Igapäevane Issandale pühitsetus
Issandale pühitsetus muudab igapäevaelu pühaks. See teeb meid Issanda ja üksteisega lähedasemaks ja õnnelikumaks.
Meie hiljutisel Gongi perekonna kokkutulekul toimus ka lõbus talendiõhtu koos isanaljade võistlusega.
See võistlus polnud tavaline. Ühes võistkonnas olin mina vanaisana koos kahe 12- ja 11-aastase lapselapsega. Teises võistkonnas oli tehisaruprogramm, mis oli saanud ühelt nõbult käskluse rääkida isanalju Gerrit W. Gongi stiilis. Vanaisa Gerrit Gong tehisaru Gerrit Gongi vastu.
Meie lastelastega alustasime.
Kuidas nimetada dinosaurust, kes teeb autoavarii? Türannosaurus vrakis.
Tehisaru Gerrit Gong sai juhise: mõtle nagu Gerrit W. Gong. Räägi nagu tema.
Tehisaru Gerrit Gong: „Siin on üks Gerrit W. Gongi soojas läbimõeldud ja meeltülendavas stiilis räägitud isanali: miks pani puukõverik inimesed naeratama? Sest ta oli istutatud armastusega ja ta oksad olid lahkesti välja sirutatud. Selle puu sarnaselt võime ka meie oma juurtest jõudu saada ja leida teiste vastu lahke olemisest rõõmu.”
Mida te arvate? Sellepärast neid kutsutaksegi isanaljadeks.
Meie ümber on palju võimalusi naerda, rõõmustada ja tänu silmis ringi vaadata. Meil on igapäevase rõõmu ja pühitsetuse evangeelium. Pühitsemine eraldab asju püha eesmärgi nimel. Kuid pühitsetus kutsub meid ka immutama igapäevaelu pühade asjadega – tundma rõõmu igapäevasest leivast keset maailma okkaid ja ohakaid. Kõndimaks Issandaga, peavad meist saama pühad, sest Tema on püha, ning selleks, et aidata meil pühaks saada, kutsub Issand meid endaga kõndima.
Meil kõigil on oma lugu. Kui me õde Gongiga teiega – paljudest paikadest ja oludest pärit Kiriku liikmete ja sõpradega – kokku saame, inspireerite te meid oma igapäevase Issandale pühitsetuse lugudega. Teie elus on seitse K-d: kontakt Jumalaga, kogukond ja kaastunne üksteise vastu, kohustus Jumala, pere ja sõprade ees ning nendega sõlmitud kokkulepe, mille keskmeks on Jeesus Kristus.
Üha enam tõendeid osutab silmatorkavale tõsiasjale, et usklikud on keskmiselt õnnelikumad, tervemad ja rahulolevamad kui need, kellel puudub vaimne kohustus või side. Õnn ja eluga rahulolu, mentaalne ja füüsiline tervis, tähendus ja eesmärk, iseloom ja vooruslikkus, lähedased sotsiaalsed suhted, isegi rahaline ja materiaalne stabiilsus – usklikel läheb hästi kõigi nende mõõdupuude puhul.
Neil on parem füüsiline ja vaimne tervis ning nad on oma eluga rohkem rahul igas vanuses ja rahvastikurühmas.
„Usuline struktuurne stabiilsus”, nagu teadlased seda nimetavad, pakub elu keerdkäikudes selgust, eesmärki ja inspiratsiooni. Usukodakond ja pühade kogukond võidavad eraldatuse ja üksildase rahvahulga. Issandale pühitsetus ütleb ei labasusele, ei ninakale nutikusele teiste kulul, ei algoritmidele, mis teenivad raha viha ja vastandumise arvelt. Issandale pühitsetus ütleb jah pühale ja aupaklikule, jah kõige vabamaks, õnnelikumaks, ehedamaks ja paremaks minaks saamisele, kui me Teda usuga järgime.
Mida Issandale pühitsetus igapäevaelus tähendab?
Igapäevane Issandale pühitsetus on nagu kaks aasta aega abielus olnud ustavat noort täiskasvanut, kes jagavad nende ees lahti rulluvas elus usalduslikult ja haavatavalt evangeeliumilepinguid, ohverdusi ja teenimist.
Naine alustab: „Ma olin keskkoolis sünges olukorras. Tundsin, et Jumal pole lähedal, kui ma Teda vajan. Ühel õhtul sain ma sõbralt tekstisõnumi: „Tšau! Kas sa oled lugenud kunagi Alma 36. peatükki?””
