Noorte Naiste üldkonverents
25. märts 2006
“Mina olen see valgus, mida te peate kõrgel hoidma”
Iga meie [kristlik] tegu võib näidata vaid nööpnõelapea jagu valgust, kokku liidetult aga hakkavad sellega kaasnema tähelepanuväärsed muutused.
Mul on meeles üks väike tikand, mille ma valmistasin Algühingu tüdrukuna. Seal seisis: „Ma toon oma koju evangeeliumi valgust.” Ma mõtisklesin: „Mis see valgus küll on?” Jeesus Kristus selgitas seda Ise kõige paremini, kui Ta õpetas nefilasi. Ta ütles: „Seepärast, hoidke oma valgus kõrgel, et see võiks paista maailmale.” Seejärel Ta selgitas: „Mina olen see valgus, mida te peate kõrgel hoidma—see, mida te olete näinud mind tegemas” (3 Nefi 18:24, rõhutus lisatud).
Mida olid nefilased Teda tegemas näinud ja kas mul on tõesti võimalik seda oma kodus teha? Kui inimesed soovisid, et Ta oleks nendega veidi kauem, jätkus Tal kaastunnet ja Ta jäi nendega. Seejärel tegi Ta nad terveks, palvetas koos nendega, õpetas neid, nuttis koos nendega, õnnistas ükshaaval nende väikeseid lapsi, toitis neid ning valmistas ette ja jagas sakramenti, et nad võiksid lubada lepinguga Teda alati meeles pidada. Tema teenimistöö nende seas kujutas õpetamist ja igast üksikisikust hoolimist ning töö täitmist, mida Tema Isa oli Tal teha käskinud. Ta ei mõelnud kordagi iseendale. Kui see mulle selgeks sai, alustasin ma eluaegseid püüdlusi tuua Tema valgust oma koju omakasupüüdmatute, kristlike tegudega.
See ülesanne pole kerge. Hea kodune elu jääb sageli tähelepanuta. Kergem võib olla „tõus[ta] ja paist[a] välja, et teie valgus võiks olla rahvastele lipuks” (ÕL 115:5, rõhutus lisatud), kui see, et teie valgus võiks olla lipuks teie enda perele. Vahel ei näe teised meid omaenda kodus head tegemas, oma valgust jagamas. Inimese põhiloomuse juurde kuulub kiituse ja tähelepanu ihaldamine ning otsimine. Heelaman õpetas oma poegi Nefit ja Lehhit tegema häid tegusid, mida tegid nende esiisad, kelle järgi nad olid oma nime saanud, „et te ei teeks seda mitte hooplemiseks, vaid et te teeksite seda, et koguda endile aaret taevasse” (Heelaman 5:8). Heategusid ei tuleks teha tunnustuse pälvimiseks.
Charles Dickensil on raamatus Bleak House üheks tegelaskujuks proua Jellyby, kelle puuduseks nimetab ta “teleskoopilist filantroopiat”. Naine on nii hõivatud ühe kannatava suguharu aitamisega kaugel maal, et ei pane tähele oma muserdatud ja räpast last, kes tuleb temalt tröösti otsima. Proua Jellyby tahab veenduda, et tema heateod oleksid grandioossed ja kõigile nähtavad. (Vt Charles Dickens, Bleak House [1985], lk 82--87.) Võib-olla aitaksid paljud meist pigem orkaani korral kui kodus. Mõlemad on küll tähtsad, aga kodune abi on meie esmane ja igavene kohustus. „Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest” („Perekond: Läkitus maailmale”, Liahoona, okt 2004, lk 49).
Üks teine kirjandustegelane, kes mulle meenub, on Dickensi tegelaskujust hoopis erinev. Dorothea on ühe mu lemmiku, Middlemarchi nime kandva romaani kangelanna. Raamatu lõpus meenutatakse teda tema vaiksete, omakasupüüdmatute tegude tõttu, mida ta tegi oma perele ja sõpradele. Seal seisab: „Kogu tema olemus … leidis väljundi kanalites, mis ei kandnud maa peal tähtsat nime. Ometi levis tema mõju teda ümbritsevatele äraarvamatul kombel: sest headus, mis maailmas kasvab, sõltub osaliselt tegudest, mis ei lähe ajalukku, ning see, et asjalood teie ja minuga ei olegi nii halvad, kui need oleksid olla võinud, on pooleldi nii tänu nendele, kes on elanud ustavalt varjatud elu ja puhkavad külastamata haudades” (George Eliot, Middlemarch [1986], lk 682).
