Vajadus suurema heasüdamlikkuse järele
Miks peaks keegi meist olema teiste vastu väiklane ja ebasõbralik? Miks ei saa igaüks meist meie ümber olijatele sõbrakätt ulatada?
Vend Monson on mees, kelle järel on väga raske kõneleda. Ta on täis huumorit ja ometi väga siiras.
Tänan teid, mu vennad, teie usu ja palvete eest. Ma olen nende üle sügavalt tänulik.
Vanemaks saades muutub inimene tasasemaks ja leebemaks. Ma olen sellele hiljuti palju mõtelnud.
Ma olen mõtisklenud selle üle, miks on maailmas nii palju vihkamist. Me võtame osa kohutavatest sõdadest, kus kaotatakse elusid ja saadakse palju sandistavaid vigastusi. Tulles kodule lähemale, esineb nii palju kadedust, uhkust, ülbust ja norivat kriitikat. Isad saavad vihaseks väikeste tähtsusetute asjade peale ning panevad naised nutma ja lapsed hirmu tundma.
Rassivaen tõstab ikka oma inetut pead. Mulle on teatatud, et seda tuleb ette isegi siin, meie seas. Ma ei suuda mõista, kuidas nii saab. Mulle näis, et me kõik rõõmustasime 1978. aastal president Kimballile antud ilmutuse üle. Ma olin siis seal templis, kui see tookord aset leidis. Minu ja mu kaaslaste meeles polnud kahtlustki, et ilmutatu on Issanda arvamus ja tahe.
Nüüd räägitakse mulle, et rassilist halvustamist ja laimamist kuuleb meie seaski. Ma tuletan teile meelde, et ükski inimene, kes teeb laimavaid märkusi teise rassi kuulujate suhtes, ei saa pidada end tõeliseks Kristuse jüngriks. Ka ei saa ta arvata, et ta on kooskõlas Kristuse Kiriku õpetustega. Kuidas saab ükski Melkisedeki Preesterlust hoidev mees ülbelt arvata, et ta väärib preesterlust, samas kui teine, kes elab küll vääriliselt, kuid kelle nahavärv on teine, seda ei vääri?
Kogu oma teenistuse jooksul Esimese Presidentkonna liikmena olen ma märganud ja rääkinud mitmel korral meie ühiskonna mitmekesisusest. See käib meie kohta ja me peame püüdma selle mitmekesisusega kohaneda.
Mõistkem kõik, et igaüks meist on meie Taevaisa poeg või tütar ja et Taevaisa armastab kõiki oma lapsi.
Vennad, selle Kiriku preesterluse seas pole rassivaenuks mingit alust. Kui keegi minu hääleulatuses kaldub seda endale lubama, siis mingu ta Issanda ette ja palugu andeks ning ärgu olgu enam sellega seotud.
Ma saan aeg-ajalt kirju, kus soovitatakse teemasid, mida peaks kirjutajate arvates konverentsil käsitlema. Üks selline saabus mõni päev tagasi. See on naiselt, kes märgib, et tema esimene abielu lõppes lahutusega. Seejärel kohtas ta meest, kes näis olevat väga heasüdamlik ja hooliv. Ometi avastas naine peagi pärast abiellumist, et mehe rahaasjad olid korrast ära, et tal oli vähe raha, kuid ometi ta lahkus töölt ja keeldus tööl käimast. Naine oli sunnitud ise tööle minema, et pere eest hoolt kanda.
Aastad on möödunud ja see mees on ikka veel töötu. Seejärel räägib naine veel kahest mehest, kes järgivad sama rada ja keelduvad tööd tegemast, samas kui nende naised on sunnitud veetma pikki tunde oma majapidamiste eest hoolitsedes.
Paulus ütles Timoteosele: „Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1 Timoteosele 5:8). Need on väga karmid sõnad.
Issand on öelnud kaasaja ilmutuses: „Naistel on õigus nõuda oma abikaasadelt enda ülalpidamist niikaua, kuni nende abikaasad võetakse ära …
Kõigil lastel on õigus nõuda enda ülalpidamist oma vanematelt niikaua, kuni nad saavad täiskasvanuks” (ÕL 83:2, 4).
Mehi on peetud selle Kiriku algusaegadest peale perele leivateenijateks. Ma usun, et ühtegi meest, kes keeldub oma pere ülalpidamiseks tööd tegemast, kui ta on selleks füüsiliselt suuteline, ei saa pidada liikmena heas kirjas olevaks.
Nüüd ma mainisin varem, et ei tea, miks maailmas on nii palju tüli ja viha ja kibedust. Loomulikult tean ma, et kõik see on vastase töö. Ta näeb meie kallal vaeva individuaalselt. Ta hävitab tugevaid mehi. Ta on teinud seda selle Kiriku asutamisest peale. President Wilford Woodruff ütles järgmist:
„Ma olen näinud Oliver Cowderyt siis, kui tundus, et otsekui maa tema jalge all väriseks. Ma pole kuulnud kedagi jagamas tugevamat tunnistust kui tema, Vaimu mõju all. Kuid sel hetkel, kui ta lahkus Jumala kuningriigist, sel hetkel tema vägi varises kokku … Temalt lõigati ära ta vägi, nagu Simsonilt Deliila rüpes. Ta kaotas väe ja tunnistuse, millest ta oli rõõmu tundnud ega saanud seda enam kunagi lihas täielikult tagasi, kuigi ta suri Kiriku [liikmena]” (Teachings of Presidents of the Church: Wilford Woodruff [2004], lk 105).
