Ma olen puhas

President Gordon B. Hinckley

Olge puhtad – keelepruugis, mõtetes, kehalt ja riietuselt.

Mu kallid preesterluse vennad, milline inspiratsioon on vaadata 21 000 inimese nägu siin konverentsikeskuses ja teada, et miljonid on kogunenud kirikusaalides ja muudes kohtades üle kogu maailma. Mul kahju, et ma olen nii vana praegusel ajal, kui elu läheb järjest põnevamaks.

Nagu te kõik teate, pühitseti ja seati mind Kiriku presidendiks 12 aastat tagasi, täpsemalt 12. märtsil 1995.a. Vanem Ballard on nende 12 aasta kohta teinud natukene arvutusi. Tsiteerin tema kokkuvõtet:

• 387 750 misjonäri on tulnud misjoniväljale. See teeb peaaegu 40% misjonäridest, kes on teeninud sellel evangeeliumi ajajärgul – see tähendab 40% viimase 12 aasta jooksul alates Kiriku loomisest 177 aastat tagasi.

• 3 400 000 pöördunut on ristitud, see teeb rohkem kui ühe neljandiku Kiriku liikmete koguarvust.

• Kiriku misjonite koguarv on kasvanud 303 misjonilt 344 misjonile, sellele on peagi lisandumas kolm uut.

• Olulisel määral on suurenenud liikmete aktiivsena püsimine, kui seda mõõta sakramendikoosolekul osalejates, preesterluse talituste ja ustava kümnise maksmisega.

See kõik on tohutult tähtis, kuid ma olen kindel, et veidi suurema pühendumisega saab sellest hiljutisest imelisest minevikust vaid sissejuhatus veelgi paremasse tulevikku.

Pangem kõik oma õlad ratta vastu ja lükakem kaasa, täitkem oma kohust laulva südamega. Selle eesmärgi nimel tuleb tööd teha, ärgu keegi sellest kõrvale hiiligu. Pange oma õlg ratta vastu ja lükake kaasa (vt „Put Your Shoulder to the Wheel,” Hymns, nr. 252).

Nüüd tahaksin ma rääkida teisel teemal. Ma rääkisin samal teemal palju aastaid tagasi. Ma kordan seda, sest need, kes seda siis kuulsid, on selle ammu unustanud ja neil, kes seda ei kuulnud, on vaja seda kuulda. See on seoses President Joseph F. Smithiga, kes oli Kiriku president aastatel 1901–1918, ühtekokku 17 aastat.

Joseph F. Smithi isa oli Hyrum Smith, kes oli prohvet Josephi vend ja suri koos temaga märtrisurma Carthage’is. Joseph F. sündis Far Westis, Missouri osariigis 13. novembril 1838. a. Ta pere kolis Missouri osariigist ära, kui ta oli imikueas. Noore poisina, kui ta polnud veel kuueaastanegi, kuulis ta oma ema kodus Nauvoos koputust aknale. Akna taga oli mees, kes oli kiirustades ratsutanud Carthage’ist, et teatada õde Smithile, et tolle abikaasa oli tol pärastlõunal tapetud.

Kui Joseph F. Smith oli üheksa aastane, ajas ta koos emaga härjavankri üle tasandike siia orgu. Viieteistaastasena kutsuti ta misjonile Havai saarele. Ta läks San Franciscosse ja töötas seal laastuvabrikus, et saarele sõiduks raha kokku saada.

Havai ei olnud tol ajal turismikeskus. Seal elasid saare päriselanikud, kes olid enamasti vaesed, kuid kes jagasid heldelt seda, mis neil oli. Ta õppis rääkima nende keelt ja neid kalliks pidama. Seal teenides nägi ta märkimisväärse unenäo. Tsiteerin tema jutustust sel teemal. Ta ütles:

„Ma olin väga rõhutud [kui ma olin] misjonil. Ma olin peaaegu paljas ja täiesti sõpradeta, välja arvatud vaeste ja teadmisteta inimeste sõprus. Ma tundsin, et olin nii alandatud oma vaesuses, tarkuse ja teadmiste nappuses, kõigest vaid poisike, nii et ma vavalt julgesin vaadata … inimesele näkku.

