Pea seda meeles ja ära hukku
Meelespidamine on Jumala kavatsuste kohaselt üks peamine ja päästev evangeeliumi põhimõte
Mul on suur au kõneleda pärast õde Parkinit. Tema ja tema nõuandjate teenimine ja õpetused on õnnistanud meid kõiki. Umbes selsamal tunnil kaheksateist ja pool aastat tagasi seisin ma selle kõnepuldi lähedal ja ootasin koguduse laulu lõppu, mil pidin ette astuma ja pidama oma esimese üldkonverentsikõne. Minu ärevus tol hetkel oli ilmselt selgelt näha. Vanem L. Tom Perry, kes seisis minu taga, kallutas end minu poole ja sosistas mulle kõrva oma positiivsel ja entusiastlikul viisil. „Rahune,” ütles ta, „me pole juba aastaid selles kõnetoolis kellestki ilma jäänud!”
Need kannustavad sõnad ja mõned järgnenud minutid, mille vältel ma kõnelesin esmakordselt ülemaailmsele viimse aja pühadest kuulajaskonnale, on mulle kalliks mälestuseks. Nii nagu kõik teiegi, nii koguneb ka minul jätkuvalt varamusse mälestusi, mis osutuvad nende meenutamisel sageli väga kasulikuks ja meeldivaks. Ja hoolimata noore mehena tehtud otsusest vanema mehena mitte kunagi teisi oma mälestustega kurnata, teeb mulle nüüd suurt meelehead, kui saan jagada oma mälestusi igal võimalikul juhtumil. Täna aga soovin ma kõneleda sellest, et Jeesuse Kristuse evangeeliumis on mälul ja meelespidamisel veelgi sügavam roll, kui seda on teabe passiivne meenutamine ja sellest rõõmu tundmine.
Kui me jälgime väga tähelepanelikult sõna meelespidamine kasutamist pühakirjades, märkame me, et meelespidamine on Jumala kavatsuste kohaselt üks peamine ja päästev evangeeliumi põhimõte. Seda sellepärast, et prohvetlik manitsus meeles pidada kutsub sageli tegutsema: kuulama, nägema, tegema, kuuletuma, meelt parandama.1 Kui me peame meeles Jumala viisil, saame me jagu oma inimlikust kalduvusest pelgalt valmistuda eluvõitluseks ja osaleme võitluses endas ka tegelikult, tehes kõik, mis meie võimuses, kiusatuse vältimiseks ja patust hoidumiseks.
Kuningas Benjamin kutsus oma rahvast meeles pidama sellisel aktiivsel viisil:
„Ja lõpuks, ma ei saa teile üles lugeda kõiki asju, mille läbi te võite pattu teha, sest on mitmesuguseid viise ja mooduseid, isegi niipalju, et ma ei saa neid üles lugeda.
Aga niipalju ma võin teile ütelda, et kui te ei jälgi ennast ja oma mõtteid ja oma sõnu ja oma tegusid ning ei pea Jumala käske ega jätka usus sellesse, mida te olete kuulnud meie Issanda tulemisest, kuni oma elu lõpuni välja, tuleb teil hukkuda. Ja nüüd, oo inimene, pea seda meeles ja ära hukku.”2
Mõistes, millist elulist rolli peab meelespidamine meie elus mängima – mida meil tuleb siis meeles pidada? Kuna me oleme täna kogunenud seda ajaloolist Tabernaaklit meeles pidama ja taaspühitsema, siis ma soovitan vastusena oma küsimusele, et Jeesuse Kristuse Kiriku ajalugu ja rahvas väärib meie meelespidamist. Pühakirjades seatakse Kiriku ajalugu kõrgele esikohale. Tegelikult ongi suur osa pühakirjadest Kiriku ajalugu. Just selsamal päeval, mil Kirik asutati, andis Jumal Joseph Smithile käsu: „Vaata, teie seas tuleb pidada ülestähendust.”3 Joseph võttis seda käsku kuulda ja määras Oliver Cowdery, Kiriku teise vanema ja oma peamise abimehe Kiriku ajaloolaseks. Me peame ülestähendusi, et aidata meil meeles pidada ning ülestähendust Kiriku kasvu ja arengu kohta on peetud Oliver Cowdery ajast tänapäevani. See erakordne ajalooline ülestähendus tuletab meile meelde, et Jumal on avanud taas kord taevad ja teinud ilmsiks tõed, mis kutsuvad meie põlvkonda tegutsema.
