176. kevadine üldkonverents
Pühapäeva pärastlõunane istung, 2. aprill 2006
Evangeeliumi jagava kodu loomine
Evangeeliumi jagava kodu loomine on lihtsaim ja tõhusaim viis, kuidas evangeeliumi jagada.
Mu vennad ja õed, mõned nädalad tagasi pandi mulle põlveproteesid. Niisiis kui ma ütlen, et olen tänulik, et saan täna teie ees seista, pole see mitte niisama öeldud. Taastumisperioodi vältel on mulle meelde tuletatud, kui õnnistatud me oleme, et me teame Issanda Jeesuse Kristuse lepitusest. Mind haaravad erinevad tunded, kui ma mõtlen valule ja kannatustele, mida Ta koges meie nimel Ketsemanis ja ristil. Kuidas Ta sellele vastu pidas, ei suuda ma mõista. Aga ma tänan Teda ja armastan Teda sügavamalt, kui sõnul seletatav.
Ma tänan ka president Hinckleyt erilise võimaluse eest olla koos temaga prohvet Josephi sünnipaigas. Tänu Joseph Smithile on meile palju antud. Kui poleks taastamist, ei tunneks me Jumala, meie Taevase Isa tõelist loomust ega meie jumalikku loomust Tema lastena. Me ei mõistaks oma olemasolu igavikulisust ega teaks, et pere saab olla koos igavesti.
Me ei oleks teadlikud, et Jumal jätkab oma prohvetitega rääkimist meie päevil, alustades imelisest esimesest nägemusest, kus Isa ja Poeg ilmusid prohvet Josephile. Meil ei oleks trööstivat kindlustunnet, et meid juhib prohvet, president Gordon B. Hinckley.
Ilma taastamiseta oleksime me tõenäoliselt arvamusel, et kogu Jumala sõna on kirjas Piiblis. Nii hinnaline ja imeline kui see pühakiri ka pole, ei teaks me Mormoni Raamatust ja teistest viimse aja pühakirjadest, mis õpetavad igavesi tõdesid, mis aitavad meil saada lähedasemaks oma Taevase Isa ja Päästjaga.
Ilma taastamiseta poleks meil preesterluse talituste õnnistusi, mis kehtivad läbi aja ja igaviku. Me ei teaks meeleparanduse tingimusi ega mõistaks ülestõusmise tõelisust. Püha Vaim ei oleks meie pidev kaaslane.
Kui me mõistame tõeliselt, kui suur õnnistus on meie elus Jeesuse Kristuse evangeelium, kui me võtame vastu ja peame kalliks neid igavesi tõdesid ning laseme neil süüvida sügavale meie südamesse ja hinge, kogeme me oma südames „võimsat muutust” (Alma 5:14). Me täitume armastuse ja tänuga. Nagu prohvet Alma kirjutas, tahaksime me „laulda laulu lunastavast armastusest” (Alma 5:26) kõigile, kes seda kuulevad.
„Oo, et ma oleksin ingel,” ütles Alma, „ja võiksin saada oma südame soovi, et võiksin minna edasi ja rääkida Jumala pasunaga; häälega, mis raputab maad ja hüüda meeleparandust igale rahvale!
Jah, ma kuulutaksin igale hingele … lunastusplaani, et nad peavad meelt parandama ja tulema meie Jumala juurde, et ei oleks enam muret kogu maa palge peal” (Alma 29:1--2).
Nii peaks olema ka meiega, mu vennad ja õed. Meie armastus Issanda vastu ja tänulikkus evangeeliumi taastamise eest on kogu motivatsioon, mida me vajame, et jagada seda, mis annab meile nii palju rõõmu ja õnne. Selle tegemine on meie jaoks kõige loomulikum asi maailmas ja ometi kõhklevad kaugeltki liiga paljud meist, kas jagada oma tunnistust teistega.