„Seda lugema hakates,” ütles ta, „valdasid mind rahu ja armastus. Tundsin, et mulle tehti üks suur kalli. Kui ma lugesin Alma 36. peatükist 12. salmi, teadsin, et Taevane Isa näeb mind ja teab täpselt, mida ma tunnen.”
Ta jätkab: „Enne abiellumist rääkisin ma oma kihlatule ausalt, et mul ei ole kümnise kohta tugevat tunnistust. Miks on Jumalal vaja meie raha, kui teistel on nii palju anda? Mu kihlatu aitas selgitada, et asi pole rahas, vaid meilt palutud käsu järgimises. Ta esitas mulle väljakutse hakata kümnist maksma.
Ma nägin, kuidas mu tunnistus kasvas,” ütles ta. „Mõnikord on rahaga kitsas, kuid me nägime nii palju õnnistusi ja mingil kombel palgast piisas.”
Lisaks „olin ma oma õenduse kursusel ainuke Kiriku liige ja ainus, kes oli abielus,” rääkis ta. „Lahkusin sageli tunnist pettunult või nuttes, sest mulle tundus, et ma olin jäänud klassikaaslastele hambusse, ja nad kommenteerisid negatiivselt mu tõekspidamisi, templipesu kandmist või nii noorena abiellumist.”
Kuid siiski ta jätkas, „Õppisin viimasel semestril oma tõekspidamisi paremini väljendama ja evangeeliumiga heaks eeskujuks olema. Mu teadmised ja tunnistus kasvasid, kuna mind pandi proovile, kas ma suudan üksi kindlaks jääda ja oma tõekspidamistes tugev olla.”
Noor abielumees lisab: „Mulle tehti enne misjonit pakkumisi kõrgkoolis korvpalli mängida. Ma tegin raske otsuse ning lükkasin need pakkumised kõrvale ja läksin Issandat teenima. Ma ei vahetaks neid kahte aastat millegi vastu.
„Ma ootasin koju naastes rasket üleminekuperioodi,” ütles ta, „kuid avastasin, et olen tugevam, kiirem ja tervem. Ma viskasin kõvemini kui lahkudes. Ma sain mängimiseks rohkem pakkumisi kui lahkudes, teiste seas ka oma unistuste koolilt. Ja kõige tähtsam on see,” rääkis ta, „et ma usaldan Issandat rohkem kui iial varem.”
Ta sõnab lõpetuseks. „Ma õpetasin misjonärina, et Taevane Isa lubab meile palvetes väge, kuid vahel kipub see mul endal ununema.”
Meie misjonäride Issandale pühitsetuse õnnistuste varasalv on rikkalik ja pilgel. Rahade, ajastuse ja muude oludega pole sageli kerge. Kuid kui igas vanuses ja eri taustaga misjonärid pühitsevad pühaduse Issandale, saavad asjad hakata toimuma Issanda ajastuse järgi ja Tema moel.
Nähes nüüd asju 48-aastasest vaatenurgast, jagab üks seeniormisjonär: „Isa tahtis, et ma saaksin ülikoolihariduse ega läheks misjonile. Peagi pärast seda sai ta südamerabanduse ja suri 47-aastasena. Tundsin end süüdi. Kuidas küll kõike isale heastada?”
Ta jätkas: „Hiljem, kui ma olin otsustanud misjonil teenida, nägin ma oma isa unes. Ta oli rahuliku ja rahulolevana õnnelik, et ma lähen teenima.”
See seeniormisjonär jätkab: „Nagu Õpetuse ja Lepingute 138. osas õpetatakse, usun ma, et mu isa võiks teenida misjonärina vaimumaailmas. Kujutan, et mu isa aitas üles leida meie vanavanaisa, kes lahkus 17-aastaselt Saksamaalt ja jäi oma pere jaoks kadunuks.”
Tema abikaasa lisab: „Neil neljal vennal viiest, kes mu abikaasa peres misjonil teenisid, on akadeemiline kraad.”
Igapäevane Issandale pühitsetus on nagu noor koju naasev misjonär, kes õppis laskma Issandal oma elus valitseda. Kui sel misjonäril varem kedagi väga haiget õnnistada paluti, ütles ta: „Mul on usku. Ma õnnistan, et ta saab terveks. Kuid,” ütleb koju naasnud misjonär, „tol hetkel sai mulle selgeks, et ma ei pea paluma seda, mida ma tahan, vaid seda, mida see inimene Issandale teadaolevalt vajab. Ma õnnistasin seda venda rahu ja trööstiga. Ta suri hiljem rahulikult.”
