2006
Palve, usk ja perekond—jalgkivid igavese õnneni
Mai 2006


Palve, usk ja perekond—jalgkivid igavese õnneni

Taevane Isa kuuleb meie alandlikku palvet ning annab meile otsitud tröösti ja juhatust.

See leidis aset Santa Claras, Utah´s, 1946. aastal, päev pärast jõule. Ma olin üheksa-aastane poiss ja küsisin oma emalt, kas ma võin võtta oma jõulukingituse, uue vibu ja noolte komplekti, ning minna meie kodu taga asuvale mäele jäneseid jahtima. Oli hiline pärastlõuna ja mu ema polnud sellega eriti nõus, aga minu keelituste peale lubas ta mul minna, kui ma vaid enne pimedat koju jõuan.

Mäe otsa jõudes tõmbasin ma vibu vinna ja hakkasin vaikselt salveipuhmaste ja tiheda võsa vahel kõndima, lootes näha jänest võsa all söömas, kus õrn rohi oli ikka veel roheline.

Mind ehmatas suur rohtlajänes, kes otse minu ees olnud salveipuhmast välja hüppas. Ma tõmbasin nööri pingule, sihtisin kiiresti ja lasin noolel joostes põgeneva jänese suunas lennata. Nool ei tabanud ja jänes kadus võssa.

Selleks, et noolt kätte saada, läksin ma sellele järgi, kuhu see minu arvates oli kukkunud. Vibuga oli kaasas ainult kolm noolt ja ma ei tahtnud seda kaotada. Ma otsisin noolt, kus see pidi eeldusekohaselt olema, aga seda polnud seal. Ma vaatasin piirkonnas ringi, kuhu see mulle teadaolevalt maandus, kuid ei suutnud seda leida.

Päike hakkas läände loojuma. Ma teadsin, et umbes 30 minuti pärast on pime, ega tahtnud koju hilineda. Ma uurisin uuesti piirkonda, kus nool olema pidi, vaadates hoolega iga põõsa alla, kuid ei leidnud seda.

Aeg oli otsa saamas ja ma pidin hakkama koju minema, et enne pimedat kohale jõuda. Ma otsustasin palvetada ja paluda, et Taevane Isa aitaks mul noole üles leida. Ma laskusin põlvili, sulgesin silmad ja palvetasin oma Taevaisa poole. Ma ütlesin Talle, et ei taha oma uuest noolest ilma jääda ja palusin, et Ta näitaks mulle, kust seda leida.

Ikka veel põlvili, avasin ma oma silmad ja kohe minu ees salveipuhmas, silmade kõrgusel, nägin ma värviliste sulgedega noolt, mis oli osaliselt okste vahel peidus. Ma haarasin noole ja hakkasin kodu poole jooksma, jõudes sinna vahetult enne pimedat.

Ma ei unusta kunagi seda erilist kogemust. Meie Taevane Isa oli mu palvele vastanud. See oli esimene kord, kui ma palvetasin, et Ta mind aitaks, ja Ta aitaski! Tol õhtul õppisin ma oma Taevasesse Isasse uskuma ja Teda usaldama.

Kui me kasvõi sinisilmse väikese poisina mingi tähtsa mure puhul abi vajame, kuuleb meie Taevane Isa me palvet ja annab meile armastavalt otsitud juhiseid.

Jeesus Kristus, meie Päästja, ütles meile: „Ole alandlik; ja Issand, sinu Jumal, juhib sind kättpidi, ja annab vastused sinu palvetele.”1

Pühakirjaraamatust õpetas meid Jakoobus:

„Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.

Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata.”2

Vanem James E. Faust õpetas meile: „Kirglik siiras palve on kahepoolne suhtlemine, mis teeb palju selleks, et panna Tema Vaimu voolama nagu tervendavat vett, mis aitab katsumuste, raskuste, valu ja vaevade korral, millega me kõik kokku puutume.”3

Palve on üks jalgkivi teel, mis viib meid igavesse ellu koos meie Taevaisaga.

Usk on teine jalgkivi, mis on meie igavese päästmise juures kriitilise tähtsusega!

