176. kevadine üldkonverents
Laupäevahommikune istung, 1. aprill 2006
Ise tegutsemine: valikuvabaduse and ja õnnistused
Õigesti kasutatud valikuvabadus laseb valgusel hajutada pimeduse ja võimaldab meil elada rõõmsalt ja õnnelikult.
Ma olen tänulik, et mul on tunnistus meie prohvetist, president Gordon B. ^pst. Ma tänan teda kõigi liikmete nimel kogu maailmas, et ta otsustas järgida Issanda inspiratsiooni ja palus meil lugeda Mormoni Raamatut. Meid on tema inspireeritud nõuande vahendusel külluslikult õnnistatud.
Isa Lehhi, esimene prohvet, kellest Mormoni Raamatus kirjutatakse, otsustas samuti järgida Issandat. Teda juhatati „võtma oma perekonna kaasa ja lahkuma kõnnumaale”1. Hoolimata karmidest rännutingimustest ning oma poegade, Laamani ja Lemueli nurinast, viis Lehhi oma pere tõotatud maale. See ei olnud siiski rahupaik. Kuna Laaman ja Lemuel kasutasid oma valikuvabadust ja ei kuuletunud Issandale, oli Lehhi „süda olnud [nende pärast] murest raske”2. Enne oma surma kogus Lehhi oma lapsed enda ümber, õnnistas neid ja andis neile nõu.3 Oma mässumeelseid poegi õhutas ta meeleparandusele ja ustavusele: „Ärgake, minu pojad … Raputage maha ahelad, millega te olete seotud.”4 Ja oma õigemeelsele pojale, Jaakobile, andis ta viimase, väga tähtsa õppetunni.
Kui me saaksime jätta oma lastele ja lastelastele ühe tähtsaima õppetunni, siis mis see oleks? Kõikide hiilgavate evangeeliumi põhimõtete seast otsustas Lehhi õpetada oma pojale päästmisplaani—ja valikuvabaduse annist.
Ta õpetas, et „inimesed on saanud küllalt juhatust, et eristada head halvast.”5 Sellise püha juhatuseandmisega tehti algust taevais. Seal, Suures Nõukogus, otsustas meie Taevane Isa valikuvabaduse anni alles jätta, et meid siin surelikkuses proovile panna, „et näha, kas [me teeme] kõike, mida iganes Issand, [meie] Jumal, [meil] teha käsib.”6
Saatan aga oli Jumala ja Tema plaani vastu, öeldes: „Ma lunastan kogu inimkonna, … mispärast, anna mulle oma au!”7 „Mispärast, kuna Saatan tõusis minu vastu üles ja püüdis hävitada inimese valikuvabadust, mille mina, Issand Jumal, olin temale andnud, … lasin ma ta … alla heita.”8 „Ja sel päeval järgnesid temale paljud.”9 Tõepoolest, „kolma[s] osa taeva vägedest”10 kasutas oma valikuvabadust Jumala plaani hülgamiseks.
Meie teiega olime nende seas, kes kasutasid oma valikuvabadust ja nõustusid Taevase Isa plaaniga tulla maa peale, saada surelik elu ja areneda. „Me tõstsime rõõmukisa, … et saime võimaluse tulla maa peale, et saada endale keha, [sest me teadsime,] et me võime saada ustavuse kaudu selliseks nagu meie Isa, Jumal.”11
Nüüd oleme me siin maa peal, kus kubiseb valikuvabaduse kasutamise võimalustest, sest siin on „kõigis asjades … vastandlikkus”12. See vastandlikkus on meie elu eesmärgi puhul äärmiselt oluline. Lehhi selgituse kohaselt, “et täide viia oma igavesed eesmärgid inimese lõpul, … Issand Jumal andis inimesele vabaduse ise tegutseda. Seepärast, inimene ei saanud ise tegutseda ilma, et ta oleks ahvatletud ühest või teisest.”13
Aadam ja Eeva olid Jumala laste seast esimesed, kes neid ahvatlusi kogesid. Soovides, et kogu inimkond oleks õnnetu, ahvatles Saatan, „kõikide valede isa,”14 Aadamat ja Eevat. Kuna nad otsustasid süüa „keelatud vilja, aeti nad välja Eedeni aiast maad harima”15. Selle valiku tõttu on neile ka „sündinud lapsi; … nimelt kogu maa perekond”16 ja see maine seisund „sai prooviseisundiks”17 neile ja nende järeltulijatele. Sest „vaata, kõik asjad on tehtud tema tarkuse järgi, kes teab kõiki asju,” ütles Lehhi Jaakobile. „Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu.”18
Vahel me unustame, et meie Taevane Isa soovib, et igaüks meist tunneks seda rõõmu. Sellest rõõmust saab meid eemal hoida vaid siis, kui me anname järele kiusatusele ja patule. Ja järeleandmine on just see, mida Saatan meilt ootab.