Igapäevane Issandale pühitsetus on nagu teisele poole eesriiet lennanud säde, mis ühendab, trööstib ja tugevdab. Ühe suure ülikooli juht ütleb, et tunneb, kuidas inimesed, keda ta teab üksnes maine järgi, palvetavad tema eest. Need inimesed pühendasid oma elu ülikoolile ning hoolivad jätkuvalt selle missioonist ja õpilastest.
Üks õde annab iga päev endast parima, pärast seda kui tema abikaasa talle ja nende lastele truudust murdis. Ma imetlen teda ja teisi temasarnaseid sügavalt. Kui ta ühel päeval pesu voltides käe templipesu hunniku otsa asetas, ohkas ta endamisi: „Mis mõte sel on?” Ta tundis, kuidas õrn hääl talle kinnitas: „Sa sõlmisid oma lepingud minuga.”
Üks teine õde igatses 50 aastat isa-tütre suhet. Tema sõnul näisid „üles kasvades tema vennad ja isa kokku kuuluvat ning tema ainsa tütrena eraldi. Tahtsin vaid isale „kõlvata”.
Siis suri mu ema! Ta oli mu ainus side isa ja minu vahel.
Ühel päeval,” ütles õde, „kuulsin ma häält: „Kutsu isa kaasa ja mine koos temaga templisse.” Sellest sai alguse kaks korda kuus toimuv isaga Issanda kojas käimine. Ütlesin isale, et ma armastan teda. Ta ütles, et ka tema armastab mind.
Issanda kojas aja veetmine on meid tervendanud. Ema ei saanud meid maa peal aidata. Selleks et aidata parandada, mis oli katki, pidi ta olema teisel pool eesriiet. Templis sai meie igavene pere terviklikuks.”
Isa sõnul oli „templi pühitsemine talle ja ta ainsale tütrele suur vaimne kogemus. Nüüd me käime seal koos ja tunneme, kuidas meie armastus tugevneb.”
Igapäevase Issandale pühitsetuse juurde kuuluvad õrnad hetked, mil armas inimene sureb. Minu kallis ema Jean Gong lipsas varem sel aastal mõned päevad enne oma 98. sünnipäeva surmajärgsesse ellu.
Mu emalt küsiti: „Kas sa soovid vahukommi, valge šokolaadi ja ingveri või maasika maitsega jäätist?” Ema vastas: „Jah, palun. Ma maitseksin neid kõiki.” Kes suudaks oma emale ei öelda, eriti kui need kõik olid tema lemmikjäätised?
Küsisin kord emalt, millised otsused olid ta elu enim kujundanud.
Ta ütles: „Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks pühitsemine ja Havailt mandrile kolimine, kus ma su isa kohtasin.”
Saanud 15-aastasena ristitud ja olles oma suures peres ainus liige, kes meie Kirikuga oli liitunud, oli mu emal lepinguline usk Issandasse ja usaldus Tema vastu, mis õnnistasid tema elu ja kõiki meie pere põlvkondi. Ma igatsen oma ema järele, nagu teie igatsete taga oma pereliikmeid. Kuid ma tean, et mu ema pole kadunud. Teda pole lihtsalt praegu siin. Ma austan teda ja kõiki, kes on oma igapäevase Issandale pühitsetusega vapraks eeskujuks.
Loomulikult hõlmab igapäevane Issandale pühitsetus sagedamat Issanda kotta Tema juurde tulemist. See kehtib nii Kiriku liikmete kui ka sõprade puhul.
Kolm sõpra tulid Tais Bangkoki templi lahtiste uste päevale.
„See on ülimalt tervendav paik,” ütles üks.
Teine sõnas ristimisruumis: „Mul tekib siin tahtmine saada puhtaks pestud ja enam mitte kunagi patustada.”
Kolmas ütles: „Kas te tunnete seda vaimset väge?”
Meie templid kutsuvad ja kuulutavad nelja püha sõnaga:
„Issandale pühitsetud.
Issandale pühitsetus muudab igapäevaelu pühaks. See teeb meid Issanda ja üksteisega lähedasemaks ja õnnelikumaks ja valmistab meid elama meie Jumal Isaga, Jeesuse Kristuse ja meile armsate inimestega.
Ka teie võite mu sõbra sarnaselt mõtiskleda, kas teie Taevane Isa teid armastab. Vastus on kõlav absoluutne jah! Me võime tunda Tema armastust, kui muudame Issandale pühitsetuse oma igapäevaelu osaks rõõmuga ja igavesti. Ma palvetan, et me seda teeksime. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.