Preesterlus – püha and
Meie kohustus on elada nii, et me oleksime alati meile antud preesterluse väärilised.
Vennad, me oleme tulnud täna õhtul kokku vägeva preesterluskonnana nii siin Konverentsikeskuses kui maailma eri paigus. Mul on au teile kõneleda. Ma palvetan, et Issanda inspiratsioon juhiks mu mõtteid ja inspireeriks mu sõnu.
Mõtiskledes möödunud nädalatel selle üle, mida võiksin teile täna õhtul öelda, olen ma mõelnud korduvalt sellest meile antud õnnistusest olla Jumala püha preesterluse hoidjad. Kui me vaatame maailmale kui tervikule, mille rahvastik koosneb rohkem kui kuuest ja poolest miljardist inimesest, siis me mõistame, et moodustame ühe väga väikese väljavalitud rühma. Meie, kes me hoiame preesterlust, oleme apostel Peetruse sõnul „valitud sugu, kuninglik preesterkond”.1
President Joseph F. Smith määratles preesterlust kui „inimesele delegeeritud Jumala väge, mille vahendusel inimene saab tegutseda maa peal inimkonna päästmise nimel, … mille läbi [inimesed] saavad rääkida Jumala tahtest, otsekui inglid ise oleksid siin sellest rääkimas; mille vahendusel inimestele on antud vägi siduda maa peal ja see seotakse taevas, ning päästa lahti maa peal ja see päästetakse lahti taevas.” President Smith lisas: „[Preesterlus] on püha, ja inimestel tuleb pidada seda pühana.”2
Mu vennad, preesterlus on and, mis ei too endaga ainuüksi erilisi õnnistusi, vaid ka pühalikke kohustusi. Meie kohustus on elada nii, et me oleksime alati meile antud preesterluse väärilised. Me elame ajal, mil meie ümber on palju sellist, mis on mõeldud meelitama meid radadele, mille kaudu me võime jõuda oma hävinguni. Selliste radade vältimine nõuab otsusekindlust ja julgust.
Julgus loeb. See tõsiasi jõudis minuni kõige eredamal ja dramaatilisemal kombel mitu aastat tagasi. Ma teenisin tookord piiskopina. Meie vaia konverentsi üldistungit peeti Salt Lake City Templiväljaku Koosolekute hoones. Meie vaia juhatust oldi ümberorganiseerimas. Konverentsi muusika eest kandis hoolt Aaroni Preesterlus, kaasa arvatud piiskopkondade liikmed. Kui me oma esimese lauluga lõpule jõudsime, astus meie konverentsi külastanud president Joseph Fielding Smith kõnepulti ja luges toetamiseks ette uue vaia juhatuse nimed. Seejärel mainis ta, et Percy Fetzerile, kellest sai meie uus vaia juhataja, ja John Burtile, kellest sai esimene nõuandja – mõlemad olid olnud nõuandjad vaia eelmises juhatuses – oli teatatud nende uuest kutsest enne konverentsi algust. Ta andis ka teada, et mina, kes ma olin kutsutud uues juhatuses teise nõuandja ametisse, ei teadnud sellest eelnevalt ja et ma kuulsin sellest esmakordselt siis, kui minu nimi toetavaks hääletuseks ette loeti. Seejärel ta teatas: „Kui vend Monson on nõus selle kutse vastu võtma, siis on meil hea meel teda nüüd kõnelemas kuulda.”
Kui ma seisin kõnepuldis ja vaatasin üksisilmi seda nägudemerd, meenus mulle laul, mida olime just äsja laulnud. See käis Tarkuse Sõna kohta ja selle pealkirjaks oli „Ole julge, mu poiss, ja ütle ei”. Tol päeval valisin ma oma nõustumisteemaks „Ole julge, mu poiss, ja ütle jah”. Igaüht meist kutsutakse jätkuvalt julgusele – julgusele jääda kindlaks oma veendumustele, julgusele täita oma kohustusi, julgusele pidada au sees oma preesterlust.
Kuhu me ka ei läheks, meie preesterlus läheb meiega. Kas me seisame „pühades paikades”?3 President J. Reuben Clark, noorem, kes teenis palju aastaid Esimeses Presidentkonnas nõuandjana, ütles järgmist: „Preesterlus pole nagu ülikond, mille te saate seljast võtta ja uuesti selga panna. See on meist endist sõltuvalt igavene and.” Ta jätkas: „Kui me oleksime tõepoolest veendunud, … et ei saa [preesterlust] kõrvale panna, ja et Jumal peab meid vastutavaks, kui me seda [alandame], säästaks see meid päris paljude asjade tegemisest, säästaks meid päris paljudesse kohtadesse minemisest. Kui iga kord, kui me läheksime kitsalt ja ahtalt teelt väikesele ümbersõidule, meenuks meile: „Minuga on siin kaasas mu preesterlus. Kas ma ikka peaksin?” ja meil ei läheks kaua, et taas kitsale ja ahtale teele jõuda.”4
President Spencer W. Kimball ütles: „Teil oleva preesterluse väel pole piire. Piiri panete te ise, kui te ei ela Issanda Vaimuga kooskõlas ja piirate end selle väe kasutamisel.”5
Mu preesterluse vennad – noorimast vanimani – kas te elate vastavalt sellele, mida Issand nõuab? Kas te olete väärilised kandma Jumala preesterlust? Kui te ei ole, siis tehke siin ja praegu otsus koguda vajaminevat julgust ja algatada kõik vajalikud muudatused, nii et teie elu oleks selline nagu peaks. Selleks, et seilata surelikkusemerel ohutult, on meil vaja igavese meresõitja – nimelt suure Jehoova – juhatust. Kui me täidame Issanda ülesannet, on meil õigus Issanda abile.