Nendel ettevalmistusaastatel veedate teie, noored naised, palju aega koolis või ametites, kus te saate kiitust, auavaldusi, autasusid, medaleid ja trofeesid. Saades pärast seda nooreks emaks, langeb väljast tulnud kiituste arv dramaatiliselt. Ometi ei saa kusagil teenida omakasupüüdmatumalt, nagu Kristus seda teeks, hoolitsedes sadade igapäevaste füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete vajaduste eest. Te toote evangeeliumi valgust oma koju, mitte selleks, et teised seda näeksid, vaid et ehitada üles teisi—jõudu ja valgust täis mehi ja naisi.
Kodud on ka privaatsed paigad, mistõttu me ei püüa seal sageli kõige paremini käituda. Oma kodus ja omaenda pereringis näitame me vahel nende inimeste seltsis, kes on meile elus kõige olulisemad, ennast halvimast küljest. Ma mäletan selgesti ühte hommikut, kui ma olin 14-aastane. Enne kooliminekut olin ma oma vanemate ja vendadega pahur ja ebasõbralik. Kui ma kodust lahkusin, olin ma kena bussijuhi vastu ja sõbralik oma eakaaslastega. Ma tundsin, et mu teod on vastukäivad ja mind tabasid tohutud süümepiinad. Ma palusin õpetajalt võimalust paariks minutiks tunnist lahkuda, et koju helistada. Ma vabandasin ema ees oma käitumise pärast ja ütlesin, kui palju ma teda hindan ja armastan ning lubasin seda paremini näidata.
Enamusel meist on raske oma kodus kasvõi üks päev tülitsemata elada. Nefilaste ühiskond oli täiuslik umbes kakssada aastat, nii „et maal ei olnud tülisid … Ja seal ei olnud kadetsemisi ega riidusid ega rahutusi ega hooramisi ega valetamisi ega mõrvu ega mingit himurust; ja tõesti ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende rahvaste seas, keda oli loonud Jumala käsi” (4 Nefi 1:15--16).
Mõni meist sünnib perre, kus on väga keerulised probleemid. Ja isegi heades peredes tuleb ette palju proovilepanekuid. Me peame püüdma teha oma kodus seda, mida Kristus tegi nefilastega. Nagu õpetab Perekond: Läkitus maailmale: „Õnn saavutatakse perekonnaelus kõige kindlamalt siis, kui see on rajatud Issanda Jeesuse Kristuse õpetustele” (Liahoona, okt 2004, lk 49). Me peame olema valguseks, et aidata oma perel saada jagu patust, vihast, kadedusest ja tülitsemisest. Me saame palvetada üheskoos, nutta üksteise pärast, ravida üksteise haavu ning armastada ja teenida üksteist omakasupüüdmatult.
Teie, noored naised, valmistute nüüd tugevdama oma tulevast kodu ja perekonda, tuues evangeeliumi valgust oma praegusesse koju ja perekonda. Teie väikesed ja näiliselt tähtsusetud teod võivad muuta nii mõndagi. Ma lugesin väikestest jaanimardikatest, kes leiti Uus-Meremaa koobastest. Igaüks neist näitab üksinda kaduvväikest nööpnõelapea suurust valgust. Kui aga miljonid neist üksteise järel koobast valgustavad, toodavad nad piisavalt valgust, et seal näeb isegi lugeda. Sarnaselt võib iga meie väike tegu näidata vaid nööpnõelapea jagu valgust, kokku liidetult aga hakkavad sellega kaasnema tähelepanuväärsed muutused. Täna tuletab koor meile meelde, kui tähtis on jagada oma väikest valgust, lauldes laulu säramisest:
Mu valgus on küll väikene, mu usu-, palvevalgus;
Kuid särab see kui päikene, on Jumal selle algus.