Mul on luba rääkida teile ühest noorest mehest, kes kasvas üles meie kogukonnas. Ta ei olnud Kiriku liige. Tema ja ta vanemad olid aktiivsed ühes teises kirikus.
Ta meenutab, et üles kasvades halvustasid mõned tema viimse aja pühadest kaaslased teda, panid teda tundma end sobimatuna ja tegid tema üle nalja.
Ta hakkas seda Kirikut ja selle inimesi sõna otseses mõttes vihkama. Ta ei näinud neis kelleski midagi head.
Siis kaotas ta isa töö ja pidi kolima. Uues elukohas astus ta 17-aastaselt kolledžisse. Seal tundis ta esmakordselt elus sõprade soojust, kellest üks Richardi nimeline kutsus teda klubisse, mille juhatajaks ta ise oli. Ta kirjutab: „Esimest korda elus olin ma oodatud. Ma ei teadnud, kuidas reageerida, kuid liitusin tänulikult … Mulle meeldis see tunne—tunne, et mul on sõber. Ma olin palvetanud, et saada sõpra, kogu oma elu. Ja nüüd, pärast 17-aastast ootamist, vastas Jumal sellele palvele.”
19-aastasena sattus ta suvetöö ajal Richardi telgikaaslaseks. Ta märkas, et Richard luges igal õhtul ühte raamatut. Ta küsis, mida ta loeb. Talle öeldi, et ta loeb Mormoni Raamatut. Ta lisab: „Ma vahetasin kiiresti teemat ja läksin voodisse. See oli ju ikkagi raamat, mis rikkus mu lapsepõlve. Ma püüdsin selle unustada, aga nädal läks mööda ja ma ei saanud magada. Miks ta seda igal õhtul luges? Peagi ei suutnud ma neid vastamata küsimusi oma peas välja kannatada. Nii küsisin ma temalt ühel õhtul, mis selles raamatus nii tähtsat on. Mis seal kirjas on? Ta ulatas raamatu mulle. Ma ütlesin kiirelt, et ei taha seda raamatut kunagi puudutada. Ma tahtsin lihtsalt teada, mis seal kirjas on. Ta hakkas lugema, kuhu oli pidama jäänud. Ta luges Jeesusest ja Tema ilmumisest Ameerikasse. Ma olin šokeeritud. Ma ei arvanud, et mormoonid usuvad Jeesusesse.”
Richard palus, et ta laulaks koos temaga vaiakonverentsi kooris. Päev saabus ja konverents algas. „Vanem Gary J. Coleman Seitsmekümnete Esimesest Kvoorumist oli külalisesineja. Ma sain konverentsi ajal teada, et ka tema [oli pöördunu]. Konverentsi lõpus hakkas Richard mind kättpidi temaga kõnelema sikutama. Ma jäin lõpuks nõusse ja tema juurde jõudes pöördus ta minu poole ja naeratas mulle. Ma tutvustasin ennast ja ütlesin, et ei ole liige ja et tulin vaid koori laulma. Ta naeratas ja ütles, et oli minu sealoleku üle rõõmus ja mainis, et muusika oli suurepärane. Ma küsisin temalt, kuidas ta teab, et see Kirik on õige. Ta rääkis mulle lühidalt oma tunnistusest ja küsis, kas ma olen lugenud Mormoni Raamatut. Ma vastasin eitavalt. Ta lubas mulle, et kui ma selle kätte võtan ja seda loen, tunnen ma Vaimu.”
Hiljem oli see noor mees oma sõbraga kuskile teel. Richard andis talle Mormoni Raamatu ja palus tal seda valjusti lugeda. Ta tegi seda ja äkitselt tundis ta Püha Vaimu inspiratsiooni.
Aeg möödus ja ta usk suurenes. Ta oli nõus ristitud saama. Tema vanemad olid selle vastu, aga ta lasi end siiski ristida selle Kiriku liikmeks.
Tema tunnistus üha tugevneb. Vaid mõni nädal tagasi abiellus ta ilusa viimse aja pühast tüdrukuga ajaks ja kogu igavikuks Salt Lake´i templis. Tema pitseerimise viis läbi vanem Gary J. Coleman.
Sellega see lugu lõpeb, aga selles loos on mõned tähtsad tõsiasjad. Esiteks see kahetsusväärne viis, kuidas tema noored mormoonidest kaaslased teda kohtlesid.
Järgmine on viis, kuidas kohtles teda tema uhiuus sõber Richard. See oli täiesti vastupidine tema eelmisele kogemusele. Vaatamata kohutavatele eelarvamustele, viis see tema pöördumise ja ristimiseni.