Kõikjal maailmas reageerivad misjonärid sellele tunnistusest ajendatud rõõmule evangeeliumi jagades. Paljud neist lähevad Misjonäride Koolituskeskusesse, kaasas omaenda tublisti märgistatud ja hästi läbitöötatud misjonitöö juhis „Jutlusta minu evangeeliumi”. Mul on heameel teatada, et „Jutlusta minu evangeeliumi” kasutades suudavad nad üha rohkem õpetada omaenda sõnades Vaimu väega ning suudavad paremini kohandada õppetunde õpetatavate vajadustele. Selle tulemusena on neil paljude elus tähendusrikas mõju.
Aga ausalt öeldes vajavad nad nüüd rohkem inimesi, keda õpetada. Kogemused on näidanud, et kõige paremad õpetamisvõimalused arenevad siis, kui meie liikmed osalevad leidmis- ja õpetamisprotsessis. Selles pole midagi uut—te olete seda varemgi kuulnud. Mõned teist tunnevad end ehk isegi süüdi, et nad misjonäre eriti ei abista.
Täna kutsun ma teid end lõdvestama ja muretsemist lõpetama ning keskenduma hoopis Issanda armastamisele, oma tunnistusele Tema igavese olemasolu kohta ja oma tänulikkusele kõige eest, mida Ta on teie heaks teinud. Kui armastus ja tunnistus ning tänulikkus teid tõeliselt motiveerivad, teete te päris loomulikult kõik, mida suudate, et aidata Issandal „tuua [meie Isa lastele] surematus ja igavene elu” (Mooses 1:39). Tegelikult oleks lausa võimatu teid seda tegemast takistada.
Päästja ise näitas meile teed, kui Ta kutsus oma jüngreid: „Tulge ja vaadake, … kus ta asus, ja nad jäid tema juurde selle päeva” (Johannese 1:39). Mis te arvate, miks Ta seda tegi? Pühakirjades ei selgitata Tema mõttekäiku, aga ma olen kindel, et sel polnud mingit pistmist ei mugavuse ega heaoluga. Nagu ikka, Ta õpetas. Ja kuidas saaks oma järgijaid paremini õpetada, kui neid endaga rääkima kutsudes, et nad näeksid ja kogeksid ise Tema suurepärast sõnumit.
Sarnaselt saavad ka meie kodud olla evangeeliumi jagavad, kui inimesed, keda me teame ja armastame, tulevad meie koju ja kogevad ise evangeeliumi nii sõnas kui teos. Me saame jagada evangeeliumi ilma ametliku vestluseta. Meie pere võib olla meie õppetund ja vaim, mida meie kodust hoovab, võib olla meie sõnum.
Evangeeliumi jagav kodu pole õnnistuseks üksnes neile, keda me oma koju toome, vaid ka neile, kes seal elavad. Elades evangeeliumi jagavas kodus, meie tunnistus tugevneb ja meie arusaamine evangeeliumist paraneb. Õpetuses ja Lepingutes õpetatakse meile, et me võime oma patud andeks saada, kui me aitame kellelgi teisel meelt parandada (vt ÕL 62:3). Me leiame selles rõõmu, kui aitame teistel Kristuse juurde tulla ja tunda Tema armastuse lunastavat väge (vt ÕL 18:14--16). Meie pere õnnistatakse, kui nii vanemate kui laste tunnistus ja usk kasvab.
Evangeeliumi jagavas kodus me palvetame, et saada ise juhatust ning palvetame teiste füüsilise ja vaimse heaolu eest. Me palvetame inimeste eest, keda misjonärid õpetavad, oma tuttavate eest ja nende eest, kes ei ole meie usku. Alma aegsetes evangeeliumi jagavates kodudes ühinesid inimesed „paastumises ning võimsas palves nende hingede heaoluks, kes ei tundnud Jumalat” (Alma 6:6).
