176. kevadine üldkonverents
Pühapäevahommikune istung, 2. aprill 2006
Kõikide asjade taastamine
Me usume, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Jeesuse Kristuse poolt rajatud algne Kirik selle taastatud kujul.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena hoolime me kõigist Jumala lastest, kes elavad praegu või kes on kunagi elanud maa peal. „Meie sõnum,” nagu teatas Esimene Presidentkond 1978. aastal, „räägib erilisest armastusest ja murest kõikide meeste ja naiste igavese heaolu pärast, hoolimata usulistest tõekspidamistest, rassist või rahvusest, teades, et me oleme tõepoolest vennad ja õed, sest me oleme sama Igavese Isa pojad ja tütred.”1 Nagu vanem Dallin H. Oaks teatas mõned aastad tagasi:
„Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikul on palju tõekspidamisi, mis ühtivad teiste kristlike kirikutega. Kuid meil on ka erinevusi ja need erinevused selgitavad, miks me saadame misjonäre teiste kristlaste juurde, miks me ehitame templeid lisaks kirikutele ning miks meie tõekspidamised annavad meile sellist õnne ja jõudu elu ja surma proovikividega hakkama saada.”2
Ma soovin tunnistada täna Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi täiusest, mis täiendab teiste, nii kristlike kui mittekristlike kirikute usulisi tõekspidamisi. Sellele täiusele pani algselt aluse Päästja oma maise teenimistöö ajal. Siis aga toimus ärataganemine.
Mõned varajased apostlid teadsid, et enne Issanda Jeesuse Kristuse teist tulemist leiab aset usust taganemine. Paulus kirjutas tessalooniklastele selle sündmuse kohta: „Ärgu ükski teid petku mingil kombel; sest see päev ei tule mitte enne, kui on tulnud ärataganemine.”3
Koos selle ärataganemisega läksid preesterluse võtmed kaduma ja mõned kallid Päästja rajatud Kiriku õpetused muudeti. Nende seas olid ristimine vee alla kastmise teel,4 Püha Vaimu saamine käte pealepanemise teel,5 Jumaluse olemus—et Nad on kolm erinevat isikut,6 kogu inimkonna, „õigete ja ülekohtuste”7 ülestõusmine Kristuse lepituse kaudu, jätkuv ilmutus—et taevad ei ole suletud8 ning elavate ja surnute heaks tehtav templitöö.9
Sellele järgnenud perioodi hakati tundma pimeda keskajana. Seda ärataganemist nägi ette apostel Peetrus, kes kuulutas, et „taevas peab pidama [Jeesust Kristust] enesele selle ajani, mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi oma pühade prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates”10. Oma kohale asetamine oleks vajalik üksnes siis, kui need hinnalised õpetused kaduma läksid.
Järgnenud sajandite jooksul hakkasid usuinimesed märkama, et Jeesuse Kristuse rajatud Kirikust ollakse aegamisi ära taganetud. Mõned neist kannatasid tõsiselt oma tõekspidamiste pärast nõndanimetatud reformatsiooni ehk kuueteistkümnenda sajandi liikumise ajal, mis püüdis reformida läänemaailma ristiusku. Selle tulemusel eraldusid protestantlikud kirikud peamisest ristiusu kirikust.
Nende reformaatorite seas oli reverend John Lathrop, kes oli Egertoni kiriku pastor Kentis, Inglismaal. Prohvet Joseph Smith oli muuseas John Lathropi järeltulija. 1623. aastal astus reverend Lathrop ametist tagasi, kuna ta seadis kahtluse alla anglikaani kiriku volituse tegutseda Jumala nimel. Lugedes Piiblit, märkas ta, et apostellikke võtmeid pole maa peal. 1632. aastal sai temast põrandaaluse omaette tegutseva kiriku õpetaja ja ta pandi vangi. Tema naine suri, kui ta vangis oli ja ta orvuks jäänud lapsed palusid, et piiskop ta vabastaks. Piiskop oli nõus vabastama Lathropi tingimusel, et ta lahkub riigist. Seda ta tegigi ja ta purjetas koos 32 liikmega oma kogudusest Ameerikasse.11
Roger Williams, seitsmeteistkümnenda sajandi pastor, kes asutas Rhode Islandi osariigi, keeldus jätkamast Providence´i linna pastorina, põhjendades, et maa peal ei ole korrakohaselt rajatud kirikut ega ühtegi isikut, kes oleks volitatud läbi viima ühtegi Kiriku talitust ja seda ei saa olema enne, kui suur Kiriku Pea, kelle tulekut ta ootas, saadab uued apostlid.12
Need on vaid kaks usuõpetlast, kes märkasid taganemist Jeesuse Kristuse rajatud Kirikust ja vajadust kaduma läinud preesterluse võtmete taastamise järele. Apostel Johannes nägi nägemuses aega, mil „tei[ne] ing[el] lenda[b] kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele”.13 See ettekuulutus on täide läinud. Kuna me usume, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi täius on taastatud meie ajal prohvet Joseph Smithi kaudu, soovime me anda kõikidele inimestele võimaluse sellest sõnumist teada saada ja see vastu võtta.
