Tabernaaklimälestused
Kuna täna toimub selle hoone taaspühitsemine, tõotagem pühendada oma elu uuesti meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tööle
Mu vennad ja õed nii siin Tabernaaklis, kui teie, kes te kuulate erinevate kanalite vahendusel kogu maailmas, mul on rõõm seista teie ees taas kord siin suurepärases hoones. Sellistes oludes ei jää üle muud kui tunda nii nende varajaste pühade vaimu, kes ehitasid selle ilusa kummardamiskoja, kui ka kõigi nende vaimu, kes on teinud aastate jooksul tööd selle säilimise ja ilu nimel.
Ma olen mõelnud hiljuti nendele paljudele tähendusrikastele sündmustele minu elus, mis on seotud Soolajärve Tabernaakliga. Kuigi neid on kaugelt liiga palju, et saaksin neid kõiki täna mainida, tahaksin ma mõnest ikkagi rääkida.
Mul on meeles mu ristimisele lähenev aeg, kui olin kaheksa-aastane. Mu ema rääkis minuga meeleparandusest ja ristimise tähendusest ning viis mu seejärel ühel 1935. aasta septembrikuu laupäeval trammiga Tabernaakli ristimisruumi, mis veel hiljuti siin hoones asus. Tollal polnud see nii suur tava kui nüüd, et isad oma lapsi ristivad, kuna seda talitust tehti tavaliselt laupäeva hommikul või pärastlõunal ja paljud isad täitsid oma töö ja äriga seotud kohustusi. Ma riietusin valgesse ja mind ristiti. Ma mäletan seda päeva, otsekui oleks see olnud eile, ja seda õnne, mida ma tundsin, kui see talitus sai tehtud.
Aastate jooksul ja eriti sel ajal, kui ma teenisin piiskopina, olin ma tunnistajaks paljudele teistele Tabernaakli basseinis läbi viidud ristimistele. Iga ristimine oli eriline ja inspireeriv sündmus ning meenutas mulle mu enda ristimist.
1950. aasta aprillis osalesin ma koos oma naise Francesiga selles hoones peetud üldkonverentsi pühapäeva pärastlõunasel istungil. Kiriku president oli George Albert Smith ja konverentsi lõpus esitas ta inspireeriva ja vägeva sõnumi meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse ülestõusmise kohta. Enne kui ta oma kõnega lõpule jõudis, tõi ta aga kuuldavale prohvetliku hoiatuse. Ta ütles: „Ei lähe kaua, kui õnnetused inimkonna üle võimust võtavad, kui ei tehta kiiresti meeleparandust. Ei lähe kaua, kui need, kes on laiali maa palge peal miljonite kaupa, eesseisva tõttu surevad” („Conference Report”, apr. 1950, lk 169). Need olid murettekitavad sõnad, sest need tulid Jumala prohvetilt.
Kaks ja pool kuud pärast seda üldkonverentsi, 25. juunil 1950, algas Koreas sõda – sõda, mis nõudis lõpuks ligikaudu 25 miljonit inimelu. See sündmus õhutas mind mõtlema sellele avaldusele, mille president Smith tegi, kui me tol kevadpäeval siin hoones istusime.
Ma osalesin Tabernaaklis paljudel üldkonverentsi istungitel, saades vendade sõnadest alati õpetust ja inspiratsiooni. Siis aga kutsus president David O. McKay mu 1963. aasta oktoobris oma kontorisse ja esitas mulle kutse teenida Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena. Ta palus, et hoiaksin seda püha kutset konfidentsiaalsena ega ilmutaks seda kellelegi peale oma naise, ja et oleksin järgmisel päeval üldkonverentsi ajal Tabernaaklis, kui mu nimi ette loetakse.
Järgmisel hommikul tulin ma Tabernaaklisse, ega teadnud täpselt, kuhu istuda. Kuna ma olin Preesterluse Koduõpetuskomitee liige, otsustasin ma istuda selle komitee liikmete sekka. Ma märkasin oma sõpra Hugh Smithi, kes oli samuti Preesterluse Koduõpetuskomitee liige. Ta andis märku, et istuksin tema kõrvale. Ma ei saanud öelda talle midagi oma kutse kohta, kuid võtsin istet.
