Siion keset Paabelit
Me ei pea võtma omaks Paabeli käitumisnorme, tavasid ja eetikat. Me saame luua Siioni keset Paabelit.
Möödunud suvel õnnestus mul naisega Kaliforniasse San Diegosse sõita ja vaadata seal Old Globe´i teatris Shakespeare´i Macbethi. Me nägime kahte etendust, sest meie tütar Carolyn mängis näidendis ühte kolmest nõiast. Loomulikult oli meil hea meel teda selles näidendis näha ja me olime veelgi enam vaimustatud, kui ühel dramaatilisel hetkel lausus ta järgmised kuulsad sõnad: „Pöial sügeleb kui hull, vist on kuri tulekul” (4. vaatus, 1. stseen, read 40--41).
Seda kuuldes mõtlesin ma, kui kasulik oleks mingi aegsasti hoiatav süsteem, mis teavitaks meid halva lähenemisest ja võimaldaks meil olla selle jaoks valmis.
Halb läheneb meile, ükskõik kas meil on see aegsasti hoiatav süsteem või mitte.
Ükskord hiljem olime me naisega ühel õhtul läbi riigi sõitmas ja jõudmas ühte suurlinna. Sõitnud üle mäe ja nähes horisondil eredaid tulesid, müksasin ma oma naist, et ta üles ärkaks ja ütlesin: „Vaata, Paabeli linn!”
Loomulikult pole tänapäeval mingit konkreetset linna, mis kehastaks Paabelit. Paabel oli muistse Iisraeli ajal linn, mis oli muutunud himuraks, moraalselt laostunuks ja rikutuks. Selle linna peahooneks oli ebajumala tempel, kellele viidates me ütleme sageli Beel või Baal.
Sellist himurust, rikutust, moraalset laostumist ja ebajumalakummardamist on aga näha paljudes nii suurtes kui väikestes linnades, mis on hajutatud üle maakera. Issanda sõnul: „Nad ei otsi Issandat, et jalule seada tema õiglust, vaid iga inimene kõnnib omaenda teed mööda ja omaenda jumala kujutise järel, kelle kujutis on maailma sarnane” (ÕL 1:16). Liiga paljud maailma rahvad on hakanud sarnanema muistse Paabeliga, kõndides omaenda teed ja oma jumala järel, „kelle kujutis on maailma sarnane”.
Üheks meie suurimaks väljakutseks on võime elada maailmas ja ometi mitte olla mingil moel sellest maailmast. Me peame looma Siioni keset Paabelit.
Siion keset Paabelit. Milline hiilgav ja hõõguv väljend, otsekui valgus säraks keset vaimset pimedust. Milline idee, mida hoida südame lähedal, kui me näeme Paabelit üha laiemalt levimas. Me näeme Paabelit oma linnades, me näeme Paabelit oma ühiskonnas, me näeme Paabelit kõikjal.
Ja koos Paabeli sissetungiga tuleb meil luua selle keskel Siion. Me ei tohi lasta ümbritseval kultuuril end neelata. Me ei mõista alati, kui palju me oleme oma elupaiga kultuurist ja ajast mõjutatud.
Muistse Iisraeli päevil oli Issanda rahvas ainsa õige Jumala saar, mida ümbritses ebajumalakummardamise ookean. Selle ookeani lained lajatasid lakkamatult vastu Iisraeli kallast. Hoolimata käsust mitte teha nikerdatud kujusid ega kummardada nende ees, ei paistnud Iisrael sellega toime tulevat, lastes end oma asukoha ja ajastu kultuurist mõjutada. Vaatamata Issanda keelule, vaatamata sellele, mida ütles prohvet ja preester, asus Iisrael ikka ja jälle võõraid jumalaid otsima ning kummardus nende ees.
Kuidas võis Iisrael olla unustanud Issanda, kes tõi nad välja Egiptusest? See, mis oli nende elukeskkonnas populaarne, avaldas neile jätkuvalt survet.
Kui salakaval on see kultuur, mille keskel me elame. See tungib meie keskkonda ning me peame end mõistlikuks ja loogiliselt mõtlevaks, lastes end liiga sageli vormida kommetel, mida sakslased kutsusid zeitgeistiks, ehk oma asukoha ja ajastu kultuuril.
