Abielu toitmine
Abielud oleksid õnnelikumad, kui neid toidetaks hoolikamalt.
Mu kallid vennad ja õed, tänan teid, et te armastate Issandat ja Tema evangeeliumi. Kus te ka ei elaks, teie õigemeelne elu on neil moraalilanguse ja abielude lagunemise päevil heaks eeskujuks.
Kui me vendadena maailmas ringi rändame, näeme me vahel murettekitavaid vaatepilte. Ühe hiljutise lennu ajal istusin ma ühe abielupaari taga. Oli ilmne, et naine armastas oma meest. Kui ta oma mehe kaelatagust silitas, võisin ma näha tema abielusõrmust. Ta liibus mehe vastu ja pani oma pea ta õlale, soovides temaga koos olla.
Vastupidiselt naisele ei näinud mees teda üldse tähele panevat. Ta keskendus ainuüksi elektronmängule. Tema tähelepanu oli kogu lennu jooksul sel seadeldisel. Ta ei vaadanud kordagi naise poole, ei rääkinud temaga ega pannud tähele tema vajadust armastuse järele.
Ma oleks tahtnud tema tähelepanematuse tõttu hüüda: „Ava ometi silmad, mees! Kas sa ei näe? Pane ometi tähele! Su naine armastab sind! Tal on sind vaja!”
Ma ei tea neist rohkem midagi. Ma pole neid hiljem näinud. Ehk oli minu ärevus üleliigne. Ja kui too mees oleks teadnud, et ma nende pärast muretsesin, oleks tal väga tõenäoliselt hoopis minust kahju, et ma ei tea, kuidas sellist põnevat mänguasja kasutada.
Ma tean aga järgmist: ma tean, „et abielu mehe ja naise vahel on Jumala poolt seatud ning et perekond on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega.”1 Ma tean, et maa loodi ja et Issanda Kirik taastati, et peresid saaks pitseerida ja ülendada igaveste üksustena.2 Ja ma tean, et üks Saatana kavalaid meetodeid Issanda töö õõnestamiseks on rünnata püha abieluliitu ja perekonda.
Abieluga kaasnevad suuremad võimalused õnne saavutamiseks kui ühegi teise inimsuhte puhul. Ometi ei saavuta mõned abielupaarid oma täit potentsiaali. Nad lasevad oma armastusel rooste minna, võtavad teineteist iseenesest mõistetavana ja lasevad muudel huvidel või hooletusse jätmise pilvedel takistada neid nägemast, milline nende abielu tegelikult olla võiks. Abielud oleksid õnnelikumad, kui neid toidetaks hoolikamalt.
Ma mõistan, et paljud küpses eas Kiriku liikmed pole abielus. Kuigi nad pole ise süüdi, on nad oma elukatsumustes üksinda. Olgu meil kõigil meeles, et Issanda omal viisil ja ajal ei jää Tema ustavad pühad ilma ühestki õnnistusest.3 Neile, kes on abielus või abielluvad, soovitan ma kahte sammu, et teie abielu võiks olla rõõmsam.
I Õpetusel põhinev alus
Esimeseks sammuks on mõista abielu õpetuslikku alust. Issand teatas, et abielu on seaduslik ühe mehe ja ühe naise kooselu sõlmimine: „Abielu on inimesele määratud Jumala poolt.
Mispärast, on seaduslik, et inimesel on üks naine, ja need kaks saavad üheks lihaks, ja see kõik on selleks, et maa võiks täita oma loomise eesmärgi.”4
Maine suunitlus defineerida abielu mingil muul viisil kannab kahjuks hoolt abieluliidu hävitamise eest. Sellised mahhinatsioonid on vastuolus Jumala plaaniga.
Tema ütles: „Seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha”5.
Pühakirjades kinnitatakse veel, et „ei ole naine meheta ega mees naiseta Issandas”6.
Abielu on ühiskondliku korra sulatuskoda, vooruse allikas ja igavese ülenduse alus. Abielu on jumalikult paika pandud kui igavene ja igavesti kestev leping.7 Abielu hoitakse pühana, kui seda peetakse kalliks ja kui seda peetakse pühalt au sees. See ei ole pelgalt mehe ja naise vaheline liit, sinna juurde kuulub ka partnerlus Jumalaga.8 Mehel ja naisel „on püha kohustus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest”9. Selles abieluliidus sündinud lapsed on „pärand Jehoovalt”10. Abielu on alles pereelu pung, lapsevanemateks olemine selle lilleõis. Ja see kimp muutub veelgi ilusamaks, kui seda kaunistavad lapselapsed. Pered võivad saada sama igaveseks kui Jumala kuningriik.11
Abielu on nii käsk kui ülendav evangeeliumi põhimõte.12 Kuna see on Jumala poolt seatud, on intiimne füüsiline armastuseväljendus abielus püha. Ometi on nende jumalike andide rüvetamine liigagi tavaline. Kui paar laseb siivututel sõnadel või pornograafial oma lähedust rikkuda, solvavad nad oma Loojat, halvendades ja kahandades omaenda jumalikke ande. Tõeline õnn põhineb isiklikul puhtusel.13 Pühakirjad annavad käsu: „Olge puhtad.”14 Abielu peaks olema alati leping, mis viib abikaasad ülenduseni selestilises hiilguses.
