176. kevadine üldkonverents
Laupäeva pärastlõunane istung, 1. aprill 2006
„Mina ei pea teie patte enam meeles”
Isa lunastava plaani kaudu need, kes komistavad ja langevad, „ei ole mitte igaveseks eemaldatud”.
Minu sõnum on isast ja pojast. Isa Alma oli prohvet, tema poeg Korianton misjonär.
Alma kaks poega -- Siblon ja noorim poeg Korianton -- olid soramlaste juures misjonil. Alma oli tohutult pettunud, et tema poeg, Korianton, ei suutnud elada misjonäride standardite kohaselt. Korianton jättis oma teenimistöö ja läks Sironi maale hoora Isabeli juurde (vt Alma 39:3).
„See ei ole mingi vabandus sinule, mu poeg. Sa oleksid pidanud hoidma seda teenimistööd, mis sulle oli usaldatud” (Alma 39:4).
Alma ütles oma pojale, et kurat on ta kõrvale juhtinud (vt Alma 39:11). Voorusetus on „kõige jäleda[m] kõikidest pattudest, välja arvatud süütu vere valamine või Püha Vaimu salgamine” (Alma 39:5).
„Ma sooviksin Jumalalt, et sa ei oleks süüdi nii suures kuritöös.” Seejärel ta lausus: „Ma ei peatuks su kuritöödel, et su hinge üles äestada, kui see ei tuleks sulle kasuks.
Aga vaata, sa ei saa varjata oma kuritegusid Jumala eest” (Alma 39:7--8).
Ta käskis rangelt oma pojal vanemate vendade nõu kuulda võtta (vt Alma 39:10).
Alma ütles talle, et tema süütegu on suur, kuna see pani kirikuga tutvujad kirikule selga keerama. „Kui nad nägid sinu käitumist, ei tahtnud nad uskuda minu sõnu.
Ja nüüd Issanda Vaim ütleb mulle: Käsi oma lastel teha head, nii et nad ei juhataks paljude inimeste südameid hukatusse; sellepärast ma käsin sind, mu poeg, Jumala kartuses, et sa hoiduksid oma süütegudest” (Alma 39:11--12).
Pärast sellist tõsist noomimist sai isa Almast õpetaja Alma. Ta teadis, et „sõna jutlustamisel oli suur kalduvus suunata rahvast tegema seda, mis on õiglane -- jah, sel oli olnud tugevam mõju inimeste meeltele, kui mõõgal või millelgi muul” (Alma 31:5). Ja nii Alma õpetas Koriantonit.
Ta rääkis kõigepealt Kristusest: „Mu poeg, ma tahaksin sulle mõningal määral öelda Kristuse tuleku kohta. Vaata, ma ütlen sulle, et see on tema, kes tõesti tuleb ära võtma maailma patte; jah, ta tuleb kuulutama päästmise rõõmusõnumeid oma rahvale” (Alma 39:15).
Korianton küsis, kuidas nad saavad teada juba nii varakult, et Kristus tuleb.
Alma vastas: „Kas ei ole hing nüüdsel ajal Jumalale sama väärtuslik, kui hing saab olema tema tuleku ajal?” (Alma 39:17).
Koriantoni „meelt vaeva[s] surnute ülestõusmine” (Alma 40:1).
Alma oli uurinud Jumalalt ülestõusmise kohta ja rääkis Koriantonile esimesest ülestõusmisest ja teistest ülestõusmistest. „On määratud aeg, millal kõik tõusevad surnuist üles” (Alma 40:4).
Ta oli uurinud, „mis juhtub inimeste hingedega sellest surmaajast kuni ülestõusmiseks määratud ajani” (Alma 40:7).
Ta ütles seejärel Koriantonile: „[Kõik inimesed], on nad siis head või halvad, võetakse koju selle Jumala juurde, kes andis neile elu” (Alma 40:11). „Õigemeelsed võetakse vastu õnne seisundisse” (Alma 40:12) ja „kuradi tahe [juhib pahelised] vangistusse” (Alma 40:13). Õigemeelsed jäävad „paradiisi kuni nende ülestõusmise ajani” (Alma 40:14).
„Te ei saa öelda, kui te olete jõudnud sellesse hirmsasse kriisi, et ma parandan oma meelt, et ma pöördun oma Jumala poole. Ei, te ei saa seda öelda, sest see sama vaim, mis valdab teie keha ajal, kui te lahkute sellest elust, see sama vaim omab võimu vallata teie keha selles igaveses maailmas” (Alma 34:34).
Alma rääkis oma pojale, „et surma ja keha ülestõusmise vahel on aeg, ja hinge seisund on kas õnnes või õnnetuses ajani, mille Jumal on määranud surnute esile tulemiseks ja mõlema, hinge ning keha taasühinemiseks ja Jumala ette seisma toomiseks ja kohtumõistmiseks vastavalt nende tegudele” (Alma 40:21).
„Hing” -- ehk vaim -- „taastatakse kehale ja keha hingele” (Alma 40:23). „See,” ütles ta, „on taastamine, millest on räägitud prohvetite suu läbi” (Alma 40:24). Alma ütles, et „mõned on väänanud pühakirju ja on sellepärast eksinud” (Alma 41:1).