Kord õnnestus mul koos president Spencer W. Kimballiga ühel kaugel maal käia. Meile korraldati ekskursioon piirkonna erinevate vaatamisväärsuste juurde, mille hulka kuulusid ka maa-alused katakombid ehk nende inimeste matmispaik, keda kiusasid taga ristiusu fanaatikud. Kui me sellest paigast mööda pimedat ja kitsast treppi maapinnale tulime, andis president Kimball mulle unustamatu õppetunni. Ta sikutas mind mantlisabast ja ütles: „Mulle on alati teinud muret, mida kõike vastane teeb meie Päästja nimel.” Seejärel ta ütles: „Robert, vastane ei tunne kunagi rõõmu, kui meie sinuga ei patusta.”
Mõtiskledes selle märkuse üle ja uurides pühakirju, hakkasin ma mõistma, mida president Kimball võis selle all mõelda. Mulle meenusid Issanda sõnad kõikidele maa elanikele, mis on kirjas Mormoni Raamatus: „Häda, häda, häda sellele rahvale, häda kogu maa elanikele, kui nad ei paranda meelt; sest kurat naerab ja tema inglid rõõmustavad minu rahva kenade poegade ja tütarde surma üle!”19 Meie patud on need, mis panevad kuradi naerma; meie kurvastus on see, mis toob talle võltsi rõõmu.
Kuigi kurat naerab, on tema võim piiratud. Mõnel on ehk meeles ammune ütlus: „Kurat sundis.” Ma tahan teile täna täiesti kindlalt selgeks teha, et vastane ei saa meid millekski sundida. Ta luurab pühakirjade sõnul meie ukse ees ja kõnnib meie kannul iga päev.20 Iga kord, kui me välja läheme, iga kord, kui me teeme mingi otsuse, otsustame me liikuda kas tema suunas või meie Päästja suunas. Ometi peab vastane lahkuma, kui me tal lahkuda käsime. Ta ei suuda meid mõjutada, kui me tal seda teha ei lase ja ta teab seda! Ainuke kord, kui ta saab meie meelt ja keha—koguni meie hinge—mõjutada, on siis, kui me tal seda teha laseme. Teisisõnu, me ei pea tema kiusatustele järele andma!
Meile on antud valikuvabadus, meile on antud preesterluse õnnistused ning meile on antud Kristuse Valgus ja Püha Vaim teatud põhjusel. Selleks põhjuseks on meie kasvamine ja õnn selles maailmas ja igavene elu tulevases maailmas. Ma küsin täna, kas me oleme selle Vaimu vastu võtnud? Kas me läheme mööda kitsast ja ahast teerada, mis viib Jumala juurde ja igavesse ellu? Kas me hoiame kinni raudkäsipuust või liigume teises suunas? Ma tunnistan, et see, kuidas me otsustame iga päev tunda, mõelda ja tegutseda, on see viis, kuidas me jõuame sellele teerajale ja püsime sellel, kuni me jõuame oma igavesse sihtkohta.
Nõndaks, keegi meist pole ahtal teerajal kogu aeg. Igaüks meist eksib. Sellepärast Lehhi, kes mõistis Päästja rolli meie valikuvabaduse säilitamisel ja tagasiandmisel, õpetas Jaakobile—ja meile—et „Messias tuleb aegade täiusel, et ta võiks lunastada inimlapsed langemisest. Ja kuna nad on lunastatud langemisest on nad saanud igavesti vabaks, eristades head halvast, et tegutseda ise ja mitte olla mõjutatavad.”21 Võti on see—„tegutseda ise ja mitte olla mõjutatavad”.
