Kasvada Issandale
Neilt, kes soovivad tõeliselt „kasvada Issandale,” nõutakse teiste sihikindlat teenimist isegi raskeimates oludes.
Mõni kuu tagasi sõitsin ma autos koos kahe vapra seenior õdemisjonäriga. Nad olid otsustanud leida üles ühe koguduseliikme korteri, mis asus ühes ida-osariikide südalinnas. Ma istusin hinge kinni hoides auto tagaistmel, samas kui auto navigatsioonisüsteem regulaarselt pasundas: „Vale pööre, vale pööre!” Kaarti lugenud misjonär soovitas kohkumatult linnatänavate rägastikus ühte teed teise järel, kuni me leidsime lõpuks selle õe kodu, keda nad olid lubanud õpetada lugema ja kirjutama.
Oma tegude ja suhtumisega kehastasid need kaks märkimisväärset õde midagi palju enamat kui surelike eluaastate kaja. Nad näitasid üles tõelist vaimset küpsust.
Suur Mormoni Raamatu prohvet Heelaman andis oma poegadele nende esiisade järgi nimeks Nefi ja Lehhi ja „nad kasvasid Issandale”1. Olgu me noored või eakamad, igaüks meist peab tegema sama.
See Issandale kasvamise idee on vääramatu. Vastupidiselt füüsilisele kasvuprotsessile, ei küpse me vaimselt enne, kui me teeme valiku apostel Pauluse sõnul „hül[jata] selle, mis on omane väetimale lapsele”2.
Igapäevane palve ja pühakirjauurimine, käskude ning ristimisel ja templis sõlmitud lepingute järgimine on Issandale kasvamise tuumaks. Me õpime käima Tema teedel, kui me teeme seda, mis teeb meid Taevase Isaga lähedasemaks ja kui me õpetame ka oma lapsi ja teisi nii tegema. Me „hülga[me] selle, mis on omane väetimale lapsele”, kui me teeme valiku saada kristlikuks ja teenime teisi, nagu Tema tahab.
Kui Kirik asutati käesoleval ajajärgul, selgitas Issand, et need, kes „võeta[kse] ristimise kaudu tema kirikusse”, on osalt need, kes „soovivad võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime, olles kindlalt otsustanud teenida teda lõpuni.”3 See tähendab, et tuleb olla „vankumatud ja muutumatud, alati hõivatud heade tegudega”4 kõik meie elupäevad. Tänapäeval, kui Kirik kasvab kõikjal maa peal 170 rahva hulgas, nõutakse neilt, kes soovivad tõeliselt „kasvada Issandale,” teiste sihikindlat teenimist isegi raskeimates oludes. Selline Kiriku levik tähendab seda, et paljudel meist on võimalik teenida uusi pöördunuid.
Ma ise sain sellisest evangeeliumis algajate sihikindlast teenimisest osa, kui ma läksin kaasa nende kahe pühendunud õdemisjonäriga, keda ei heidutanud valed pöörded, kellest üks on kaheksakümnele lähenev lesknaine ja teine kuuekümnendates üksikema. Ma olin samas koguduses veel teisegi sarnase näite tunnistajaks.
See kogudus koosneb paljudest erinevas vanuses liikmetest, kes on pärit erinevatest riikidest ning kelle majanduslikud olud ja Kiriku kogemused on erinevad. Paljud neist, kel on Kirikus kõige enam kogemusi, on ülikooli magistriõppe üliõpilastest hõivatud abielupaarid, kellel on koormatud ajakava ja noor pere.
Ma nägin, kuidas üks noor ema teenis külastusõpetuse nõuandjana koguduse uuematele pöördunutele. Samal ajal, kui ta abikaasa nende lapse eest hoolitses, näitas ta üles innuga armastusest ajendatud hoolitsust kahe aafriklannast õe suhtes. Selle hoolitsemise juurde ei kuulunud üksnes nende õdede õpetamine, kuidas uues riigis toime tulla, aga ka see, kuidas kohaneda oma uue usuga.
Ta õpetas oma eeskujuga nendele Aafrika õdedele, kuidas Issand tahab, et me üksteist teenime. Apostel Pauluse sõnad kirjeldavad hellalt seda, mida ma nägin selle külastusõpetuse nõuandja tegevuses nende uute pöördunute heaks: „Me oleme saanud leebeiks teie seas … ; teid ihaldades, … valmis teile andma mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged, sest te olite meile armsaks saanud.”5 Iga külastusega tõi see noor nõuandja kaasa rõõmu, hellad abikäed ja külastusõpetuse sõnumi.