Evangeeliumi jagava kodu loomine on lihtsaim ja tõhusaim viis, kuidas teistega evangeeliumi jagada. Ja me ei räägi üksnes tavapärastest kodudest, kus pere koosneb kahest vanemast, kes elavad koos oma lastega. Tudengid saavad luua evangeeliumi jagava kodu, kui nad ehivad oma korteriseinad piltidega, mis peegeldavad pigem vaimseid püüdlusi kui maailma asju. Vanemad abielupaarid ja vallalised liikmed näitavad, et nende kodu on evangeeliumi jagav, kui nad võtavad vastu naabreid ning kutsuvad neid kirikusse ja oma koju.
Evangeeliumi jagav kodu on selline, kus naabruskonna lastel meeldib mängida, mistõttu on loomulik kutsuda neid ja nende perekonda kirikusse, pereõhtule või mõnele muule üritusele. Evangeeliumi jagavat kodu külastades pole teismelistel ebamugav küsimusi esitada või koos selle perega palvetada.
Evangeeliumi jagavad kodud on väga tavalised. Need ei pruugi alati olla laitmatult puhtad, ka ei pruugi lapsed end täiuslikult ülal pidada. Ometi on need kohad, kus on selge, et pereliikmed üksteist armastavad ja kus külalised tunnevad Issanda Vaimu.
Rääkides sellest, mida üks evangeeliumi jagav kodu endast kujutab, oleks ehk abistav tuua ka välja mõned asjad, mida evangeeliumi jagav kodu ei ole.
Evangeeliumi jagav kodu pole mingi programm. See on eluviis. Evangeeliumi jagava kodu loomine tähendab, et me kutsume oma sõpru ja naabreid üha jätkuvatele pere ja Kiriku üritustele. Kui me palume sõpradel endaga nendele üritustele tulla, tunnevad nad ka Vaimu.
Evangeeliumi jagava kodu loomine ei tähenda, et me peame pühendama suurel hulgal aega sõprade leidmiseks ja nendega kohtumiseks, kellega evangeeliumi jagada. Need sõbrad tulevad meie ellu loomulikul teel ja kui me räägime kohe algusest peale avalikult, et me oleme Kiriku liikmed, on meil kerge omavahel evangeeliumist rääkida, ilma et me peaks eriti kartma, et keegi meid vääriti mõistab. Sõbrad ja tuttavad saavad aru, et see on osa meist ja neil on hea küsimusi esitada.
Evangeeliumi jagavat kodu ei määra ära see, kas inimesed liituvad või ei liitu meiega kokku puutudes Kirikuga. Meie võimaluseks ja kohustuseks on hoolida, jagada, tunnistada ja kutsuda ning seejärel lasta inimestel ise otsustada. Kui me kutsume neid taastamise üle mõtisklema, õnnistatakse meid hoolimata sellest, mis sellest kõigest välja tuleb. Vähemasti on meil rahuldust pakkuvad suhted kellegagi, kes on mõnda teist usku ja me saame nende sõprusest jätkuvalt rõõmu tunda.
Evangeeliumi jagavas kodus ei palveta me mitte ainult oma misjonäride tervise, turvalisuse ja edu eest, kes kogu maailmas tööd teevad. Me palvetame ka omaenda misjonitöö kogemuste ja võimaluste ning selle eest, et oleksime valmis tegutsema meile tulevate muljete alusel. Ja ma luban teile, need muljed tulevad.
Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi ütlesin ma, et liikmete eduka misjonitöö võtmeks on usu rakendamine. Üks võimalus, kuidas näidata oma usku Issandasse ja Tema lubadustesse, on palvemeelne kuupäeva määramine, mis ajaks aidata kedagi misjonäridega kohtumiseks ette valmistada. Ma olen saanud sadu kirju liikmetelt, kes on sel lihtsal viisil oma usku rakendanud. Isegi kui peredel polnud kedagi meeles, kellega nad saaksid evangeeliumi jagada, seadsid nad kuupäeva, palvetasid ja rääkisid seejärel paljude teiste inimestega. Issand on Hea Karjane ja Ta teab oma lambaid, keda on ette valmistatud Tema häält kuulma. Ta juhatab meid, kui me otsime Tema jumalikku abi Tema evangeeliumi jagamisel.
