Nagu laps
Selleks, et saada lapse sarnaseks, peab meie loomus muutuma, et saada vajalikku jõudu, et meil kõlbeliste raskuste ajal turvaline oleks.
Jumala prohvetid on meie eluaega ette näinud. Apostel Paulus kirjutas Timoteosele: „Aga seda tea, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu.”1 Igaüks, kelle silmad näevad ajamärke ja kelle kõrvad kuulevad prohvetite sõnu, teab, et tegu on suurte raskustega. Raskuste taga on pahelised jõud. Need jõud üha kasvavad. Ja nii on üha raskem ja üldsegi mitte kergem pidada kinni nendest lepingutest, mida me peame sõlmima, et elada Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi.
Kui kellelegi meist teeb muret, et meid või meie armsamaid—meie peres, kvoorumis ja klassis—selline tulevik ees ootab, siis võib leida lootust Issanda lubadusest anda meile eesseisvate tormide keskel varjupaik. Siin on selle paiga kirjeldus. Te olete lugenud sellest pühakirjades. Seda on kirjeldanud korduvalt elavad prohvetid. Armastav isa, kes püüdis tugevdada oma poegi kiusatusetormide vastu, rääkis neile sellest järgmisel viisil:
„Ja nüüd, mu pojad, pidage meeles, pidage meeles, et Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma tugevad tuuled, jah, oma nooled tuulispeas, jah, kui kõik tema rahe ja tema võimas torm peksab teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla viletsuse ja lõputu häda sügavikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda.”2
Kunagi pole olnud nii tähtis kui nüüd mõista, kuidas ehitada sellele kindlale alusele. Minu jaoks pole paremat kohta, kust seda otsida, kui kuningas Benjamini viimane jutlus, mis on kirjas Mormoni Raamatus. Enamus meist on lugenud seda hiljuti taas kord ja mõtisklenud selle üle rohkem kui ühel korral. Kuningas Benjamin nägi meid ja meie järeltulijaid. Ta teadis prohvetliku väe kaudu, millega me vastakuti oleme. Ta teadis sõjaõuduseid omast kogemusest. Ta oli kaitsnud oma rahvast lahingus, lootes Jumala väele. Ta nägi selgelt, kuidas Lutsiferi kohutav vägi meid ahvatleb ja meid muserdab.
Ta oli suur ja püha mees. Ja nii nagu iga Issanda prohvet, teadis ta, kuidas kutsuda inimesi ehitama sellele turvalisele kaljule.
Ta hakkas oma jutluses rääkima, millest me kõik peame alustama, et aidata inimestel vaimsest hävingust pääseda. Soovimaks leida turvapaika, peavad inimesed uskuma, et oht on tõeline. Nad peavad kartma raskuste ignoreerimise tagajärgi. Ta tegi selgeks ohud, millega me vastakuti oleme, kuna me oleme vabad valima õige ja vale vahel ja kuna me ei suuda vältida nende valikute tagajärgi. Ta rääkis otsekoheselt ja karmilt, sest ta teadis, milline kurbus saab osaks neile, kes ei pruugi tema hoiatusi kuulata ja kuulda võtta.
Ta kirjeldas järgmiselt neid tagajärgi, mis järgnevad meie valikule, kas siis järgida Kristuse Vaimu õhutust või järgida kurja sõnumeid, mis tulevad Saatanalt, kelle eesmärgiks on meid ahvatleda ja patu lõksu püüda.
„Sest vaata, häda on kuulutatud sellele, kes otsustab kuuletuda sellele [kurjale] vaimule; sest kui ta otsustab teda järgida ja jääb oma pattudesse ja sureb neis; seesama joob oma enda hingele nuhtlust; sest ta saab oma palgaks igavese karistuse, olles üle astunud Jumala seadusest, vastuoksa oma enese teadmisele.
Seepärast, kui see inimene ei paranda oma meelt ja jääb ning sureb kui Jumala vaenlane, siis jumaliku õigluse nõuded äratavad tema surematus hinges elava tunde ta oma süüst, mis sunnib teda taganema Issanda juurest ja täidab ta rinna süü ja valu ja ahastusega, mis on nagu kustutamatu tuli, mille leek tõuseb ülespoole ikka ja igavesti.”
