Teie valgus—lipp kõikidele rahvastele
Ma näen teie nägudes säramas valgust. See valgus tuleb Issandalt, ja kui te seda valgust kiirgate, õnnistab see nii teid kui paljusid teisi.
Meid austavad täna õhtul oma kohalolekuga meie armastatud prohvet, president Gordon B. Hinckley ja vanem Thomas S. Monson, keda me samuti hindame ja armastame. Meil on eriline võimalus olla siin koos teiega, noored õed, ja teie imeliste juhtidega.
Te olete paljutõotavad noored naised. Teil on elus väga palju korda saata. Te hakkate tegema suurepärast tööd oma kodus, Kirikus ja ühiskonnas. Selleks, et seda kõike teha, peate te arendama tunnistust ja uskuma Kristusesse, et keskenduda pigem Kristusele kui maailmale. Te olete Jumala õigemeelsed tütreid ja Ta armastab teid ja tahab teid aidata.
Selle konverentsi teema on nii sobilik: „Tõuske ja paistke välja, et teie valgus võiks olla rahvastele lipuks.”1 Ma näen teie nägudes säramas valgust. See valgus tuleb Issandalt ja kui te seda kiirgate, õnnistab see nii teid kui paljusid teisi.
Seesama valgus näitas teed 15-aastasele Mary Elizabeth Rollinsile ja tema 13-aastasele õele Caroline´ile ühel süngel ja jahedal päeval Independence´is, Missouri osariigis. Aasta oli 1833 ja vihane rahvajõuk möirgas Independence´i tänavatel, põletades hooneid ja andes voli hävitustööle. Nende teele jäi vend William W. Phelpsi kodu, kus hoiti trükipressi. Ta oli trükkinud prohvet Joseph Smithi kaudu saadud ilmutusi. Rahvajõuk lõhkus trükipressi ja heitis riismed tänavale. Trükitud leheküljed ladusid nad aga aeda hunnikusse, et need hiljem ära põletada.
Mary Elizabeth ja Caroline olid peitnud end aia äärde ja nägid kogu seda hävitust hirmunult pealt. Olgugi et Mary Elizabeth tundis hirmu, jäi tema pilk peatuma nendel hinnalistel lehekülgedel. Ta jooksis koos õega oma peidupaigast, kogus pühakirjad kokku ja pistis plehku. Mõned rahvajõugu liikmed nägid neid ja käskisid neil peatuda. Vaprad tüdrukud jooksid aga suurele maisipõllule, kus nad end hingetult pikali viskasid. Nad asetasid leheküljed hoolikalt pikkade maisivagude vahele ja heitsid seejärel katteks neile peale. Armutu rahvajõuk üha otsis neid ja jõudis neile vahel päris lähedale, kuid ei leidnud neid. Lõpuks lõpetasid nad otsimise, et vaadata, millist kahju veel linnale teha.
Ma usun, et Issanda valgus näitas Mary Elizabethile ja Caroline´ile, mida teha ja kuhu turvaliselt peitu minna. Õed, see valgus särab teile ja juhatab teid nagu Rollinsi tüdrukuidki. See kaitseb teid, isegi kui luurab hädaoht. Nagu Õpetaja tõotas: „ma olen ka teile valguseks … ja ma valmistan tee teie ees, kui see nii on, et te peate minu käske; … ning te saate teadma, et mina olen see, kes teid juhib.”2
Mu kallid noored sõbrad, te võite hoida end eemal kurjast, just nagu Rollinsi õedki, kui te arendate omaenda tunnistust Päästjast. Seda tehes suureneb teie vaimne jõud. Pidage kalliks vaimsust ja te saate teada, kui meeldiv see on.
Te tahate ise otsustada, kuid te peaksite tegema oma otsused igavesest vaatenurgast lähtudes. Vanuse, kogemuste ja usu kasvades jagub teil tarkust teha häid ja ka õigeid otsuseid. Ma usun, et teie noored teate, kust otsida õigeid vastuseid. Mormoni sõnul: „Te tunnete valgust, mille abil te võite otsustada—milline valgus on Kristuse valgus.”3
Mõned aastad tagasi seisin ma paigas, kus Jeanne d´Arc põletati 1431. aastal tuleriidal. Noorest Jeanne d´Arcist, ühest suurest ajaloo kangelannast, sai Prantsuse vägede ebatõenäolisim lipukandja pimedal keskajal, ammu enne evangeeliumi taastamist. Jeanne´il jagus Kristuse valgust ja ka vaprust järgida selle õhutusi ning midagi muuta. Jeanne oli talutüdruk, kes ei osanud ei lugeda ega kirjutada, aga ta oli nupukas. Inglastega peetud pikad sõja-aastad olid tema riigi vaeseks kurnanud ja osadeks jaotanud. Tundes 17-aastaselt, et tema elul on eesmärk, lahkus ta kodust, võtnud nõuks oma rõhutud riik vabastada. Loomulikult nöökisid inimesed tema ideid ja pidasid teda veidi napakaks, kuid lõpuks veenis ta neid talle kuninga juurde minekuks hobuse ja saatjaskonna andma.