Kuna ma olen saanud oma naisega elada kümnes erinevas riigis, oleme me näinud, kuidas tavad mõjutavad käitumist. Tavasid, mis on täiesti vastuvõetavad ühes kultuuris, peetakse teises kultuuris vastuvõetamatuteks. Sõnad, mis on mõnes kohas viisakad, on teises kohas sobimatud. Igast kultuurist pärit inimesed liiguvad ringi enesega rahulolevas enesepettuse kookonis, olles täiesti veendunud, et asjad ongi nii, nagu nemad neid näevad.
Meie kultuur kaldub määrama, milline toit meile meeldib, kuidas me riietume, milline on viisakas käitumine, milline spordiala peaks meile meeldima, milline peaks olema meie muusikaline maitse, kui tähtis on haridus ja kuidas suhtuda aususesse. See mõjutab inimesi ka meelelahutuse ja usu tähtsuse osas, mõjutab naisi karjääri või lapsesaamise eelistustes ja sellel on vägev mõju sellele, kuidas me suhtume soojätkamisse ja kõlbelistesse küsimustesse. Me oleme liiga sageli nagu marionetid, kui meie kultuur määrab ära, mis on „lahe”.
Ühele zeitgeistile tuleks meil siiski tähelepanu pöörata ja see on Issanda komme, Jumala rahva kultuur. Nagu ütleb Peetrus: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema aulisi tegusid”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde” (1 Peetruse 2:9).
See on nende komme, kes peavad kinni Issanda käskudest, kõnnivad Tema radadel ja „ela[vad] igast sõnast, mis lähtub Jumala suust” (ÕL 84:44). Kui see teeb meist iseäraliku omandrahva, siis olgu pealegi.
Kuna ma olin seotud Manhattani templi ehitamisega, oli mul võimalik olla templis päris sageli enne selle pühitsemist. Imeline oli istuda selestilises ruumis ja olla seal täielikus vaikuses, ilma et kostuks ükski heli väljast rahvarohkelt New Yorgi linnatänavalt. Kuidas on võimalik, et tempel saab olla nii aupaklikult vaikne, kui suurlinna sagin jääb vaid mõne meetri kaugusele?
Vastus peitub hoone konstruktsioonis. Tempel ehitati juba olemasoleva hoone sisse ja templi siseseinad ühendati välisseintega üksnes mõnes üksikus sõlmpunktis. See on see, kuidas tempel ehk Siion tõkestas Paabeli ehk välismaailma mõju.
Me võime leida siit õppetunni. Me saame luua endi seas tõelise Siioni, piirates Paabeli mõjuulatust oma elus.
Kui umbes 600 a eKr tuli Paabelist Nebukadnetsar ja vallutas Juuda, viis ta Issanda rahva minema. Nebukadnetsar valis mõned noored mehed, keda spetsiaalselt õpetada ja koolitada.
Nende seas olid Taaniel, Hananja, Miisael ja Asarja. Neist pidid saama Paabelisse toodud noorte seas soositud. Kuninga teenija ütles neile, et nad peavad sööma kuninga toitu ja jooma kuninga veini.
Mõistkem selgesti, millise surve all need neli noort meest olid. Neid vallutanud sõjavägi viis nad vangidena minema ja nad olid kuninga majapidamises, kellel oli võim otsustada nende elu või surma üle. Ja ometi … Taaniel ja ta vennad keeldusid tegemast seda, mida nad ei pidanud õigeks, ükskõik kui õigeks seda pidas Paabeli kultuur. Ja Issand õnnistas neid sellise ustavuse ning vapruse eest ja „andis neile … tarkust ja taipu igasuguses kirjas ja teaduses” (Taaniel 1:17).
Oma kultuuri poolt peibutatuna ei pane me sageli vaata et tähele omaenda ebajumalakummardamist, kui meid tõmbab niidist see, mis on Paabeli maailmas populaarne. Tõesti, luuletaja Wordsworthi sõnul: „Maailm on liialt meiega” („The World Is Too Much with Us; Late and Soon”, The Complete Poetical Works of Willian Wordsworth [1924], lk 353).