Kuningas Benjamin jätkas: „Oo, kõik te vanad mehed ja ka teie, noored mehed, ja teie, väikesed lapsed, kes võivad mõista mu sõnu, sest ma olen rääkinud teile selgelt, et te võiksite aru saada; ma palun, et te ärkaksite, tuletades meelde nende hirmsat olukorda, kes on pattu langenud.”3
Minu jaoks peitub selle hoiatuse vägevus pildis, mida ma näen mõttes selle aja kohta, mil igaüks meist seisab pärast seda elu kohtumõistmiseks Päästja ees. Kui kuningas Benjamin räägib mulle Issanda juurest taganemisest, toob see mu südamesse hirmu. Ma näen, kuidas ma seisan sel kohtupäeval austatud ja ülestõusnud Päästja ees. Ma soovin kogu südamest mitte taganeda, vaid tõsta oma pilk Tema poole ning näha Teda naeratamas ja ütlemas: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Astu sisse.”4
Kuningas Benjamin selgitab, kuidas me võime saada lootuse neid sõnu kuulda, kui me leiame selles elus mooduse lasta oma loomusel muutuda Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. See on ainus viis, kuidas me saame ehitada kindlale alusele ja jääda nii kiusatusetormides vankumatult õigemeelseks.
Kuningas Benjamin toob selle muutuse kirjelduseks kauni võrdluse, mida prohvetid on kasutanud tuhandeid aastaid ja mida on kasutanud ka Issand ise. See on järgmine: et me võime ja peame saama selliseks, nagu laps—väike laps.
Mõnel pole seda kerge mõista ega sellega nõustuda. Enamus meist tahab olla tugev. Me võime pidada lapsega sarnanemist nõrgana olemiseks. Enamus vanemaid on tahtnud vahel, et nende lapsed poleks nii lapsikud. Isegi apostel Paulus kasutas neid sõnu, kui ta asus meid õhutama, et meie elus oleks ligimesearmastust, Kristuse puhast armastust: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetimale lapsele.”5
Kuid kuningas Benjamin, kes mõistis sama hästi kui kõik surelikud, mis tähendab olla üks tugev ja vapper mees, teeb selgeks, et lapse sarnane olemine ja tähenda, et me peaksime olema lapsikud. See tähendab, et tuleb olla nagu Päästja, kes palvetas, et saada oma Isalt jõudu Tema tahte täitmiseks ning seejärel täitis seda. Selleks, et saada lapse sarnaseks, peab meie loomus muutuma, et saada vajalikku jõudu, et meil kõlbeliste raskuste ajal turvaline oleks.
Järgnev on kuningas Benjamini meeltliigutav kirjeldus selle kohta, mida lapsesarnaseks muutumine endast kujutab ja kuidas see meile osaks saab:
„Sest maine inimene on Jumala vaenlane ja on olnud Aadama langemisest saadik ning saab olema ikka ja igavesti, välja arvatud juhul, kui ta alistub Püha Vaimu kutsele ja jätab maha maise inimese ja saab pühaks läbi Issanda Kristuse lepituse ja saab lapse sarnaseks, alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks talle määrata, just nagu laps allub oma isale.”6
Me oleme turvaliselt kaljul, mis on Päästja, kui me oleme usus Talle alistunud, kui me oleme vastanud Püha Vaimu juhatusele pidada kinni käskudest piisavalt kaua ja piisavalt ustavalt, nii et lepituse vägi on muutnud meie südant. Kui me oleme saanud selle kogemuse läbi oma armastamis- ja kuuletumisvõimelt selliseks nagu laps, oleme me kindlal alusel.
Me võime kuningas Benjaminilt õppida, mida teha, et jõuda sinna turvalisse paika. Pidage siiski meeles: see, mida me teeme, on abinõu ja mitte meie eesmärk. See, mida me teeme, võimaldab Jeesuse Kristuse Lepitusel muuta meid selliseks, millised me peame olema. Meie usk Jeesusesse Kristusesse toob meid meelt parandama ja Tema käskudest kinni pidama. Me kuuletume ja hoidume kiusatusest Püha Vaimu õhutusi järgides. Aja jooksul meie loomus muutub. Me saame väikese lapse sarnaseks, Jumalale kuulekaks ja armastavamaks. Kui me teeme kõik, mida peame, et see muutus säiliks, võimaldab see meil tunda rõõmu Püha Vaimu kaudu tulevatest andidest. Seejärel oleme me turvaliselt sel ainsal kindlal kaljul.