Issanda kava järgi peab abielu kestma ka pärast füüsilist surma. Tema plaan pakub igavest perekonna jäädvustumist Jumala kuningriigis. Tema plaan näeb ette templid ja võimalused teha seal tööd elavate ja surnute heaks. Seal pitseeritud abielu paneb abikaasad heitma end sellesse hiilgavasse ühendusse, mis on nii oluline selleks, et Jumala töö oleks täiuslik.15
Abieluga seotud õpetuste juurde kuulub isiklik valikuvabadus ja vastutus. Igaüks meist vastutab oma valikute eest. Lastega õnnistatud abielupaarid vastutavad Jumala ees oma laste eest hoolitsemise eest.
Preesterluse juhtidega kohtudes küsin ma sageli, millised on nende erinevate kohustuste prioriteedid. Tavaliselt mainivad nad oma tähtsaid Kiriku ülesandeid, mida neid on täitma kutsutud. Kodused kohustused meenuvad liiga vähestele. Kuid preesterluse ametid, võtmed, kutsed ja kvoorumid on mõeldud perede õnnistamiseks.16
Preesterluse volitus on taastatud selleks, et peresid saaks pitseerida igaveseks. Niisiis, vennad, teie kõige esmasem preesterluse kohustus on hoolitseda oma abielu eest—hoolitseda oma naise eest, teda austada ja armastada. Olge õnnistuseks temale ja oma lastele.
II Abielu tugevdamine
Toetudes neile õpetustele, kaalugem järgmist sammu—konkreetseid tegevusi, mis tugevdavad abielu. Ma toon mõned näitlikud soovitused ja palun, et iga abielupaar mõtleks omavahel nende üle ja kohandaks neid vastavalt vajadusele enda konkreetsete oludega.
Minu soovitustes on kolm aktiivset tegusõna: hinnata, suhelda ja mõtiskleda.
Hinnata—öelda „ma armastan sind” ja „aitäh sulle”—pole raske. Ometi on need armastuse- ja tänulikkuseväljendused midagi enamat kui hea mõtte või teo kinnitused. Need on märgid sulnist viisakusest. Kui tänulikud kaaslased teineteises head otsivad ja teineteisele siiralt komplimente teevad, püüavad abikaasad saada nendes komplimentides kirjeldatud inimesteks.
Teine soovitus—oma kaasaga hästi suhelda—on samuti tähtis. Hea suhtlemise juurde kuulub aja võtmine, et üheskoos plaane teha. Paaridel on vaja oma aega, et tähelepanekuid teha, rääkida ja teineteist tõeliselt kuulata. Neil on vaja teha koostööd—aidata teineteist võrdsete kaaslastena. Nad peavad hoolitsema oma vaimse, aga ka füüsilise läheduse eest. Nad peaksid püüdma teineteist tiivustada ja motiveerida. Abieluühtsus leiab tuge, kui mõlemad pooled mõistavad oma eesmärke. Heale suhtlemisele aitab kaasa ka palve. Kui palvetades mõnda abikaasa heategu (või vajadust) mainida, toidab see abielu.
Minu kolmas soovitus on mõtiskleda. See sõna on sügava tähendusega. Selle ladinakeelseteks tüvedeks on: con, mis tähendab „koos” ja templum, mis tähendab ruumi või paika mõtlemiseks. Sellest tüvest pärineb ka sõna tempel. Kui paarid mõtisklevad sageli—üheskoos templis—on pühad lepingud paremini meeles ja järgitud. Sage templis teenimine ja regulaarne perekondlik pühakirjade uurimine toidavad abielu ja tugevdavad peres usku. Mõtisklemine võimaldab ette aimata ning olla teineteise ja Issandaga kooskõlas. Mõtiskelu toidab nii abielu kui Jumala kuningriiki. Õpetaja ütles: „Ärge otsige selle maailma asju, vaid otsige esiti, et üles ehitada Jumala kuningriiki ja rajada tema õiglus; ja kõik need asjad lisatakse teile!”17
Ma kutsun kõiki abikaasasid üles kaaluma neid soovitusi ja määrama seejärel konkreetsed eesmärgid omaenda suhte toitmiseks. Alustage siirast soovist. Määrake kindlaks need tegevused, mis on vajalikud teie vaimse ühtsuse ja eesmärgi õnnistamiseks. Ja enne kõike—ärge olge isekad! Näidake üles omakasupüüdmatust ja lahkust. Pühitsege ja tähistage iga ühist päeva kui kallihinnalist taevaandi.
President Harold B. Lee ütles, „et tähtsaim Issanda töö, mida meie teiega kunagi teeme, leiab aset meie endi koduseinte vahel.”18 Ja president David O. McKay teatas: „Ükski muu edu ei suuda kompenseerida äpardumist kodus.”19
Kui te märkate abikaasadena jumalikku plaani oma liidus—kui teil on sügav tunne, et Jumal on toonud teid teineteise juurde—siis teie vaateväli avardub ja te mõistate paremini. Selliseid tundeid väljendatakse ühes laulus, mis on olnud juba pikka aega üks minu lemmikuid:
Et tuled minu juurde sa vaid armastusega,
mul võtad käest ja aitad üles vaadata,
mul rohkem lootust, rõõmu maailmas,
et tuled minu juurde sa.
Et kõneled sa sulnilt minuga,
näen roose jalge ümber tärkamas,
ma läbi kurbuse ja rõõmu sinu juurde saan,
et kõneled sa minuga.
Et Jumal mulle andis su, pean kalliks sind,
nii valges, pimedas kui kogu igavik,
ja palve mul, et me armastusest teeks Ta jumaliku,
et Jumal mulle andis su.20
Et iga abielu oleks nii toidetud, on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.