Kas teie teate?
Ma kutsun teid üles „proovile pane[ma] minu sõnu”. Palun lugege läbi Joseph Smithi lugu ja palvetage selle üle
Mõni aeg tagasi oli mul meeldiv jutuajamine ühe muljetavaldava 16-aastase noore naisega. Ma sain teada, et ta on ainuke Kiriku liige oma gümnaasiumis. Ma küsisin temalt: „Mis valmistab sulle kui ainsale liikmele kõige rohkem probleeme?”
Ta vajus mõttesse ja vastas väga nutikalt: „See on see, kui usud, et miski on tõsi, kui kõik teised peavad seda valeks, ja kui usud, et miski on väär, samal ajal kui kõik teised usuvad, et kõik on korras.”
Ma esitasin talle teise küsimuse: „Kas sa tead, et Joseph Smith on Jumala prohvet?” Ta vastas: „Arvan küll, kuid pole kindel.”
Täna hommikul tahaksin ma küsida noortelt kõikjal Kirikus: „Kas teie teate?”
Esimene kord, kui mina teadsin, et mul on tunnistus Joseph Smithist, oli siis, kui ma olin vaevalt 11-aastane ja mu vanemad viisid mind Salt Lake City Templiväljakule.
Minu lemmiktegevuseks oli koguda kõike, mida sai tasuta. Minust sai sel alal asjatundja. Ma küsisin: „Kas see on tasuta?” Saanud jaatava vastuse, sirutasin ma välja oma 11-aastase käe ja ütlesin: „Aitäh! Ja kas see on ka tasuta? Aitäh!” Vahel ütles keegi: „Ei, kahjuks maksavad need viis senti.” Ma ei lasknud end sellest heidutada, vaid lasin pea norgu ja ütlesin suurt pettumust üles näidates: „Oh, ma olen tahtnud alati seda trükist lugeda, aga mul pole raha. Aitäh!” See toimis iga kord. Tõtt öeldes, ei lugenud ma neid kunagi. Ainult kogusin.
Kõnealuse reisi ajal olin ma aga üksinda meie 1948. aasta Chevrolet´s ja ootasin oma vanemaid, kui tundsin äkki möödapääsmatut igavust. Ma vaatasin meeleheites autoistmele ja märkasin oma tasuta asjade hunnikut. Ma võtsin kätte trükise pealkirjaga: „Joseph Smith räägib omaenda lugu” ja hakkasin seda lugema.
See paelus mind ja mu süda täitus rõõmuga. Trükisega lõpule jõudnud märkasin ma tagasivaatepeeglis enda peegeldust ja nägin oma suureks üllatuseks, et nutan. Tookord ma ei mõistnud seda, kuid mõistan praegu. Ma olin tundnud Vaimu tunnistust. Mu vanemaid polnud kohal. Mu õde polnud kohal. Mu Algühingu õpetajat polnud kohal. Olin vaid mina ja Püha Vaim.
See võib juhtuda ka teiega ja midagi sarnast ilmselt juba ongi juhtunud.
Tunnistust otsides võivad need teie seast, kes on Kirikusse sündinud, otsida mingit suurejoonelist vaimset tunnet, mis erineks kõigest, mida te olete varem tundnud. Ehk olete te kuulnud usulepöördunuid oma pöördumisest tunnistamas ja mõtlete, kas teil on midagi taipamata jäänud. Üks põhjus, miks see tundub neile nii suurejooneline, on seepärast, et see on uus.
Teie olete tundnud sama kogu oma elu pereõhtul, noorte tunnistustekoosolekul, seminaritunnis, pühakirju lugedes ja paljudel teistel juhtudel.
Meie misjonäre koolitatakse aitama Kirikuga tutvujatel märgata, kui nad tunnevad Vaimu. Ma mäletan, kuidas peatusin arvukatel kordadel keset tundeküllast vaimset vestlust ja ütlesin: „Peatume hetkeks ja räägime sellest, mida te praegu tunnete. Teil on selline tunne, nagu me oleksime meenutanud teile asju, mis te olite ära unustanud. Te tunnete, et räägime teile tõtt. Te tunnete rahu. Te tunnete Püha Vaimu.”
