2006
Otsige Jumala kuningriiki
Mai 2006


Otsige Jumala kuningriiki

Nüüd lõpetuseks loodan ma, et teile kõigile jääb meelde, kuidas te kuulsite mind sel hingamispäeval tunnistamas, et see on Jumala püha töö.

Mu armsad vennad ja õed, ma tänan teid minu nimel tehtud palvete eest. Ma palvetan nüüd, et te toetaksite mind oma usuga.

Minu ikka jõudes mõtleb inimene ikka ja jälle sellele, kuidas ta on jõudnud sinna, kus ta praegu on.

Ma sooviksin teie aega mõne arvates ehk isegi isekalt ära kasutada. Ma teen seda sellepärast, et Kiriku presidendi elu kuulub tegelikult kogu Kirikule. Tal on väga vähe privaatsust ja ei ühtegi saladust. Minu tänahommikune kõne erineb vist varem üldkonverentsidel kuuldud kõnedest.

Ma vaatan nüüd vastu oma elu päikeseloojangule. Me kõik oleme täielikult Issanda kätes. Nagu paljud teist teavad, tehti mulle hiljuti üks tõsisem operatsioon. Esimest korda 95 aasta jooksul olin ma haigla patsient. Ma ei soovita seda kellelegi. Mu arstid räägivad, et mul on jäänud veel mõningaid probleeme. Kätte on jõudmas minu 96. sünnipäev. Ma kasutan seda võimalust, et tänada nende märkimisväärsete õnnistuste eest, millega Issand on mind üle kallanud.

Igaüks meist on oma elu jooksul silmitsi valikutega. Mõnda neist saadab sireenide laul rikkusest ja edukusest, teised ei tundu nii paljutõotavad.

Issand on kuidagiviisi minu valikute üle valvanud ja mind juhatanud, kuigi see pole tol hetkel alati olnud silmanähtav.

Mulle meenub Robert Frosti poeem „Tee, mis jäi käimata”, mis lõpeb järgmiste sõnadega:

Kaks rada metsas lahku läks ja ma—

ma valisin, mis vähem käimata,

ja see mu elus kõike muutnud on.

(The Poetry of Robert Frost, toim Edward Connery Lathem [1969], lk 105)

Ma mõtlen Issanda sõnadele: „Otsige tema riiki, ja see kõik antakse teile pealegi!” (Luuka 12:31).

Mind toetati esimest korda üldjuhina 48 aastat tagasi selle sama aprillikuise konverentsi ajal. Sellest ajast peale olen ma kõnelenud igal Kiriku üldkonverentsil. Ma olen esitanud kaugelt üle 200 sellise kõne. Ma olen käsitlenud väga erinevaid teemasid. Kuid kõigis neis on tooni andnud tunnistus sellest suurest viimse aja tööst.

Asjalood on aga muutunud ja muutuvad. Naine, kes oli 67 aastat minu armas kaaslane, lahkus minu juurest kaks aastat tagasi. Ma tunnen temast sõnulseletamatut puudust. Ta oli tõeliselt imeline naine, kellega ma käisin külg külje kõrval täiuslikus partnerluses rohkem kui kaks kolmandikku sajandit. Kui ma oma elule tagasi vaatan, teen ma seda mõningase imestuse ja aukartusega. Kõik hea, mis on aset leidnud, kaasa arvatud minu abielu, on tulnud tänu minu tegevusele Kirikus.

Ühel õhtul õnnestus mul üle vaadata nende ühingute ja organisatsioonide lõpetamata loetelu, kes on mulle austust avaldanud ja seda kõike tänu minu tegevusele Kirikus. Märkimisväärsel arvul Ameerika Ühendriikide presidente on käinud Kiriku Presidentkonna kontoris. Minu kontoriseinal on foto sellest, kuidas ma andsin Mormoni Raamatu president Ronald Reaganile. Minu raamaturiiulil on Presidendi Vabaduseorden, mille andis mulle president Bush. Ma olen käinud Valges Majas mitu korda. Ma olen võtnud vastu ja lävinud paljude rahvaste peaministrite ja saadikutega, kaasa arvatud Suur-Britannia peaministrid Margaret Thatcher ja Harold Macmillan.

Ma olen tundnud kõiki Kiriku presidente alates president Heber J. Grantist kuni Howard W. Hunterini ja töötanud koos nendega. Nende paljude aastate vältel olen ma tundnud ja armastanud kõiki üldjuhte.