Nagu teie, nii olen ka mina tundnud, mida kuningas Benjamin mõtles, kui ta ütles, et me võime saada Jumala ees väikese lapse sarnaseks. Ma olen palvetanud nagu teiegi, et saada teada, mida teha, kui minu ees olnud valikutel on igavesed tagajärjed. Ma olen näinud paljude aastate jooksul selle põhimõtte kordumist, kui vastused nendele palvetele on olnud kõige selgemad.
Kord palvetasin ma näiteks kogu öö, et teada, millise valiku kasuks ma hommikul otsustama peaksin. Ma teadsin, et ühelgi teisel valikul pole suuremat mõju ei teiste ega ka mu enda elus. Ma teadsin, milline valik tundus minu jaoks kõige mugavam. Ma teadsin, millist tulemust ma tahtsin. Kuid ma ei näinud tulevikku. Ma ei näinud, milline valik viib millise tulemuseni. Nii näis risk eksida mulle liiga suur.
Ma palvetasin, kuid tundsin, et tundide kaupa polnud vastust. Vahetult enne koidikut valdas mind üks tunne. Ma tundsin end lapsena rohkem kui kunagi lapseeast peale. Mu süda ja meel näisid väga vaikseks jäävat. Selles sisemises vaikuses valitses rahu.
Mõningase üllatusena avastasin ma end palvetamas: „Taevane Isa, pole tähtis, mida mina tahan. Ma ei hooli enam oma tahtest. Ma tahan vaid, et Sinu tahe sündigu. See on kõik, mida ma tahan. Palun ütle mulle, mida teha.”
Tol hetkel tundsin ma oma sees sellist vaikust nagu ei iial varem. Sõnum tuli ja ma teadsin kindlalt, kellelt see pärines. Oli selge, mida ma pidin tegema. Mulle ei lubatud midagi tulemuse kohta. Oli vaid kinnitus sellest, et ma olin laps, kellele öeldi, milline rada viib selle juurde, mida Tema minu jaoks tahtis.
Ma õppisin selle kogemuse ja loendamatute korduste alusel, et Püha Vaimu kirjelduseks võib tõepoolest öelda „vaikne tasane hääl”. Üksnes siis, kui mu süda on olnud rahulik ja vaikne ning kui ma olen olnud kuulekas nagu väikene laps, on Vaim mu südames ja meeles selgesti kuuldav.
Kuningas Benjamin õpetas meile, kuidas need hetked võivad olla sagedasemad, nagu need meie ees seisvates raskustes olema peavadki. Ta ütles, et on asju, mida me saame ja peame tegema, et see muutuseõnnistus jõuaks sellisesse südamesse, nagu on lapsel.
Kõik need asjad on seotud selle tegemisega, mis vaja, et suurendada usku Jeesusesse Kristusesse ja väärida seeläbi Püha Vaimu abi. Kuningas Benjamin mainis selle põhjust:
„Ja pealegi ma ütlen teile, et ühtegi teist nime ega ühtegi teist teed ega moodust ei ole antud, mille kaudu võib päästmine inimlastele osaks saada, kui ainult Kristuse, Kõigeväelise Issanda nimes ja selle kaudu.”7
Meil on vaja Temasse uskuda ja Teda armastada. Me peame teadma, et Ta elab ja kes Ta on. Kui me teame seda, siis me armastame Teda. Kuningas Benjamin soovitas, kuidas Teda tunda, järgmiste sageli kuuldud sõnadega:
„Sest kuidas võib inimene tunda isandat, keda ta ei ole teeninud ja kes on talle võõras ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest?”8
Me hakkame armastama neid, keda me teenime. Kui me otsustame hakata Õpetajat teenima isegi pelga usukuma saatel, hakkame me Teda tasapisi tundma. Me saame teada, milline eesmärk on Tal neile inimestele, keda me Tema nimel teenime. Isegi, kui nad ei nõustu meie teenimispakkumisega, tunneme me visalt jätkates Tema heakskiitu.
