Tuul ei lakanud kunagi puhumast
Me saame aidata teistel edeneda nende teekonnal Jumala õnnistusteni.
2015. aastal tegid Brasiilias Pernambuco osariigis 62 J. Reuben Clarki juristide ühingu liiget osariigi prokuratuuriga koostööd nelja erineva hooldekodu elanike õiguslike väljakutsete uurimisel. Ühel laupäeval küsitlesid need advokaadid viis tundi ükshaaval üle 200 elaniku, kellest igaüks oli ühiskonna poolt eiratud ja unustatud.
Vestluste käigus avastasid nad mitmeid eakate elanike vastu toime pandud kuritegusid, nagu hülgamine, väärkohtlemine ja raha omastamine. Selle juristide ühingu põhisammas on vaeste ja abivajajate eest hoolitsemine. Vaid kaks kuud hiljem esitas prokurör edukalt süüdistuse vastutavatele isikutele.
Nendepoolne abi on täiuslik näide kuningas Benjamini õpetusest: „Kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses.”
Üks elanik, keda ma pro bono projekti ajal isiklikult intervjueerisin, oli heasüdamlik 93-aastane naine nimega Lúcia. Tundes tänulikkust meie teenimise eest, hüüatas ta naljaga pooleks: „Abiellu minuga!”
Üllatunult vastasin: „Vaadake seda kaunist noort naist seal! Ta on minu abikaasa ja osariigi prokurör.”
Ta ütles kiiresti vastu: „Mis siis? Ta on noor, ilus ja võib kergesti uuesti abielluda. Aga minul oled ainult sina!”
Need toredad elanikud ei leidnud tol päeval lahendusi kõikidele oma probleemidele. Kahtlemata kogesid nad aeg-ajalt raskusi nagu jeredlased oma pargastel raskel teekonnal tõotatud maale, „maetud meresügavustesse lainevallide pärast, mis murdusid nende peal”.
Kuid sel laupäeval teadsid hooldekodu asukad, et hoolimata nende maisest anonüümsusest tunneb neid isiklikult armastav Taevane Isa, kes vastab ka kõige lihtsamale palvele.
Õpetajate Õpetaja lasi „raevukal tuulel” puhuda jeredlasi tõotatud õnnistuste poole. Samamoodi võime otsustada teenida Issanda käes alandliku tuuleiilina. Nii nagu „ei lakanud tuul kunagi puhumast” jeredlasi tõotatud maa poole, saame aidata teistel edeneda nende teekonnal Jumala õnnistusteni.
Mitu aastat tagasi, kui meie vaiajuhataja vestles minu ja mu kalli abikaasa Chrisiga minu kutsumisest piiskopiks, palus ta mul palvemeelselt kaaluda nimesid, keda oma nõuandjateks soovitada. Kuulnud nimesid, keda ma soovitasin, ütles ta, et ma peaksin ühe venna kohta mõnda asja teadma.
Esiteks ei osanud see vend lugeda. Teiseks ei olnud tal autot, millega ta saaks liikmeid külastada. Kolmandaks kandis ta kirikus alati – alati – päikeseprille. Vaatamata juhataja siirale murele tundsin ma kindlalt, et peaksin teda siiski oma nõuandjana soovitama, ja vaiajuhataja toetas mu soovi.
Pühapäeval, kui mind ja mu nõuandjaid sakramendikoosolekul toetati, võis liikmete nägudel näha üllatust. See kallis vend astus aeglaselt üles poodiumile, kus lambivalgus eredalt tema päikeseprillidelt peegeldus.
Kui ta mu kõrval istus, küsisin temalt: „Vend, kas sul on nägemisega probleeme?”
„Ei,” vastas ta.
„Miks sa siis kirikus päikeseprille kannad?” küsisin ma. „Mu sõber, liikmed peavad nägema su silmi ja ka sina pead neid paremini nägema.”
Sel hetkel võttis ta päikeseprillid eest ega kandnud neid enam kirikus.
See armastatud vend teenis minu kõrval, kuni mind piiskopi kutsest vabastati. Tänapäeval jätkab ta ustavat teenimist Kirikus ning on eeskujuks Issandale Jeesusele Kristusele pühendumisest. Ja ometi oli ta aastaid tagasi tundmatu päikeseprillide kandja, kes istus kogudusepingil sisuliselt unustatuna. Mõtlen sageli, kui palju ustavaid vendi ja õdesid istub täna meie seas unustatuna?
