Meelespidamine, meeleparandus ja muutumine
Kergeim ja kiireim õnne- ja rahurada on parandada meelt ja muutuda niipea kui võimalik
Ma olen tänulik Päästja eest ja et meile kõigile on esitatud kutse: „Tulge Kristuse juurde ja saage täiustatud temas.”1 Ma loodan, et saan teile kõigile edasi anda veidi oma mõtteid ja tundeid Tema meelespidamise, meie meeleparanduse ja muutumise kohta. Ma arvan, et saan kõige paremini väljendada oma südames peituvat, kui räägin teile kolmest naisest ja arutan seejärel mõnda õppetundi, mis ma nende lugudest saanud olen.
Ma alustan Ruth May Foxist, kes oli mitu aastat tagasi Noorte Naiste üldjuhataja. Ta teenis selles kutses 84. eluaastani. Õde Fox sündis Inglismaal ja kui ta oli 13-aastane, kõndis ta teerajajate rühmaga jalgsi peaaegu kogu tee Soolajärve orgu. Tema ema suri, kui ta oli beebi, ja nii elas ta kaksteist esimest aastat mitmes erinevas peres. Temaga oli lapsena ilmselt raske hakkama saada, sest ta vanaema kutsus teda „pahaks tüdrukuks” ja keeldus tema eest hoolitsemast.2
Lõpuks Ruth abiellus ja tal oli kaksteist last. Ta jagas oma lastega oma kindlat tunnistust ja õpetas nendega kõrvuti töötades evangeeliumi, kuid tunnistas, et tema vanemad lapsed said vahetevahel karmi distsiplineerimise osaliseks, kuna ta oli ägeda loomuga, ega „lugenud alati kümneni”3, kui ärritus. Ta tegi kõvasti tööd, et seda nõrkust talitseda ja sai tuntuks oma heasüdamlikkuse ja teiste teenimise poolest.
Õde Fox elas 104 aastaseks. Oma pika elu jooksul koges ta suurt rõõmu ja raskeid katsumusi ning õpetas, et: „eluga kaasnevad mõned karmid õppetunnid. Tugevaimaid taimi ei kasvatata klaasi all ja tugev iseloom ei tule probleemidest hoidumisest.”4
Möödunud aastal ronisin ma Wyomingi osariigis Iseseisvuskaljule, et leida, kuhu õde Fox oli kolmeteistaastaselt teel Soolajärveorgu oma nime uurendanud. Viimase 140 aasta ilmastik on selle peaaegu ära kustutanud, kuid mul õnnestus veerida kokku „Ruth May 1867”. Ma tahtsin rohkem teada selle suure juhi ja Jeesuse Kristuse jüngri kohta, kes tegi kogu oma elu tööd, et end täiustada, ja kelle juhtmõtteks oli: „Kas Jumala kuningriik või ei midagi!”5
Mu järgnev lugu on naisest, kellele ma panen nimeks Mary. Ta oli ustavate teerajajate tütar, kes olid evangeeliumi nimel ohverdanud palju. Ta abiellus templis ja oli 10 lapse ema. Ta oli andekas naine, kes õpetas oma lapsi palvetama, tublisti tööd tegema ja üksteist armastama. Ta maksis kümnist ja tema pere sõitis pühapäeviti üheskoos vankriga kirikusse. Kuigi ta teadis, et see on vastuolus Tarkuse Sõnaga, sai talle harjumuseks juua kohvi ja ta pliidinurgas seisis kohvikann. Ta väitis, et „Issand ei jäta mind taevast välja väikese kohvitassi pärast.” Kuid selle väikese kohvitassi pärast ei olnud ta templisoovituse vääriline ja seda polnud ka tema lapsed, kes jõid kohvi koos temaga. Kuigi ta jõudis kõrgesse ikka ja temast sai lõpuks uuesti vääriline, et minna templisse ja seal teenida, oli ainult üks tema kümnest lapsest vääriline templis abielluma ja suur hulk tema järeltulijaid, kes kuuluvad nüüd viiendasse põlvkonda, elavad ilma õnnistusteta, mida toob taastatud evangeelium, millesse tema uskus ja mille nimel ta esiisad olid nii palju ohverdanud.
