Kõik katkine, mida parandada
Kui Ta ütleb, et vaimult vaesed, „tulge minu juurde,” mõtleb Ta selle all seda, et Ta teab, kuidas välja pääseda ja Ta teab, kuidas üles pääseda.
Esimesed sõnad, mis Jeesus lausus oma suurepärases mäejutluses, olid mõeldud vaevatutele, heidutatutele ja rõhututele. „Õndsad on vaimust vaesed,” ütles Ta, „sest nende päralt on Taevariik”1. Ükskõik, kas te olete Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed või kümnete tuhandete tänahommikuste kuulajate seas, kes ei ole meie kirikust, räägin ma teile, kes te seisate silmitsi isiklike katsumuste ja perekondlike raskustega, teile, kes te peate vastu üksildastes südamesoppides võideldavatele vastuoludele, teile, kes te püüate hoida tagasi meeleheite suurvett, mis vahel meid hinge hiidlaine kombel üle uhab. Ma soovin rääkida eriti teile, kes te arvate, et teie elu on purunenud, ja näiliselt parandamatult.
Ma pakun kõigile teile kindlaimat ja sulneimat ravi, mida ma tean. See sisaldub maailma Päästja enda virgutavas hüüus. Ta ütles seda oma teenimistöö alguses ja Ta ütles seda lõpus. Ta ütles seda usklikele ja Ta ütles seda neile, kes polnud pärus kindlad. Ta ütles kõikidele, ükskõik, mis isiklikud probleemid neil olla võisid:
„Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!
Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.”2
Selle tõotuse puhul on otsustava tähtsusega sissejuhatavad sõnad: „Tulge minu juurde.” See on meie poolt otsitava rahu ja puhkuse võtmeks. Tõepoolest, kui ülestõusnud Päästja esitas oma jutluse nefilastele uue maailma templi ääres, alustas ta sõnadega: „Õnnistatud on vaimust vaesed, kes tulevad minu juurde, sest nende päralt on taevariik.”3
Kui Andreas ja Johannes kuulsid esimest korda Kristust kõnelemas, olid nad nii liigutatud, et järgnesid Talle, kui Ta rahvahulga juurest eemale läks. Tunnetades, et keegi käib Tema järel, pöördus Jeesus ümber ja küsis neilt kahelt mehelt: „Mida te otsite?” Nemad vastasid: „Kus sa asud?” Ja Kristus ütles: „Tulge ja vaadake!” Järgmisel päeval leidis Ta järgmise jüngri, Filippuse ja ütles talle: “Järgi mind!”4 Vaid veidi aega hiljem kutsus Ta ametlikult Peetrust ja teisi äsjaseid apostleid samas vaimus. „Tulge minu järele,”5 ütles Ta.
Tundub selge, et meie ülesande olemus ja meie sureliku elu põhinõue on võetud kokku nende lühilausetega, mida Päästja ütles oma maise teenimistöö mistahes paljudel hetkedel. Ta ütleb meile: „Usaldage mind, võtke minult õppust, tehke, mida mina teen. Seejärel, kui te lähete sinna, kuhu mina lähen,” ütleb Ta, „saame me rääkida sellest, kuhu teie lähete ja milliste probleemidega te olete vastakuti ning millised on teie mured. Kui te järgnete mulle, juhatan ma teid pimedusest välja,” lubab Ta. „Ma annan teile vastused teie palvetele. Ma annan teile hingamise teie hingele.”
Mu kallid sõbrad, ma ei tea ühtegi teist teed, kuidas me saaksime edu saavutada või kaitstud olla keset neid paljusid elupüüniseid ja -probleeme. Ma ei tea ühtegi teist viisi, kuidas kanda meie koormaid või leida seda, mille kohta Jaakob ütles Mormoni Raamatus: „see õnn, mis on valmistatud pühadele”6.
Kuidas siis „tulla Kristuse juurde”, reageerimaks sellele pidevale kutsele? Pühakirjades on toodud hulk näiteid ja võimalusi. Peamisemaid tunnete Te väga hästi. Kergeim ja esmaseim on seotud meie südamesooviga, kõige algelisema usuga, mida me teame. „Isegi kui te ei suuda rohkemat, kui soovida uskuda,” ütleb Alma, ja rakendate „pisut usku,” andes kasvõi väikese koha, et Jumala tõotused võiksid leida kodu—on sellest alustuseks piisav.7 Pelk uskumine, kui meil on pelk „usumolekul”—pelk lootmine asjadele, mida pole veel meie elus näha, kuid mis on sellest hoolimata tõepoolest andmiseks olemas8—see lihtne samm, kui keskenduda Issandale Jeesusele Kristusele, on alati olnud ja saab alati olema Tema igavese evangeeliumi esimene põhimõte, esimene samm meeleheitest pääsemiseks.
