Mu Lunastaja elab, tean!
Kuna meie Päästja suri Kolgatal, pole surmal mingit võimu meist kellegi üle.
Ma sirvisin hiljuti mõningaid perekonna fotoalbumeid. Mulle meenusid kallid mälestused, nähes pilt pildi järel armsaid inimesi, kes olid kogunenud perekonna väljasõitudele, sünnipäevadele, kokkutulekutele ja aastapäevadele. Sellest ajast alates, kui need fotod pildistati, on osa neist armsatest pereliikmetest siit elust lahkunud. Ma mõtlesin Issanda sõnadele: „Sa pead elama üheskoos armastuses, sedavõrd, et sa nutad nende kaotuse pärast, kes surevad.”1 Ma igatsen taga kõiki, kes meie pereringist lahkunud on.
Olgugi et surm on raske ja valulik, on sel oluline osa meie surelikus kogemuses. Meie siinviibimine sai alguse, kui lahkusime oma surelikkusele eelnevast elust ja tulime siia maa peale. Luuletaja Wordsworth talletas selle rännaku oma inspireeritud luuletuses „Ood surematusele”:
Meie sünd on vaid uinak ja unustamine;
meie elu Täht ja hing, mis tõuseb meiega.
Toimus mujal tema loojumine,
ja tuleb kaugelt ta:
pole me unustan´d täiesti
ja pole ka äärmiselt alasti,
vaid meie järel hiilguspilverodu,
tulles sealt, kus Jumal, kes on meie kodu:
taevas lapsepõlves läheduses on!2
Elu läheb edasi. Peale lapsepõlve tuleb noorusiga ja küpsus saabub nii märkamatult. Kui me uurime elu eesmärki ja probleeme ning mõtiskleme nende üle, seisab igaüks meist varem või hiljem silmitsi küsimusega elu pikkuse ja isikliku igavese elu kohta. Need küsimused hakkavad end kõige enam peale suruma, kui armsad inimesed lahkuvad meie seast, või kui meie oleme silmitsi nende seast lahkumisega, keda me armastame.
Sellistel hetkedel mõtiskleme me üldlevinud küsimuse üle, mille sõnastas kõige paremini muistne Iiob, kes küsis sajandeid tagasi: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?”3
Täna, nii nagu alati, seab skeptikute hääl Jumala sõna kahtluse alla, ja igaüks peab otsustama, keda ta kuulab. Kuulus advokaat ja agnostik Clarence Darrow kuulutas: „Ükski elu pole suurt väärt ja iga surm on vaid väike kaotus.”4 Saksa filosoof ja pessimist Schopenhauer kirjutas: „Soov surematuse järele on soov, et üks suur viga oleks igavesti jäädvustatud.”5 Ja nende sõnadele lisanduvad uute põlvkondade omad, kui rumalad inimesed Kristuse taas kord risti löövad – sest nad kahandavad Tema imetegusid, kahtlevad Tema jumalikkuses ja eitavad Tema ülestõusmist.
Robert Blatchford ründas jõuliselt oma raamatus „God and My Neighbor” üldtunnustatud kristlikke tõekspidamisi, nagu Jumal, Kristus, palve ja surematus. Ta nentis julgelt: „Ma väidan, et olen tõestanud kõik, mida olen üritanud tõestada, nii täielikult ja otsustavalt, et ükski kristlane, ükskõik kui suurepärane või võimekas ta ka poleks, ei suuda vastata mu väidetele ega kõigutada mu argumente.”6 Ta ümbritses end kahtlusemüüriga. Siis aga juhtus üks üllatav asi. Tema müür varises järsku kokku. Ta oli jäänud kaitsetuks. Ta hakkas tunnetama aeglaselt teed tagasi usu juurde, mida ta oli põlanud ja naeruvääristanud. Mis oli põhjustanud sellise põhjaliku muutuse tema maailmavaates? Ta naine suri. Murtud südamega läks ta tuppa, kus lebas kõik, mis naises surelik oli. Ta vaatas taas seda nägu, mida ta nii väga armastas. Toast tulles ütles ta sõbrale: „See on tema ja ometi pole ka. Kõik on muutunud. Miski, mis oli varem olemas, on ära võetud. Ta pole enam sama. Mis see võiks küll olla, kui see pole hing, mis on läinud?”
