Taevase Isa tütred
Taevane Isa tunneb ja armastab teid. Teie olete Tema erilised tütred. Tal on teie jaoks plaan.
Meie väimees ütles oma tütrele, kolmeaastasele Elizale, et pereõhtu õpetus saab olema ühel väga erilisel teemal. Eliza näole tekkis lai naeratus ja ta üritas üllatust ära arvata. „See on kindlasti minust,” ütles ta, „sest mina olen väga eriline!” Elizal on meeles ja ta teab, kes ta on – üks väga eriline Jumala laps. Ta on õppinud seda oma emalt, kes on laulnud Eliza sünnist saati talle õhtuse hällilauluna meie alguslaulu „Olen Jumala laps” (Kiriku lauluraamat, lk 58).
Kogu maailmas ja peaaegu kõikides keeltes kuulutavad 12- kuni 18-aastased noored naised ühte ja sama: „Me oleme meid armastava Taevase Isa tütred ja me armastame Teda” („Young Women Theme,” Young Women Personal Progress [brozhüür, 2001], lk 5). Suuremaks kasvades kasvavad nad sageli siiski eemale kolmeaastase Eliza kindlast teadmisest, et nad on väga erilised. Noored kogevad sageli „identiteedi kriisi,” mõtiskledes, kes nad tegelikult on. Mina kirjeldaksin neid teismeea aastaid ka „identiteedi vargusena,” mis tähendab seda, et maised ideed, filosoofiad ja pettused ajavad meid segadusse, jagavad meile hoope ja püüavad röövida meilt teadmist meie tõelisest identiteedist.
Üks väga hea noor naine ütles mulle: „Vahel pole ma kindel, kes ma olen. Ma ei tunne Taevase Isa armastust. Mu elu näib raske. Asjad ei lähe, nagu ma tahtsin, lootsin ja unistasin.” Ma ütlen nüüd kõigile noortele naistele seda, mida ma ütlesin temalegi: Ma tean vähimagi kahtluseta, et sa oled Jumala tütar. Ta tunneb sind, Ta armastab sind ja Tal on sinu jaoks plaan. Ma tean, et see on see sõnum, mida Taevane Isa tahab, et ma teile edastaksin.
Viimse aja prohvetid ja apostlid tunnistavad meie jumalikust loomusest. „Perekond: Läkitus maailmale” teavitab: „Igaüks [meist] on taevaste vanemate armas vaimupoeg või -tütar, ning seega on igaühel jumalik iseloom ja saatus” (Liahona, okt. 2004, lk 49). Ja ka president Gordon B. Hinckley on öelnud:
„Te ei jää kellelegi alla. Te olete Jumala tütred. Teile on sünniõigusena saanud omaks midagi ilusat ja püha ning jumalikku. Ärge seda iial unustage. Teie igavene Isa on suur universumi Isand. Tema valitseb kõige üle, kuid kuulab ka teie kui oma tütarde palveid ja kuuleb teid, kui te Temaga räägite. Ta vastab teie palvetele. Ta ei jäta teid üksinda” („Stay on the High Road,” Liahona, mai 2004, lk-d 111–112).
Kui te lasete teadmisel, et olete Jumala tütar, sügavale hinge vajuda, trööstib see teid, tugevdab teie usku ja mõjutab teie käitumist. Kui te lasete sellel vooruslikul tõel lakkamatult oma mõtteid kaunistada, olete te Jumala juuresolekul enesekindlad, nagu lubab pühakirjakoht, kust pärineb meie ühisürituse teema (vt ÕL 121:45).
Kuidas saab igaüks meist teada ja tunda, et me oleme Taevase Isa tütred? Kui me sünnime, on taeva ja maa vahel eesriie, „uinak ja unustamine” (William Wordsworth, „Ode: Intimations of Immortality from Recollections of Early Childhood”, salm 5, rida 58). See on vajalik selleks, et me võiksime „saada … maapealse kogemuse, et areneda täiuslikkuse poole ning saavutada lõpuks oma jumalik eesmärk igavese elu pärijatena” (Liahona, okt 2004, lk 49). Taevane Isa armastab meid ja tahab aidata meil Teda meeles pidada ning näitab meile seega vilksamisi igavikku. Apostel Paulus õpetas, et: „seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed” (Roomlastele 8:16). Vaim näitab meile vilksamisi, kes me oleme. Sageli räägib Vaim meiega, kui me palvetame, loeme pühakirju, mõtiskleme selle üle, kui halastav Issand meile olnud on, saame preesterluse õnnistusi, teenime teisi või tunneme, et teised meid armastavad ja toetavad.
Mooses sai teada, kes ta on, ühe vägeva vaimse kogemuse käigus. Ta rääkis Jumalaga palgest palgesse ja sai teada, et ta on Jumala poeg, kellel on täita eriline missioon. Saanud selle kogemuse osaliseks, sattus Mooses seejärel Saatana löökide alla. Kuna aga Mooses oli saanud tunda Jumala auhiilgust, märkas ta, et Saatanal polnud mingit auhiilgust. Kuna Mooses teadis, et ta on Jumala poeg ja et Jumalal on tema jaoks missioon, oli tal vägi ja võim panna Saatanale vastu, teha õigeid otsuseid, pöörduda jõu saamiseks Jumala poole ja lasta Tema Vaimul olla jätkuvalt endaga (vt KP Moosese 1).