Selline ime võib leida ja leiab aset heasüdamlikkuse, lugupidamise ja armastuse olemasolu puhul. Miks peaks keegi meist olema teiste vastu nii väiklane ja ebasõbralik? Miks ei saa igaüks meist meie ümber olijatele sõbrakätt ulatada? Miks on nii palju kibedust ja vaenulikkust? See ei käi Jeesuse Kristuse evangeeliumi juurde.
Igaüks meist komistab vahetevahel. Igaüks meist eksib. Ma parafraseerin Jeesuse sõnu meie Isa palves: „Ja anna meile andeks meie eksimused, nagu meie anname andeks neile, kes meie vastu eksivad” (vt Matteuse 6:12; Joseph Smithi tõlge, Matteuse 6:13).
Prohvet Josephiga lähedane olnud William W. Phelps reetis ta 1838. aastal, mistõttu Joseph Missouris vangistati. Märgates, kui suurt kurja ta teinud oli, kirjutas vend Phelps prohvetile ja palus temalt andeks. Prohvet vastas osaliselt järgnevalt:
„See on tõsi, et me oleme sinu käitumise tõttu palju kannatanud—sapikarikas, mis oli surelike jaoks niigi täis, ajas üle ääre, kui sinagi meie vastu pöördusid …
Ometi on karikas tühjaks joodud, meie Isa tahe täidetud ja me oleme ikka veel elus, mille eest me täname Issandat …
Uskudes, et sinu ülestunnistus on tõeline ja su meeleparandus ehtne, annan ma sulle rõõmuga taas kord osaduses parema käe ja tunnen rõõmu kadunu tagasitulekust.
Sinu kiri loeti pühadele ette möödunud pühapäeval ja nende arvamust võeti kuulda, kui nad otsustasid ühehäälselt, et W.W. Phelps tuleks võtta tagasi.
„Tule, kallis vend, on sõda ju läbi, kes sõber alguses, on sõber edaspidi”” (Joseph Smith, Teachings of the Prophet Joseph Smith, valinud Joseph Fielding Smith [1976], lk-d 165--166).
Vennad, sellist prohveti poolt väljendatud vaimu tulebki meil oma elus viljeleda. Me ei saa lubada endal selles osas enesega rahul olla. Me oleme meie Issanda Kiriku liikmed. Meil on kohustus nii Tema kui ka meie endi ja teiste inimeste ees. See patune vana maailm vajab nii väga tugevaid mehi, vooruslikke mehi, usu ja õigsuse mehi, mehi, kes on nõus andestama ja unustama.
Nüüd, lõpetuseks, on mul heameel märkida, et minu toodud näited ja lood ei esinda meie rahva suure enamuse tegusid ja suhtumist. Ma näen kõikjal enda ümber, kuidas teiste vastu näidatakse imelisel kombel välja armastust ja hoolivust.
Nädal tagasi oli siin saalitäis kauneid noori naisi, kes püüavad elada evangeeliumi järgi. Nad on üksteise vastu lahked. Nad püüavad üksteist tugevdada. Nad toovad au oma vanematele ja kodule, kust nad pärinevad. Nad on jõudmas naiseikka ja kannavad kogu oma elu endaga ideaale, mis neid praegu motiveerivad.
Mõelge kõigele sellele heale, mida teevad Abiühingu naised. Nende heasoovlike tegude vari ulatub üle maailma. Naised ulatavad oma sõbrakäe ning hoolitsevad armastusega omast aega kulutades ja oma vahenditega haigete ja vaeste eest.
Mõelge sotsiaalabi programmile, kus vabatahtlikud varustavad kitsikuses olijaid toidu, riiete ja muu vajalikuga.
Mõelge, kui kaugeleulatuvad on meie jõupingutused humanitaarabis, jõudes Kiriku liikmetest kaugemale maa vaesusest vaevatud rahvasteni. Selle Kiriku annetuste kaudu juuritakse paljudes piirkondades välja leetritenuhtlust.
Jälgige Alalise Hariduse Fondi tööd, mis tõstab tuhandeid välja vaesusemülkast teadmiste ja õitsengu päikese kätte.
Ja nii võiksin ma teile jätkuvalt meelde tuletada selle Kiriku heade inimeste tohutuid pingutusi üksteise elu õnnistamisel, kelle sõbrakäsi ulatub üle maailma maa vaeste ja kitsikusesolijateni.
Meie headel tegudel, mida me saame teha, mõjul, millega me saame teisi mõjutada, pole lõppu. Ärme jää peatuma kriitilisel või negatiivsel. Palvetagem, et meil oleks jõudu, palvetagem, et me suudaksime ja sooviksime teisi aidata. Säragem evangeeliumi valgusest igal ajal ja kõikjal, et meist võiks särada Lunastaja Vaim.
Nagu ütles Issand Joosuale, vennad, „ol[ge] vahva[d] ja tugev[ad]… Är[ge] kohku[ge] ja är[ge] kar[tke], sest Jehoova, [teie] Jumal, on [teiega] kõikjal, kuhu [te] lähe[te]!” (Joosua 1:9).
Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.