Ma olen saanud Temalt abi loendamatutel juhtudel kogu oma elu. Teise maailmasõja lõppfaasis sain ma kaheksateistkümneaastaseks ja mind pühitseti vanemaks – nädal enne seda, kui lahkusin mereväe tegevteenistusse. Üks mu koguduse piiskopkonna liige tuli rongijaama minuga hüvasti jätma. Vahetult enne rongi lahkumist pistis ta mulle pihku raamatu, mida ma täna teie ees hoian. Sellel on pealkirjaks: „Misjonäri käsiraamat.” Ma naersin ja märkisin: „Ma lähen mereväkke mitte misjonile.” Ta vastas: „Võta ikka. Sellest võib abi olla.”
Ja oligi. Algväljaõppe käigus õpetas roodukomandör meile, kuidas oleks kõige parem pakkida oma riideid suurde meremehekotti. Ta andis nõu: „Kui teil on mõni tugev nelinurkne ese, võite te panna selle oma koti põhja ja teie riided püsivad paremini paigal.” Ma mõtlesin, et kust ma leian sellise kõva nelinurkse asja, kui mulle meenus äkitselt just õige nelinurkne ese – misjonäri käsiraamat. Nõnda teenis see kaksteist nädalat seal koti põhjas.
Õhtul enne jõuluks koju minekut olime me oma mõtetega, nagu ikka, kodus. Meie kasarmud olid vaiksed. Äkitselt märkasin ma, et mu semu kõrvalnaril – Kiriku liige Leland Merrill – oigab valu käes. Ma küsisin: „Mis lahti, Merrill?”
Ta vastas: „Ma olen haige. Ma olen tõsiselt haige.”
Ma soovitasin tal minna baasi dispanserisse, aga ta vastas teadvalt, et siis ei saaks ta jõuludeks koju minna. Siis soovitasin ma tal olla vaikselt, et mitte äratada üles kõiki barakke.
Tunnid venisid, tema oigamine valjenes. Siis sosistas ta meeleheites: „Monson, sa oled ju Kirikus vanem? Ma kinnitasin, et see on nii, mispeale ta anus: „Anna mulle õnnistus.”
Mulle jõudis vägagi kohale, et ma polnud iial õnnistust andnud. Ma polnud kunagi sellist õnnistust saanud; ma polnud kunagi õnnistuse andmist pealt näinud. Ma palvetasin Jumala poole ja anusin abi. Vastuseks oli: „Vaata meremehekoti põhja.” Nõnda tühjendasin ma kell kaks hommikul koti sisu põrandale. Seejärel läksin ma selle tugeva, nelinurkse esemega, misjonäri käsiraamatuga, öölambi juurde ja lugesin, kuidas haigele õnnistust anda. Samas kui umbes sada kakskümmend uudishimulikku madrust pealt vaatasid, asusin ma õnnistust andma. Enne kui ma suutsin oma varustuse kokku panna, magas Leland Merrill nagu lapsuke.
Järgmisel hommikul pöördus Merrill naeratades minu poole ja ütles: „Monson, mul on hea meel, et sul on preesterlus!” Tema rõõmust veelgi suurem oli aga minu tänulikkus – tänulikkus mitte ainult preesterluse, vaid selle eest, et olin vääriline saama abi, mida ma hädaolukorras palusin, ja rakendama preesterluse väge.
Vennad, meie Issand ja Päästja ütles: „Tule ning järgi mind!”6 Kui me võtame Tema kutse vastu ja käime Tema jälgedes, juhatab Ta meie teed.
Ma tundsin sellist juhatust 2000. aasta aprillis. Mulle helistas Rosa Salas Gifford, keda ma ei tundnud. Ta selgitas, et ta vanemad olid mõneks kuuks Costa Ricast külla tulnud, ja et vaid nädal enne seda, kui ta mulle helistas, diagnoositi ta isal Bernardo Agusto Salasel maksavähk. Ta nentis, et arstid olid perele teada andnud, et ta isa elab veel vaid mõned päevad. Ta selgitas, et tema isa suur soov oli enne surma minuga kohtuda. Ta jättis oma aadressi ja küsis, kas saaksin tulla tema koju Salt Lake Citys, et tema isaga rääkida.
