Võttes nüüd sakramenti
Sakramendi võtmine annab meile püha hetke pühas paigas.
Aasta või paar tagasi õnnestus mul külastada Utah´ Logani usuinstituuti. Hoones, kus instituuti peetakse, oli tehtud hiljuti remonti. Mulle öeldi, et kui töölised saalist vana puldi eemaldasid, avastasid nad riiulid, mis olid mõnda aega kattematerjali taga olnud. Katet eemaldades leidsid nad sakramendikandiku. See oli ilmselt pärit aastate tagant, sest sakramenditopsid olid siis klaasist. Üks neist klaastopsidest—nagu te näha võite—kinnitati aluse külge ja kingiti mulle—ilmselt seetõttu, et ma olin ainus piisavalt vana inimene, et klaastopside kasutamist mäletada.
Klaastopsi nägemine täitis mu meele meeldivate mälestustega. Klaasist sakramenditopse kasutati sel ajal, kui mul oli 12. sünnipäev, mis oli mu elus väga tähtis verstapost. Minu 12. sünnipäev langes juhtumisi pühapäevale. Ma olin aastaid jälginud, kuidas diakonid sakramenti jagavad, oodates põnevusega päeva, mil mina saan õnnistatud, et saada Aaroni Preesterlus ja saan selle eesõiguse osaliseks.
Kui see päev lõpuks kätte jõudis, paluti mul varakult kirikusse tulla ja kohtuda vend Ambrose Calliga, teise nõuandjaga meie koguduse piiskopkonnas. Vend Call kutsus mind ühte klassi ja palus, et ma teeksin palve. Siis avas ta pühakirjad ning luges mulle ette Õpetuse ja Lepingute 13. osa:
„Teile, minu kaasteenijad, annan ma Messia nimel Aaroni Preesterluse, mis sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid, ja seda ei võeta enam kunagi maa pealt ära, kuni Leevi pojad ohverdavad taas ohvrianni Issandale õigsuses.”
Seejärel palus vend Call mul seda osa kommenteerida. Mu selgitus polnud kohe kindlasti piisavalt täielik ja nii selgitas vend Call mulle mõnda aega, mida püha preesterluse kandjaks olemine tähendab. Et preesterluse hoidmise väärilisus annab mulle õiguse kasutada väge, mille Jumal delegeerib inimesele. Et see, kes preesterlust vääriliselt hoiab, võib seaduslikult teha talitusi, mis Jumal on ette näinud inimperekonna päästmiseks. Et see volitus tuleb otse Päästjalt endalt preesterluse hoidjate katkematut liini pidi.
Minu vestlus vend Calliga oli ilmselt rahuldav, sest mind viidi diakonite kvoorumi koosolekule. Seal panid piiskopkonna liikmed oma käed mulle pea peale ja piiskop, kes oli tollal juhtumisi mu isa, andis mulle Aaroni Preesterluse ja asetas mind diakoni ametisse. Ka teised diakonid toetasid mind, et minust võiks saada koos nendega ühe preesterluse kvoorumi liige.
Tol õhtul oli mul sakramendikoosolekul esimene võimalus preesterlust rakendada, jagades sakramenti meie koguduse liikmetele. Sakrament sai minu jaoks tol päeval uue tähenduse. Jälgides, kuidas kandik piki Kiriku liikmete ridasid liigub, märkasin ma, et kõik ei suhtunud sakramenti ühtemoodi. Mõne jaoks näis olevat sakramendi võtmine rutiin, kuid paljud, paljud võtsid sakramendi vastu suure aupaklikkusega.
Aastate jooksul olen ma osalenud, nagu kõik meist, paljudel sakramendikoosolekutel ja minu jaoks on need koosolekud tõepoolest midagi enamat kui jälle üks järgmine koosolek. Sakramendi võtmine annab meile püha hetke pühas paigas. Me teeme seda vastavalt käsule, mille Issand andis meile Õpetuse ja Lepingute 59. osas:
„Ja et sa võiksid ennast paremini hoida maailmast reostamatuna, pead sa minema palvekotta ja ohverdama oma sakramendid minu pühal päeval” (s 9).
Juba algusest peale, enne kui maa loodi, tuli Jumal välja plaaniga, mille alusel annab Ta oma lastele õnnistusi vastavalt nende kuulekusele Tema käskudele. Ta mõistis siiski, et meid segavad vahel maailma asjad ning meile tuleb regulaarselt meie lepinguid ja Tema tõotusi meelde tuletada.