Noor Prantsuse kuningas Charles VII oli Jeanne´ist kuulnud ja otsustas ta proovile panna. Ta hiilis sõjaväe ridadesse ja lasi ühel oma usaldusväärsel kaaslasel troonil olla. Kui Jeanne ruumi astus, ei teinud ta vaata et märkamagi troonil olnud meest, vaid kõndis otsejoones Charlesi juurde ja tegi talle kui kuningale kniksu. See avaldas kuningale sellist muljet, et ta andis tüdruku käsutusse oma 12 000 väesalka. Algul ei tahtnud Prantsuse sõdurid Jeanne´ile kuuletuda, aga kui nad nägid, et kõik, kes teda järgisid, olid edukad ja kõik, kes ei pannud teda tähele, äpardusid, hakkasid nad teda oma juhiks pidama.
Riietatud valgesse sõjarüüsse ja lehvitades omaenda lippu, vabastas Jeanne d´Arc 1429. aastal ümber piiratud Orleansi linna ja lõi inglasi veel neljas lahingus. Ta sai kaks korda haavata, kuid toibus mõlemal korral ja jätkas võitlemist. Tema korraldused näisid olevat üliandeka sõdalase omad. Ta marssis Reimsi linna ja seisis mõõk ja lipp käes, kui Charles kuningaks krooniti. Ta võitles Pariisi lahingus, kuni Inglismaa liitlased ta kinni võtsid ja 16 000 frangi eest inglastele müüsid. Ta vangistati, tema üle mõisteti kohut kui ketseri üle ja seejärel põletati ta 1431. aastal tuleriidal. Kuigi lõpp on kurb, ei kahanda see Jeanne´i suurust. Ta oli piisavalt vapper, et järgida isiklikku inspiratsiooni, millele meil kõigil õigus on. Nagu Issand ütles prohvet Joseph Smithile: „Mina olen tõeline valgus, kes valgustab igat inimest, kes tuleb maailma.”4
Teiste tüdrukute silmis oli 15. sajandi Jeanne d´Arc väga erinev. Õed, ärge kartke olla meie sajandil erinevad! Vahel peame me olema erinevad, et hoida ülal Kiriku käitumisnorme. Seega ma kordan, ärge kartke olla erinevad, vaid olge nii head, kui saate. Paljudele tüdrukutele valmistab muret nende sõprade käitumine ja riietumisstiil. Sellise käitumise taga võib olla soov meeldida eakaaslastele. Jeanne d´Arcile ei valmistanud muret tema sõprade tegemised vaid pigem see, mida ta enda teada tegema pidi.
Ma näen tänapäeva ühiskonnas nii palju inimesi, kes süüdistavad oma ebaõnnestumistes teisi. Ma olen täheldanud, et need, kes võtavad endale vastutuse oma tegude eest, on edukamad kui need, kes süüdistavad kedagi teist oma vajakajäämistes ja vähestes saavutustes.
Me võime lasta meie sees oleval valgusel paista mitmel erineval viisil. See võib olla niisama lihtne kui naeratus. Ma lugesin hiljuti lugu ühest mehest Ühendriikide loodeosas, kes möödus tööle sõites bussipeatusest. Ta hakkas märkama koolibussi ootavate laste seas ühte noort tütarlast. Tüdruk naeratas ja lehvitas, kui ta mööda sõitis, isegi kui vihma sadas. Mees ütles: „See tütarlaps oli pikk ja kleenuke ja umbes 13-aastane. Tal oli suutäis hambaklambreid ja ma nägin neid oma autotulede valguses sätendamas.” Tüdruku sõbralikkus andis mehe päevale hea tõuke ja sellest sai miski, mida mees ootas.
Selle mehe nimi oli Hankins ja tal oli tütar Cheryl, kes oli umbes sama vana, kui see tüdruk bussipeatuses. Ühel päeval küsis Cheryl oma vanematelt luba ühele kohaliku kiriku üritusele minna. Naabritüdruk Vicki oli teda kutsunud. Ürituse näol oli tegu Noorte Naiste programmi eelkäijaga. Cherylile meeldis seal ja peagi ütles ta oma vanematele, et Vicki on mormoon. Ei läinud kaua, kui Cheryl tuli koolist ja ütles, et Vicki saadab kaks noort meest—misjonärid—nende perele oma Kirikust rääkima.
Vanemad saabusid, õpetasid neile Mormoni Raamatust ja Joseph Smithist ning tunnistasid evangeeliumi taastamisest. Nad hakkasid perega koos neid uusi pühakirju lugema ja sattusid peagi nende lummusesse. Härra Hankins kohtas lõpuks Vickit. Tema oligi see naeratav tütarlaps, keda ta oli näinud nii sageli bussipeatuses. Vicki oli kohal, kui härra Hankins ja kaks tema pereliiget ristiti.