Koosolekute ja kohustuste tõttu lahkusin ma oma kabinetist päris hilja. Selle asemel, et otse koju minna, tundsin ma aga mõjutust sõita kaugemale lõunasse ja selsamal õhtul vend Salast külastada. Aadress peos püüdsin ma seda elukohta üles leida. Kuna liiklus oli päris tihe ja väljas hämardus, sõitsin ma sellest kohast mööda, kus pidi olema maja juurde viiv tee. Ma ei näinud midagi. Aga ma ei anna kergelt alla. Ma tegin kvartalile ringi peale ja tulin tagasi. Ikka ei midagi. Proovisin veel üks kord ja ikka polnud teest mingit märkigi. Mulle hakkas tunduma, et mul on õigus koju pöörduda. Ma olin vapralt üritanud, kuid mul ei õnnestunud maja leida. Selle asemel tegin ma vaikse abipalve. Ma sain inspiratsiooni läheneda piirkonnale vastassuunast. Ma sõitsin veidi maad edasi ja pöörasin siis ringi, olles nüüd teiselpool teed. Niipidi sõites oli liiklus palju hõredam. Kui ma taas sellele paigale lähenesin, võisin ma kahvatu tule valguses näha mahasõidetud tänavasilti – see oli teepervel külili vajunud – ja peaaegu nähtamatut umbrohuga kaetud teerada, mis viis väikese korterelamuni, ning peateelt veidi eemal ühte pisikest eramaja. Maja poole sõites lehvitas mulle üks väike valges kleidis tüdrukuke ja ma teadsin, et olin pere üles leidnud.
Mind juhatati koju ja seejärel tuppa, kus vend Salas lamas. Voodi ümber olid kolm tütart, üks väimees ja ka õde Salas. Kõik peale väimehe olid pärit Costa Ricast. Vend Salase näost oli näha, et ta seisund on tõsine. Tema otsaesisel oli narmendavate äärtega niiske lapp – mitte rätik või linik, vaid narmendavate äärtega niiske lapp, mis rõhutas pere tagasihoidlikku majanduslikku olukorda.
Mõningase õhutuse peale avas vend Salas oma silmad ja tema huuli kaunistas õrn naeratus, kui ma tal käest kinni võtsin. Ma laususin: „Ma tulin teie juurde.” Nii tema kui minu silmad täitusid pisaratega.
Ma küsisin, kas ta soovib õnnistust ja sain perelt ühehäälse jaatava vastuse. Kuna väimehel polnud preesterlust, asusin ma ise preesterluse õnnistust andma. Sõnad tundusid Issanda Vaimu juhatuse all takistuseta voolavat. Ma lisasin Päästja sõnad, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 84. osas, salmis 88: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada.” Pärast õnnistust ütlesin ma paar lohutavat sõna kurvastavatele pereliikmetele. Ma rääkisin hoolikalt, et nad mu inglise keelest aru saaksid. Ja seejärel andsin ma neile oma puudulikus hispaania keeles teada, et armastan neid ja et meie Taevane Isa õnnistab neid.
Ma palusin, et nad tooksid oma pere Piibli ja pöörasin nende tähelepanu 3 Johannese raamatu 4. salmile: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat.” Ma ütlesin neile: „Teie isa ja abikaasa tahaks, et te peaksite seda meeles, kui ta valmistub siit maisest elust lahkuma.”
Vend Salase sulnis naine küsis seejärel, kas ma paneksin kirja need kaks pühakirjakohta, mida nendega jagasin, et pere võiks neid uuesti lugeda. Kuna mul polnud käepärast midagi, millele kirjutada, sirutas õde Salas käe oma koti järele ja tõmbas sealt ühe paberilipiku. Seda temalt võttes märkasin ma, et see oli kümnisesedel. See liigutas mu südant, kui ma mõistsin, et hoolimata nendest äärmiselt tagasihoidlikest tingimustest, kus pere elas, olid nad kümnise maksmisel ustavad.
Jätnud hellalt hüvasti, saadeti mind mu auto juurde. Kodu poole sõites mõtisklesin ma selle erilise vaimu üle, mida me olime tundnud. Ma kogesin ka, nagu palju kordi varem, tänutunnet, et mu Taevane Isa oli vastanud veel ühe inimese palvele minu kaudu.
Mu vennad, pidagem alati meeles, et see Jumala preesterlus, mida me hoiame, on püha and, mis toob meile ja neile, keda me teenime, taeva õnnistusi. Kaitskem ja austagem seda preestelust, kus me ka poleks. Täitkem alati Issanda ülesannet, et meil võiks olla alati õigus Issanda abile.
Inimhingede pärast – teie ja minu pärast – peetakse sõda. See jätkub leevenemata. Teile, mulle ja kõikjal asuvatele preesterluse hoidjatele kõlab pasunahüüuna Issanda sõna: „Mistõttu, õppigu iga mees nüüd oma kohust, ja õppigu tegutsema selles ametis, millesse ta määratud on, täie usinusega.”7
Jagugu meil kõigil julgust selle tegemiseks, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.