Visalt jätkates tunneme me vajadust Püha Vaimu mõju järele, sest meie ülesanne võib tunduda üle võimete käiv. Meie alandlik palve Taevasele Isale saab vastuse. Püha Vaimu üks suuri ülesandeid on tunnistada, et Jeesus on Kristus. Kui me Tema teenistuses abi palume, tuleb Püha Vaim ja kinnitab meie usku Temasse. Meie usk Päästjasse suureneb. Ja kui me jätkame Tema teenimist, hakkame me Teda armastama. Teenimiskutsega kutsutakse meid armastama meie poolt teenitavat Õpetajat. See on kutse lasta meie loomusel muutuda.
Selleks, et selle muutuse õnnistus jääks meile südamesse, läheb vaja sihikindlust, jõupingutust ja usku. Kuningas Benjamin õpetas vähemalt osaliselt, mis selleks vaja on. Ta ütles, et selleks, et oma pattude andekssaamist päevast päeva alal hoida, peame me toitma näljaseid, riietama neid, kes on alasti, külastama haigeid ning aitama inimesi nii vaimselt kui ka ilmalikult.9 Ta hoiatas, et me peame valvama, et meie südames ei tekiks isegi tülitsemistunnet.10 Ta tegi selgeks, et see vägev muutus, mis tuleb seeläbi, et lepitus meis toimib, võib kahaneda, kui me ei ole valvsad patu suhtes. Issand hoiatab: „Seepärast vaadaku kirik ette ja palvetagu alati, et nad ei langeks kiusatusse, jah, ja isegi need, kes on pühitsetud, vaadaku samuti ette.”11
Patu kaudu võib sellest annist ilma jääda. Kuningas Benjamin õpetas, et meie kohustuseks on sihikindel jõupingutus, mis on vajalik kiusatuse vältimiseks. Ta hoiatas oma inimesi konkreetsete kiusatuste eest. Andnud neile aga need hoiatused, pani ta neile kohustuse. Nii sageli, kui me palvetame, et me ei satuks kiusatusse ja et meid päästetaks kurjast, vastutame me iseenda eest. Siin on tema lausutud sõnad, mis pole tema vaid Jumala omad:
„Ja lõpuks, ma ei saa teile üles lugeda kõiki asju, mille läbi te võite pattu teha, sest on mitmesuguseid viise ja mooduseid, koguni nii palju, et ma ei saa neid üles lugeda.
Aga niipalju ma võin teile ütelda, et kui te ei jälgi ennast ja oma mõtteid ja oma sõnu ja oma tegusid ning ei pea kinni Jumala käskudest ega jätka usus sellesse, mida te olete kuulnud meie Issanda tulemisest, isegi kuni oma elu lõpuni, peate te hukkuma. Ja nüüd, oo inimene, pea seda meeles ja ära hukku.”12
Me saame hoolitseda enda eest Püha Vaimu abiga. Ma saame palvetada, et märgata ja hüljata esimesed patumõtted. Me saame palvetada, et märgata hoiatust mitte lausuda sõnu, mis haavavad või ahvatlevad kedagi teist. Ja me saame, kui meil tuleb seda teha, palvetada, et meil jaguks alandlikkust ja usku meelt parandada.
Kindlasti tuleb mõnele, kes mu häält kuuleb, järgmine mõte: „Aga kiusatused on minu jaoks liiga suured. Ma olen võimalikult kaua vastu pidanud. Minu jaoks on käsud liiga rasked. Käitumisnormid on liiga kõrged.”
See ei ole nii. Päästja on meie Eestkostja Isa juures. Ta teab meie nõrkusi. Ta teab, kuidas aidata neid, kes on kiusatuses.13
Ma tunnistan teile, et Päästja elab ja et Tema on kindel alus. Ma tean, et kui me tegutseme selle usu alusel, mis meil on Temasse, võime me saada puhtaks ja muutuda, et saada rikkumatuks ja tugevaks nagu väike laps. Ma tunnistan teile, et Püha Vaim võib juhtida meid tõeni ja eemale patust.
Joseph Smith nägi Taevast Isa ja Tema Armastatud Poega. Mormoni Raamat on Jumala sõna ja tunnistaja, et Jeesus Kristus on meie Päästja. See on õige Kirik. Ma tean, et me saame otsustada igaveses elus lubatud rõõmu kasuks, ükskõik kui rasked ajad ka ei oleks.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.