Teiseks tuleb meil muuta kõik, mis võimalik, millega meie probleem võib seotud olla. Lühidalt—me peame tegema meeleparanduse, mis on ilmselt kõige lootustandvam ja julgustavam sõna kristlikus sõnavaras. Me täname oma Taevaisa, et meil on lubatud muutuda, me täname Jeesust, et me saame muutuda ja me teeme seda lõpuks vaid Nende jumaliku abiga. Loomulikult pole kõik meie raskused meie tegudest tulenevad. Sageli on tegemist teiste tegevuse tulemusega või lihtsalt surelike elusündmustega. Kuid kõik, mida meie saame muuta, seda me ka peaksime muutma ja ülejäänu tuleb meil andestada. Sel viisil pääseme me Päästja lepituse juurde nii tõkestamatult, nagu me oma puuduste juures suudame. Seejärel teeb Tema oma osa.
Kolmandaks, me püüame võtta enda peale võimalikult mitmeti Tema olemust ja me alustame Tema nime enda peale võtmisest. See nimi antakse ametlikult lepinguga evangeeliumi päästvate talituste ajal. Need algavad ristimisega ja lõpevad templilepingutega, kusjuures paljud teised, nagu näiteks sakramendi võtmine, kaunistavad meie elu täiendavate õnnistuste ja meeldetuletustena. Õpetades meie tänahommikust sõnumit oma aja inimestele, ütles Nefi: „Järgne[ge] Pojale kogu oma südamest, … tõelise kavatsusega, … võt[ke] enda peale Kristuse nim[i]… Tehke seda, mida ma olen teile rääkinud, mida ma olen näinud teie Issandat ja teie Lunastajat tegemas.”9
Neid kõige põhilisemaid õpetusi järgides avaneb meile arvukatel viisidel suurepäraseid ühendusi Kristusega: palve ja paastumine ning Tema eesmärkide üle mõtisklemine, pühakirjadest rõõmutundmine, teiste teenimine, nõrkade abistamine, rippu vajunud käte tõstmine ja nõrkenud põlvede tugevdamine.10 Ja enne kõike armastamine „Kristuse puh[ta] armastus[ega],” selle anniga, mis „ei hävi ilmaski,” selle anniga, mis „kannatab kõik, usub kõik, loodab kõik, talub kõik”11. Sellise armastuse puhul mõistame me peagi, et meie päevades on hunnikuteviisi väljapääse, mis viivad meie Õpetajani ja et iga kord, kui me ulatame oma käe, Tema jaoks ükskõik kui nõrkenult, avastame me, et Tema on püüdnud innukalt meieni jõuda. Nii me astume, püüame, püüdleme ega anna kunagi alla.12
Minu tänaseks sooviks on, et meil kõigil—mitte ainult neil, kes on „vaimust vaesed” vaid meil kõigil—oleks vahetum isiklik kogemus seoses Päästja eeskujuga. Vahel otsime me taevast liiga kaudselt, keskendudes ajaloole või teiste kogemustele. Need on küll tähtsad, kuid mitte nii tähtsad nagu isiklik kogemus, tõeline jüngripõli ja tugevus, mis tuleb sellest, kui ise Tema puudutuse ülevust kogeda.