Üks esimesi Aadamale antud käske oli see, et tal tuleb kummardada Issandat ja tuua talle ohvriks oma karja esmasündinud. See talitus anti selleks, et tuletada inimestele meelde, et Jeesus Kristus tuleb maailma ja toob end lõpuks ohvriks.
„Ja Aadam oli Issanda käskudele kuulekas.
Ja kui oli möödunud palju päevi, ilmus Aadamale Issanda ingel, öeldes: „Miks sa ohverdad Issandale ohverdusi?” Ja Aadam ütles temale: „Ma ei tea muud kui seda, et Issand mind käskis.”
Ja siis rääkis ingel, öeldes: „See on Isa Ainusündinud Poja ohverdamise võrdkuju, selle, kes on täis armu ja tõde” (Mooses 5:5--7).
Sellest ajast peale kuni meie Päästja ajani kästi meie Taevase Isa lastel ohverdusi tuua. See katkes Päästja lepitava ohverdusega. Seejärel, öö enne seda, kui Ta selle ohverduse lõpule viis, seadis Päästja sisse Issanda õhtusöömaaja sakramendi, et aidata meil pidada meeles Teda ja lepitust, mille Ta tegi kogu inimkonna eest. Nii on Issand aidanud meil muistse ohverdamisseadusega ja sakramendiga olla kindlad, et me ei unusta Tema tõotusi ega nõuet, et meil tuleb järgida Teda ja kuuletuda Tema tahtele.
Uues Testamendis on meil lugu sellest, kuidas Issand andis sakramenti oma jüngritele. See on kirjas Matteuse 26. peatükis:
„Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke, sööge, see on minu ihu.”
Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: „Jooge kõik selle seest!
Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks”” (s-d 26--28).
Mormoni Raamatus, 3 Nefi 18. peatükis antakse meile üksikasjalik ülevaade sellest, kuidas Päästja jagas sakramenti nefilastele:
„Ja sündis, et Jeesus käskis oma jüngritel talle leiba ja veini tuua.
Ja sel ajal, kui nad olid leiba ja veini toomas, käskis ta rahvahulgal maha istuda.
Ja kui jüngrid olid tulnud leiva ja veiniga, võttis ta leiva ja murdis ning õnnistas seda; ja ta andis jüngritele ja käskis neil süüa.
Ja kui nad olid söönud ja nende kõhud olid täis, ta käskis neil anda rahvahulgale.
Ja kui rahvahulk oli söönud ja nende kõhud olid täis, ütles ta jüngritele: Vaadake, teie hulgast määratagu üks ja temale ma annan võimu leiva murdmiseks ja selle õnnistamiseks ja andmiseks minu kiriku rahvale, kõigile neile, kes usuvad ja saavad ristitud minu nimesse.
Ja jälgige alati seda, et te teete nii, just nagu mina olen teinud, just nagu mina olen murdnud leiba ja seda õnnistanud ning andnud seda teile.
Ja tehke seda minu ihu mälestuseks, mida ma olen teile näidanud. Ja olgu see tunnistuseks Isale, et te peate mind alati meeles. Ja kui te mind alati meeles peate, on minu Vaim teiega.
Ja sündis, et kui ta oli öelnud need sõnad, käskis ta oma jüngritel karikast veini võtta ja seda juua ja ka rahvahulgale anda, et nad võiksid sellest juua.
Ja sündis, et nad tegid nii ja jõid sellest ning nende janu sai kustutatud; ja nad andsid rahvahulgale ning nemad jõid ja nende janu sai kustutatud.
Ja kui jüngrid olid seda teinud, ütles Jeesus neile: Õnnistatud olete teie selle tõttu, mida te olete teinud, sest see on minu käskude täitmine ja see tunnistab Isale, et te soovite teha seda, mida ma olen teil käskinud” (s-d 1--10).
Tema juhised on väga selged, et me peaksime olema nõus tegema seda, mida Tema on meil käskinud. Kindlasti oli oodata, et ka meie ajal kästakse meil taas sakramenti võtta. Õpetuse ja Lepingute sõnul:
„On vajalik, et kirik kohtuks sageli, et võtta leiba ja veini Issanda Jeesuse mälestuseks” (ÕL 20:75).
Sakramendi võtmise eesmärk on loomulikult Issandaga tehtud lepingute uuendamine.