Sama kehtib ka meie puhul. Kui me saame teada ja tunneme, kes me tegelikult oleme, võime me märgata erinevust hea ja halva vahel ja saame jõudu kiusatustest hoidumiseks. Üks viis, kuidas hakata mõistma seda jumalikku missiooni, mis Issand meile ette näinud on, on oma patriarhaalse õnnistuse vahendusel. See on väga konkreetne ja isiklik sõnum, mille me kõik võime saada preesterluse väe kaudu.
Veel üks moodus, kuidas tajuda vaimselt midagi oma igavese loomuse kohta, on vanema või mõni juhi vahendusel, kes saab meid selles veenda, kuna on põgusalt inspireerituna näinud, kes me tegelikult oleme. Vaim on sosistanud minule aeg-ajalt väga konkreetselt minu laste tõelise identiteedi kohta. Ma mäletan, et ööl enne ühe meie lapse sündi tundsin ma selgesti, et see laps saab oma õdedele-vendadele suureks sõbraks ja abiks. See on osutunud täiesti õigeks. Kord kui üks meie teismelistest oli väga kurb autoavariis osalemise tõttu, kuulsin ma oma mõtteis selgelt järgmisi sõnu: „Ma armastan seda last ja juhatan teda elus.” Ja ta juhatabki. Selline põgus juhatus on mulle ikka ja jälle osaks saanud. Kui nad on vajanud kannustust, olen ma saanud oma õnnistuseks intuitsiooni seoses oma laste suurte ja üllaste igaveste vaimudega.
Kas teie ema või isa on teile kunagi meenutanud, kui te hakkate välja minema: „Pea meeles, kes sa oled”? Mida nad sellega öelda tahavad? „Pea meeles, et kuulud siia perekonda ja sul on maine, mida hoida.” Ja mis tähtsamgi veel, „pea meeles, et oled Jumala laps ja pead käituma vastavalt.” Misjonärid kannavad nimesilti, mis neile pidevalt meelde tuletab, et nad on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku esindajad. See tuletab misjonäridele meelde riietuda tagasihoidlikult ja sündsalt, olla inimeste vastu viisakad ja püüelda selle poole, et nende näoilmes oleks Tema peegelpilt. Nad peavad tegema neid asju, sest kannavad seda nimesilti, mis on välispidine märk nende identiteedist. Lepingu vahendusel oleme ka meie kõik võtnud enda peale Kristuse nime. Tema nimi peaks olema graveeritud meie sisemuses meie südamesse. Ühtlasi oodatakse meilt ka seda, et käituksime kui Taevase Isa väärilised lapsed, sest vähemalt kujundlikult saatis Tema meid maa peale manitsusega: „Pea meeles, kes sa oled!”
Kui mind kutsuti teid, selle Kiriku noori naisi teenima, teadsin ma, et pean kohaselt käituma. Kord sai üks mu tütar trahvi, kuna parkis tänaval aegunud ülevaatuskleebisega. Ma võtsin asjaajamise oma kätte ja marssisin linnavalitsusse, et selgitada, et registreerimispaberid on parasjagu postiga meie poole teel. Kui ma otsusekindlalt uksest sisse sammusin, ütles keegi mulle: „Ma tean, kes sa oled.” See pani mind peatuma ja tuletas mulle meelde, et ka mina pean meeles pidama, kes ma olen – mitte ainult Noorte Naiste üldjuhataja, vaid eriti Jumala tütar.
Me peame oma suhetes meeles pidama, et ka teised on meie Taevase Isa lapsed. Meie abielu alguses ütles mu abikaasa päris tihti: „Ma ei abiellunud sinuga sinu välimuse pärast.” Lõpuks norisin ma veidi tema kallal, öeldes, et see ei kõla kuigi meeldivalt. Ta ütles selgituseks seda, mida ma juba niigi teadsin, et oli öelnud seda ülima komplimendina. Ta ütles: „Ma armastan sind sellisena, kes sa tõeliselt ja igavikuliselt oled.” Issand ütles: „Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule, … sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” (1 Saamueli 16:7) Peres, sõprussuhetes, kohtamaskäimisel ja abielus ei peaks me hindama üksnes ilu ja resümeed, vaid pigem iseloomu, häid väärtusi ja üksteise päritud jumalikku loomust.
