Usule truu
Otsustagem siin ja praegu järgida seda sirget rada, mis viib koju meie kõigi Isa juurde.
Kui ma aastaid tagasi ühe ülesande tõttu kaunitel Tonga saartel käisin, avanes mul eriline võimalus külastada meie Kiriku kooli, Liahoona Keskkooli, kus meie noori õpetavad õpetajad, keda seob ühine usk—harides nii mõistust kui õpetades ette valmistuma eluks. Astunud tookord ühte klassiruumi, märkasin ma, kui kaasakistult lapsed oma kohalikku õpetajat kuulasid. Õpetaja ja laste õpikud olid suletult laudadel. Tal oli käes üks omapärane kalapüügivahend, mis oli valmistatud ümarast kivist ja suurtest merekarpidest. Ma sain teada, et see on kaheksajala püünis maka-feke. Tongal on kaheksajala liha delikatess.
Õpetaja selgitas, et Tonga kalamehed sõidavad oma kanuuga üle korallrahu ühe käega sõudes ja teise käega maka-feket kanuu kõrval kõlgutades. Kaheksajalg sööstab oma kivisest urust lanti krahmama, pidades seda ekslikult väga ihaldatud suutäieks. Kaheksajala haare on nii visa ja tema instinkt kallihinnalisest varandusest mitte loobuda on nii tugev, et kalamees saab ta veest välja kanuusse tõmmata.
Õpetajal oli seejärel kerge selgitada innukatele ja pärani silmi uudistavatele noortele, et kuri—nimelt Saatan—on mõelnud välja selliseid maka-fekesid, millega püüda lõksu pahaaimamatuid inimesi ja võtta nende saatus oma valdusesse.
Tänapäeval ümbritsevad meid maka-feked, mida kuri meie ees kõlgutab ning mille abil ta püüab meid peibutada ja seejärel lõksu meelitada. Kui sellisest maka-fekest kinni haarata, on sellest väga raske—ja vahel peaaegu et võimatu—lahti lasta. Selleks, et meil oleks turvaline, peame me saama aru, mis need on ja vältima neid seejärel kindlameelselt.
Meie ees on jätkuvalt kõlblusetuse maka-feke. Peaaegu kõikjal, kuhu me end pöörame, leidub neid, kes tahavad panna meid uskuma, et see, mida kord kõlvatuks peeti, on nüüd vastuvõetav. Mulle meenub üks pühakirjasalm: „Häda neile, kes kutsuvad halba heaks ja head halvaks; kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks.”1 Selline on kõlblusetuse maka-feke. Mormoni Raamatus tuletatakse meile meelde, et kõlbelisus ja voorus on kõigest kõige kallimad.
Meenutage kiusatuse tulles apostel Pauluse tarka nõuannet, kes kuulutas: „Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus; aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda et te suudaksite kanda.”2
Järgmisena kõlgutab kuri meie ees ka pornograafia maka-feket. Ta laseb meil mõelda, et pornograafia vaatamine ei tee tegelikult kellelegi kahju. Kui hästi käib selle kohta Alexander Pope´i klassikateos „Essee inimesest”:
On kõlvatus nii hirmus ja välimuselt kole,
et viha meile teeb ka selle nägemine;
ent liiga tihti nähes saab tuttavaks ta pale,
on esmalt kannatus, siis haletsus, seejärel embamine.3
Mõned kirjastajad ja trükkalid kasutavad alatult oma trükimasinaid miljonite pornograafiliste eksemplaride trükkimiseks iga päev. Kulusid säästmata valmib toodang, mille korduvas vaatamises võib kindel olla. Üks juurdepääsetavamaid pornograafia allikaid on tänapäeval Internet, kus arvutit sisse lülitades on koheselt käeulatuses loendamatul arvul pornograafilisi lehekülgi. President Gordon B. Hinckley on öelnud: „Ma kardan, et selline asi võib mõnes teie kodus aset leida. See on paheline. See on alatu ja räpane. See on ahvatlev ja sõltuvusttekitav. See viib teid sama kindlalt hävingule, kui miski muu siin maailmas. See on kehv kaup, mis teeb selle ärakasutajad rikkaks ja selle ohvrid vaeseks.”4 Rikutud on ka filmitootja, televisiooni programmijuht või meelelahutaja, kes pornograafiat reklaamib. Möödunud aastate piirangud on ammu läinud. Nõutakse nii öelda tegelikkusega arvestamist, mille tulemusena oleme me täna ümbritsetud selle räpasusega.
Vältige kõike pornograafiataolist. See muudab vaimu tundetuks ja õõnestab südametunnistust. Meile öeldakse Õpetuses ja Lepingutes: „See, mis ei ehita üles, ei ole Jumalast ja on pimedus.”5 Selline on pornograafia.
