Mormoni Raamatust saadud õppetund
Esimese põlvkonna liikmetena panete teie aluse järgmise põlvkonna õpetamise ja tugevdamise tsüklile.
Ma armastan Mormoni Raamatut. Seal on toredaid lugusid igas vanuses lastele, kuid mis veelgi tähtsam, seal on ajatuid õppetunde, millest sageli jutustatakse taas Algühingu lauludes.
Näiteks võib leida ühe suurepärase õppetunni laulust, mis räägib Heelamani sõjaväest. Me laulame: „Me kui vägi, mida juhtis Heelaman, me noorena õpetust saan’d.”1 Paljud meist tunnevad ka, et oleme sündinud, nagu muistne Nefigi, headele vanematele.2
Minu tänane sõnum on teile, te esimese põlvkonna liikmed, kes te võite küll olla sündinud headele vanematele, kuid kelle kodus ei õpetatud siiski evangeeliumi. Te ei ole nagu Heelamani vägi, kellele nende emad õpetasid, et Jumal nad päästab, (Alma 56:47) vaid hoopis nende vanemate, Ammoni rahva moodi, kes ei kasvanud üles usklikena.
Ehk on siin abi Ammoni rahva loo kordamisest. Nad olid laamanlased, kellele õpetasid evangeeliumi Ammon, Aaron ja teised (vt Alma 23:1–4). Kui nad evangeeliumi vastu võtsid, kutsuti neid laamanlasi anti-nefi-lehhilasteks ja hiljem Ammoni rahvaks (vt Alma 23:16–17; 27:23–26). Selle Ammoni rahva pojad oli see Heelamani armee, kes aitas võidelda nende laamanlastega, kes ei olnud usule pöördunud (vt Alma 56:3–6).
Niisiis sai Heelamani sõjaväe jõud tegelikult alguse nende vanematest, kes oli Ammoni rahvas. Nemad olid need, kes õppisid esmalt evangeeliumi pühakirjadest. Nemad olid need, kes said teada palve väest. Ja nemad olid need, kes sõlmisid esimesena Issandaga lepinguid ja pidasid neist kinni. Ja just nii, nagu see sai alguse neist, nii saab see alguse ka teist. Esimese põlvkonna liikmetena panete teie aluse järgmise põlvkonna õpetamise ja tugevdamise tsüklile.
Pühakirjad
Aaron, kes oli suurepärane misjonär, õpetas pühakirjade alusel laamanlaste kuningale ja Ammoni rahvale usust, meeleparandusest, Jeesusest Kristusest ja õnneplaanist (vt Alma 22:12–14;23:4–5). Pühakirjade lugemine ja uurimine kasvatab ka tänapäeval jätkuvalt meie usku, aitab meil hoiduda kiusatusest ning võimaldab meil saada lähedasemaks Taevase Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristusega.
Pühakirjade lugemine võib osutuda aga ükskõik kellele väljakutseks. Vanem Boyd K. Packer räägib, kuidas ta üritas teismelisena esimesi kordi Mormoni Raamatut lugeda. Ta ütleb: „Ma avasin raamatu ja lugesin: „Mina, Nefi, olles sündinud headest vanematest” (1 Nefi 1:1)… See oli huvitav ja järjest lugeda, kuni jõudsin Jesaja peatükkideni. Mõned kuud hiljem otsustasin ma taas proovida Mormoni Raamatut lugeda. Ma lugesin: „Mina, Nefi, olles sündinud headest vanematest,” kuid jõudsin iga kord nende takistavate Jesaja peatükkideni … Lõpuks otsustasin ma isegi need läbi lugeda.”3
Ja loomulikult luges vanem Packer need läbi. Võtmeks on püsivus. Iga kord, kui pühakirju lugeda, omandavad tundmatud sõnad tähenduse. Te võite lugeda kangelastest ja suurtest julgustükkidest. Te võite õppida Issanda õrnast halastusest. Ja enne kõike võite te tunda Jumala armastust ja teada, et Jeesus Kristus on meie Päästja.
Palve
Palve on veel üks vahend usu tugevdamiseks. Kui laamanlaste kuningas tahtis teada, mida ta peaks tegema, et saada evangeeliumiga kaasneva rõõmu osaliseks, palvetas ta Issanda poole (vt Alma 22:16–17). Ka meile on lubatud, et kui me palume, siis meile antakse.