Ta kirjutas hiljem: „Surm pole selline, nagu mõned inimesed ette kujutavad. See on vaid nagu teise tuppa minek. Sealt teisest toast leiame me … need armsad naised, mehed ja sulnid lapsed, keda me oleme armastanud ja kaotanud.”7
Samas kui tänapäeva maailm kahtleb Kristuse jumalikkuses, otsime meie selle vastu mingit viidet, kahtlustamatut allikat, nimelt pealtnägija tunnistust. Piibli ajast pärit Stefanos, kes oli määratud hirmsasse märtrisurma, vaatas üles taevasse ja hüüdis: „Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!”8
Keda jätaks veenmata Pauluse liigutav tunnistus Korintlastele? Ta kuulutas, „et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, … aga kõige vimaks,” ütles Paulus, „näitas ta ennast ka minule.”9
Meie ajajärgul rääkis julgelt sellest tunnistusest prohvet Joseph Smith, kui tema ja Sidney Rigdon tunnistasid: „Ja nüüd, pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mis meie temast anname: et Ta elab!”10
See on teadmine, mis annab tuge. See on tõde, mis trööstib. See on kinnitus, mis juhatab neid, kes on kurbuse käes kummargil – varjust välja ja valguse kätte.
1997. aasta jõululaupäeval kohtasin ma ühte märkimisväärset perekonda. Igal liikmel oli vankumatu tunnistus tõest ja ülestõusmise tõelisusest. Pere koosnes emast, isast ja neljast lapsest. Kõik lapsed – kolm poega ja tütar – olid sündinud harva esineva lihasdüstroofia vormiga ja kõik nad olid invaliidid. Margile, kes oli tollal 16-aastane, oli tehtud seljaoperatsioon, et püüda aidata tal vabamalt ringi liikuda. Teised kaks poissi, 13-aastane Christopher ja 10-aastane Jason pidid minema mõne päeva pärast Kaliforniasse sarnasele operatsioonile. Ainuke tütar Shanna oli siis ilus viieaastane laps. Kõik lapsed olid arukad ja täis usku ning oli ilmne, et nende vanemad Bill ja Sherry igaühe üle uhkust tundsid. Me rääkisime mõnda aega ja selle pere eriline vaim täitis mu kabineti ja mu südame. Isa ja mina andsime õnnistused kahele poisile, kellel seisis ees operatsioon ja siis küsisid vanemad, kas väike Shanna võiks mulle laulda. Isa mainis, et tema kopsumaht oli kahanenud ja et laulmine võis talle raskeks osutuda, aga ta tahtis proovida. Helikasseti saatel ja kaunil, selgel häälel – ühegi noodiga eksimata – laulis ta helgemast tulevikust:
Ühel kaunil päeval mu unistustes,
maailmas, mida näha ma tahaks,
on üks kaunis paik, kus päikene
tuleks välja ja paistaks mul´ taevast.
Sel ilusal talvehommikul,
kui mu soov vaid kuidagi täituks,
siis see kaunis päev mu unistustes,
oleks just nüüd ja praegu.11
Meie tunded olid laes, kui ta lõpetas. Selle külaskäigu vaimsus pani paika mu tolleaastase jõulumeeleolu.
Ma hoidsin selle perega sidet ja kui vanim poeg Mark sai 19-aastaseks, tehti vajalikud korraldused, et ta saaks teenida Kiriku peakorteris erilisel misjonil. Hiljem oli ka kahel ülejäänud vennal võimalus teenida sellisel misjonil.
Peaaegu aasta tagasi sai kõiki neid lapsi vaevanud haigus tollal 22-aastasest Christopherist võitu. Ja seejärel sain ma möödunud aasta septembris kirja, et väike Shanna, kes oli nüüd 14-aastane, oli meie seast lahkunud. Matuseteenistusel austati Shannat kaunite austusavaldustega. Kõnepuldile toetudes rääkisid mõlemad tema ellujäänud vennad, Mark ja Jason, südantliigutavatest perekondlikest kogemustest. Shanna ema laulis kaunis muusikapalas duetti. Tema isa ja vanaisa pidasid liigutavad kõned. Kuigi nende süda oli murtud, andis kumbki vägeva ja sügaval sisemuses tuntava tunnistuse ülestõusmise tõelisusest ja tõsiasjast, et Shanna elab edasi, nagu ka tema vend Christopher, ning et nad mõlemad ootavad hiilgavat taasühinemist oma armsa perekonnaga.