„Selles olukorras nägin ma [ühel ööl] unes, et olen reisil ja mul oli tunne, et peaksin kiirustama – kiirustama kogu jõust, sest kartsin jääda hiljaks. Ma kiirustasin teele nii ruttu kui suutsin ja mul oli enda teada kaasas ainult väike kompsuke, taskurätik, mille sisse oli midagi mähitud. Ma ei mõelnud sellele, mis see oli, kui kiirustasin nii kiiresti kui suutsin ja lõpuks jõudsin ühe imelise lossi juurde … Ma vist teadsin, et see oligi mu siht. Kui ma lossi suunas liikusin, nii kiiresti kui jõudsin, nägin silti „VANN”. Keerasin kiiresti kõrvale, läksin vanni ja pesin end puhtaks. Tegin lahti selle väikese kompsukese, mis mul kaasas oli ja seal olid mõned valged puhtad [riided], miski, mida ma ei olnud juba ammu näinud, sest inimesed, kellega olin, ei pidanud puhtusest suurt lugu. Kuid mu [riided olid] puhtad ja ma panin [need] selga. Siis kiirustasin edasi millegini, mis paistis olevat suur avaus või uks. Ma koputasin ja uks avanes. Mees, kes uksel seisis, oli prohvet Joseph Smith. Ta vaatas mind natuke etteheitvalt ja tema esimesed sõnad mulle olid: „Joseph, sa jäid hiljaks.” Ma võtsin siiski enesekindluse kokku ja [vastasin]:

„Jah, aga ma olen puhas – ma olen puhas!”

„Ta haaras mu käe, tõmbas mind sisse ja seejärel sulges suure ukse. Ma tundsin tema kätt nii selgelt kui üldse inimese kätt kunagi. Ma tundsin seda. Kui sisenesin, siis nägin oma isa ja seal oli ka Brigham [Young], Heber [C. Kimball] ning Willard [Richards] ja teised head mehed, keda ma olin tundnud, kõik seismas reas. Ma vaatasin justkui üle selle oru siin, ning see paistis olevat täidetud tohutu rahvahulgaga, kuid laval olid kõik inimesed, keda ma olin tundnud. Mu ema oli seal, tal oli laps põlvedel; ja ma võisin nimetada kõigi nende nimesid, kes seal istusid, kes paistsid olevat väljavalitute, ülendatute seas. …

[Kui ma seda unes nägin], siis olin ma üksi matil, kaugel Havai mägedes ja minu juures ei olnud kedagi. Kuid selles nägemuses puudutasin ma oma käega prohvetit ja nägin naeratust tema näol. …

„Kui ma sel hommikul ärkasin, siis olin ma mees, kuigi ise tegelikult alles poisike. Ma ei kartnud maailmas enam midagi [pärast seda]. Ma võisin kohtuda iga mehe, naise või lapsega ja vaadata neile otsa, tundes oma hinges, et ma olin mees igas mõttes. See nägemus, see ilmutus ja tunnistus, mis ma sel ajal kogesin, on mind teinud selliseks, kes ma olen, kui minus on midagi, mis on hea, puhas või Issanda ees laitmatut, kui minus on midagi head. See on aidanud mind välja kõigist katsumustest ja läbi kõikide raskuste (Gospel Doctrine, 5. tr. [1939], lk 542–43).

Selle tähendusliku unenäo tuum on etteheites, mis prohvet Joseph Smith noorele Joseph F.-le ütles: „Joseph, sa jäid hiljaks”.

Joseph F. vastas: „Jah, aga ma olen puhas – ma olen puhas!”

