Andestuse tervendav vägi
Kui me suudame leida oma südames andestust nende vastu, kes on põhjustanud meile valu ja kannatusi, tõuseme me enesest lugupidamise ja heaolu kõrgemale tasandile
Mu kallid vennad, õed ja sõbrad, ma tulen teie ette alandlikult ja palvemeelselt. Ma soovin rääkida andestuse tervendavast väest.
Pennsylvania kaunitel küngastel elab üks pühendunud rühm kristlasi oma lihtsat elu ilma autode, elektri ja tänapäevase masinavärgita. Nad teevad kõvasti tööd ning elavad vaikselt ja rahulikult maailmast eraldununa. Enamik nende toidust pärineb nende endi taludest. Naised õmblevad ja koovad nende riided, mis on tagasihoidlikud ja lihtsad. Neid tuntakse kui amisheid.
Üks 32-aastane piimaautojuht elas oma perega nende Nickel Minesi kogukonnas. Ta polnud amish, aga tema piimakogumismarsruut viis teda paljudesse amishite piimataludesse, kus teda hakati tundma vaikse piimamehena. Möödunud aasta oktoobris kaotas ta äkitselt igasuguse aru ja kontrolli. Mõtteist vaevatuna süüdistas ta Jumalat oma esimese lapse surma ja mõnede alusetute mälestuste pärast. Ta tormas ilma igasuguse põhjuseta amishite kooli, lasi poistel ja täiskasvanutel minna ning sidus kinni kümme tüdrukut. Ta tulistas tüdrukute pihta, nii et viis neist said surma ja viis haavata. Seejärel võttis ta endalt elu.
Selline šokeeriv vägivald põhjustas amishite seas suurt ahastust, aga mitte raevu. Nad tundsid valu, aga mitte viha. Nad andestasid otsekohe. Nad sirutasid üheskoos sõbrakäe piimamehe kannatavale perekonnale. Kui piimamehe pere päev pärast tulistamist tema koju kogunes, tuli üks amishist naaber nende juurde, pani oma käed surnud püssimehe isa ümber ja ütles: „Me anname teile andeks.”1 Amishite juhid külastasid piimamehe naist ja lapsi, et avaldada neile kaastunnet, olla neile abiks, öelda, et neile on andestatud ja et neid armastatakse. Peaaegu pooled leinajatest piimamehe matusel olid amishid. Amishid kutsusid omakorda piimamehe pere tapetud tüdrukute matuseteenistustele. Amishite seas oli märkimisväärne rahu, kui nende usk neile keset seda kriisi toeks oli.
Üks kohalik elanik võttis väga kaunisõnaliselt kokku selle tragöödia tagajärjed, kui ta ütles, et „me rääkisime kõik sama keelt, mitte ainult inglise keelt, vaid hoolimise keelt, kogukonna keelt ja teenimise keelt. Ja muidugi andestuse keelt.”2 See oli hämmastav, kuidas väljendus nende täielik usk Issanda Mäejutluse õpetusse: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.”3
Viis tüdrukut tapnud piimamehe pere teatas avalikkusele järgnevat:
„Meie amishitest sõpradele, naabritele ja kohalikule kogukonnale:
Meie pere tahab, et igaüks teist teaks, et me oleme vastupandamatult liigutatud teie andestusest, armust ja halastusest, mida te olete meie vastu üles näidanud. Teie armastus meie pere vastu on aidanud kanda hoolt tervenemise eest, mida me nii hädasti vajame. Teie palved, lilled, kaardid ja kingitused on liigutanud meie südant sõnulseletamatul kombel. Teie kaastunne on ulatunud meie perest, meie kogukonnast kaugemale ja muudab meie maailma ning me täname teid siiralt selle eest.
Palun teadke, et meie süda on kogu toimunust murtud. Me oleme täis kurvastust kõigi meie amishitest naabrite pärast, keda me oleme armastanud ja jätkuvalt armastame. Me teame, et kõikidel peredel, kes jäid ilma neile armsatest inimestest, seisab ees palju raskeid päevi, ja nii paneme me jätkuvalt oma lootuse ja usalduse kogu tröösti Jumalale, püüdes kõik oma elu taas üles ehitada.”4
Kuidas võis kogu see amishite rühm üles näidata sellist andestust? Nad tegid seda usust Jumalasse ja Tema sõna usaldamise pärast, mis käib kokku nende seesmise minaga. Nad näevad end Kristuse jüngritena ja tahavad järgida Tema eeskuju.