Kui oli käes minu aeg kõneleda, meenutasin ma seda selle perekonna külaskäiku minu kabinetis peaaegu üheksa aastat tagasi ja kõnelesin armsast laulust, mis Shanna tookord esitas. Ma lõpetasin mõttega: „Kuna meie Päästja suri Kolgatal, pole surmal mingit võimu meist kellegi üle. Shanna elab, ta on terve ja tal on hea olla ning tema jaoks see kaunis päev, millest ta tol 1997. aasta jõululaupäeval laulis, see päev, millest ta unistas, on nüüd ja praegu.”
Mu vennad ja õed, me naerame, me nutame, me töötame, me mängime, me armastame, me elame. Ja seejärel me sureme. Surm on meie üleüldine pärand. Kõik peavad selle väravast läbi minema. Surm nõuab endale eakad, väsinud ja kurnatud. See külastab õitsvate lootuste ja hiilgavate ootustega noori. Ka ei pääse väikesed lapsed selle haardest. Apostel Pauluse sõnadega: „Inimestele on määratud kord surra.”12
Ja surnuks me jääksimegi, kui poleks ühte Meest ja Tema missiooni, nimelt naatsaretlast Jeesust. Laudas sündinu ja sõime kätketuna viis Tema sünd täide paljude prohvetite inspireeritud teadaanded. Teda õpetati kõrgustest. Tema andis elu, valguse ja tee. Rahvahulgad järgisid Teda. Lapsed imetlesid Teda. Upsakad hülgasid Ta. Ta rääkis tähendamissõnadega. Ta õpetas eeskujuga. Ta elas täiuslikult.
Olgugi et oli saabunud kuningate Kuningas ja isandate Issand, tervitati Teda mõneti nagu vaenlast, nagu äraandjat. Sellele järgnes pilkamine, mida mõned nimetasid kohtuprotsessiks. Õhk täitus hüüetest: „Löö risti, löö ta risti!”13 Siis algas tõusutee Kolgata mäele.
Teda naeruvääristati, sõimati, pilgati, mõnitati ja löödi risti hüüete saatel: „Kristus, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt maha, et me näeksime ja usuksime!”14 „Muid ta on aidanud, iseennast ta ei saa aidata!”15 Tema vastus kõlas: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”16 „„Sinu kätte ma annan oma vaimu!” Ja kui ta seda oli ütelnud, heitis ta hinge.”17 Armastavad käed asetasid Tema keha kalju sisse raiutud hauakambrisse.
Nädala esimesel päeval, väga vara hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja Maarja, Jakoobuse ema koos teistega hauale. Nende hämmastuseks oli nende Issanda keha kadunud. Luukas kirjutab, et kaks säravais riideis meest seisid nende kõrval ja ütlesid: „Miks te elavat otsite surnute juurest? Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud.”18
Järgmisel nädalal pühitseb kristlik maailm kõige tähendusrikkamat sündmust kirjapandud ajaloos. See lihtne teadaanne: „Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud,” oli esimene kinnitus, et meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus sõna otseses mõttes üles tõusis. See tühi haud tol esimesel ülestõusmispühade hommikul andis trööstiva kinnituse, jaatava vastuse Iiobi küsimusele: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?”19
Nende kõigi jaoks, kes on kaotanud armsa inimese, teeme me Iiobi küsimusest vastuse: Kui mees sureb, ta ärkab jälle ellu. Me teame, sest meil on ilmutatud tõe valgus. „Mina olen ülestõusmine ja elu,” ütles Õpetaja. „Kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti.”20
Keset pisaraid ja katsumusi, hirme ja muresid, südamevalu ja üksildust, mis kaasneb armsa inimese kaotamisega, on olemas kinnitus, et elu on igavene. Meie Issand ja Päästja on elav tunnistaja, et see on nii.
Ma lasen oma häälel kajada kogu südamest ja tulihingeliselt ühe erilise tunnistaja tunnistusena ja kuulutan, et Jumal tõepoolest elab. Jeesus on Tema Poeg, Isa Ainusündinu lihas. Ta on meie Lunastaja, Ta on meie Vahemees Isa juures. Tema see oli, kes suri ristil, et teha lepitus meie pattude eest. Temast sai esmane nende seast, kes üles tõusevad. Kuna Tema suri, saavad kõik jälle elama. Mis rõõmu sellest lausest saab: „Mu Lunastaja elab, tean!”21 Teadku kogu maailm seda ja elagu selle teadmise järgi, palvetan ma alandlikult Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse nimel, aamen.