Vanem Delbert L. Stapley õpetas meile lepingutest:
„Meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeelium on leping Jumala ja tema rahva vahel. Kui volitatud Jumala teenija meid ristib, lubame me lepinguga täita Jumala tahet ja kuuletuda tema käskudele. … Sakramenti võttes uuendame me kõiki Issandaga sõlmitud lepinguid ja tõotame võtta enda peale tema Poja nime, pidada teda alati meeles ja pidada kinni tema käskudest” (Konverentsikõne, okt 1965, lk 14).
Sakrament on üks pühamaid Kiriku talitusi. Vääriline sakramendivõtmine võimaldab meil vaimselt kasvada.
Ma mäletan, et kui ma olin laps, mängiti sakramendi jagamise ajal ilusat muusikat. Vennad palusid peagi, et see komme lõpetataks, sest meie mõtted keskendusid pigem muusikale kui meie Issanda ja Päästja lepitavale ohverdusele. Sakramenditalituse ajal jätame me maailma kõrvale. See on vaimne uuenemisperiood, mil me märkame, kui sügav vaimne tähendus on sel talitusel meile kõigile isiklikult. Kui me peaksime muutuma sakramenti võttes hooletuks, jääme me ilma vaimse kasvu võimalusest.
Vanem Melvin J. Ballard ütles kord:
„Ma olen selle tunnistajaks, et sakramendi jagamist saadab vaim, mis soojendab hinge pealaest jalatallani. Te tunnete vaimuhaavade paranemist ja koorem kergeneb. Trööst ja õnn tuleb hinge, mis seda vaimset toitu väärib ja tõeliselt saada ihaldab” („The Sacramental Covenant”, Improvement Era, okt 1919, lk 1027).
Kui me võtame sakramenti vääriliselt, peame me meeles meie Issanda ja Päästja ohverdust, et Ta andis oma elu ja võttis enda peale maailma patud, et meie võiksime saada surematuse õnnistuse. Me võtame enda peale oma Päästja nime ja lubame Teda alati meeles hoida ja pidada kinni Tema käskudest—ehk siis „elada igast sõnast, mis lähtub Jumala suust” (ÕL 84:44).
Lapsevanemad, teie kohuseks on õpetada oma perele, kui tähtis on igal nädalal sakramendikoosolekul käia. See peaks olema regulaarne peretava. See aeg on iga pere jaoks vajalik, et end uuendada ja pühenduda elama evangeeliumi järgi vastavalt Päästja õpetustele. Õigesti ettevalmistunud pered käivad sakramendikoosolekul aupaklikkuse vaimus ning on tänulikud pühade sümbolite võtmise võimaluse eest.
Mul on meeles üks meie perele osaks saanud kogemus, kui me ühes suvituskohas puhkusel olime. Kuna me viibisime seal ka pühapäeval, tegime me korraldusi lähedalasuvasse kogudusehoonesse sakramendikoosolekule minekuks. Nii tegid ka paljud teised suvituskohas olijad. Saal oli ääreni täis. Enne koosoleku algust kutsus piiskop kohalolevaid väärilisi ja sobivates riietes diakoneid sakramenti jagama. Piisaval arvul valges särgis ja lipsuga diakoneid kogunes juhiseid saama, kuidas sellise suure kogudusega toime tulla. Talitus viidi läbi aupaklikult ja tublisti. Ma märkasin kogudust jälgides, et paljud olid koosoleku vaimust sügavalt liigutatud.
Kui me naasime suvituspaika, võis näha ilmselget erinevust hingamispäevastes tegevustes nädalasisestega võrreldes. Paadid jäid sadamasilla külge, järv oli ujujatest peaaegu tühi ja hingamispäevane riietus oli seljas paljudel. Need pered nägid Issanda tõotuse täitumist: minnes palvekotta Tema pühal päeval ja uuendades oma lepinguid pidada kinni käskudest, suutsid nad hoida end paremini maailmast reostamatuna (vt ÕL 59:9).
Olgu meis kõigis suurem aupaklikkus hingamispäeva vastu. Mõistkem veelgi täielikumalt, milline eriline õnnistus on võimalus sakramenti võtta ja kui tähtis on see meie elus. Olgu Ta meil alati meeles ja pidagem kinni Tema käskudest, mis ta on meile andnud, et võiks täituda elu eesmärk ning lootus eesootavale igavikule. See on Issanda töö, mida me teeme. Jumal elab. Jeesus on Kristus, maailma Päästja. Meile on antud luba saada osa sellest suurest evangeeliumi plaanist, milles sakramendil on nii oluline osa. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.