Kõige selle seas, mida ajaloolased on nende paljude aastate jooksul kogunud, alles hoidnud ja kirjutanud, ei selgita miski Kiriku ajaloo tähtsust ja väge rohkem kui Joseph Smithi lihtne ja aus lugu sellest, kuidas Jumal Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus ilmusid talle meie ajalooraamatutes nüüd esimeseks nägemuseks kutsutud nägemuses. Sõnadega, mida misjonäride põlvkonnad on meelde jätnud ja jaganud tõe otsijatega kõikjal maailmas, kirjeldab Joseph seda imelist viisi, kuidas ta sai vastuse oma palves esitatud küsimusele, milline Kirik on õige: „Nägin otse oma pea kohal valgusesammast, mis oli eredam päikesevalgusest ja laskus tasapisi, kuni langes minu peale. … Valguse levides nägin ma enda kohal õhus seismas kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „See on minu armastatud Poeg – kuula Teda!”4
Ja Joseph kuulas Teda! Ning miljonid on kuulnud või lugenud ja uskunud tema lugu ja võtnud vastu Jeesuse Kristuse evangeeliumi, mida ta taastada aitas. Ma usun Joseph Smithi ja tean, et ta oli tõeline Jumala prohvet. Tema esimese nägemusega seotud kogemuse meelespidamine innustab alati mu hinge üha rohkem pühenduma ja tegutsema.
Keegi ei hinda Kiriku ajaloo väärtust rohkem kui president Gordon B. Hinckley. Me armastame tema meeldivat huumorimeelt, aga tema ajaloomeel on sama terane. Meie minevikust pärit inspireerivad lood ja naljad panevad punkti tema kirjutustele ja jutlustele. Meie elava prohvetina rõhutab ta teadlikult minevikku ja tulevikku, et aidata meil olevikus elada õigemeelsemalt. Me mõistame tema õpetuste tõttu, et meelespidamine võimaldab meil näha Jumala kätt oma minevikus, just nagu ettekuulutamine ja usk kinnitavad meile seda, et Jumala käsi on ka meie tulevikus. President Hinckley tuletab meile meelde, kuidas varajase Kiriku liikmed seisid silmitsi oma proovilepanekutega, et meie saaksime Jumala armu läbi veelgi ustavamalt seista silmitsi enda proovilepanekutega. Meie minevikku elus hoides ühendab ta meid nende inimeste, paikade ja sündmustega, mis moodustavad meie vaimse pärandi, ja seda tehes motiveerib ta meid veelgi enam teenima ja uskuma ning olema veel heasüdamlikumad.
President Hinckley räägib eeskujulikul kombel avameelselt ka oma isiklikust ja perekonna ajaloost. Hulganisti heitunud uusi misjonäre on leidnud tröösti teadmisest, et oma misjoni alguses tundis ka president Hinckley heidutatust ja rääkis sellest oma isale. Ta rääkis vapralt isegi oma isa lühikesest vastusest: „Kallis Gordon! Sain su viimase kirja. Mul on ainult üks soovitus: unusta ennast ja hakka tööle.”5 Rohkem kui 70 aastat hiljem oleme me kõik selle tunnistajaks, kui tõsiselt president Hinkley selle nõuande oma südameasjaks võttis. Tema täisväärtuslik iseloom ja prohvetlik tarkus on veenvaks tõendiks sellest, mis kasu on nii Kiriku kui meie enda ajaloo meelespidamisest.
Jeesuse Kristuse evangeeliumis on mälu ja meelespidamise kohta öelda palju enamatki. Me räägime sageli oma pühade lepingute ja Jumala käskude meelespidamisest ning oma surnud esivanemate meelespidamisest ja päästvate talituste tegemisest nende heaks. Kõige tähtsamaks on aga see, et me räägime vajadusest pidada meeles meie Päästjat Jeesust Kristust, ja mitte ainult siis, kui see on sobiv, vaid alati, nagu Ta on palunud.6 Sakramenti võttes tunnistame me, et peame Teda alati meeles. Vastutasuks lubatakse meile, et Tema Vaim on alati meiega. Huvitaval kombel on see seesama Vaim, mille on saatnud meie Taevane Isa, et „tuleta[da meile] meelde kõik”7. Seega, kui me võtame vääriliselt sakramenti, võimaldab Vaim meil meie õnnistuseks osa saada imeliselt kasutoovast meelespidamise tsüklist, naastes ikka ja jälle oma mõtetes ja pühendumises Kristuse ja Tema lepituse juurde.
Kristuse juurde tulemine ja Temas täiuslikuks saamine on minu arvates kogu meelespidamise ülim eesmärk.8 Ma palvetan seega, et Jumal õnnistab meid alati meelespidamisega, et me peaksime eriti meeles Tema täiuslikku Poega, ega hukkuks. Ma tunnistan tänulikult Kristuse jumalikkusest ja päästvast väest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.