See on ju tõsi? On siis millelgi muul üldse tähtsust?
Meie veendumus Päästjast ja Tema viimse aja tööst saab selleks vägevaks läätseks, mille läbi vaadates me otsustame kõige muu üle.
Ma võtan oma teemaks täna millegi, mida president Hinckley lausus 1973. aasta aprillikuise konverentsi ajal.
Ma olin just misjonilt naasnud. Nii palju näis minu ees valla. Kas suudan teha kogu elu jätkuvalt õigeid valikuid?
Toonane vanem Gordon B. Hinckley kõneles oma kohtumisest ühe noore Aasiast pärit mereväe ohvitseriga. Ohvitser polnud varem kristlane, kuid osaledes Ameerika Ühendriikides koolitusel, sai ta teada Kirikust ja ta ristiti. Nüüd valmistus ta naasma oma kodumaale.
President Hinckley küsis sellelt ohvitserilt: „Sinu rahvas pole kristlased. Mis juhtub, kui sa naased koju kristlasena ja veel eriti mormoonist kristlasena?”
Ohvitseri nägu läks pilve ja ta vastas: „Mu pere saab olema pettunud … Ja mis puutub mu tulevikku ja mu karjääri, siis võin ma kaotada kõik võimalused.”
President Hinckley küsis: „Kas sa oled nõus evangeeliumi eest nii kõrget hinda maksma?”
Tumedad silmad pisaraist märjad, vastas ta küsimusega: „See on ju tõsi?” President Hinckley vastas: „Jah, on küll.” Mille peale ohvitser vastas: „On siis millelgi muul üldse tähtsust?”1
Ma olen mõelnud aastate jooksul nendele sõnadele: „See on ju tõsi? Ons millelgi muul siis üldse tähtsust?” Need küsimused on aidanud mul näha keerulisi asju õiges perspektiivis.
Põhjus, mille nimel me tööd teeme, on õige. Me suhtume austusega oma sõprade ja ligimeste tõekspidamistesse. Me oleme kõik Jumala pojad ja tütred. Me saame õppida palju teistelt usklikelt ja headelt meestelt ning naistelt, nagu president Faust meile nii hästi õpetas..
Ometi me teame, et Jeesus on Kristus. Ta on ülestõusnud. Jumala preesterlus on meie ajal prohvet Joseph Smithi vahendusel taastatud. Meil on Püha Vaimu and. Mormoni Raamat on see, mis me väidame selle olevat. Templitõotused on kindlad. Issand ise on kuulutanud, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ainulaadne ja erakordne missioon on olla „maailmale valguseks” ja „sõnumiviijaks … , et valmistada teed [Tema] ees”2 just siis, kui „evangeelium [veereb] välja maa äärteni”3.
See on ju tõsi? Ons millelgi muul siis üldse tähtsust?
Loomulikult on meil kõigil muidki asju, mis omavad tähtsust. Kui ma kuulsin president Hinckley kõnet 21-aastasena, oli mul vaja tõsiselt võtta oma õpinguid; mul oli vaja tööd, et saaksin koolis käia; mingil kombel tuli mul ära arvata, kuidas veenda ühte erilist noort naist, et ta peaks õnne katsuma minuga; ja mulle meeldis osaleda muudes väärt tegemistes.
Kuidas me leiame oma tee keset neid paljusid tähtsaid asju? Me lihtsustame ja selgendame oma perspektiivi. Mõned asjad on halvad ja neist tuleb hoiduda, mõned asjad on toredad, mõned asjad on tähtsad ja mõned asjad on hädavajalikud. Päästja ütles: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.”4
Usk pole mitte ainult tunne, see on otsus. Koos palve, uurimise, kuulekuse ja lepingutega suurendame ja tugevdame me oma usku. Meie veendumus Päästjast ja Tema viimse aja tööst saab selleks vägevaks läätseks, mille läbi vaadates me otsustame kõige muu üle. Kui me siis avastame, et kogeme elus raskeid katsumusi, nagu selgitas vanem Oaks, on meil jõudu valida õige suund.