Stanley oli 19-aastane Kirikuga tutvuja Hongkongis. Ta oli evangeeliumist põnevil ja tahtis saada ristitud, kuni ta sõbrad Kirikut kritiseerisid. Ta kohtus misjonäridega. Nad tunnistasid, et Jumal hoolib temast piisavalt palju, et tema palvele vastata. Nad palusid tal põlvitada ja küsida Taevaselt Isalt, kas need õpetused on õiged. Esmalt tegi üks kaaslastest ja seejärel teine lühikese palve. Siis palvetas Stanley. Kui ta oma alandliku palve lõpetas, küsisid nad temalt: „Stanley, mis tunne sul on?” Ta tõstis aeglaselt pea ja vastas peaaegu sosinal: „Ristmine, ristimine.”4
Lepingud
Ja lõpetuseks suurendab usku ka lepingute sõlmimine ja neist kinni pidamine. Ammoni rahvas tegi lepingu, „et nad meelsamini annavad oma elu, kui valavad oma vendade verd” (Alma 24:18).
Kui meid ristitakse, teeme me lepingu ja võtame enda peale Jeesuse Kristuse nime. Meile tuletatakse neid lepinguid meelde, kui võtame sakramenti. Ja kui me nendest lepingutest kinni peame, võib Püha Vaim olla pidevalt koos meiega. See on Püha Vaim, nimelt Trööstija, kes õpetab meile „kõiki asju” (Johannese 14:26).
Üks õde Mexico Cityst oli 16-aastane, kui misjonärid tema ukse taha tulid. Ta räägib, et kui nad õpetasid Vaimuga, „tundus, nagu eemaldasid nad mu silmilt sidemed ja Issand selgendas mu arusaamist … Jumala sõna ja mu palved andsid mulle jõudu, et saaksin jagu oma järgmisest katsumusest, milleks oli isaga kohtumine. Kui mu pere mind ristimise tõttu hülgas, tugevdas Issanda Vaim mind, sosistades: „Pea vastu. Jätka. Mõned sinu sugulased saavad Kiriku liikmeks.”5
Pühakirjad, palve ning lepingute sõlmimine ja neist kinnipidamine pole aidanud mitte üksnes Ammoni rahvast, vaid esimese põlvkonna liikmeid kõikjal – kaasa arvatud mind. Vaadake, ma sündisin küll headest vanematest, kuid mulle ei õpetatud kodus evangeeliumi. Mu vanemad õpetasid mulle siiski kõlbelisi väärtusi ja kuidas on eetiline käituda. Mul on meeles, kuidas mu mitteliikmest isa aitas mul kirjutada esimest kõnet, mille ma kirikus esitasin. Mulle antud teemaks oli ausus ja selle asemel, et tsiteerida 13. usuartiklit, tõime me näite mehest, kelle hüüdnimeks oli Aus Abe.
Mulle evangeeliumi õpetamine jäi Algühingu õpetajate, Noorte Naiste juhtide ja preesterluse juhtide kanda. Kui ma olin seitsmeaastane, õpetas noorte pühapäevakooli õpetaja meile palvest ja ma tahtsin palvetada. Ta õpetas meile kümnisest ja ma tahtsin kümnist maksta. Ta õpetas meile paastumisest ja … kuna ma olin alles seitsmeaastane, ei tahtnud ma paastuda. Aga kui ta õpetas meile ristimisest, tahtsin ma saada ristitud. Ma olen tänulik oma headele vanematele, kes toetasid minu otsuseid ja kellest said hiljem ka ise Kiriku liikmed.
See saab alguse meist
Ammoni rahvas elas evangeeliumi järgi ja „nad olid vankumatud usus Kristusesse kuni lõpuni välja” (Alma 27:27). See sai alguse neist. Ja see saab alguse meist. Tunnistuse saanud esimese põlvkonna liikmetena oleme me nüüd kohustatud õpetama tänapäeva lapsi. Me peame õpetama neid oma kodus ja oma tundides. Me peame õpetama neile pühakirjadest Jumala sõna. Me peame õpetama neile palve väge ja peame õpetama neile õnnistusi, mis tulevad lepingute sõlmimisest ja neist kinnipidamisest. Ja kui me neid õpetame, võivad nad öelda:
„Me kui vägi, mida juhtis Heelaman,
me noorena õpetust saan’d.
Me Issandale kui misjonärid,
et maailm ta tõtt teada saaks.”6
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.