Varuge hoiule
Me kutsume preesterluse hoidjaid üles varuma piisavalt, et nii teie kui teie pere võiks vastu pidada elu muutlikkusele.
Mu kallid vennad, kui õnnistatud me oleme, et saame kokku koguneda Esimese Presidentkonna ja kaheteistkümne apostliga. Iga siin olev preesterluse hoidja, olgu ta 12- või 112-aastane, võib pärida tänu meie Päästjale Jeesusele Kristusele selestilise elukorralduse „kuulekuse kaudu evangeeliumi seadustele ja talitustele”.1 Selle üle on imetore mõtiskleda ja ma tean, et see on õige. Teie ise vastutate oma maailma eest!
Mõelge selliste väljavaadete puhul järgnevale loole. Üks noor mees, täis auahnust ja energiat, läks õppima heasse ülikooli. Tol ajal oli ta preester Aaroni Preesterluses. Tal oli kõrgelennuline eesmärk – ta tahtis saada arstiks. Tal oli ambitsioonikas siht – ta tahtis saada rikkaks.
Ta tahtis mängida jalgpalli ja leidis võimaluse saada kokku treeneritega ning pääses lõpuks meeskonda. Nüüd võis ta saada tunnustuse osaliseks ja võis õigusega uhke olla, mis käib kaasas ülikooli spordimaailmaga.
Sellised olid tema kavatsused.
Kuid ta polnud mõelnud eriti millelegi sellisele, mis tema kõrgelennulised ja tühised taotlused lõpuks hävitab – tal polnud õnnestunud hoiule varuda. Ta ei pööranud tähelepanu piisava ettevalmistuse tähtsusele, regulaarse kohalkäimise ja korraliku õppimise nõudele ega keemiatunnile. Tagajärg oli kiire ja halastamatu. Ei läinud 90 päevagi. See juhtus nii:
Päeval, mil ta meeter kaheksakümneviiesena ja 77 kilo kaaluvana leidis end vastamisi hiiglasuure esindusmeeskonna mängijaga, teadis ta, et oli valinud vale spordiala.
Kuna ta polnud harjunud tõsiste õpingutega, ütlesid tal pärast mõningat raamatutega veedetud aega üles silmad ja pea.
Lüüasaamise viimaseks löögiks oli keemia lõpueksam. Piisab vaid öelda, et tema suvalised vastused vastusevariantidega küsimustele ei jõudnud keskmisele punkite arvule isegi ligilähedale. Ta kukkus armetult läbi.
Kõva töö, misjon, mis pani teda lõpuks elu eesmärke õigesti nägema, ja järeleandmatu ettevalmistus said lõpuks jagu selle lühikese rumalusteperioodi tagajärgedest. Sellest keemiatunnist näen ma aga ka täna ikka veel õudusunenägusid.
Õnneks on Issand meile näidanud, kuidas hoiduda sarnasest rumalusest. Ta ütles:
„Võtke kuulda, oo teie, minu kiriku rahvas … Võtke kuulda teie, inimesed kaugel; ja teie, kes te olete mere saartel, kuulake koos. …
Valmistuge, valmistuge selleks, mis on tulemas, sest Issand on lähedal.” 2
Õpetus Messia teisest tulemisest annab ühe suurima stiimuli ettevalmistumiseks ja õigesti elamiseks. Taevane Isa teab, et lubatud tasu kannustab Tema lapsi tegema õigemeelseid tegusid ja lubatud karistused tekitavad hirmu halva tegemise ees. Sellised on meie Issanda teise tulemise kohta käivad ilmutused.3
Need ilmutused räägivad tunnusmärkidest ja imedest maa peal ja taevas. Need osutavad rasketele aegadele ja eelseisvatele sündmustele, mis on tohutud oma ulatuse ja kestuse poolest. Ja mis kõige tähtsam, meile antakse järgmised taevased lubadused:
„Ja samuti saab Issand võimu oma pühade üle, ja saab valitsema nende seas.” 4
„Minu hoolekande läbi, vaatamata viletsusele, mis teie peale langeb, võiks kirik seista sõltumatuna kõigi teiste selestilisest maailmast allpool olevate loodute kohal.”5
Ja „kui te olete ettevalmistunud, siis te ei karda.”6
Preesterluse hoidjaid juhitakse nende lubaduste kaudu end ja oma perekonda Issanda ilmumiseks ette valmistama.7 Teise tulemiseni viivate sündmuste pärast pole vaja muret tunda. Olgem selle asemel tänulikud, et mõistame, mis meil ees seisab. Olgem tänulikud, et me vastutame oma enda maailma eest, olles Issanda esindajad selles, mille Ta on usaldanud meie hoolde.8 Edu valem on lihtne: Olge ustavad. Ärge koormake oma elu. Varuge hoiule.
Olge ustavad. Preesterluse hoidjatena kujuneb meil välja hell puudutus ja lahke sõna. Me oleme mehed, kes palvetavad, kes pühitsevad hingamispäeva ja kes tunnevad Jumala sõna. Me maksame kümnist, paastume ja meie paastuannetus on helde. Me peame kinni oma lepingutest ja pühendame oma elu Jumala kuningriigi ehitamisele.
Ja vennad, me varume hoiule! Kui me teeme neid asju, „saab Issand võimu oma pühade üle, ja saab valitsema [meie] seas”.9
Ärge koormake oma elu. Jumala meestena pöördume me ülemäärase asemel selle poole, mis avardab arusaamist, sest „see, mis ei avarda arusaamist, ei ole Jumalast”10. Kui asjaajamised, tegevused, eesmärgid või ajakavad takistavad meil Jumalat esikohale asetamast, siis peame me kärpeid tegema ja oma elu mitte üle koormama.11 Kui meil on võlad, maksame me need ära ja elame ilma võlgadeta, nii kaua kui võimalik.