Järgmisena mainin ma narkootikumide, sealhulgas alkoholi maka-feket. Kui kord sellest kinni haarata, on sellest maka-fekest eriti raske lahti lasta. Narkootikumid ja alkohol tuhmistavad mõtlemist, kõrvaldavad keelud, lõhuvad perekondi, purustavad unistusi ja lühendavad eluiga. Neid leidub kõikjal ning neid pannakse sihilikult haavatavate noorte teele. Igaühel meist on keha, mille on andnud meie hoolde armastav Taevane Isa. Meil on kästud selle eest hoolitseda. Kas me saame oma keha tahtlikult kuritarvitada või kahjustada, ilma et meid peetaks vastutavateks? Ei saa! Apostel Paulus kuulutas: „Eks te tea, et te olete jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees? … Jumala tempel on püha ja seesama olete teie.”6 Hoidkem oma keha—oma templit—vormis ja puhtana ning vabana kahjulikest ainetest, mis hävitavad meie füüsilise, hingelise ja vaimse heaolu.
Viimane maka-feke, mida ma soovin täna mainida, on selline, mis võib põrmustada meie enesehinnangu, rikkuda suhted ja jätta meid meeleheitlikku olukorda. See on ülemäärase võla maka-feke. Inimlik kalduvus on tahta asju, mis teevad meid silmapaistvaks ja prestiižikaks. Me elame ajal, mil laenata on kerge. Me võime osta peaaegu kõike, mida tahame, kasutades selleks krediitkaarti või võttes laenu. Eriti populaarsed on kodu tagatisel antavad laenud, kus saab laenata sellise rahasumma ulatuses, mis võrdub kodu maksumusega. Me ei pruugi mõista, et kodu tagatisel antud laenu puhul on laenusumma võrreldes tagatisega kahekordne. Elades pidevalt üle oma võimete, saabub kord arveteõiendamise päev.
Mu vennad ja õed, hoiduge filosoofiast, et eilsetest luksustest on saanud tänased esmatarbekaubad. Need ei ole esmatarbekaubad, kui me neid ise selleks ei muuda. Paljud võtavad endale pikaajalised võlad ja leiavad siis eest muutused: inimesed haigestuvad või muutuvad töövõimetuks, ettevõtted lõpetavad tegevuse või neis toimuvad koondamised, töökohad kaotatakse, meid tabavad loodusõnnetused. Mitmetel erinevatel põhjusel ei suudeta suuri võlasummasid enam tagasi maksta. Meie võlg ripub kui Damoklese mõõk meil pea kohal ja ähvardab meid hävitada.
Ma õhutan teid elama oma võimaluste piires. Ei saa kulutada oma sissetulekust rohkem ja jääda maksevõimeliseks. Ma luban teile, et te olete õnnelikumad, kui te ei pea muretsema pidevalt selle üle, kuidas järgmist ebavajaliku võla makset tagasi maksta. Me loeme Õpetuse ja Lepingute raamatust: „Maksa ära võlg, mis sul on lepingus … Vabasta ennast orjusest.”7
Loomulikult on veel loendamatul arvul muidki maka-fekesid, mida kuri meie ees kõlgutab, et meid õigsuse radadest eemale juhtida. Meie Taevane Isa on aga andnud meile elu ja koos sellega ka mõtlemis-, arutlemis- ja armastamisvõime. Meil on võime pidada vastu kõikidele ahvatlustele ning me suudame ise otsustada oma raja ja liikumissuuna üle. Meie sihiks on Jumala selestiline kuningriik. Meie eesmärgiks on tüürida kõrvalekaldumatult selle poole.
Meie Taevane Isa hoiatab kõiki eluteel käijaid: hoiduge ümbersõitudest, püünistest ja lõksudest. Need hoolikalt maskeeritud maka-feked on kavalalt välja pandud, kutsudes meid neist kinni haarama ja kaotama selle, mida me kõige enam ihaldame. Ärge laske end petta. Tehke paus, et palvetada. Kuulake seda vaikset tasast häält, mis edastab meie hingele Õpetaja hella kutset: „Tule ning järgi mind!”8 Seda tehes pöördume me eemale hävingust ja surmast ning leiame õnne ja igavese elu.
Siiski on neid, kes ei kuule, kes ei kuuletu, kes võtavad kuulda kurja meelitusi, kes haaravad kinni neist maka-fekedest, kuni nad ei suuda lahti lasta, kuni kõik on kadunud. Ma mõtlen ühele võimsale mehele, ühele vaimulikule, nimelt kardinal Wolseyle. William Shakespeare´i viljakas sulg kirjeldas seda majesteetlikku kõrgust, seda võimu tippu, mille kardinal Wolsey saavutas. Seesama sulg jutustas, kuidas tühine kuulsusejanu, mõjuvõimu, silmapaistvuse ja prestiiži tagaajamine õõnestasid põhimõtteid. Sellele järgnes traagiline langus ja inimese, kes oli saanud kõik ja seejärel kõik ka kaotanud, valus halamine.
Kardinal Wolsey ütleb oma ustavale teenrile Cromwellile:
Oo Cromwell, Cromwell!
Oleks ma vaid teeninud Jumalat pooltki nii innukalt
kui oma kuningat, poleks ta mind minu eas
jätnud alasti mu vaenlaste kätte.9
Selle inspireeritud korralduse, mis oleks teinud kardinal Wolsey elu turvaliseks, hävitas võimu- ja kuulsusejanu, rikkuse ja positsiooni tagaajamine. Nagu teised enne teda ja paljud pärast teda, langes ka kardinal Wolsey.