Meenutades Vicki ja teiste noorte tegusid, veendusid vend ja õde Hankins, et „suurim misjonitöö potentsiaal peitub Kiriku noortes”. Vend ja Õde Hankins on sellest ajast peale ka ise misjonäridena teeninud. Neile olid abiks noorte kontakteerumissoovitused ja hea eeskuju. Vicki—tüdruk bussipeatuses, kes naeratas iga päev, isegi kui sadas—muutis nende elu igaveseks5.
Igaüks teist saab olla kellegi sõber, isegi kui see tähendab vaid naeratamist. Ka teie saate lasta Vicki sarnaselt teie südames oleval päikesevalgusel oma näos särada. Apostel Johannes kirjutas “nai[sest, kes oli] riietatud päikesega ja kuu tema jalge all”6. Sarnaselt võite ka teie, noored naised, olla valguse kandjad. Päästja tähendamissõnas kümnest neitsist7 oli igal noorel naisel lamp. Sellel tähendamissõnal on selgelt nii ilmalik kui vaimne tähendus. Õli saab osta turult. Kuid teistsugust õli, vaimset õli, mis pole müügiks, saab koguda ainult oma igapäevaste heade tegudega.
Tähendamissõna räägib, mis juhtus, kui kõik kümme noort naist peigmeest ootasid. Peigmees tuli pimedaimal tunnil, kui teda võis kõige vähem oodata. Oli kesköö ja viiel rumalal oli õli otsa saanud. Te võite imestada, miks kümme mõistlikku neitsit ei saanud jagada oma õli ülejäänud viiega. Nad ei olnud isekad. Kuid vaimset ettevalmistust ei saa jagada silmapilkselt, sest igaüks meist täidab oma isiklikkulampi tilkhaaval iga päev.
Kadunud president Spencer W. Kimball defineeris neid õlitilku meile mõned aastad tagasi, kui ta ütles:
„On õlisid, mis lasevad evangeeliumil eredalt põleda. Üks selline õli on perepalve õli. See valgustab meid ning teeb meid reipaks ja lõbusaks, kuid seda on raske saada kesköö paiku. Üks või kaks tilka ei lase lambil kaua põleda …
Teist liiki õli on paastuõli. Viimane kesköötund on liiga hilja, et hakata distsiplineerima oma elu ette valmistudes Issanda suureks päevaks …
Veel üks õli, mida keskööl saada pole, on hädavajalik kodus teenimise õli. Seda haruldast teenimisõli kogutakse haigeid külastades, abikätt ulatades …
On veel üks õli, mida vajavad kõik, nii rikkad kui vaesed, nii haiged kui terved. Selle valgus on hiilgav ja kasvab seda kasutades. Mida rohkem seda kasutada, seda rohkem seda järgi jääb. Seda on kerge osta päeval, öösel pole see aga saadaval. See on kümniseõli.
Üks … õli on nii hinnaline, et kui seda teistele õlidele ei lisata, ei põle ükski taht. Ilma selleta hämarduvad ja kustuvad kõik muud valgused. See on kõlbelise puhtuse õli.”8
Mu kallid noored sõbrad, paljud teist panid õli oma lampidesse möödunud aastal, kui te järgisite president Hinckley üleskutset ja lugesite Mormoni Raamatut. Te saate jätkata õli lisamist iga kord, kui te loete pühakirju, võtate sakramenti ja teete oma igapäevaseid palveid. Ja kui igaüks teist paneb oma lampi õli, saab teie valgus „rahvastele lipuks”.
Issanda nõuanne: „Tõuske ja paistke välja, et teie valgus võiks olla rahvastele lipuks”, peaks andma meile kõigile energiat. Kallid õed, teil ootavad täide minemist suured võimalused. Tehnika üha areneb. Oma annete väljendamise viisid võivad ületada teie helgemad lootused ja ootused. Teile kõigile saab osaks proovilepanekuid, aga te võite leida õnne, kui te teete kõike seda, mis on teile teadaolevalt õige. Selleks, et leida oma kohta maailmas, läheb teil vaja usku ja sihikindlust, kuid te suudate seda visaduse ja Issanda kaasabil.
Meie Taevase Isa tütardena võib igaüks teist saada osa Tema jumalikust loomusest9. See on teis sünnipärane. Ma tunnistan, et igaühel teist, noored naised, on erilised annid meie Taevaselt Isalt. Mõned neist andidest on omased vaid naistele. Kui te arendate neid andeid, tugevneb teie jõud, sihikindlus ja üllameelsus.
See on Jumala töö. Me oleme kõik Tema teenijad. Tema peab meie üle valvet. Ta tahab, et me oleksime edukad. Meil kõigil on oma osa selles pühas töös, kuigi see võib tunduda väike ja selgusetu.
Ma loodan ja palvetan, et Issanda parimad õnnistused oleksid teiega, imelised noored õed, et teid toetataks ja teie järele vaadataks. Ma õnnistan teid, et te saaksite jõudu ja tuge ning et teile saaks osaks õnn ja rahulolu, ja see on minu palve Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.