Kas te võitlete sõltuvuse deemoniga—tubaka, narkootikumide, hasartmängude või hukatusliku nüüdisaegse pornograafia katkuga? Kas teie abielu on plindris või laps hädaohus? Kas teile tekitab segadust sooline identiteet või otsite enesest lugupidamist? Kas teie—või keegi, keda te armastate—on silmitsi haiguse, depressiooni või surmaga? Mis iganes muud sammud nende murede lahendamiseks vajalikud ka ei ole, tulge esmalt Jeesuse Kristuse evangeeliumi juurde. Usaldage taeva tõotusi. Selles suhtes on Alma tunnistus ka minu tunnistus: „Ma tean,” ütleb ta, „et kes iganes paneb oma usalduse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes.”13
Selline Jumala halastavale loomusele lootmine on Kristuse õpetatud evangeeliumi keskmeks. Ma tunnistan, et Päästja lepitus tõstab meilt mitte ainult meie patukoorma, vaid ka meie pettumuste ja murede koorma, meie südamevalu ja meie meeleheite.14 Sellisele abile lootmine pidi andma meile algusest peale nii põhjuse kui mooduse täiustumiseks, stiimuli oma koormate mahapanemiseks ja oma pääste enda peale võtmiseks. Elus võib esineda ja esinebki rohkesti raskusi. Sellest hoolimata hing, kes tuleb Kristuse juurde, kes tunneb Tema häält ja püüab teha, nagu tegi Tema, leiab kirikulaulu sõnul jõudu, mis on rohkem kui talle endale jõukohane.15 Päästja tuletab meile meelde, et Ta on meid „oma peopesadesse märkinud”16. Arvestades ristilöömise ja lepituse mõistetamatut hinda, luban ma teile, et Ta ei hakka meile nüüdki selga keerama. Kui Ta ütleb, et vaimult vaesed, „tulge minu juurde,” mõtleb Ta selle all seda, et Ta teab, kuidas välja pääseda ja Ta teab, kuidas üles pääseda. Ta teab seda, sest Ta on seda teed käinud. Ta teab seda teed, sest Tema ongi see tee.
Vennad ja õed, mis teid ka ei kurnaks, palun ärge andke alla ja palun ärge andke järele hirmule. Mind on alati liigutanud see, et kui vend Bryant S. Hinckley poeg oli Inglismaale misjonile minemas, kallistas ta noort Gordonit hüvastijätuks ja pistis talle siis pihku oma käega kirjutatud kirja, kus olid vaid neli sõna Markuse viiendast peatükist: „Ära karda, usu vaid!”17 Ma mõtlen ka sellele ööle, kui Kristus ruttas appi oma hirmunud jüngritele, kõndides vee peal, et nendeni jõuda, ja hüüdes: „Mina olen see, ärge kartke!” Peetrus hüüatas: „Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juure vee peale!” Kristus vastas talle nagu alati, igal ajal. „Tule!” ütles Ta. Nagu talle loomu poolest omane, hüppas Peetrus üle paadiääre mässavasse vette. Kui ta vaatas üksisilmi Issandat, võis tuul tema juukseid sasida ja pritsmed tema riided läbimärjaks teha, ometi oli kõik hästi—ta läks Kristuse poole. Alles siis, kui ta usk lõi vankuma ja võimust võttis hirm, kui ta pööras oma pilgu Õpetajalt, et vaadata vihaseid laineid ja all olevat pahaendelist sügavikku, alles siis hakkas ta merre vajuma. Teda haaranud õud pani teda hüüdma: „Issand, päästa mind!”
Igat probleemi ja hirmu lahendav Isand, Tema, kes on iga heidutatuse ja pettumuse lahendus, sirutas kahtlemata veidi kurvastades välja oma käe ja haaras uppuvast jüngrist hella noomitusega: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”18
Kui te olete üksildased, palun teadke, et trööst on olemas. Kui te olete heidutatud, palun teadke, et te võite leida lootust. Kui te olete vaimust vaesed, palun teadke, et te võite saada jõudu. Kui te tunnete, et olete murtud, palun teadke, et te võite saada terveks.
On Naatsaretis kitsas rada,
mis käies hingetuks sind teeb
ja asus selle ääres koda,
kus Puusepp naatsaretlane.
Ja mööda seda tolmust teed
käis külarahvas oma teid
ja Tema juurde pingile
nad asju parandada tõid.
Tüdrukul on katki nukk,
naisel katki toolileen,
mehel katki läinud sahk,
„Parandad ehk, Puusepp, need?”
Ja igaüks, mis tahtis, sai,
kas saha, tooli, nukugi.
Kõik katkise, mis Talle tõid,
said tervetena tagasi.
On aastaid ülesmäge läin´d,
kel raske samm ja silmis püüd.
Nii vaevatud on rada käin´d
ja huulil kaeblik appihüüd:
„Oo Puusepp naatsaretlane!
Siin süda, on liig murtud see.
See elu kuulub surmale.
Oo, parandad ehk, Puusepp, need?”
Ja oma elu hellal käel
Ta põimib meie omaga,
et murtu püsima siis jääb,
uus loodu—kõik taas uueks saab.
„Usk, lootus, püüdlikkus ja soov
on purunen´d mu südames.
Sa vormi täiuslikuks need,
oo Puusepp naatsaretlane!”19
Tulgem kõik ja eriti vaimust vaesed Tema juurde ja saagem terveks, palvetan ma Jeesuse Kristuse, naatsaretlase nimel, aamen.