Ja vennad, me varume hoiule! Seejärel, Issanda „hoolekande läbi, vaatamata viletsusele, … või[b] kirik [ja selle rahvas] seista sõltumatuna …” 12
Varuge hoiule. Naised aitavad sellele tööle kaasa, kuid neil on vaja abikaasasid, kes võtavad pere valmiduse ohjad enda kätesse. Lastel on vaja vanemaid, kes aitavad neil selle õigemeelse tava tasapisi omaks võtta. Seejärel toimivad nad samuti oma lastega ja nende varud ei vea neid alt.
Üks peamine evangeeliumi põhimõte on valmistuda ette puuduse ajaks. Töö, usinus ja kokkuhoidlikkus kuuluvad kuningliku elukorralduse juurde. Pidage meeles järgmisi Pauluse sõnu: „Kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu.”13
Meie ees istuvad kolm juhtivat ülempreestrit, kes moodustavad Kiriku Esimese Presidentkonna.
Me kuuleme teise nõuandja, president James E. Fausti suust, et „iga isa ja ema on pere laohoidjad. Nad peaksid varuma kõike, mida nende pere sooviks hädaolukorras … [ja] Jumal toetab meid meie katsumustes.”14
Me kuuleme esimese nõuandja, president Thomas S. Monsoni suust, et „palju enam inimesi suudaks vastu pidada nende majanduslikus elus raevutsevatele lainetele, kui neil oleks olemas aastane toidutagavara … ja neil poleks võlgu. Me leiame täna, et paljud on seda nõuannet kuulda võtnud vastupidiselt: Neil on vähemalt aastane võlatagavara ja neil pole toitu.”15
Me kuuleme Issanda prohveti, president Gordon B. Hinckley suust, et „parim paik, kus panna kõrvale veidi toitu, on teie kodu …
Me võime alustada üsna tagasihoidlikult. Me võime alustada ühe nädala toiduvarude kogumisega ning seejärel kasvatada sellest kuu ja siis kolme kuu varud … Ma kardan, et nii paljudel on tunne, et pikemaajaline toidutagavara on neile nii kättesaadamatu, et nad ei tee mingeid pingutusi.
Alustage vähesest … ja kasvatage seda tasapisi, liikudes mõistlikult seatud eesmärgi poole.”16
Inspireeritud ettevalmistuse aluseks on usk Jeesusesse Kristusesse, kuulekus ja kokkuhoidlik eluviis. Liikmed ei peaks laskuma äärmusesse, kuid peaksid tegema algust.
Me kutsume preesterluse hoidjaid üles varuma piisavalt, et nii teie kui teie pere võiks vastu pidada elu muutlikkusele. Palun kindlustage, et teie hoole alla usaldatud saaksid endale trükised pealkirjaga „All Is Safely Gathered In” (Kõik on turvaliselt tallele pandud). Kannustage neid valmistuma praegu eesseisvateks mustadeks päevadeks.
Preesterluse juhid, paluge Abiühingult abi perevalmiduse ja koduhoiu edendamisel. Kiriku naistel on vaja teie toetust ja nad kuuletuvad teie juhtimisele.
Kannustage meie liikmeid panema regulaarselt oma koduste tagavarade sekka mõned tervislikud ja peamised toiduained ning veidi vett, mis on joomiskõlbulik. Nad peaksid säästma veidi raha, kasvõi mõned mündid nädalas. Selline tagasihoidlik lähenemine võimaldab neil saada endale peagi mõnekuised tagavarad. Aja jooksul võivad nad kasvatada nende tagasihoidlike püüdluste asemel pikemaajalise tagavara, täiendades seda selliste hädavajalike asjadega nagu teravili, kaunvili ja teised põhitoiduained, mis hoiavad neid elus, kui neil midagi muud süüa pole.”17
Kui me anname endast parima, võime me olla kindlad, et „jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist”.18 Me tunneme rõõmu suuremast tarkusest, turvalisusest, meelerahust ja isiklikust heaolust. Me oleme valmis ja kuna me oleme valmis, siis me „ei karda”.19
Lõpetuseks tutvustan ma teile Luca ja Patrizia Vaccarono perekonda. Nad elavad väikses Itaalia linnakeses Rooma lähedal. Nad kirjutasid oma kirjas hiljuti:
„Me otsustasime pärast mõningaid kogemusi, et meile on tähtis mõned meie poolt kasutatavad asjad tagavaraks panna. Vahel tuleb meil muuta ka teatud toitude söömise harjumust …
See rahutunne ja soov olla ustav kaasaja prohveti vahendusel Issandalt saadud käsule aitab meil tunda Püha Vaimu, … mitte karta ja mõista, et Issanda teise tulemise aja tunnusmärgid on õnnistus ja mitte miski selline, mille pärast hirmu tunda. Me tunneme sellest rõõmu … See motiveerib meid olema ustavad ja pidama vastu lõpuni ning saama päästmise ja igavese elu osaliseks.”20
Vend Vaccarono kirjutab lõpetuseks: „Ma vabandan oma inglise keele pärast ja loodan, et mõistate, mida püüdsin teile selgitada.” Vend ja õde Vaccarono, me mõistame, sest see on kirjas pühakirjades: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!”21 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.