Piibli imelisus
Ma tunnistan pühalikult, et meie usk Issandasse ja Päästjasse Jeesusesse Kristusesse ning Tema Piibli vahendusel ilmutatud sõnasse on tõeline ja täielik.
Mu vennad ja õed, Piibel on ime! See on ime, et Piibli neljatuhandeaastane püha ja ilmalik ajalugu sai prohvetite, apostlite ja inspireeritud kirikurahva poolt kirja pandud ja alles hoitud.
See on ime, et meil on olemas Piibli vägevad õpetused, põhimõtted, luule ja lood. Kõige suuremaks imeks on aga see, et meil on ülevaade Jeesuse elust, teenimistööst ja sõnadest, mida kaitsti pimeda keskaja ja loendamatul arvul põlvkondade vaheliste konfliktide kestel, et meil võiks see tänapäeval olemas olla.
See on ime, et Piibli lehekülgede vahel on sõna otseses mõttes usulepöörav, tervendav Kristuse Vaim, mis on pööranud inimeste südameid sajandite vältel, juhatades neid oma Päästja leidmiseks palvetama, valima õigeid radu ja uurima.
Pühal Piiblil (ingl k Piibli pealkiri) on hea nimi. See on püha, kuna õpetab tõde, püha, kuna hoiatab meid oma vaimuga, püha, kuna see õpetab meid tundma Jumalat ja mõistma Tema läbikäimisi inimestega, ning püha, kuna see tunnistab oma lehekülgedel läbivalt Issandast Jeesusest Kristusest.
Abraham Lincoln ütles Piibli kohta järgmist: „See suurepärane raamat … on parim kingitus, mille Jumal on inimesele teinud. Kogu see hea, mis Päästja maailmale andis, anti edasi selle raamatu vahendusel. Kui seda poleks, ei teeks me vahet õigel ja valel” („Speeches and Writings” 1859–1865 [1989], lk 628).
See pole juhus ega kokkusattumus, et meil on tänapäeval Piibel. Vaim kannustas õigemeelseid inimesi panema kirja nii pühad asjad, mida nad nägid, kui ka inspireeritud sõnad, mida nad kuulsid ja rääkisid. Teisi pühendunud inimesi kannustati neid ülestähendusi kaitsma ja säilitama. Selliseid mehi nagu John Wycliffe, vapper William Tyndale ja Johannes Gutenberg, kannustati keset suurt vastuseisu tõlkima Piibel keelde, millest inimesed võisid aru saada ja avaldama selle raamatutena, mida inimesed said lugeda. Ma usun, et ka kuningas James’i õpetlased tundsid oma tõlketöö tegemisel vaimseid õhutusi.
Pime keskaeg oli pime, sest evangeeliumi valgus oli inimeste eest varjatud. Neil polnud apostleid ega prohveteid, ka polnud neil juurdepääsu Piiblile. Vaimulikkond hoidis pühakirju rahva eest saladuses ja neile kättesaadamatuna. Me võlgneme palju mitmetele sellistele märtritele ja usupuhastajatele nagu Martin Luther, John Calvin ja John Huss, kes nõudsid jumalakummardamisvabadust ning et pühad raamatud oleksid üldsusele kättesaadavad.
William Tyndale andis oma elu, kuna uskus nii sügavalt Piibli väesse. Ta ütles: „Jumala sõna on oma olemuselt selline, et kui keegi seda loeb või kuuleb, kui seda tema ees arutatakse või selle üle vaieldakse, hakkab see otsekohe tegema teda iga päevaga üha paremaks, kuni temast saab täiuslik inimene” (S. Michael Wilcox, Fire in the Bones: William Tyndale – Martyr, Father of the English Bible [2004], lk XV).
Tõsimeelne ja usin Piibli uurimine teeb meid tõesti üha paremaks ja meil tuleb alati meeles pidada neid loendamatuid märtreid, kes olid teadlikud selle väest ja kes andsid oma elu, et meie võiksime leida selle sõnade vahelt raja igavese õnne ja rahuni meie Taevase Isa kuningriigis.
Kuigi need varajased kristlikud usupuhastajad olid paljudes asjades üksmeelel, olid nad lõpuks paljude õpetust puudutavate punktide osas lahkarvamusel. Selle tulemusena loodi loendamatul arvul erinevaid kristlikke usutunnistusi. Roger Williams, üks varajasi usuvabaduse eest võitlejaid, järeldas, et maa peal polnud „ühtegi korrapäraselt rajatud kirikut, ega kedagi, kellel oleks volitus viia läbi mistahes kirikutalitusi, ja seda ei saagi olla enne, kui suur Kirikupea, kelle tulemist ta ootas, ei saada uusi apostleid” (Picturesque America, toim William Cullen Bryant, 1. kd, lk 502).