Aja jooksul valmistusid need õed üheskoos jagama külastusõpetuse sõnumit teiste õdede kodudes. Hinnates vajadusi ja teenides, minnes kohale, said neist tõelised Abiühingu õed, kes pühendusid üksteise toetamisele, trööstimisele ja innustamisele. Ma kahtlen, kas kuulen kunagi väljendit „südamed … kootud kokku ühtsuses ja armastuses”6, ilma et ma mõtleksin nendele kolmele õnnelikule, armastavale naisele, kes näitasid oma sihikindla teenimise kaudu teistele, mida tähendab kasvamine Issandale.
Vankumatu, sihikindla teenimise kõrval on teine viis teha valik kasvada Issandale läbi meie tahte usus „edasi pürgi[d]a”7, isegi kui me ei pruugi täpselt teada, mida teha. Mõelge Nefi loole, kui talle anti käsk laev ehitada. Ta jutustab selle kohta järgmist:
„Ja sündis, et Issand rääkis mulle, öeldes: Sa pead ehitama laeva, viisil, nagu ma sulle näitan …
Ja ma ütlesin: Issand, kuhu ma peaksin minema, et leida maaki sulatamiseks, et võiksin teha tööriistu … ?”8
Nefi ei kahelnud täitmist ootava ülesande puhul. Pigem näitas ta selles olukorras nagu teisteski järgmist välja küpset vaimset taipu: „Ja sellest me näeme, et Jumala käsud peavad saama täidetud. Ja kui on nii, et inimlapsed peavad kinni Jumala käskudest, toidab ta neid ja tugevdab neid ja varustab neid vahenditega, millega nad võivad korda saata selle, mis ta neil käskinud on.”9 Lühidalt öeldes otsis Nefi pigem lahendust ega vaadanud takistusi, sest ta teadis—ta teadis—et selles Issandale kasvamise protsessis, saab ja aitabki Jumal tal täita iga talle antud käsu.
Selles samas südalinna koguduses täheldasin ma sarnast usku piiskopi hellas, armastusest ajendatud hoolitsuses, kes ei raisanud aega üha kasvaval arvul uute pöördunute tohutute vajaduste üle meelt heites. Pigem pürgis ta edasi, haarates kaasa Aaroni ja Melkisedeki Preesterluse kvoorumite kogenuimad liikmed, et aidata valmistada Aafrikast ja Ladina-Ameerikast pärit uusi pöördunuid nende preesterluse kohustusteks. Uuematele vendadele õpetati, kuidas sakramenti jagades kandikuid hoida, kuidas põlvitada ning aupaklikult leiba ja vett õnnistada. Nende kogenumad, sageli nooremad vennad, harjutasid koos nendega sakramendipalvete sõnu, et nad tunneksid end neid esitades kindlalt. Seejärel arutasid kõik vennad üheskoos selle tähtsa preesterluse talituse püha olemust.
Meil kõigil on olnud kogemusi, kus meil on tulnud demonstreerida oma sihikindlust teiste teenimisel ja oma tahet usus edasi pürgida. Kui mu abikaasa helistas mulle, et öelda, et meie misjonikutse on muutunud proovilepanevaks ülesandeks Aafrikas, vastasin ma, et „saan sellega hakkama. Ma arvan, et ma saan sellega hakkama.” Ma demonstreerisin oma sõnade kaudu oma pühendumust usus edasi pürgida—uskudes taas kord, et Issand mind aitab. Ma näitasin üles tahet „kasvada Issandale”.
Nagu see ustav piiskop, need pühendunud õed ja mina võime tunnistada, palutakse meil selles jätkuvas Issandale kasvamise protsessis teha kõik, mis me suudame ja mõnel juhul isegi rohkem, kui me teame kuidas teha. Üleskutsed võivad olla rasked ja tee vahel tundmatu. Kuid paratamatutest valedest pööretest hoolimata võivad need, kes püüavad olla tõeliselt kristlikud—vankumatu sihikindlusega teisi teenides ja valmilt usus edasi pürgides—hakata kordama seda võimsat vaimset tõde, mida jagas Nefi, kui ta jätkas oma laevaehitust: „Ja mina … palusin sageli Issandat, mispärast Issand näitas mulle suuri asju.”10. Milline and, milline õnnistus on suurte asjade näitamine neile, kes on teinud valiku „kasvada Issandale”. Olgu meie elu täis hella armastust, vankumatut vaimset küpsust, palvetan ma alandlikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.