Olenemata sellest, kas oleme hästi tuntud või unustatud, tabavad meid kõiki paratamatult katsumused. Kui me pöördume Päästja poole, siis Ta „pühitseb [meie] kannatused [meile] kasuks” ja aitab meil reageerida meie katsumustele viisil, mis hõlbustab meie vaimset arengut. Hooldekodu elaniku, väära kohtumõistmise osaks langenud Kiriku liikme või kellegi teise jaoks võime olla tuuleks, mis „ei lakanud ‥ kunagi puhumast”, tuues lootust ja suunates teisi lepingurajale.
Meie armastatud prohvet president Russell M. Nelson esitas noortele põneva ja inspireeriva kutse: „[Ma] kinnitan ‥ jõuliselt, et Issand on palunud igal väärilisel ja selleks võimelisel noorel mehel valmistuda ja teenida misjonil. Viimse aja pühade noorte meeste jaoks on misjoniteenistus preesterluse kohustus. ‥ Teie, noorte ja võimekate õdede jaoks on misjon samuti vägev, kuid valikuline võimalus.”
Iga päev vastavad tuhanded noored mehed ja naised Issanda prohvetlikule kutsele misjonäridena teenides. Olete suurepärased ja president Nelsoni sõnul võite „mõjutada maailma rohkem, kui eelnevad põlvkonnad seda tegid”. Muidugi ei tähenda see, et te oleksite hetkel, mil astute misjonäride koolituskeskusesse, enda parim versioon.
Selle asemel võite tunda end nagu Nefi, et teid juhatab Vaim ja te „ei [tea] ette, mida [te] peaksi[te] tegema. Ometi [te lähete] edasi.”
Võib-olla tunnete end ebakindlalt nagu Jeremija ja tahate öelda: „Ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!”
Te võite isegi näha oma isiklikke vajakajäämisi ja soovida hüüda nagu Mooses: „Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees ‥, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel!”
Kui kellelgi teist, armastatud ja vägevad noored mehed ja naised, on praegu selline mõte, siis pidage meeles, et Issand on vastanud: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan.” Ja Ta lubab: „Nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!”
Teie muutumine loomupärasest minast vaimseks toimub „[rida] rea peale, õpetus õpetuse peale”, kui püüate tõsiselt teenida Jeesust Kristust misjoniväljal igapäevase meeleparanduse, usu, täpse kuulekuse ja kõva töö kaudu, et „pidevalt leida, õpetada meeleparandust ja ristida usku pöördunuid”.
Kuigi kannate nimesilti, võite mõnikord tunda end tundmatu või unustatuna. Siiski peate teadma, et teil on täiuslik Taevane Isa, kes tunneb teid isiklikult, ja Päästja, kes teid armastab. Teil on misjonijuhid, kes hoolimata oma ebatäiuslikkusest teenivad teid kui tuul, mis „ei lakanud ‥ kunagi puhumast”, juhatades teid isikliku pöördumise teerajal.
Maal, „mis piima ja mett voolab”, teenite te oma misjonil, sünnite vaimselt uuesti ja saate Temale lähemale tulles Jeesuse Kristuse eluaegseks jüngriks. Saate teada, et teid ei unustata kunagi.
Kuigi mõned võivad „juba kaua aega” leevendust oodata, sest neil „ei ole seda inimest”, kes saaks neid aidata, on Issand Jeesus Kristus meile õpetanud, et Tema ei unusta kunagi kedagi. Vastupidi, Ta oli oma sureliku teenimisaja igal hetkel suurepärane näide selle ühe leidmisest.
Me kõik ühes meid ümbritsevate inimestega seisame silmitsi omaenda vastuseisu tormide ja katsumuste lainetega, mis meid iga päev vee sügavustesse uputavad. Kuid „tuul [ei lakanud] kunagi puhumast tõotatud maa suunas; ja nõnda [ajab] tuul [meid] edasi”.
Igaüks meist võib olla osa sellest tuulest – samast tuulest, mis õnnistas jeredlasi nende teekonnal, ja samast tuulest, mis meie abiga aitab tundmatutel ja unustatutel jõuda oma tõotatud maale.
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on meie Eestkostja Isa juures. Ta on elav Jumal ja tegutseb tugeva tuulena, mis juhib meid alati lepingurajal. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.