast, LeGrand Richardsist. Muude huvitavate asjade seas teatas ta järgmist: „Kui vanem Richards oli noor piiskop, külastas ta väheaktiivseid. Ta kutsus neid julgelt sakramendikoosolekul kõnelema ja andis neile teemaks: „Mida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks olemine minu jaoks tähendab.”” Tähelepanuväärne on see, et paljud neist reageerisid sellele positiivselt ja selle kogemus aitas neil Kirikus taas täiesti aktiivseks saada.
Ma tahaksin rääkida täna õhtul selsamal teemal. Ma kutsun üles kõiki teid, nii noori kui vanu, pühendama üks väike märkmik sellele teemale. Kirjutage esimesele leheküljele pealkiri: „Mida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks olemine minu jaoks tähendab.” Seejärel pange lühidalt kirja kõik, mis teile mõttesse tuleb. Aja jooksul lisanduvad täiendavad mõtted, mida oma loetelule lisada. Peagi on teil üha paksenev raamatuke, mis täidab teid tänutundega Issanda Kiriku liikmeks olemise eest. See võib abistada teid ka kõnede juures, mida teil tulevikus esitada palutakse.
Minu loetelu on juba pikk ja ma olen valinud vaid ühe teema, mida täna õhtul arutada. Ma pean jätma teised teemad mõneks teiseks korraks.
Ma räägin lühidalt meeleparanduse põhimõttest. Kui tänulik ma olen selle tähtsa põhimõtte mõistmise eest. See ei ole karm põhimõte, milleks ma pidasin seda poisina. See on leebe ja halastav. Selle sõna heebreakeelne tüvi tähendab lihtsalt “pöörduma” 1 või taaspöörduma Jumala poole. Jehoova palus Iisraeli lastelt: „Pöördu, … siis ma ei vaata teie peale enam süngel pilgul, sest mina olen armuline, … mina ei pea viha mitte igavesti! Aga tunne oma süüd, et sa oled üles astunud Jehoova, oma Jumala vastu.”2
Kui me tunnistame oma patte ning tunnistame need üles ja hülgame need ja pöördume Jumala poole, annab Ta meile andeks.
Kui ma teenisin hiljuti misjoni juhatajana, palusid kaks vanemat, et ma kohtuksin Kirikuga tutvujaga, keda pidi järgmisel päeval ristitama. Nad ütlesid, et sellel naised on mõned küsimused, millele nad ei suuda vastata. Me sõitsime tema koju, kus ma kohtusin noore, kolmekümnele läheneva lesknaisega, kellel oli üks laps. Tema abikaasa oli paar aastat tagasi traagilises õnnetuses surma saanud. Tema küsimused olid mõtlemapanevad ja ta kuulas hoolega. Küsimuste lahenedes küsisin ma, kas tal on veel muid muresid. Ta vastas jaatavalt ja tahtis minuga omavahel rääkida. Ma palusin vanematel välja minna ja seista suure akna ees murul, kus meid selgelt näha võis. Niipea, kui uks nende taga sulgus, hakkas ta nutma. Ta rääkis oma üksinda veedetud aastatest, mis olid täis südamevalu ja üksildust. Nende aastate vältel oli ta teinud mõned tõsised vead. Ta ütles, et teadis küll, mis on õige, aga kuni meie misjonäridega kohtumiseni polnud tal jõudu õiget rada valida. Nende nädalate jooksul, mil nad teda õpetasid, oli ta palunud, et Issand talle andestaks. Ta otsis minult kinnitust, et meeleparanduse, ristimistalituse ja Püha Vaimu saamise kaudu saab ta puhtaks ja Kiriku liikmeks saamise vääriliseks. Ma õpetasin teda pühakirjakohtade alusel ning tunnistasin meeleparanduse põhimõttest ja lepitusest.
Järgmisel päeval osalesin ma oma naisega tema ja ta väikse tütre ristimisel. Ruum oli täis tema kogudusest pärit sõpru, kes olid valmis ja innukad tema kui Kiriku uue liikme kõrval seisma. Koosolekult lahkudes valdas mind tänulikkus meeleparanduse suurepärase põhimõtte eest ja lepituse eest, mis seda võimaldab; usulepöördumise ime eest, selle suurepärase Kiriku ja selle liikmete ning meie misjonäride eest.
Mida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks olemine minu jaoks tähendab? See on ülimalt tähtis. See mõjutab, elavdab, läbistab ning annab eesmärgi ja tähenduse kõigele siin elus, mis on minu jaoks tähtis: minu suhetele Jumala, mu Igavese Isaga ja Tema Püha Poja, Issanda Jeesuse Kristusega. See õpetab mulle, et kuuletudes evangeeliumi põhimõtetele ja talitustele, leian ma rahu ja õnne siin elus ning mind ja mu peret kutsutakse Jumala juurde elama selles elus, mis teadagi järgneb surelikkusele, kus Tema halastus rahuldab õigluse nõuded ja ümbritseb mind ja minu omi ning teid ja teie omi kaitsvate kätega.3 Ma tunnistan nii Jeesuse Kristuse nimel, aamen.