Viimane lugu räägib Christinast (see ei ole ta päris nimi), kes ristiti ja pitseeriti oma perega, kui ta oli noor tütarlaps, kuid mingil hetkel lõpetas tema pere evangeeliumi järgi elamise. Nüüdseks oli ta teismeeast välja kasvamas ning oli teinud valesid valikuid ja oli väga õnnetu.
Ühel päeval andsin ma talle „Isikliku arengu” raamatu ja ütlesin: „See raamat aitab sul tuua oma ellu Kristuse omadusi, et oskaksid teha soovitud muutusi. Ma esitan sulle üleskutse, et hakkaksid täna oma raamatu kallal töötama ja võtaksid selle seejärel kaasa tänaõhtusele noorte küünlavalgusõhtule, et rääkida mulle, mida sa oled teada saanud.” Tol õhtul ütles ta pisarsilmil: „Täna alustasin ma oma isiklikku arengut.” Tollest päevast alates on ta mulle mõned korrad kirjutanud. Ta hakkas uuesti käima pühapäevastel koosolekutel, ühisüritustel ja seminaris. Paari nädala pärast tulid tema õde ja ema kirikusse koos temaga. Hiljem liitus nendega isa ja nüüd on kogu pere taas üheskoos templis käinud.
Millised on siis mõned õppetunnid, mis ma sain nendest lugudest meelespidamise, meeleparanduse ja muutumise kohta?
Esimene õppetund on see, et igaüks teeb vigu.6 Veidi aega tagasi olin ma koos ühe kaheksa-aastase tüdrukuga tema ristimispäeval. Päeva lõpus ütles ta enesekindlalt: „Ma olen olnud ristitud terve päev ja pole kordagi patustanud!” Tema täiuslik päev ei kestnud aga igavesti ja ma olen kindel, et nüüdseks on ta teada saamas, nagu me kõik, et kui väga me ka ei püüaks, ei hoidu me alati igast halvast olukorrast, igast valest valikust, ega talitse end nagu peaksime. Ma kuulen sageli selle ajajärgu väljavalitud kuninglikust põlvkonnast, kuid pole kunagi kuulnud, et seda kutsutaks täiuslikuks põlvkonnaks. Eriti vähe kaitstud on teismelised, sest Saatana vägi on tõeline ja nad teevad oma esimesi suuri iseseisvaid valikuid. Järelikult teevad nad ka oma esimesi suuri vigu.
See oli see, mis juhtus Koriantoniga Mormoni Raamatus. Korianton pidi ustavalt misjonil teenima, kuid pidas end piisavalt tugevaks ja nutikaks, et tulla toime riskantsete olukordade ja halva seltskonnaga, ja ta viis ennast suurde hätta ning tegi suurt pattu, kui hakkas käima valedes kohtades, valede inimestega ja tegema valesid asju.7
Minu teiseks õppetunniks on see, et meeleparandus pole valikuline. Meil on kästud meelt parandada.8 Päästja õpetas, et kui me ei paranda meelt ega saa väikese lapse sarnaseks, ei saa me mingil moel pärida Jumala kuningriiki.9 Me ei tohi lasta ühel väikesel kohvitassil, ühel halval harjumusel, ühel halval valikul, ühel valel otsusel juhtida meid rööpast välja kogu eluks.
Vahel muutuvad inimesed meeleparandamisel pealiskaudseks. Ma olen kuulnud mõnda inimest ütlemas, et meeleparandus on liiga raske. Teised ütlevad, et nad on väsinud süütundest või solvunud juhi peale, kes tahtis aidata neil meelt parandada. Vahel annavad vigu teinud inimesed alla ja hakkavad uskuma, et nende jaoks pole enam lootust. Mõned inimesed kujutavad ette, et on siis endast paremal arvamusel, kui jätavad taastatud evangeeliumi sinnapaika ja lähevad minema.
Saatan on see, kes paneb eksinute südamesse lootusetuid mõtteid. Issand Jeesus Kristus annab meile alati lootust. Ta ütleb:
„Sind valiti välja tegema Issanda tööd, kuid üleastumise tõttu, kui sa ei pane tähele, sa langed.