Sellest tragöödiast kuuldes saatsid paljud inimesed amishitele raha, et tasuda viie ellujäänud tüdruku ravi ja viie tapetu matusekulude eest. Oma jüngriksolekut veelgi enam üles näidates otsustasid amishid anda osa rahast piimamehe lesele ja tema kolmele lapsele, sest ka nemad olid selle kohutava tragöödia ohvrid.
Andestamine pole alati silmapilkne, nagu see oli amishite puhul. Kui süütuid lapsi kiusatakse või tapetakse, ei mõtle enamik meist kõigepealt andestamisele. Meie loomulikuks reageeringuks on viha. Me võime isegi tunda õigustust „arvete õiendamiseks” nendega, kes meile või meie perele kahju põhjustavad.
Doktor Sidney Simon, kes on tunnustatud asjatundja väärtuste teostamise alal, on defineerinud oivaliselt inimestevahelistes suhetes aset leidvat andestamist:
„Andestamine on selle energia valla päästmine ja parem ära kasutamine, mida enne kulutati pahakspanu, vimma pidamise ja paranemata haavade toitmise peale. See on nende tugevate külgede taasavastamine, mis meil alati olnud on, ja oma piiritute võimete taas ülesleidmine, et mõista ja tunnustada teisi inimesi ja iseennast.”5
Enamus meist vajab aega, et valu ja kaotusega toime tulla. Me võime leida igasuguseid põhjuseid, et andestamisega viivitada. Üks neist põhjustest on ootamine, et pahategijad parandaksid meelt, enne kui me neile andestame. Selline viivitamine paneb meid aga minetama rahu ja õnne, mis võiks meile kuuluda. Rumal komme ammuaegset kahju või solvangut korduvalt meelde tuletada ei too õnne.
Mõni peab vimma kogu elu ega pole teadlik, et vapper andestamine meile halba teinud inimestele on tervislik ja raviva toimega.
Andestamine on hõlpsam, kui me usume amishite sarnaselt Jumalasse ja usaldame Tema sõna. Selline usk „võimaldab inimestel taluda inimkonnas halvimat. See võimaldab inimestel vaadata ka endast kaugemale. Ja kõige tähtsam, see võimaldab inimestel andestada.”6
Igaüks meist kannatab mõne kogemuse pärast, millel ei näi olevat mingit eesmärki ega põhjust. Me ei suuda seda ei mõista ega selgitada. Me ei pruugi iial teada saada, miks mõned asjad siin elus juhtuvad. Mõne meie kannatuse põhjus on teada üksnes Issandale. Kuna see aga aset leiab, tuleb see vastu pidada. President Howard W. Hunter ütles, et: „Jumal teab, mida meie ei tea, ja näeb, mida meie ei näe.”7
President Brigham Young väljendas sügavat arusaamist, et vähemalt mõnedel meie kannatustel on eesmärk, kui ta ütles: „Igal õnnetusel, mis võib surelikele osaks saada, lastakse mõne peale langeda, et valmistada neid ette Issanda juuresolekust rõõmu tundma … Iga katsumus ja kogemus, mille te olete läbi teinud, on vajalik teie päästmiseks.”8
Kui me suudame leida oma südames andestust nendele, kes on põhjustanud meile valu ja kannatusi, tõuseme me enesest lugupidamise ja heaolu kõrgemale tasandile. Mõned hiljutised uuringud näitavad, et inimesed, keda on õpetatud andestama, pole „nii vihased, nii rõhutud, nii murelikud, nii ärritunud, ja on lootusrikkamad,” mis viib füüsilise heaolu suurenemiseni.9 Ühes teises uuringus järeldatakse, „et andestamine … on vabastav kingitus, mida inimesed saavad anda iseendale.”10
Meie päevil on Issand meid manitsenud, „et teil tuleb andestada üksteisele” ja seejärel ütleb Ta nõudena: „Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan, aga teilt nõutakse, et te peate andestama kõikidele inimestele.”11
Üks valuliku lahutuse läbi teinud õde sai oma piiskopilt head nõu: „Jäta oma südames koht andestusele, ja kui see tuleb, kutsu ta sisse.”12 Amishite puhul oli see juba olemas, sest „andestus on „siiras” osa nende usust”13. Andestades väljendavad nad üleval kombel oma eeskujuga kristlikku armastust.