Ma püüan nüüd tegeleda nende paljude raamatute ja kunstiteostega, mis mulle on aastate jooksul kogunenud. Ma leidsin selle tegevuse käigus vana päeviku, kuhu olin aastatel 1951 kuni 1954 juhuslikke sissekandeid teinud. Ma olin tollal nõuandja vaia juhatuses ja mind ei oldud veel kutsutud üldjuhiks.

Ma lugesin selle vana päeviku läbi ja meenutasin tänulikult, kuidas ma hakkasin Issanda headuse läbi väga lähedaselt ja hästi tundma Esimest Presidentkonda ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeid.

Sellist võimalust ei ole enam kellelgi, sest Kirik on palju suurem.

Päevikus on sellised sissekanded nagu need: „11. märts 1953—president McKay arutas minuga aprillikuise konverentsi misjonijuhatajate programmi.

Neljapäev, 19. märts—Joseph Fielding Smith palus, et ma laseksin ühel vendadest näidata piltlikult, kuidas viia läbi laupäevaõhtuseid misjonäride konverentse … Ma arvan, et seda peaks tegema Spencer W. Kimball või Mark E. Petersen.

Neljapäev, 26. märts—president McKay rääkis huvitava loo. Ta ütles: „Ühel talunikul oli suur maalapp. Kui ta sai vanaks, jäi see talle liiga suureks. Tal olid peres ainult poisid. Ta kutsus poisid enda juurde ja ütles neile, et nad peavad ise seda koormat kandma. Isa jäi puhkama. Ühel päeval läks ta aga põllule. Poisid käskisid tal tagasi minna, neil polnud tema abi vaja. Ta ütles: „Minu kohalolek siin talus on väärt rohkem, kui kõigi teie töö.”” President McKay ütles, et isa selles loos on vanem Stephen L. Richards, kes on küll haige, kuid kelle panust ja sõprust president McKay väga kõrgelt hindab.

Reede, 3. aprill 1953—käisin üldjuhtide ja misjonijuhatajatega kella üheksast kuni poole neljani templikoosolekul. Kõneles rohkem kui 30 misjonijuhatajat. Kõik tahavad misjonäre juurde saada. Kõigil läheb hästi.

Teisipäev, 14. aprill—vanem Richards oli kontoris. Oli temaga meeldiv jutuajamine. Ta paistab väsinud ja nõrk. Ma tunnen, et Issand on hoidnud ja säilitanud teda suurepärase eesmärgi jaoks.

Esmaspäev, 20. aprill 1953—oli huvitav jutuajamine Henry D. Moyle´iga Kaheteistkümne Apostli Nõukogust.

15. juuli 1953—Kaheteistkümne Nõukogu liige Albert E. Brown suri pärast rohkem kui aastapikkust tõsist haigust. Veel üks mu sõpradest on lahkunud … Ma sain teda hästi tundma. Ta oli tark ja vankumatu mees. Teda ei saanud kunagi tagant kiirustada ja tal polnud kunagi kiire. Äärmiselt kaalutlev—tavatult tark inimene, kellel oli elementaarne ja ääretult suur usk. Vanad tarkpead lähevad edasi. Nad olid mu sõbrad. Oma lühikese aja jooksul olen ma Kirikus näinud paljusid suurmehi tulemas ja minemas. Enamusega neist olen ma koos tööd teinud ja neid lähedaselt tundma õppinud. Ajal on kombeks neid mälust kustutada. Veel viis aastat ja sellised nimed nagu Merrill, Widtsoe, Bowen—kõikvõimsad suurkujud—meenuvad vaid üksikutele. Inimene peab iga päev oma tööst rahuldust saama, peab tõdema, et tema pere võib teda veel mäletada, et ta võib Issandale korda minna, kuid peale kõike seda—väike saab olema tema ausammas tulevaste põlvede seas.”

Ja nii see jätkub. Ma lugesin seda ette üksnes selleks, et kirjeldada seda tähelepanuväärt suhet, mis mul oli noore mehena Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi liikmetega.

Oma aastate jooksul olem ma käinud ka maa kurnatute ja vaeste seas ning jaganud nendega oma armastust, muret ja usku. Ma olen lävinud priviligeeritud ja tähtsate meeste ja naistega maa paljudest paikadest. Ma loodan, et need võimalused on aidanud mul vähemalt midagigi muuta.

Kui ma olin noor mees, pelgalt 11-aastane poiss, sain ma patriarhaalse õnnistuse mehelt, keda ma polnud varem näinud ega näinud ka enam pärast seda. See on tähelepanuväärne, prohvetlik dokument. See on isiklik ja ma ei loe sealt ette palju. Aga seal on järgmine lause: „Maa rahvad kuulevad su häält ja tuuakse tõe tundmisele, sinu imelise tunnistuse vahendusel.”