Nii muiste kui praegusel viimsel ajal tuleb meil mitte lasta end mõjutada, tegutsedes ise selle nimel, et vältida kurja. Püha Vaim õhutab meid. Joosepil kästi põgeneda Pootifari naise eest. Aabraham kuuletus käsule põgeneda Kaldea Uurist. Lehhil kästi põgeneda Jeruusalemmast, enne kui see hävitatakse. Ja selleks, et kaitsta Päästja elu, õhutati Maarjat ja Joosepit lahkuma Egiptusesse.
Õhutustes, mis käsivad meil põgeneda kurja eest, peegeldub see, et meie Taevane Isa mõistab meie konkreetseid tugevaid ja nõrku külgi ning on teadlik meie elu ettenägematutest olukordadest. Kui need õhutused tulevad, ei peata need meid tavaliselt meie radadel, sest Jumala Vaim ei kõnele kõuehäälel. See hääl on nagu tasane sosin, mis tuleb mõttena meie meeltesse või tundena meie südamesse. Pannes tähele selle hellasid õhutusi, oleme me kaitstud patu hävitavate tagajärgede eest.
Kui me aga ei pane neid õhutusi tähele, siis Vaimu valgus tuhmub. Meie valikuvabadust piiratakse või see kaob ning meil puudub tegutsemiseks vajalik kindlus ja suutlikkus. Me „kõnni[me] keskpäeval [vaimses] pimeduses”22. Kui kerge on siis uidata võõrastele radadele ja ära eksida! Kui kiiresti seotakse meid patuahelatega, millest Lehhi rääkis oma mässumeelsetele poegadele.23 Kui me teeme näiteks valikuid, mis viivad meid sügavatesse võlgadesse, kaotame me oma valikuvabaduse oma soovide ja vajadustega hakkamasaamiseks või selleks, et säästa selleks paratamatuks vihmaseks päevaks. Kui me otsustame mõnda seadust rikkuda, võidakse meid panna vangi, kus meie valikuvabadus on nii piiratud, et me ei saa valida, kuhu me läheme, kellega me kohtume või mida me teeme. Vaimuvangla on paljuski selle sarnane. Seega selleks, et meie valikuvabadust alles hoida, peame me käima iga päev meie Issanda ja Päästja valguses ning kõndima kuulekuserajal. See on ainus rada, mis viib meie Taevaisa juurde.
Kui me oleme kaotanud ebaõigete valikute tõttu sel rajal oma jalgealuse, peame me tuletama meelde meile antud valikuvabadust—valikuvabadust, mida me võime otsustada uuesti kasutama hakata. Ma räägin eriti neile, kes on mattunud tihedasse sõltuvusepimedusse. Kui te olete langenud hävitavatesse sõltuvusttekitavatesse tegevusesse, tunnete te ilmselt, et olete vaimselt mustas augus. Teile võib tunduda, nagu tõelistegi mustade aukude puhul kosmoses, et valgusel pole lihtsalt võimalik teieni jõuda. Kuidas te välja saate? Ma tunnistan, et ainus võimalus on selle sama valikuvabaduse kaudu, mida te kasutasite nii vapralt surelikkusele eelnenud elus, selle valikuvabaduse kaudu, mida vastane ei saa teilt ära võtta, ilma et te ise selle talle annaksite.
Kuidas te selle valikuvabaduse tagasi saate? Kuidas te hakkate seda taas õigel kombel rakendama? Te otsustate tegutseda usus ja kuulekuses. Lubage mul soovitada mõnda peamist valikut, mida te saate praegu—kohe täna—tegema hakata.
Otsustage nõustuda—tõeliselt nõustuda—tõsiasjaga, et te olete Jumala laps, et Tema armastab teid ja et Temal on vägi teid aidata.
Otsustage panna kõik—sõna otseses mõttes kõik—Tema ette altarile. Uskudes, et te olete Tema laps, otsustage, et teie elu kuulub Temale ja et te kasutate oma valikuvabadust Tema tahte täitmiseks. Te võite teha seda oma elus korduvalt, kuid ärge andke kunagi alla.