1985. aastal suri siin Salt Lake Citys piiskop Steven Christensen ilma igasuguse omapoolse süüta julmalt ja mõttetult pommi läbi, mis oli mõeldudki selleks, et tema elu võtta. Ta oli Mac ja Joan Christenseni poeg, Terri abikaasa ja nelja lapse isa. Ma jagan tema vanemate nõusolekul, mida nad sellest kogemusest õppisid. Pärast seda hirmsat tegu ei jätnud uudistekajastajad Christensenide perekonda rahule. Kord solvas see meedia sekkumine ühte pereliiget niivõrd, et Steveni isa Mac pidi teda tagasi hoidma. Mac mõtles siis: „See asi hävitab mu pere, kui me ei andesta. Tigedus ja viha ei lõpe kunagi, kui me seda endast välja ei juuri.” Kui pere puhastas oma südamed vihast ja suutsid nende poja elu võtnud mehele andestada, saabusid tervenemine ja rahu.
Hiljuti oli meil siin Utah´ osariigis veel kaks tragöödiat, millest on näha usku ja andestuse tervendavat väge. Gary Ceran, kelle naine ja kaks last said surma jõuluõhtul, kui veoauto nende autole otsa sõitis, andis otsekohe andeks ja tundis muret selle väidetavalt purjus juhi pärast. Möödunud aasta veebruaris, kui üks auto sõitis otsa piiskop Christopher Williamsi autole, tuli tal teha otsus ja selleks oli „andestada tingimusteta” õnnetuse põhjustanud juhile, et tervenemisprotsess saaks takistamatult aset leida.14
Mida me kõik võime sellistest kogemustest õppida? Me peame märkama ja tunnistama vihaseid tundeid. Selle tegemine nõuab alandlikkust, aga kui me laskume põlvili ja palume Taevaselt Isalt andestamiseks vajalikku tunnet, siis Ta aitab meid. Issand nõuab meilt, et me peame „andestama kõikidele inimestele,”15 meie endi pärast, sest „viha pidurdab vaimset arengut.”16 Ainult siis, kui me vabastame end vihast ja kibestumisest, saab Issand tuua meie südamesse tröösti, just nagu ta tõi amishite kogukonnale, Christensenidele, Ceranitele ja Williamsi perele.
Loomulikult tuleb ühiskonda kalkide kurjategijate eest kaitsta, sest halastus [ei või] röövida õiglust17. Piiskop Williams käsitles seda mõtet nii hästi, kui ta ütles, et „andestus on väe allikas. Aga see ei vabasta meid tagajärgedest.”18 Tragöödia tabades ei peaks me sellele reageerima isiklikku kättemaksu otsides, vaid laskma pigem õiglusel õige käik võtta ja seejärel asjal minna lasta. Minnalaskmine ja südame puhastamine mädanevast pahameelest pole kerge. Päästja on pakkunud meile kõigile hinnalist rahu oma lepituse vahendusel, aga see saab tulla ainult siis, kui me oleme nõus negatiivsed viha-, kiusu- või kättemaksutunded välja heitma. Meile kõigile, kes me andestame „neile, kes meie vastu eksivad,”19 isegi neile, kes on pannud toime tõsiseid kuritegusid, toob lepitus mõõdu järgi rahu ja tröösti.
Pidagem meeles, et selleks, et andeks saada, tuleb meil andeks anda. Ühe mu lemmik kirikulaulu sõnadesse panduna: „Oh andesta, kuis tahad sina, et sulle nüüd andeks annaks mina.”20 Ma usun kogu südamest ja hingest tervendavasse väesse, mis võib meile osaks saada, kui me järgime Päästja nõuannet „andesta[da] kõikidele inimestele,”21 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.