Kui mind vabastati mu misjonilt Inglismaal, tegin ma mandril väikese ringsõidu. Ma olin jaganud oma tunnistust Londonis, tegin seda Berliinis ja taas Pariisis ning hiljem Washingtonis. Ma ütlesin endamisi, et olen jaganud tunnistust nendes suurtes maailma pealinnades ja olen selle osa õnnistusest täitnud.

See osutus siiski pelgaks alguseks. Sellest ajast peale olen ma lasknud oma häälel kosta igal mandril, suurtes ja väikestes linnades, siin-seal põhjast lõunasse ning idas ja läänes üle selle laia maailma—Kaplinnast Stockholmini, Moskvast Tokyo ja Montrealini, igas suures maailma pealinnas. Kõik see on ime.

Möödunud aastal palusin ma, et Kiriku liikmed loeksid kogu maailmas uuesti Mormoni Raamatut. Tuhanded, isegi sajad tuhanded reageerisid sellele üleskutsele. Prohvet Joseph ütles 1841. aastal: „Ma ütlesin vendadele, et Mormoni Raamat on kõige korrektsem igast raamatust maa peal ja meie usundi päiskivi, ja et inimene saab Jumalale selle õpetuste järgi elades ligemale, kui ühegi teise raamatu abil” (History of the Church, 4. kd, lk 461).

Kuna Kiriku rahvas on nõustunud selle avalduse paikapidavusega, pidi minu arvates toimuma nendega midagi tähelepanuväärset. Neid nähti Mormoni Raamatut lugemas bussis, lõunat süües, arstikabineti ootesaalis ja paljudes muudes olukordades. Ma usun ja loodan, et seda raamatut lugedes oleme me saanud Jumalale ligemale.

Möödunud detsembris oli mul eriline võimalus austada koos paljude teiega prohvet Josephit tema 200. sünniaastapäeval. Ma olin koos vanem Ballardiga tema sünnikohas Vermonti osariigis, samas kui see suur Konverentsikeskus oli täidetud viimse aja pühadega ja sõna kanti satelliidi vahendusel üle maailma selle suure viimse aja töö armastatud prohveti austuseks.

Ja nii ma võiksingi jätkata. Ma vabandan taas, et läksin liiga isiklikuks. Ma teen seda siiski üksnes selleks, et väljendada oma tänulikkust Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku eest, sest kõik see on leidnud aset tänu sellele kohale, kuhu Issand on mind asetanud. Mu süda on tulvil tänulikkust ja armastust.

Ma kordan:

Kaks rada metsas lahku läks ja ma—

ma valisin, mis vähem käimata,

ja see mu elus kõike muutnud on.

Ma loodan, et te ei võta seda kõike nüüd minu hüvastijätukõnena. Ma ootan võimalust kõneleda teile taas oktoobrikuus.

Nüüd lõpetuseks loodan ma, et teile kõigile jääb meelde, kuidas te kuulsite mind sel hingamispäeval tunnistamas, et see on Jumala püha töö. Prohvet Josephile Palmyra metsasalus antud nägemus pole väljamõeldis ega pettekujutlus. See oli tõeline. See leidis aset kirkas päevavalguses. Nii Isa kui Poeg rääkisid poisiga. Ta nägi Neid seismas õhus enda kohal. Ta kuulis nende häält. Ta võttis kuulda Nende juhiseid.

See oli ülestõusnud Issand, keda Tema Isa, suur universumi Jumal, tutvustas. Esimest korda ülestähendatud ajaloos ilmusid nii Isa kui Poeg üheskoos, et praotada eesriiet ja avada see viimane ja lõplik ajajärk, aegade täiuse evangeeliumi ajajärk.

Mormoni Raamat on kõike seda, mis ta väidab end olevat—teos, mille on pannud kirja prohvetid, kes elasid muiste ja kelle sõnad on tulnud esile „juudi ja pagana veenmiseks, et Jeesus on Kristus, Igavene Jumal, kes teeb end ilmsiks kõikidele rahvastele” (Mormoni Raamatu tiitelleht).

Preesterlus on taastatud ristija Johannese ning Peetruse, Jakoobuse ja Johannese käte all. Selles Kirikus kasutatakse kõiki võtmeid ja volitust, mis käivad igavese elu juurde.

Joseph Smith oli ja on prohvet, selle evangeeliumi ajajärgu suur prohvet. See Kirik, mis kannab Lunastaja nime, on õige.

Ma jätan teile oma tunnistuse ja oma armastuse teie kõigi vastu, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.