Otsustage seada end sellisesse olukorda, kus on võimalik saada Jumala Vaimuga seotud kogemusi—palve kaudu, pühakirju uurides, Kiriku koosolekutel, oma kodus ja teistega kosutavalt lävides. Kui te tunnete Vaimu mõju, hakkate te saama puhtaks ja tugevamaks. Valgus on süüdatud ja sinna, kus särab valgus, ei saa kurjusepimedus jääda.
Otsustage kuuletuda ja pidada kinni oma lepingutest, alustades ristimislepinguga. Uuendage neid lepinguid igal nädalal, võttes vääriliselt sakramenti.
Otsustage valmistuda vääriliselt templisse minema, sõlmima ja uuendama pühasid lepinguid ning saama kõik evangeeliumi päästvad talitused ja õnnistused.
Ja lõpuks kõige tähtsam, otsustage uskuda Jeesuse Kristuse lepitusse. Võtke vastu Päästja andestus ja andestage seejärel iseendale. Kuna Ta ohverdas teie eest, on Tal võim teie patte enam mitte meeles pidada.24 Ka teie peate nii tegema.
Kui te olete jõudnud rajale ja olete taas „vabad valima,” siis otsustage, et te ei tunne enam häbi pattude pärast, millest te olete juba meelt parandanud, ärge laske minevikul end heidutada ja tundke rõõmu tulevikulootusest. Pidage meeles, et see on Saatan, kes soovib, et me oleksime „sama õnnetu[d], nagu ta ise on”25. Olgu teie soovid tema omadest tugevamad. Olge kindlad ja õnnelikud oma elu üle ning nende võimaluste ja õnnistuste üle, mis ootavad teid siin ja kogu igavikus.
Lõpuks, pidage meeles, et meie valikuvabadus pole üksnes meie jaoks. Meil on kohustus kasutada seda ka teiste heaks—et toetada ja tugevdada teisi nende kannatustes ja katsumustes. Mõned meie vennad ja õed ei saa kasutada kogu valikuvabadust oma ebaõigete valikute pärast. Ilma et me end ise kiusatusse seaksime, saame ja peame me kutsuma teisi vastu võtma Jeesuse Kristuse evangeeliumi valgust. Sõpruse ja armastusega võime me juhatada neid mööda kuulekuse rada ja innustada neid kasutama oma valikuvabadust selleks, et teha taas õigeid valikuid.
Nii nagu isa Lehhi tunnistas oma perele valikuvabaduse õnnistustest, nii soovin ka mina tunnistada teile, mu armsad vennad ja õed kõikjal maailmas, ning oma perele. Me ilmutasime valikuvabadust Taevanõukogus, kui me otsustasime järgida oma Taevase Isa plaani ja tulla selleks prooviajaks surelikkusesse. Valikuvabadus võimaldab meid proovile panna, et näha, kas me peame vastu lõpuni ja naaseme auga oma Taevase Isa juurde. Valikuvabadus on abivahend, mis paneb meid väljendama oma sisemisi vaimseid soove välispidise kristliku käitumise kaudu. Valikuvabadus laseb meil teha ustavaid, kuulekaid valikuid, mis tugevdavad meid nii, et me saame toetada ja tugevdada teisi. Õigesti kasutatud valikuvabadus laseb valgusel hajutada pimeduse ja võimaldab meil elada olevikus rõõmsalt ja õnnelikult, vaadata usuga tulevikku, nimelt igavikku ja mitte peatuda mineviku asjadel. See, kuidas me valikuvabadust kasutame, määrab ära, kes me oleme ja kelleks me saame.
Ma tunnistan kõikidele, kes soovivad tunda rõõmu valikuvabaduse taevastest õnnistustest, et valikuvabadus muutub tugevamaks koos meie usu ja kuulekusega. Valikuvabadus paneb meid tegutsema: otsima, et leida, paluma, et saada Vaimult juhatust, koputama sellele uksele, mis viib vaimse valguse ja lõpuks päästmiseni. Ma tunnistan eriliselt, et meie Päästja, Jeesus Kristus, on selle valguse, nimelt Maailma Valguse ja Elu allikas. Kui me kasutame oma valikuvabadust, et Teda järgida, muutub Tema valgus meis üha eredamaks, kuni saabub see täiuslik päev26, mil meid võetakse vastu meie Taevaisa juurde kogu igavikuks. Et me kasutaksime oma valikuvabadust kuni selle püha ja aulise lõpuni, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.