Ma mäletan, kuidas õpetasime ühte äärmiselt arukat naist, kellel oli raskusi ükskõik mille uskumisega, enne kui oli igale vaimsele küsimusele vastuse saanud. Lõpuks aga kuulsime me teda ütlemas: „Ma ei suuda seda tunnet enam kauem eitada.”
Ta liitus Kirikuga ja oli mõned järgnevad aastad väga õnnelik, kuid lasi vähehaaval oma mõistuspärastel kahtlustel tagasi hiilida ja lahkus lõpuks Kirikust.
Möödus viisteist aastat ja ta tuli meie perele külla. Me viisime ta Templiväljakule. Hakates üles minema Päästja kuju juurde viivast kaarjast kaldteest, peatus ta ja ütles pisarsilmil: „Jälle tuleb see tunne. Mu süda igatseb ikka selle järele, mida mu mõistus vastu ei võta!”
Kui te olete kord seda tundnud, ei saa te seda kunagi unustada.
Vaimsed tunnistused tulevad noores eas neile, kellele saavad osaks vaimsed kogemused. Meie kui vanemad, õpetajad ja juhid kindlustame hästi, et te mõistaksite reegleid ja käske. Me võime veel areneda, et aidata teil saada tunnistust põhimõtete ja õpetuse kohta. Ehk võiksime me sagedamini peatuda ja aidata teil õppida Vaimu märkama.
Kui te kord märkate, mis tunnetega on tegemist, siis teie usk neisse tugevneb. Te avastate peagi, et teil on välja kujunenud vaimne kuues meel, mida ei saa eksitada.
Ma teadsin 11-aastasena, et Joseph Smith on Jumala prohvet. Ma ei kuulnud mingeid hääli, ei näinud ingleid ega kogenud midagi sellesarnast. See, mida ma tundsin, oli palju kindlam. Liigutati minu vaimset tundemeelt. Ma tundsin rõõmujoovastust sügaval oma sisemuses, mis on kaitstud igasuguse pettuse eest. See vaimne tunne elavneb üksnes siis, kui Püha Vaim seda esile kutsub.
Mis tunne seda vaimset tunnistust tunda on? Seda on sama raske kirjeldada kui roosilõhna, linnulaulu või maastiku kaunidust. Kui te aga seda tunnete, teate te, millega on tegu.
Pühakirjad aitavad meil neid tundeid veidi tajuda:
„Tõesti, tõesti ma ütlen sulle: ma annan sulle osa oma Vaimust, mis valgustab su meelt, mis täidab su hinge rõõmuga; ja siis sa saad teadma” (ÕL 11:13–14).
Vahel on see tunne kui mälestus. Me õppisime esmalt evangeeliumi oma taevases kodus. Me oleme tulnud siia maa peale läbi unustuseloori. Ja ometi on meie kõigi vaimudel need suikvel mälestused alles. Püha Vaim võib eesriiet paotada ja need asjad suikvelolekust üles äratada. Sageli reageerin ma oletatavasti uuesti avastatud tõele sõnadega: „Ma mäletan seda!”
„Trööstija, Püha Vaim, … tuletab teile meelde kõik …” (Johannese 14:26).
Mu noored vennad ja õed, ma kutsun teid üles „proovile pane[ma] minu sõnu” (Alma 32:27). Palun lugege läbi Joseph Smithi lugu ja palvetage selle üle!
Suurepärane asi selle õigsuse teadmise juures on see, et te teate üheaegselt, et Jumal, Isa, ja Jeesus Kristus elavad ning seisavad täna selle Kiriku eesotsas. Ma sain seda teada 11-aastasena ja seisan nüüd teie ees Jeesuse Kristuse ametisse asetatud erilise tunnistajana ning tunnistan selle õigsusest. Ma tunnistan ka, et Issand tahab, et te teaksite, et see on õige ja Ta „teeb teile selle kohta ilmsiks tõe läbi Püha Vaimu väe” (Moroni 10:4). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.