President Hinckley ütles seda järgmiste sõnadega: „Kui inimest motiveerivad suured ja vägevad tõekspidamised, siis ta distsiplineerib ennast mitte sellepärast, et Kirik seda nõuab, vaid tema südames oleva teadmise pärast.”5
Kas suured ja vägevad tõekspidamised motiveerivad meid piisavalt? Kas see motiveeritus peegeldub meie valikutes? Kas me oleme saamas selleks, kelleks me saada tahame? See on ju tõsi? Ons millelgi muul siis üldse tähtsust?
Me teame, mis on õige. Mõned aastad tagasi oli mu naine Kathy meie lapselastega, kui nende vanemad ära olid. Meie nelja-aastane tütrepoeg tõukas jõuga oma väikest venda. Lohutanud nutvat last, pöördus mu naine nelja-aastase poole ja küsis mõtlikult: „Miks sa lükkad oma väikest venda?” Poiss vaatas oma vanaemale otsa ja vastas: „Palun andeks Mimi, ma kaotasin oma „Vali Õige” sõrmuse ja ei oska õigesti valida.” Me peame olema ettevaatlikud, sest vabandused võivad takistada meie arengut.
Suuri ja vägevaid tõekspidamisi võib leida viimse aja pühade südametest kogu maailma rahvaste seas. See usujõud viib kuningriigi tööd edasi.
Mitmeid aastaid tagasi seisime me naisega ühe vapra õe kõrval Prantsusmaal, kui tema abikaasa, kes oli veel kolmekümnendates aastates, läbi eesriide läks. Kohustus oma nelja väikest last üksinda õigemeelselt õpetada ja juhatada tundus ülejõu käiv. Ometi on kuusteist aastat hiljem kolm tema poega misjonilt naasnud ja tema tütar templis pitseeritud.
Ma tean ühte venda Brasiilias, kes liitus Kirikuga 16-aastaselt oma pere ainsa liikmena. Kui oli aeg misjonile minna, olid ta vanemad sellele vastu. Ta ei kuulnud neilt kogu oma misjoni jooksul midagi ja naasis kodu asemel oma piiskopi majja. Lool on siiski õnnelik lõpp, kuna tal on nüüd kena pere, ta töötab hambakirurgina ja ta vanemad soovivad, et ta tekitaks ka oma vendades huvi Kiriku vastu.
Ma tean ühte venda ühes Ladina-Ameerika riigis, kes otsustas pärast ristimist, et pole mitte üksnes aus kümnise maksmisel, vaid maksab täies ulatuses ka makse, mida tema konkurendid ei teinud. Issand õnnistas teda ta aususe eest.
Paljusid ohverdusi tehakse vaikselt: kojunaasnud misjonärid ei lükka edasi igavese kaaslase leidmise kohustust; õigemeelsed naised soovivad saada lapsi ja panustavad oma elu, et kasvatada neid armastuses ja tões; pered piiravad hoolikalt meedia ja Interneti mõju, mis tuhmistaks nende vaime; abikaasad leiavad rohkem aega, et üheskoos templis olla.
Ka lapsed saavad arendada seda usuläätse. Ma kohtusin hiljuti Lõuna Koreas Souli noortega, kes karmi tunniplaani tõttu saabuvad koju alles väga hilja õhtul, kuid lähevad ometi viis päeva nädalas kell kuus hommikul varahommikusse seminari. Ma tean ühte 8-aastast pesapallimängijat, võistkonna tähte, kes selgitas iseseisvalt oma treenerile, et ei saa osaleda meistrivõistluste viimases mängus, kuna seda peetakse pühapäeval.
Paljud sügavast usust ajendatud vaiksed teod on teada üksnes Jumalale. Kuid need on kirjas taevas. See on ju tõsi? Ons millelgi muul siis üldse tähtsust?
Päästja ütles: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”6
Ma tunnistan, et see on õige ja et see omab tähtsust. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.