Kümned miljonid inimesed on hakanud uskuma Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse tänu sellele, et nad on otsinud tõde Piiblist. Loendamatul arvul neist polnud midagi peale Piibli, mis toidaks ja juhataks nende usku.
Usupuhastajate jõupingutuste tõttu sai Piiblist perekondlik omand. „Jumala sõna loeti nii vaesemate perede tulekollete ümber kui tähtsate inimeste võõrastetubades” (vanem John A. Widtsoe, Conference Report, apr 1939, lk 20).
Miljonid pered on tulnud kokku, püüdes leida Jeesuse Kristuse Kirikut Piibli uurimise kaudu. Üks neist peredest 19. sajandi algul New Yorgi osariigi põhjaosas oli Joseph Smith vanema pere. Üks tema poegadest oli Joseph Smith noorem, kes uuris Piiblit, püüdes teada, milline paljudest usulahkudest on samasugune, nagu Kirik, mille rajas Jeesus Kristus. Piibli sõnad õhutasid teda palvetama, et saada Jumalalt täiendavat vaimset valgust ja teadmisi. Otsustanud otsida pühakirjas tõotatud tarkust, põlvitas Joseph 1820. aasta varakevadel alandlikus palves. Oo, milline imeline valgus ja tõde langes tema peale tol päeval, kui ta nägi Isa Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse hiilgavat ilmumist! Jumal kutsus taas kord prohveti nagu Noa, Aabrahami ja Moosese päevil.
Kui tänulikud peaksime me olema Piibli eest. Me õpime sealt mitte ainult Kristuse elust ja õpetustest, me õpime Tema Kirikust ja Tema preesterlusest ning sellest organisatsioonist, mille Ta asutas ja nimetas Jeesuse Kristuse Kirikuks neil möödunud päevadel. Me usume sellesse Kirikusse ja me usume, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on seesama kirik, mis on taastatud maa peale, see on täielik ja siin on sama ülesehitus ja sama preesterlus.
Ilma Piiblita ei teaks me Tema tolleaegsest Kirikust ega poleks meil evangeeliumi täiust ka praegu.
Ma armastan Piiblit, selle õpetusi, õppetunde ja selle vaimu. Mulle meeldivad Vana Testamendi vastupandamatud, sügavmõttelised lood ja selle suured prohvetid, kes tunnistavad Kristuse tulemisest. Mulle meeldivad Uue Testamendi apostlite rännakud, imed ja Pauluse kirjad. Kõige enam meeldivad mulle sealsed pealtnägijate jutustused meie Päästja Jeesuse Kristuse sõnadest, eeskujust ja lepitusest. Mulle meeldivad need väljavaated ja rahu, mis tulevad Piibli lugemisega.
Vennad ja õed, ma olen kindel, et paljudel teist on olnud kogemusi seoses inimestega, kes on öelnud, et „mormoonid pole kristlased, sest neil on oma piibel – Mormoni Raamat.” Me ütleme igaühele, kes on sellisele eksi-ideele viidud, et me usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse kui oma Päästjasse ja meie Päästmise Autorisse ning et me usume, austame ja armastame Piiblit. Meil on veel pühakirju, teiste seas ka Mormoni Raamat, aga see toetab Piiblit, mitte ei trügi selle asemele.
Jeesus õpetas, et me peaksime „uuri[ma] pühi kirju, sest … need on, mis tunnistavad minust” (Johannese 5:39). Need sõnad annavad taipu ja inspiratsiooni kõigile, kes püüavad siiralt teada ja mõista tõde Jeesuse Kristuse kohta. Pühakirjad on rikkad ajaloo, õpetuse, lugude, jutluste ja tunnistuste poolest, mis kõik keskenduvad igavesele Kristusele ning Tema füüsilisele ja vaimsele missioonile seoses Taevase Isa lastega.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed usuvad, et „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik” (2 Timoteosele 3:16). Me armastame Piiblit ja teisi pühakirju. See võib olla üllatuseks mõnele, kes ei pruugi teada, et me usume Piiblisse kui ilmutatud Jumala sõnasse. See on üks meie ususambaid, vägev tunnistus Päästjast ja Kristuse jätkuvast mõjust nende elus, kes Teda kummardavad ja järgivad. Mida rohkem me loeme ja uurime Piiblit ja selle õpetusi, seda selgemalt me näeme, millised õpetused on Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi alusmüüriks. Me kaldume armastama neid pühakirju, millega me aega veedame. Ehk on meil vaja oma uurimist tasakaalustada, et armastaksime ja mõistaksime kõiki pühakirju.