Ei väikest valgust peita saa, nii Issand mainis ära.
On antud näitamiseks ta, et kõik näeks selle sära.
Sära aga eredalt ja sära aga selgelt;
Kätte jõudnud on nüüd päev säramiseks helgelt.
(Children’s Songbook, nr 144)
Me saame särada, hoolitsedes väikevenna eest, süües koos õega koolisööklas, tehes koduseid töid, hoidudes tülitsemast, tundes rõõmu üksteise õnnestumistest, jagades maiust, hoolitsedes haige eest, pannes õhtul oma vanema padjale tänukirja, andestades solvangu, jagades oma tunnistust.
Ma kohtasin Rumeenias 17-aastast noort naist Ralucat, kes oli hiljuti Kirikuga liitunud. Tema ristimine oli õnnelik sündmus, sest muude asjade seas osales seal ka kogu tema pere. Tema ema ja õde tundsid seal vaimu ja soovisid samuti misjonärivestlusi. See tegi isale muret, kuna ta arvas, et kaotab kogu oma pere selle tundmatu kiriku pärast. Nii ei lubanud ta seda ja mõnda aega valitses nende peres ebakõla. Ralucal oli aga meeles, et ta oli lubanud ristimislepinguga võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime. Ta püüdis hoida ülal Tema valgust, tehes kodus seda, mida teeks Jeesus. Ta oli rahutegija. Ta oli eeskuju. Ta oli õpetaja. Ta oli tervendaja. Lõpuks tema isa süda pehmenes ja ta lubas teistel Kiriku kohta rohkem teada saada. Siis said ka nemad ristitud. Ja lõpuks liitus Kirikuga kõikide suureks rõõmuks ka pereisa. Ta kõneles oma ristimisel ja ütles, et mõnda aega oli tema pere nagu kaks südant, kes löövad ühes majapidamises eri rütmis. Nüüd aga on neil üks usk ja üks ristimine ja nende südamed on kootud kokku ühtsuses ja armastuses. Ta tänas misjonäre ja liikmeid, kes neid aidanud olid. Seejärel kiitis ta eriti oma tütart Ralucat, et ta oli sel raskel perioodil nende kodus nii kristlik, et ta oli rahutegija, tervendaja, õpetaja, eeskuju ja valgus, mis tõi lõpuks kogu nende pere Jeesuse Kristuse Kirikusse.
Igaühes teis on valgus. Vaadates täna õhtul teie nägusid ja meenutades teie nägusid, mida ma olen näinud, kui ma olen rännanud kõikjal maailmas, näen ma, et teie näoilmed helendavad valgusest „just nagu inglite näod” (Heelaman 5:36). Patupimedusest varjutatud maailmas Heelamani poegade, Nefi ja Lehhi näod „hiilgasid äärmiselt” (Heelaman 5:36). Nende ümber olijad soovisid sedasama valgust ja uurisid: „Mida me peaksime tegema, et see pimedusepilv kaoks ega varjaks meid enam?” (Heelaman 5:40) Neid õpetati meelt parandama ja uskuma Jeesusesse Kristusesse. Kui nad seda tegid, siis pimedusepilv hajus ja nad olid ümbritsetud valgusega, tulesambaga ning täitusid Pühalt Vaimult pärit väljendamatu rõõmuga (vt Heelaman 5:43--45).
Kui te jagate oma valgust, leiavad ka teised suuremat valgust. Kas on kedagi, kes vajab teie valgust sama palju kui teie perekond? Teie, tähelepanuväärsed noored naised, olete oma helendava näoilmega minu jaoks kui oma kodu ja Kiriku olevikujõud ja tulevikulootus.
Jeesus Kristus on see valgus, mida me peame kõrgel hoidma. „Tema on maailma valgus, elu ja lootus. Tema tee on rada, mis juhatab õnnele selles elus ja igavesse ellu tulevases maailmas” („Elav Kristus: apostlite tunnistus”, Liahoona, apr 2000, lk-d 2--3). Säragem kõik Tema valgusest, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.