Veel varasemal ajal pani üks paheline kuningas ühe jumalasulase proovile. Taeva inspiratsiooni abil tõlkis Taaniel Kuningas Belsassarile seinale kirjutatud sõnad. Pakutud autasude—nimelt kuningakuue ja kuldkee—kohta ütles Taaniel: „Su annid jäägu sulle enesele ja oma kingitused anna mõnele teisele.”10
Hilisem kuningas Daarjaves austas samuti Taanieli, andes talle prominentseima ameti. Sellele järgnes rahvahulga kadetsemine, asehaldurite armukadedus ja auahnete meeste salasepitsused.
Pettuse ja keelitamise tulemusel allkirjastas kuningas Daarjaves läkituse, et igaüks, kes palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, välja arvatud kuningalt, visatakse lõukoerte auku. Palvetamine keelati. Sellistes küsimustes ei juhindunud Taaniel maisest kuningast, vaid taeva ja maa Kuningast, oma Jumalast. Igapäevaselt palvelt tabatuna toodi Taaniel kuninga ette. Kuningas kuulutas vastumeelselt välja karistuse. Taaniel tuli heita lõukoerte auku.
Mulle meeldib sellele järgnev piibliaruanne:
„Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõukoerte augu juurde. Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, ta hüüdis kurva häälega … : „Taaniel, … kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõukoerte küüsist?” Siis Taaniel kõneles kuningaga: „… Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõukoerte suud, ja need ei teinud mulle kurja … Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus … Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtki viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.”11
Taanieli otsusekindlus jääda truuks ja ustavaks, andis talle kriitilisel hädahetkel jumaliku kaitse ja turvalise varjupaiga.
Ajalookell nagu liivakella liivgi märgistab aja möödumist. Elulavale tuleb uus tegelaskond. Meie aja probleemid kangastuvad pahaendeliselt meie ees. Kaasaja elu väljakutsetest ümbritsetuna ootame me taevast seda eksimatut juhatustunnet, mille alusel planeerida ja järgida arukat ja õiget suunda. Taevane Isa ei lükka meie siirast palvet tagasi.
Mõeldes õigemeelsetele inimestele, meenuvad mulle kohe Gustav ja Margarete Wackeri nimed. Lubage mul neid kirjeldada. Ma kohtusin esimest korda Wackeritega, kui mind kutsuti 1959. aastal juhatama Kanada misjonit. Nad olid immigreerunud Kingstonisse Ontario provintsis Kanadas oma isamaalt Saksamaalt.
Vend Wacker teenis elatist habemeajajana. Tal oli piiratud sissetulek, kuid nad maksid õde Wackeriga kümniseks alati rohkem kui ühe kümnendiku. Koguduse juhatajana seadis vend Wacker sisse misjonifondi ja oli kuude kaupa ise ainukeseks annetajaks. Kui linnas olid misjonärid, toitsid Wackerid neid ja hoolitsesid nende eest ning misjonärid ei lahkunud kunagi Wackerite kodust ilma nende töö ja heaolu tarbeks tehtud käegakatsutava toetuseta.
Gustav ja Margarete Wackeri kodu oli taevas. Neid ei õnnistatud lastega, aga nad olid emaks ja isaks oma paljudele Kiriku külastajatele. Õpetatud ja elukogenud mehed ja naised otsisid need alandlikud, hariduseta Jumalasulased üles ja pidasid end õnnelikuks, kui said veeta tund aega koos nendega. Wackerid nägid välja täiesti tavalised, nende inglise keel oli lonkav ja veidi raskesti mõistetav, nende kodu oli lihtne. Neil polnud ei autot ega televiisorit, ka ei teinud nad midagi sellist, millele maailm tavaliselt tähelepanu pöörab. Ometi võtsid ustavad ette tee nende uksele, et saada osa sealsest vaimust.
1982. aasta märtsis kutsuti vend ja õde Wacker teenima põhimisjonäridest templitöötajatena Washingtoni templisse. 29. juunil 1983, kui vend ja õde Wacker ikka veel seda templiülesannet täitsid, lahkus vend Wacker oma armsa kaasa kõrvalt rahulikult surelikkusest oma igavese tasu järele. Sobilik on öelda: „Kes austab Jumalat, seda austab Jumal.”12
Mu vennad ja õed, otsustagem siin ja praegu järgida seda sirget rada, mis viib koju meie kõigi Isa juurde, et see igavese elu and—elu meie Taevase Isa juures—võiks kuuluda meile. Kui peaks olema asju, mida tuleb muuta või korrigeerida, selleks et seda teha, innustan ma teid need nüüd korda ajama.
Ühe tuttava laulu sõnul olgem alati:
Usule truud, mida vanemad hinnanud,
tõele truud, milleks märtrid on hukkunud.
Jumala käsule, hing, süda, käsi,
ustavaks jääme, ei iial me väsi.13
Et igaüks meist teeks nõnda, on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.