Selle unenäo tulemusena sai poisikesest mees. Tema kuulutus „Ma olen puhas” andis talle enesekindlust ja julgust seista silmitsi kellega tahes, mistahes olukorras. Ta sai jõu, mida annab puhas südametunnistus, mida tugevdas prohvet Josephi heakskiit.

Selles prohvetlikus unenäos on midagi igale mehele ja poisile, kes on kogunenud täna siia tohutusse kogudusse. On olemas selline vana ütlus nagu: „enne jumalikkust tuleb puhtus”.

Prohvet Jesaja ütles:

„Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast!

Õppige tegema head. …

Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks!” (Jesaja 1:16-18).

Issand on öelnud kaasaja ilmutuses: „Olge puhtad, te Issanda astjate kandjad” (ÕL 133:5).

Maailmas, mis püherdab saastas, olge puhtad – keelepruugis, mõtetes, kehalt ja riietuselt.

Igaühele teist ma ütlen, olge puhtad oma keelepruugis. Tänapäeval on kuulda nii palju räpast ja närust kõnepruuki. Kui sa ei suuda end väljendada puhtas keeles, siis see tähendab, et su sõnavara on äärmiselt piiratud. Kui Jehoova kirjutas kivitahvlitele, siis ütles Ta Iisraeli lastele: „Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata, kes Tema nime asjata suhu võtab!” (2 Moosese 20:7).

Issand on kinnitanud seda käsku kaasaja ilmutuse sõnadega: „Pidage meeles, et see, mis tuleb ülalt, on püha ning sellest tuleb rääkida ettevaatlikult ja kuuletudes Vaimu ohjeldamisele” (ÕL 63:64).

Olge puhtad mõtetelt. Issand ütles: „Ja kõik olgu tehtud puhtuses minu ees” (ÕL 42:41).

Räpane mõttelaad väljendub räpases ja labases keelepruugis. Puhas mõttelaad väljendub keelepruugis, mis on positiivne, meeltülendav ja väljendub tegudes, mis toovad südamesse õnne.

Olge puhtad kehalt, riietuselt ja kommetelt. Ära laske end tätoveerida. Kui te seda lasete, siis ühel päeval te kahetsete seda. Ainult valusa ja kuluka protseduuriga saab tätoveeringu eemaldada.

Olge puhtad, kenad ja korralikud. Lohakas riietus toob kaasa lohakad kombed. Ma ei ole niivõrd mures selle üle, mida te kannate, kui et see oleks kena ja puhas. Pidage meeles Joseph F. Smithi unenägu. Kui ta kiirustas lossi poole, siis oli tal väike kompsuke pakitud taskurätti. Kui ta pärast vanni selle avas, siis leidis ta kompsust puhtad riided. Kui te õnnistate või jagate sakramenti, siis nähke välja oma parimas vormis. Kandke hoolt, et oleksite isiklikult puhtad.

Ja nii, mu kallid vennad, võiksin veel jätkatagi. Võiksin arutada teiega, mis toimub Internetis ja arvutikasutuses, mis viib alandavate mõtete ja tegudeni. Piisab, kui ütlen, et see ei sobi kohe üldse mitte teile, kes te hoiate Jumala preesterlust. Te olete Tema valitud teenijad, teid on pühitsetud millessegi pühasse ja imelisse. Te ei saa elada maailmas ja järgida maailma teid. Te peate olema sellest kõrgemal.

Nüüd, mu kallid vennad, õnnistagu teid Issand. Teile, poisid, ma ütlen, jätkake oma haridusteed. Kui te abiellute, siis on teie kohuseks oma peret ülal pidada. Võimaluste maailm lebab siis teie ees ja haridus on võti, mis avab teile sinna ukse. See on see lossiuks, mida Joseph F. Smith poisikesena unes nägi, kui ta Havai saarel mäel magas.

Jumal õnnistagu teid mu armsad vennad. Rääkige Issandaga palves. Arendage sugulussuhteid Temaga. Tema on Kõigeväeline, kellel on võimu tõsta ja aidata. Ma palvetan, et see nii läheks, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.