Meil on nüüd taastatud Kirikus apostlid, prohvetid, karjased, õpetajad ja evangeeliumi kuulutajad nagu rääkis Paulus efeslastele.14 Need preesterluse ametid seadis paika Päästja, kui Ta asutas oma Kiriku aegade keskpaigas. Me tunnustame kahte preesterlust ja neis olevaid ameteid: vähesem preesterlus on Aaroni Preesterlus, mis on saanud oma nime Aaroni järgi ja suurem preesterlus on Melkisedeki Preesterlus, mis on saanud oma nime Melkisedeki järgi, kellele Aabraham maksis kümnist. Aaroni Preesterlus taastati Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle 15. mail 1829 ristija Johannese käte all ja Melkisedeki Preesterlus kuu aja jooksul muistsete apostlite Peetruse, Jakoobuse ja Johannese käte all. Nii on preesterluse hoidjatel täna preesterluse kaudu vägi tegutseda Jumala nimel, „milline vägi nõuab austamist nii maa peal kui taevas.15
Kirtlandi templis ilmus 3. aprillil 1836 Mooses ning andis prohvet Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle Iisraeli kokkukogumise võtmed. Pärast seda ilmus Eelija ja andis üle Aabrahami evangeeliumi, et „meie seemnes saavad õnnistatud kõik järeltulevad sugupõlved.”16 Seejärel ilmus prohvet Eelija ja andis neile selle evangeeliumi ajajärgu võtmed, kaasa arvatud pitseerimisväe, et ka taevas oleks seotud see, mis on seotud maa peal templites.17 Nii andsid varasemate evangeeliumi ajajärkude prohvetid oma võtmed prohvet Joseph Smithile sel „aegade täiuse” ajal, millest apostel Paulus rääkis efeslastele.18
Ma olen tänulik, et Issand on pidanud kohaseks seada selle rahva jaoks taas jalule kümnise ja annetuste seadus. Kui me peame kinni kümnise seadusest, avanevad meile taevaluugid. Suured on õnnistused, mis valatakse nende peale, kellel on usku kümnise seadusest kinni pidada.
Maa pika ajaloo kestel on templis teenimisel olnud tähendusrikas osa pühade jumalakummardamisel ja nad näitavad selle kaudu oma soovi saada oma Loojaga lähedasemaks. Kui Päästja oli maa peal, oli tempel tema jaoks õppimispaik. Sellel oli Tema elus väga tähtis osa. Templiõnnistused on meie ajal taas kättesaadavad. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikule unikaalseks iseärasuseks on selle õpetus templitest ja kõige neis aset leidva igavikuline tähendus. Meie suursugused ja kaunid templid täpistavad nüüd suurt osa maast. Seal tehakse kõige pühamat tööd. President Gordon B. Hinckley on öelnud nende templite kohta järgmist: „Maa peal on vaid üksikud kohad, kus inimese küsimused elu kohta saavad igavikulised vastused.”19 Templis vastatakse täielikumalt tõsistele mõistatustele, kust me tuleme, miks me oleme siin ja kuhu me läheme. Me tulime Jumala juurest ja oleme siin maa peal, et valmistuda Tema juurde tagasiminemiseks.