Päästja ütles ka: „Mida te iganes palute Isalt minu nimel, mis on õiglane, uskudes, et te seda saate, vaata, see antakse teile.”4

Kolmkümmend aastat tagasi leidis Uus-Meremaa kaugeimas nurgas aset üks tõestisündinud lugu. Tuulised Chathami saared paiknevad Vaikse ookeani Lõunanõos umbes 800 kilomeetri kaugusel Christchurchist. Tolleaegses karmis ja üksildases keskkonnas elas 650 sitket ja leidlikku inimest, kelle tervise eest hoolitsemise eest vastutas nooruke, kogemusteta, äsja eksami sooritanud arst.

Kaheksa-aastane poiss Shane oli saanud tõsise peatrauma 65 kilomeetri kaugusel saare tagaosas. Ta toimetati rutuga üle soode ja piki randu vana roostes auto tagaistmel nelja voodikohaga väikehaiglasse. Ta oli meelemärkuseta.

Omades vaid kõige põhilisemaid kirurgiriistu, polnud see noor arst oma väheste kogemuste juures selliseks juhtumiks valmis. Shane´i olukord oli kriitiline. Polnud kahtlustki, et tal oli koljuluumurd sealse sisemise verejooksuga ja vereklombid võisid tema ajule saatuslikuks saada. Arst polnud ajuoperatsiooni isegi mitte pealt näinud, kuid teadis, et peab peene operatsiooni otsekohe läbi viima—või vaatama pealt, kuidas väike poiss sureb.

Tuli kutsuda kohale veredoonorid, leida sobiv veretüüp ja valmistada ette anesteetikum. Vanaaegne röntgeniaparaat oli katki läinud ja seega ei saanud teha ühtegi abistavat röntgenpilti.

Tehti esimene paljudest telefonikõnedest Wellingtoni, kus üks neurokirurg püüdis olukorda ette kujutada ja erutatud noort arsti väga peene kirurgilise protseduuri käigus juhendada.

Shane´i ema palvetas. Arst palvetas, õed palvetasid, arsti naine palvetas.

See tegevusrohke olukord nõudis kohustuste delegeerimist. Politseinik tegeles anesteesiaga, õest sai kirurgi abi ja töö algas pimeduse langedes laualambi all.

Esimene närviliselt tehtud kirurgiline sisselõige ei toonud nähtavale mingit verejooksu ja seega tuli verejooksu põhjuse leidmiseks teha Shane´i väikesesse koljusse veel teisigi sisselõikeid. Neurokirurgile helistati juhatuse ja kinnituse saamiseks veel ja veel ning tema nõuannet järgiti igas väikeses üksikasjas. Pärast kuuetunnilist ärevust ja pinget operatsioon lõpetati, verejooks ajuõõnde lakkas ja tulemused olid edukad. Kaos asendus meelerahuga. Oli kesköö paiku.

See arst oli noor isa. Ta mõtles oma perele ja nende õnnistustele. Ta oli tänulik Issanda õrnale halastusele tema elus ja eriti tänulik, et Trööstija oli olnud viimased 12 tundi temaga. Ta oli tänulik nähtamatu asjatundja kohalolu eest, kes oli jaganud sel hädahetkel heldelt oma palju suuremaid teadmisi.

Kriitilisel hetkel, meeleheitlikus olukorras andis Issand noorele kogemusteta arstile juhatust ning võimaldas tal teha imet ja päästa väikse poisi elu, keda Issand kalliks pidas.

Neil Hutchison oli see noor arst, kes palvetas abi saamiseks ja kellel oli usku loota Issandale ja neurokirurgile, mis võimaldas tal teha imet kõige raskemates tingimustes. Praegu teenib ta Uus-Meremaal Aucklandis East Coast Bays koguduse piiskopina.

Piiskop Hutchison rääkis mulle: „Mul õnnestus kohata Shane´i ja tema isa mõned aastad tagasi Christchurchis. See oli esimene kord, kui ma nendega pärast seda 1976. aastal aset leidnud sündmust kohtusin. Ta on elektrik ja tal on oma ettevõte ja tema teada pole tal tolle kaua aega tagasi toimunud operatsiooni tõttu mingeid tüsistusi. Ta on nii tore vennas ja mul ei jää üle muud, kui mõelda, kui õhuke on ikka loor selle elu ja järgmise vahel.”