Ja seejärel ütles Alma: „Ja nüüd, mu poeg, ma märkan, et mõningal määral on veel midagi, mis vaevab su meelt, millest sa ei saa aru -- ja see on Jumala õiglus patustaja karistamisel; sest sina püüad arvata, et on ebaõiglane jätta patustaja õnnetusse seisundisse.
Nüüd vaata, mu poeg, ma selgitan sulle seda asja” (Alma 42:1--2).
Ta rääkis Koriantonile Eedeni aiast ning Aadama ja Eeva langemisest: „Ja nüüd, sa näed sellest, et meie esimesed vanemad olid eemaldatud nii ajaliselt kui ka vaimselt Issanda juurest ja nõnda me näeme, et neist said iseenda alamad, et järgneda nende endi tahtele” (Alma 42:7).
„Inimesele oli määratud surra” (Alma 42:6).
Seejärel ta selgitas, miks surm on hädavajalik: „Kui ei oleks olnud lunastusplaani (jättes selle kõrvale), siis niipea kui nad oleksid surnud, oleksid nende hinged õnnetud, olles eemaldatud Issanda juurest” (Alma 42:11).
Alma õpetas Koriantonile õigusest ja halastusest: „Vastavalt õigusele ei saanuks lunastusplaani teostada muidu, kui ainult tingimustel, et inimesed … meelt parandavad” (Alma 42:13).
Ta selgitas, et „halastuse plaani ei saanud teostada muidu, kui siis, kui saab tehtud lepitus; sellepärast Jumal ise lepitab maailma patud, et teostada halastuse plaani, et rahuldada õigluse nõudeid, et Jumal võiks olla täiuslik, õiglane Jumal ja ka halastav Jumal” (Alma 42:15).
Ta õpetas Koriantonile igavese seaduse vankumatusest (vt Alma 42:17--25).
Ta selgitas väga lühidalt, miks karistus on vajalik: „Nüüd, meeleparandus ei saanud tulla inimestele enne, kui oli karistus, mis samuti oli igavene nagu hinge elu peab olema, määratud vastandiks õnneplaanile, mis ka on sama igavene kui hinge elu” (Alma 42:16).
Alma oli isiklikult tuttav karistuse valuga ja meeleparanduse rõõmuga. Kord oli ta ise oma isale, Koriantoni vanaisale, suurt pettumust valmistanud. Ta mässas ja käis ringi, „püüdes hävitada … kirikut” (Alma 36:6). Ingel peatas ta, mitte seepärast, et ta seda vääris, vaid tema isa ja teiste palvete tõttu (vt Moosia 27:14).
Alma tundis siis süüpiinu ja ütles: „Kui ma olin nõnda piinadest vaevatud, olles äestatud minu paljude pattude mälestusest, vaata, mulle tuli samuti meelde, et ma olin kuulnud oma isa prohvetlikult kuulutamas rahvale ühe Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tulemisest, et lepitada maailma patud.
Nüüd, kui mu meel klammerdus selle mõtte külge, hüüdsin ma oma südames: Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale, kes ma olen kibeduse sapis ning ümbritsetud surma igavestest ahelatest.
Ja nüüd, vaata, kui ma seda mõtlesin, ei mäletanud ma enam oma piinu; jah, mälestus mu pattudest ei äestanud enam mind.
Ja oo, millist rõõmu ja millist imepärast valgust ma nägin; jah, mu hing täitus rõõmuga sama palju, kui oli olnud piina!
Jah, ma ütlen sulle, mu poeg, et ei võinud olla midagi nii teravat ja nii kibedat, kui olid minu piinad. Jah, ja jälle ma ütlen sulle, mu poeg, et teisest küljest, ei saa olla midagi nii oivalist ja magusat, kui oli minu rõõm …
Jah, ja sellest ajast kuni praeguseni välja olen ma lakkamatult töötanud, et ma võiksin tuua hingi meeleparandusele, et ma võiksin tuua neid maitsma seda suurt rõõmu, mida mina maitsesin, et ka nemad võiksid sündida Jumalast ja täituda Püha Vaimuga” (Alma 36:17--21, 24).
Alma küsis Koriantonilt: „Kas sa arvad, et halastus võib röövida õiglust?” (Alma 42:25). Ta selgitas, et Kristuse lepituse tõttu saab igavene seadus rahuldada need mõlemad.
„Kui Püha Vaim selleks märku an[dis]” (ÕL 121:43; vt ka Alma 39:12), oli ta Koriantonit karmilt noominud. Kui ta oli aga õpetanud selgelt ja kannatlikult neid peamisi evangeeliumi põhimõtteid, näitas ta välja ka rohkesti armastust.