Istungi ajal toetati Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeid ja loomulikult loeti ette ka minu nimi. Ma usun, et see teekond kuulajaskonna seast poodiumile oli mu elus pikim.
Sellest konverentsist on möödas peaaegu nelikümmend neli aastat. Kuni 2000. aastani, kui pühitseti Konverentsikeskus, oli mul eriline võimalus esitada selle hoone kõnepuldist sada üks üldkonverentsi sõnumit, arvestamata nendega, mis ma esitasin abiorganisatsioonide üldkonverentsidel ja teistel siin peetud koosolekutel. Minu tänast kõnet arvestades jõuab see koguarv saja kaheni. Mul on olnud aastate jooksul siin seistes palju vaimseid kogemusi.
1975. aasta üldkonverentsi ajal tundsin ma oma sõnumit esitades õhutust pöörduda oma kõnega ühe väikese, pikkade valgete juustega tüdruku poole, kes istus selle hoone rõdul. Ma palusin kuulajaskonnal tähelepanu temale pöörata ja tundsin, et võin vabalt rääkida ja samas tunnistust, et see väike tüdruk vajab seda sõnumit, millest ma tahtsin kõneleda ühe teise noore daami usule mõeldes.
Istungi lõppedes läksin ma tagasi oma kabinetti ja leidsin sealt ennast ootamas ühe väikese lapse, kelle nimi on Misti White, koos oma vanavanemate ja tädiga. Kui ma neid tervitasin, tundsin ma ära, et Misti oli see laps rõdul, kellele ma olin kõnelenud. Ma sain teada, et kuna oli lähenemas tema kaheksas sünnipäev, oli ta kitsikuses, kas saada ristitud või mitte. Ta tundis, et tahab saada ristitud, ja tema vanavanemad, kellega ta elas, tahtsid, et ta saaks ristitud, kuid tema väheaktiivne ema soovitas tal oodata selle otsuse tegemisega kuni kaheksateistkümnenda eluaastani. Misti oli öelnud oma vanavanematele: „Kui me läheme Salt Lake Citysse konverentsile, ehk annab Taevane Isa mulle teada, mida ma tegema peaksin.”
Misti oli koos oma vanavanemate ja tädiga sõitnud Salt Lake Citysse konverentsile Kaliforniast ja neil õnnestus saada Tabernaaklis istekohad laupäeva pärastlõunaseks istungiks. Seal nad istusidki, kui Misti mu tähelepanu köitis ja ma temale kõneleda otsustasin.
Jätkates pärast istungit jutuajamist, ütles Misti vanaema mulle: „Ma arvan, et Misti tahab teile midagi öelda.” See sulnis väike tütarlaps lausus: „Vend Monson, kui te konverentsil kõnelesite, vastasite te mu küsimusele. Ma tahan saada ristitud!”
Pere naasis Kaliforniasse ning Misti ristiti ja kinnitati Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks. Misti on olnud kõik need aastad truu ja ustav Jeesuse Kristuse evangeeliumile. Neliteist aastat tagasi oli mul suurepärane võimalus sõlmida tema templiabielu toreda noore mehega ning üheskoos kasvatavad nad viite armast last ja üks on veel sündimas.
Mu vennad ja õed, mul on eriline võimalus seista taas kord Tabernaakli kõnepuldis siin hoones, kus on minu jaoks nii palju imelisi mälestusi. Tabernaakel on osa mu elust – osa, mida ma pean kalliks.
Mul on olnud au ja heameel tõsta oma eluajal käsi Kiriku üheksa presidendi toetuseks, kui nende nimed on ette loetud. Täna hommikul tõstsin ma taas koos teiega käe meie armastatud prohveti, president Gordon B. Hinckley toetuseks. Koos president Faustiga tema kõrval teenimine on rõõm ja privileeg.
Kuna täna toimub selle hoone taaspühitsemine, tõotagem pühendada oma elu uuesti meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tööle, kes nii valmilt suri, et meie võiksime elada. Järgigem Tema samme iga päev, palvetan ma alandlikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.