Oma tähenduselt kõikeületav on see, et templi pühade seinte vahel sõlmivad mehed ja naised igavesi lepinguid. Need lepingud pitseeritakse preesterluse volitusega. Selles liidus sündinud lapsed tunnevad väärilisuse korral rõõmu igavesest suhtest pere liikme ja Jumala lastena. Nagu kirjutas apostel Johannes: „Need seal valgetes rüüdes—kes nad on ja kust nad tulid? … Sellepärast on nad Jumala trooni ees ning on teenimas teda ööd ja päevad tema templis.”20
Issand on öelnud, et Tema tööks on „tuua inimesele surematus ja igavene elu.”21 Sellest järeldub, et kogu inimkond, elavad ja surnud, peaksid saama võimaluse kuulda evangeeliumi kas selles elus või vaimumaailmas. Nagu Paulus ütles korintlastele: „Mis teevad muidu need, kes ennast lasevad ristida surnute eest, kui surnuid koguni ei äratata? Mispärast siis neid ristitakse nende eest?”22 See on põhjus, miks me teeme templites talitustööd oma surnud esivanemate eest. Kelleltki ei võeta tema otsustusvõimet või valikuvabadust. Need, kelle heaks seda tööd tehakse, võivad selle kas vastu võtta või mitte, vastavalt oma valikule.
Apostel Johannes nägi nägemuses aega, mil üks ingel tuleb evangeeliumi taastamise osana maa peale. See ingel oli Moroni, kes ilmus prohvet Joseph Smithile. Ta juhatas Josephi kohta, kuhu olid hoiule pandud kuldplaadid muistsete kirjutustega. Joseph Smith tõlkis seejärel need plaadid Jumala anni ja väega ning Mormoni Raamat avaldati. See on ülestähendus kahest inimrühmast, kes elasid sajandeid tagasi Ameerika mandril. Enne Mormoni Raamatu esiletulekut ei teatud neist eriti midagi. Kuid mis veelgi tähtsam, Mormoni Raamat on teine testament Kristusest. See taastas hinnalised tõed langemise, lepituse, ülestõusmise ja surmale järgneva elu kohta.
Enne taastamist olid taevad olnud sajandeid suletud. Kuid kui prohvetid ja apostlid olid taas maa peal, avati taevad taas koos nägemuste ja ilmutustega. Paljud ilmutused, mis tulid prohvet Joseph Smithile, pandi kirja raamatusse, mida hakati tundma Õpetuse ja Lepingute raamatuna. Selles on kirjas täiendavad arusaamad põhimõtete ja talituste kohta ning see on väärt allikas preesterluse ülesehituse kohta. Lisaks sellele on meil veel teinegi pühakiri, mida kutsutakse Kallihinnaliseks Pärliks. Selles pühakirjas on Moosese raamat, mis anti ilmutuse vahendusel prohvet Joseph Smithile, ja Aabrahami raamat, mille ta tõlkis ühelt Egiptuse rullraamatult. Nendest saame me teada rohkem mitte ainult Moosese, Aabrahami, Eenoki ja teiste prohvetite kohta, vaid ka palju täiendavaid üksikasju Loomisest. Me saame teada, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetati kõikidele prohvetitele algusest saadik—nimelt Aadama ajast peale.23
Me usume, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Jeesuse Kristuse poolt rajatud algne Kirik selle taastatud kujul, mis ehitati „apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi.”24 See ei ole lahknemine ühestki teisest kirikust.
Me usume, et Kristuse evangeeliumi täius on taastatud, aga see pole mingi põhjus, miks keegi peaks tundma end teistest Jumala lastest mingilgi moel paremana. Selle asemel nõuab see suuremat kohustust elada oma elus Kristuse evangeeliumi järgi ehk teisi armastada, teenida ja õnnistada. Tõepoolest, nagu teatas Esimene Presidentkond 1978. aastal, me usume, et „suured maailma usujuhid nagu Muhamed, Konfutsius ja reformaatorid, aga ka sellised filosoofid nagu Sokrates, Platon ja teised said osakese Jumala valgusest. Jumal andis neile kõlbelisi tõdesid, et valgustada terveid rahvaid ja tuua inimesi kõrgemale mõistmistasandile.”25 Seega austame me teiste siiraid uskumusi ja hindame seda, kui teised suhtuvad samasuguse viisakuse ja lugupidamisega meie poolt kalliks peetud tõekspidamistesse.
Mul on isiklik tunnistus prohvet Joseph Smithi vahendusel taastatud lepingute, õpetuste ja volituse kohta. Ma olen olnud selles kindel kogu oma elu. Ma olen tänulik, et evangeeliumi täiuse taastamine on leidnud aset meie ajal. Selles sisaldub igavese elu teerada. Olgu Isa Jumala jõud, rahu ja hool ning Issanda Jeesuse Kristuse kestev armastus ja arm meie kõigiga, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.