Iseäranis teie, noored, ärge pidage Piiblit vähemväärtuslikuks ega alahinnake seda. See on Issanda elu käsitlev püha ülestähendus. Piiblis on sadu lehekülgi rohkem kui kõigis meie ülejäänud pühakirjades kokku. See on kogu kristluse aluskalju. Me ei kritiseeri ega halvusta kellegi tõekspidamisi. Meie suur kohustus kristlastena on rääkida kõigest, mida Jumal on ilmutanud, kõigile Tema poegadele ja tütardele.
Need, kes selle Kirikuga liituvad, ei loobu uskumast Piiblisse – nende usk tugevneb. Mormoni Raamat ei kahanda ega nõrgenda Piiblit ega võta sellelt rõhuasetust. Vastupidiselt, see avardab, laiendab ja ülistab seda. Mormoni Raamat tunnistab Piiblist ja mõlemad tunnistavad Kristusest.
Esimene tunnistus Kristusest on Piibli Vana Testament, mis ennustas ja kuulutas prohvetlikult ette Päästja tulekut, Tema inimmõistust ületavat elu ja Tema vabastavat lepitust.
Piibli teine tunnistus Kristusest on Uus Testament, kus on kirjas Tema sünd, Tema elu, Tema teenimistöö, Tema evangeelium, Tema Kirik, Tema lepitus ja Tema ülestõusmine, aga ka Tema apostlite tunnistused.
Kolmas tunnistus Kristusest on Mormoni Raamat, mis ennustab samuti ette Kristuse tulekut, kinnitab Piibli lugu Tema päästvast lepitusest ja teeb siis ilmsiks ülestõusnud Issanda külaskäigu maakera teisele poolele. Mormoni Raamatu alapealkiri ehk iga Mormoni Raamatu kaanele trükitud selgitav eesmärgiavaldus on „Teine testament Jeesusest Kristusest”.
Igaüks neist kolmest tunnistusest on osa sellest Issanda ilmutatud sõna suurest ja jagunematust tervikust. Neis sisaldub Kristuse sõna, millest meid on manitsetud rõõmuga toituma kui millestki, mis teeb igavese elu vääriliseks (vt 2 Nefi 31:20). Need, kes arvavad, et üks osa on tähtsam või õigem kui teised, jäävad ilma osast muistsete pühaks tunnistatud pühakirjaraamatute ilust ja täiusest.
Ja need, kelle arvates Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed ei usu Jeesusesse Kristusesse ega Piiblisse, peaksid varuma aega, et saada aru Kirikust, selle nime tähenduslikkusest ja selle sõnumi väest.
Mind hämmeldab igaüks, kes kahtleb, kas see Kirik usub Piiblisse ja kas meie oleme kristlased. Selle Kiriku nimi on Jeesuse Kristuse Kirik. Meie viimasel üldkonverentsil siin hoones tsiteerisid meie Kiriku juhid Piiblit peaaegu 200 korda. See Kirik on asutatud ja toimib nagu see Kirik, mille Kristus ja Tema apostlid rajasid Uues Testamendis. Täna istuvad poodiumil Issanda Jeesuse Kristuse prohvet ja apostlid.
Ma tunnistan pühalikult, et meie usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse ning Tema Piibli vahendusel ilmutatud sõnasse on tõeline ja täielik. Me mitte ainult ei usu Piiblisse, vaid püüame järgida selle ettekirjutusi ja õpetada selle sõnumit. Meie misjonäride sõnumiks on Kristus ja Tema evangeelium ning Tema lepitus ja pühakirjad on selle sõnumi tekstiks. Me ütleme kõikidele inimestele: „Me armastame teid ja kutsume teid enda juurde. Lubage meil rääkida teile kõigest, mida Jumal on ilmutanud.”
Mu vennad ja õed, meil tuleb aidata kõikidel inimestel, sealhulgas ka meie enda liikmetel mõista täielikumalt Piibli väge ja tähtsust. Piibel on pühakiri, mis juhatab meid ja kogu inimkonda võtma Jeesust Kristust oma Päästjaks. Andku Jumal meile tahet ja võimeid võtta vastu ja elada Tema õpetuste järgi, on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.