Ühelt prantsuse õelt küsiti tema edu saladust. Ta ütles: „Ma lihtsalt jagan oma rõõmu. Ma kohtlen kõiki, nagu nad oleksid juba Kiriku liikmed. Kui ma seisan järjekorras kellegi kõrval ja hakkan temaga vestlema, räägin ma neile, kui väga mulle meeldisid mu pühapäevased Kiriku koosolekud. Kui töökaaslased küsivad: „Mida sa tegid nädalavahetusel?” ei hüppa ma laupäevaõhtult esmaspäevahommikule. Ma räägin neile, et ma käisin kirikus, mida seal räägiti ja mida ma koos pühadega kogesin. Ma räägin sellest, milline on minu elu, mõtted ja tunded.”
Evangeeliumi jagavas kodus on meie isiklikud misjonitöö püüded perekonna nõupidamis- ja aruteluteemaks. Üks ustav pere pidas üheskoos nõu, kui vajalik on igal pereliikmel olla eeskujuks. Hiljem saatis poja keskkooli treener, kes polnud liige, Kirikule annetuse. Miks? Sest see noor mees oli talle muljet avaldanud, kuna tal jagus julgust sõna võtta ja käskida oma võistkonnakaaslastel viisakalt rääkida. Siin võiks jagada tuhandeid kogemusi, kus inimesed on liitunud Kirikuga selle vaimu ja suhtumise tõttu, mida nad täheldavad nende elus, kes tulevad evangeeliumi jagavast kodust.
Uutele sõpradele saab tutvustada Kirikut Kiriku kirjanduse või DVDde vahendusel. Need, kes ei ole liikmed, on hinnanud ka seda, kui neid on kutsutud kuulama pereliikme kõnet sakramendikoosolekul või osalema pereliikme ristimistalitusel või käima tutvustaval ringkäigul kogudusehoones. Kõik viitab sellele, et tõhusaim, mida me kõik oma sõprade heaks teha saame, on öelda „tulge ja vaadake”, võttes nad kaasa meie sakramendikoosolekule. Kaugelt liiga paljud ei tea, et nad on teretulnud meiega koos Jumalat kummardama.
Loomulikult toetavad kõik koguduse juhte ja on abiks koguduse misjoniplaani toimimapanemisel. Milline meie Kiriku kutse ka poleks, me aitame preesterluse ja abiorganisatsiooni juhtidel abistada misjonäre, võtta vastu ja kaasata külastajaid ning olla osaduses uute liikmetega. Te võite paluda, et misjonärid näitaksid teile oma päevaplaane, et te näeksite, kuidas te saate aidata neil kõige paremini nende eesmärke saavutada. Kui me teeme üheskoos tööd, täituvad meie sakramendisaalid, klassiruumid ja aulad evangeeliumi jagava kodu vaimuga.
Ma tunnistan, et kui me teeme vaid mõnda sellist lihtsat asja, viib Issand meid kümnete tuhandete Taevase Isa lasteni, kes on valmis evangeeliumi õppima. Meie armastus Issanda vastu, Tema lepitava ohverduse hindamine ja Tema missioon panna kõiki Tema juurde tulema peaks tagama meile kogu motivatsiooni, mida me vajame, et evangeeliumi jagamisel edukad olla.
Issand õnnistagu teid, mu vennad ja õed, et teil oleks Temasse suurem usk ja et te usaldaksite Teda rohkem, kui te ulatate oma sõbrakäe, et tutvustada Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamist maailma inimestele, palvetan ma alandlikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.