Kuid pea meeles, Jumal on halastav; seepärast paranda meelt sellest, mis sa oled teinud, mis on vastupidine käsule, mille ma sulle andsin, ja sa oled endiselt väljavalitud ja oled taas kutsutud tööle.”10
Kergeim ja kiireim õnne- ja rahurada on parandada meelt ja muutuda niipea kui võimalik.
Kolmas õppetund on see, et me ei tee seda üksi. Tõeline muutumine pole ainuüksi iseseisvalt võimalik. Meie enda tahtejõust ja meie enda headest kavatsustest ei piisa. Kui me teeme vigu või teeme viletsaid valikuid, peame me saama abi oma Päästjalt, et saada taas õigele rajale. Me võtame nädal nädala järel sakramenti, näitamaks, et me usume, et meie muutmine on Tema võimuses. Me tunnistame üles oma patud ja lubame need hüljata.11
Kui meie parimatest jõupingutustest jääb vajaka, saame me Tema armu kaudu jõudu üha edasi püüelda.12 Issand ütleb: „Kui inimesed tulevad minu juurde, näitan ma neile nende nõrkust. Ma annan inimestele nõrkust, et nad oleksid alandlikud; ja minu arm on küllaldane kõikidele inimestele, kes alandavad endid minu ees; sest kui nad alandavad endid minu ees ja omavad minusse usku, siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende tugevuseks.”13
Kui me otsime muutumisel Issanda abi, on meile abiks järgnev lubadus: „See, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud, ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles.”14 Issand ei anna meie puhul alla. Ta ütleb: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!”15 See rõõm ja rahu, mis saab meile osaks, kui teame, et meile on andeks antud, on jumalik õnnistus. See rahu tuleb Issanda viisil ja siis, kui on Tema arvates õige aeg, kuid see tuleb kindlasti.
Minu viimaseks õppetunniks on see, et me saame muutuda. Iga päev on uus võimalus pidada meeles oma Päästjat ja järgida Tema eeskuju. Ilma meeleparanduseta pole edasiminekut.16 Seepärast ongi meeleparandus evangeeliumi teine põhimõte.17
Selle asemel et nõrkuse jaoks vabandusi otsida, teeme me iga päev tööd heade harjumuste ja Kristuse sarnaste omaduste kujundamisel. President Spencer W. Kimball ütles: „Kristuse sarnaste omaduste viljelemine on vaevanõudev ja lõputu ülesanne – see pole mõeldud hooajatöölisele ega neile, kes end ikka ja jälle ei pinguta.”18 Ma õppisin Christinalt, et Kristuse sarnaste omaduste kujundamine oma elus on meie muutumise tunnuseks.
Kuna me kõik oleme surelikud, teeme me kõik vigu. Meeleparandus pole valikuline, aga me pole selle tegemisel üksi. Meil on Päästja, kes aitab meil meelt parandada. Kujundades oma elus Tema omadusi, teame me, et teeme muudatusi, mis aitavad meil saada Temaga lähedasemaks.
Õde Fox ütles, et evangeelium oli tema „kaitsekeep kiusatuste vastu, [tema] lohutus keset kurbust, [tema] rõõm ja hiilgus läbi kõigi [tema] päevade, ja [tema] lootus igavesele elule.”19 Ta võttis oma juhtmõtteks „Kas Jumala kuningriik või ei midagi”, sest ta teadis, et võttes evangeeliumi vastu kogu südamest, võib ta saada osa tõotusest, mille Päästja andis meile kõigile: „Kes meelt parandab ja on ristitud minu nimesse, saab täidetud; ja kui ta peab vastu lõpuni, vaata, teda ma hoian süütuna oma Isa ees sel päeval, kui ma tõusen maailma üle kohut mõistma.”20
Just meelt parandades olen ma hakanud tundma Päästjat, ja just siis, kui ma otsin muutumiseks Tema abi, mu usk ja sõltuvus Temast suurenevad. Ma tunnistan Tema tõelisusest ja väest, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.