Ühe Tšiili vaia noored naised tegid seda laagris, pidades päevikut üksteise vooruste kohta. Nad said iga päevaga omavahel üha paremini tuttavaks ja panid kirja selle tõelise hea, mida nad iga oma noore naise kohta teada said. Laagri lõpus jagasid nad oma mõtteid, aidates igal noorel näha endas rohkem jumalikku. Nende juht ütles: „Me sõna otseses mõttes päevitasime selle imelise heasüdamlikkuse ja hea tahte päikese käes. Ma võin ausalt öelda, et ei kuulnud tüdrukuid kordagi nurisemas! Selline sulnis vastastikuse heakskiidu vaim, mida teismeliste tüdrukute seas sageli ei tunta, pani nad õitsema. Polnud ei võistlemist ega tülisid. Meie laagrist oli saanud tükike taevast” (isiklik kirjavahetus). Tüdrukud märkasid ja tunnustasid üksteise jumalikku loomust ning nende vooruslike mõtete jagamisel täitus laager Vaimuga.
C.S. Lewis sõnas targalt: „On tõsine asi elada võimalike jumalate ja jumalannade ühiskonnas ning pidada meeles, et igavaim ja kõige ebahuvitavam inimene, kellega saab rääkida, võib ühel päeval olla keegi, keda, kui sa seda praegu näeksid, sa tõsiselt kummardada ihkaksid … Pole olemas tavalisi inimesi … Sinu ligimene on kõige püham, keda on su meelemõistusele esitletud” (C. S. Lewis, „The Weight of Glory”, Screwtape Purposes a Toast and Other Pieces, lk-d 109–110).
Kõikjal elavad noored naised, kes teavad, et nemad ja teisedki on armastava Taevase Isa tütred, näitavad Talle oma armastust voorusliku, teenimisele orienteeritud, eeskujuliku eluga. Mulle avaldasid muljet noored naised, kes riietusid tagasihoidlikult ühes väga palavas ja niiskes Brasiilia piirkonnas. Nad ütlesid: „Kombekus ei sõltu kliimast. See sõltub südamest.” Need noored naised teavad, et nad on Jumala tütred.
Ma olin liigutatud, kui sain teada viie noore Idaho osariigist pärit viimse aja pühadest õpilase headusest, kes hukkusid hiljuti kohutavas õnnetuses. Nende eakaaslased ja ühiskond teadis neid kui noori, kes elasid õigemeelsuse standardite järgi ja olid ehtsaks eeskujuks vooruslikkusest ja tervislikkusest. Need noored teadsid, et nad on Jumala pojad ja tütred.
Mind on soojendanud veel ühe noore naise eeskuju, kelle vanemad lahutasid. Ta ei tahtnud, et tema noorem vend ja õed tunneksid, et neid ei armastata, ja palvetab seega nendega igal õhtul ning ütleb neile, et ta neid armastab. See noor naine teab, et ta on tütreks Taevasele Isale, kes armastab teda, ja tema armastab oma Taevaisa, kui ta armastab oma venda ja õdesid.
Ja mind liigutas, kui sain teada noorte naiste tegudest ühes vaeses ja poliitistes raskustes vaevlevas maailma piirkonnas. Vaatamata oma raskustele kogunesid need noored naised laagrisse ja tegid plaane, kuidas teistel meelt ülendada. Nad panid kokku hügieenikomplekte puudustkannatavatele naistele. Lisaks sellele teenisid nad oma kogukonnas, haiglates ja kodudes. Me teame nende tegude alusel, et need noored naised mõistavad, et nad oma Jumala tütred. Mu süda paisub armastusest nende ja kõigi teiste noorte naiste vastu. Ma tean, et te olete Jumala tütred ja Ta armastab teid.
Lubage mul lõpetuseks rääkida ühest mulle hellast ja isegi pühast kogemusest. Kui mind Noorte Naiste üldjuhatajaks kutsuti, olin ma kohkunud ja tundsin, et ei saa hakkama. Ma olin mitu ööd üleval muretsedes, parandades meelt ja nuttes. Pärast mitut sellist ööd sai mulle osaks väga liigutav kogemus. Ma hakkasin mõtlema oma noortest naistest sugulastest, seejärel oma naabruskonna ja koguduse noortest naistest, siis nendest noortest naistest, keda ma nägin regulaarselt keskkoolis ja seejärel kujutasin ma ette Kiriku noori naisi kogu maailmas, rohkem kui poolt miljonit. Ma hakkasin tundma enda ümber ja enda sees voogamas kõige imelisemat sooja tunnet. Ma tundsin kõigi viimse aja pühadest noorte naiste, teie kõigi vastu nii erilist armastust ja teadsin, et see, mida tunnen, on see, kuidas meie Taevane Isa teid armastab. See oli võimas ja kõikehõlmav. Tundsin esimest korda rahu, sest teadsin, mida Taevane Isa minult ootab. Ta tahtis, et tunnistaksin teile, kui väga Ta teid armastab. Ja nii tunnistan ma teile taas, et tean ilma igasuguse kahtluseta, et Taevane Isa tunneb ja armastab teid. Teie olete Tema erilised tütred. Tal on teie jaoks plaan ja Ta on alati olemas, et teid juhatada, aidata ja teie kõrval käia (vt „Olen Jumala laps”). Ma palvetan tõsimeelselt, et te seda teada ja tunda saate, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.