Johannes kirjutab oma esimeses kirjas: „Ma olen kirjutanud teile, … sest te olete tugevad ja Jumala sõna püsib teie sees ja et te olete ära võitnud tigeda. Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas” (1 Johannese 2:14--15).
Me ei pea võtma omaks Paabeli käitumisnorme, tavasid ja eetikat. Me saame luua Siioni keset Paabelit. Meil võivad olla meie enda standardid muusika, kirjanduse, tantsu, filmi ja keelekasutuse osas. Meil võivad olla oma standardid riietumise ja käitumise, viisakuse ja austuse osas. Me võime elada kooskõlas Issanda eetikaseadustega. Me võime piirata, kui palju Paabelit laseme me oma koju massikommunikatsiooni vahendusel.
Me saame elada kui Siioni rahvas, kui me seda soovime. Kas see on raske? Loomulikult! Sest Paabeli kultuuri lained lajatavad lakkamatult vastu meie kallast. Kas see nõuab vaprust? Loomulikult!
Meid on alati hurmanud lood vaprusest, nendest, kes seisid silmitsi hirmuäratavate väljavaadetega ja said neist jagu. Vaprus on kõigi meie muude vooruste põhi ning alus ja vapruse puudumine nõrgendab ka kõiki meie muid voorusi. Kui me tahame, et meil oleks Siion keset Paabelit, läheb meil vaja vaprust.
Olete te kunagi ette kujutanud, et proovile panduna saadate korda mõne vaprustüki? Mina mõtlesin sellele poisikesena. Ma kujutasin ette, et keegi on ohus ja et ma päästan ta oma eluga riskides. Või sattunud ohtlikul kombel kokku mõne hirmuäratava vastasega, jagub mul vaprust temast võitu saada. Sellised on meie nooruspõlve ettekujutused!
Ma olen oma ligi seitsmekümne eluaasta jooksul õppinud, et selliseid kangelaslikke võimalusi on kas väga vähe või üldse mitte.
Kuid sellised võimalused, kus tuleb astuda välja õige eest—kui surve on vaevumärgatav ning kui isegi meie sõbrad kannustavad meid ajastu ebajumalatele järele andma—neid esineb palju sagedamini. Ükski fotograaf ei jäädvusta meie kangelastegu, ükski ajakirjanik ei lajata seda ajalehe esiküljele. Me teame vaid sügaval oma sisemuses, et olime vastakuti vapra valikuga: Siion või Paabel?
Ärge eksige selles osas: suur osa Paabelist, kui mitte enamus, on kuri. Ja meie pöial ka ei sügele, et meid hoiatada. Kuid laine laine järel lajatab vastu meie kallast. Kas see saab olema Siion või Paabel?
Kui Paabel on maailma linn, siis Siion on Jumala linn. Issand on öelnud Siioni kohta: „Siionit ei saa üles ehitada muidu, kui selestilise kuningriigi seaduse põhimõtetel” (ÕL 105:5) ja, „Siion on see—puhas südamelt” (ÕL 97:21).
Kus tahes me ka poleks, mis tahes linnas me ka ei elaks, saame me ehitada omaenda Siionit selestilise kuningriigi põhimõtete alusel ja püüda ikka saada puhtaks südamelt. Siion on see kaunis ja Issand hoiab seda oma käte vahel. Meie kodu saab olla kaitsev varjupaik, nagu on Siion.
Meist ei pea saama hüpiknukud asukohale ja ajastule omase kultuuri käes. Me võime olla vaprad ja kõndida Issanda radadel ning järgida Tema jalajälgi. Ja kui me teeme seda, hüütakse meid Siioniks ja me oleme Issanda rahvas.
Ma palvetan, et me saaksime jõudu pidada vastu Paabeli ägedale pealetungile ning et me suudaksime luua Siioni oma kodus ja kogukonnas—tõepoolest, et meil oleks „Siion keset Paabelit”.
Me otsime Siionit, sest see on elupaigaks meie Issandale, kes on Jeesus Kristus, meie Päästja ja Lunastaja. Siionis ja Siionist särab Tema hiilgav ja hõõguv valgus ja Tema valitseb igavesti. Ma tunnistan, et Ta elab ja armastab meid ja et Ta valvab meie üle.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.