Prohvet Joseph Smithile õpetati ilmutuse kaudu, et „ükski võim ega mõjujõud ei saa ega tohi põhineda lihtsalt preesterlusel kui sellisel, vaid üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel;
heldusel ja puhtal teadmisel, mis avardavad suuresti hinge ilma silmakirjalikkuse ja pettuseta --
aegsasti teravalt noomides, kui Püha Vaim selleks märku annab; ja seejärel näidates üles veelgi suuremat armastust selle vastu, keda sa oled noominud, et ta ei peaks sind oma vaenlaseks;
et ta võiks teada, et sinu ustavus on tugevam kui surma köidikud” (ÕL 121:41--44).
Alma ütles: „Oo mu poeg, ma soovin, et sa enam ei salgaks Jumala õiglust. Ära püüa end vabandada mitte kõige vähemal määral oma pattude pärast, eitades Jumala õiglust; vaid lase Jumala õiglusel ja tema halastusel ja tema pikameelsusel saada täielik võim oma südames ja lase sel alandlikkuses tuua end maa põrmu” (Alma 42:30).
Koriantoni vanaisa, kelle nimi oli samuti Alma, oli üks nendest preestritest, kes olid teeninud pahelist kuningas Noad. Ta kuulis, kuidas prohvet Abinadi tunnistas Kristusest ja pöördus usule. Surmamõistetuna põgenes ta pahelisest õukonnast, et Kristusest õpetada. (Vt Moosia 17:1--4).
Alma omakorda oli isa, kes palus oma pojal, Koriantonil, meelt parandada.
Noominud oma poega karmilt ja õpetanud kannatlikult evangeeliumi õpetusi, ütles Alma kui armastav isa: „Ja nüüd, mu poeg, ma soovin, et sa ei laseks neil asjadel endale enam muret teha ja lase ainult oma pattudel endale muret teha, selle murega, mis toob sind meeleparandusele” (Alma 42:29).
Korianton toodi ahastuse ja häbiga „alandlikkuses … maa põrmu” (Alma 42:30).
Alma, kes oli Koriantoni isa ja ka tema preesterluse juht, oli nüüd Koriantoni meeleparandusega rahul. Ta kergendas kohutavat süükoormat, mida ta poeg kandis ja saatis ta tagasi misjoniväljale: „Ja nüüd, oo mu poeg, Jumal on kutsunud sind jutlustama sõna sellele rahvale … Mine oma teed, kuuluta sõna tõe ja tõsidusega … Ja Jumal andku sulle vastavalt minu sõnadele” (Alma 42:31).
Korianton ühines oma vendade, Heelamani ja Sibloniga, kes kuulusid preesterluse juhtide sekka. Kakskümmend aastat hiljem, põhjapoolsel maal, töötas ta ikka veel evangeeliumile ustavalt. (vt Alma 49:30; 63:10).
Maailm, kus me elame, on väga paheline ja meie lapsed peavad siin oma tee leidma. Kõikjal on väljakutseid pornograafia, soolise segaduse, kõlvatuse, laste väärkohtlemise, narkosõltuvuse ja kõige muuga seoses. Nende mõju eest ei saa kuidagi põgeneda.
Uudishimu tekitab mõnes kiusatust, mis paneb järele proovima ja mõni satubki sõltuvuse küüsi. Nad kaotavad lootuse. Vastane lõikab oma saaki ja seob nad kinni.
Saatan on petja ja hävitaja, kuid tema võit on ajutine.
Kuradi inglid panevad mõned uskuma, et nad on sündinud sellistena, et neil pole pääseteed ja peavad elama patus. Kõige pahelisem vale on see, et nad ei saa muutuda ja meelt parandada ja et neile ei andestata. See ei saa olla tõsi. Nad unustavad Kristuse lepituse.
„Sest vaata, Issand, teie Lunastaja, kannatas surma lihas, mispärast, ta kannatas kõikide inimeste valu, et kõik inimesed võiksid meelt parandada ja tema juurde tulla” (ÕL 18:11).
Kristus on Looja, Tervekstegija. Mida Tema lõi, saab Ta parandada. Jeesuse Kristuse evangeelium on meeleparanduse ja andestuse evangeelium (vt 2 Nefi 1:13; 2 Nefi 9:45; Jaakob 3:11; Alma 26:13--14; Moroni 7:17--19).
„Pidage meeles, et hingede väärtus on Jumala silmis suur” (ÕL 18:10).
Aruanne sellest armastavast isast ja isemeelsest pojast, mis pärineb Mormoni Raamatust: Teisest Testamendist Jeesusest Kristusest, on näidis, kavand ja eeskuju.
Igaühel meist on armastav Taevaisa. Isa lunastava plaani kaudu need, kes komistavad ja langevad, „ei ole mitte igaveseks eemaldatud” (Mormoni Raamatu tiitelleht).
„Ja kui suur on tema rõõm hinge üle, kes meelt parandab!” (ÕL 18:13).
„Issand, ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega; ometi” (ÕL 1:31--32), ütles Issand, et „see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud, ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles” (ÕL 58:42).
Kas saaks olla veel sulnimaid ja lohutavamaid sõnu, mis oleks rohkem lootust täis, kui need pühakirjasõnad? „Mina, Issand, ei pea [nende patte] enam meeles” (ÕL 58:42). See on Mormoni Raamatu tunnistus ja see on ka minu tunnistus teile. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.