„Ja Kristus on öelnud: Kui teil on usku minusse, on teil võim teha mis iganes on sobilik minus.”5

Vanem Richard G. Scott õpetas: „Kui te järgite Jumala poolt rajatud põhimõtteid usu kasutamiseks, saate te korjata selle vilju.” Üks neist põhimõtetest on „usaldada Jumalat ja Tema valmisolekut anda vajaduse korral abi, hoolimata sellest, kui raske on olukord.”6

Vanem Robert D. Hales tunnistas, et Joseph Smith[il] oli „14-aastase poisina vankumatu usk ja ta järgis prohvet Jakoobuse juhatust „palu[da] Jumalalt”. Josephi prohvetikutse tõttu ilmusid Isa, Jumal, ja Tema Poeg, Jeesus Kristus, tema juurde ja õpetasid teda.”7

Vanem Thomas S. Monson on meid kannustanud: „Palvetades koos perega ja omaette Issanda poole, tehkem seda Temasse uskudes ja Teda usaldades … Kui keegi meist on olnud pikaldane võtma kuulda nõuannet alati palvetada, siis selle alustamiseks pole paremat tundi kui praegu.”8

Pole tähtis, kas tegu on väikese poisi ja tema lihtsa palvega või arstiga, kel seisab ees kriitiline eluohtlik ülesanne: Taevane Isa kuuleb meie alandlikku palvet ning annab meile otsitud tröösti ja juhatust.

Kolmas jalgkivi ja oluline osa rajast, mis viib meid turvaliselt koju meie Taevaisa juurde, on perekond.

President Gordon B. Hinckley õpetas meile: „Perekond on jumalik. Selle asutas meie Taevane Isa. See hõlmab endas kõikidest suhetest kõige pühamaid. Üksnes selle rajamise kaudu saavad Issanda eesmärgid täituda.”9

President Hinckley jätkas: „Ma usun perekonda, kus on mees, kes võtab oma kaaslast kui oma suurimat vara ja kohtleb teda vastavalt; kus on naine, kes peab oma abikaasat oma ankruks ja jõuks, oma trööstiks ja turvalisuseks; kus on lapsed, kes suhtuvad emasse ja isasse lugupidamise ja tänulikkusega; kus on vanemad, kes võtavad oma lapsi kui õnnistusi ning peavad nende üleskasvatamist tähtsaks, tõsiseks ja imeliseks ülesandeks.”10

Ma usun siiralt, et pere pühas rüpes võib saada meie üksteise armastamisest, lojaalsusest, lugupidamisest ja toetamisest püha kilp, mis kaitseb meid kuradi tuliste noolte eest. Kristuse armastusega täitunud pereringis saame me leida rahu, õnne ja kaitset meid ümbritseva maailma pahelisuse eest.

Ma tunnistan, et pere on see üksus ja see vahend, mille kaudu meid saab kokku pitseerida ja mille kaudu me saame naasta perena oma taevaste vanemate juurde, et kogeda seal igavest rõõmu ja õnne.

Ma palvetan siiralt, et me kasutaksime palve, usu ja oma perekonna jalgkive, et valmistuda ja naasta oma Taevaisa juurde ja saada igavene elu, et meie siin maa peal olemise tõeline eesmärk saaks edukalt täidetud,

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. ÕL 112:10

  2. Jakoobuse 1:5--6

  3. Konverentsikõne, okt 1976, 83; või Ensign, nov 1976, lk 58.

  4. 3 Nefi 18:20

  5. Moroni 7:33

  6. Vt „The Sustaining Power of Faith in Times of Uncertainty and Testing”, Liahona, mai 2003, lk 76.

  7. „Finding Faith in the Lord Jesus Christ”, Liahona, nov 2004, lk 73.

  8. Konverentsikõne, apr 1964, lk 130; või Improvement Era, juuni 1964, lk 509.

  9. Teachings of Gordon B. Hinckley, (1997), lk 206.

  10. Teachings of Gordon B. Hinckley, lk 205.

Prindi