Soolajärve tabernaakli taaspühitsemine
Ma olen tänulik, et seda suurepärast hoonet on tugevdatud ja uuendatud, et seda saaks jätkuvalt kasutada Jumala laste õpetamiseks ja harimiseks
Selle suure ehitise, Soolajärve templist läände jääva Soolajärve tabernaakli taaspühitsemisteenistusest osavõtmine on suur au ja privileeg. Me tunnustame igaüht ja kõiki, kes on olnud kuidagi seotud selle suure tööga, mis selle hoonega tehtud on. Me täname eriti Juhtivat Piiskopkonda: piiskop H. David Burtonit, piiskop Richard C. Edgleyt ja piiskop Keith B. McMullinit, kelle oivalise juhtimise all tegi Soolajärve tabernaakel läbi uuenduskuuri ja taastati.
Mul on hellad mälestused ajast, mil tulin poisina siia tabernaaklisse. Mind ristiti siin. Kui minust sai diakon, tõi mu isa mind siia preesterluse üldkonverentsile. Me tulime 15 minutit varem ja leidsime endale kergesti istekohad rõdul.
Kiriku algusaegadel olid kaks ainukest hoonet, mis spetsiaalselt Jumala kummardamiseks ehitati, Kirtlandi ja Nauvoo templid. Mõlemad ehitati vastavalt ilmutusele. Esimene kirjasolev Kiriku ehitatud hoone, mis oli mõeldud kogudusehooneks, oli mõeldud ka koolimajana kasutamiseks. See ehitati palkidest Missouri osariigis 1831. aastal.1
Ajaks, mil Kirtlandi tempel 1836. aastal pühitseti, oli see juba liiga väike, et mahutada kõiki pühasid, kes pühitsemisel osaleda tahtsid. Prohvet Joseph Smith kirjutas kahetsedes, et hoonesse rohkem ei mahu.2 Kui aga pühade ja nende juhtide vastane vägivald Kirtlandis järsult tõusis, kolis enamik Kirikust 1838. aastal Missouri osariiki, jättes selle kalli hoone maha.
Nauvoo templi puhul jälgiti põhiliselt sama joonist nagu Kirtlandi templiski, mis puutub esimese ja teise korruse koosolekuruumidesse. Enne aga, kui Nauvoo tempel 1846. aastal valmis, said pühad kokku väljas, sageli templi läheduses, et kuulata Josephit ja teisi Kiriku juhte kõnelemas. Mõnikord osales nendel koosolekutel tuhandeid.
Nagu George A. Smith oma humoorikal viisil täheldas, „õitses prohvet Josephi päevil „mormoonlus” kõige paremini vabas õhus.” Seda sellepärast, et „meil ei õnnestunud püstitada enne prohveti surma hoonet, mis oleks piisavalt suur, et pühad ära mahutada.”3
Vahel segas halb ilm neile vabaõhuteenistustele vahele ja nii kõnelejatel kui kogudusel oli ebamugav. President Joseph F. Smith, kes mäletas hästi, kui ebamugavad need Nauvoo templi lähedal peetud vabaõhukoosolekud olid, ütles järgmist:
„Minu esimesed mälestused jumalateenistuskohast pärinevad Nauvoost. See asus templi krundi lähedal väikeses metsatukas. Ma kuulasin oma ema seltsis siin selliseid mehi nagu Brigham Young, Heber C. Kimball, Orson Hyde, Parley P. Pratt, Orson Pratt, prophet Joseph ja patriarh Hyrum. Ma mäletan päris hästi ühte metsatukas peetud koosolekut, kus kuulajaskonna ette oli veetud vanker ja prohvet Joseph seisis parasjagu kastis ja kõneles, kui vihma sadama hakkas. Üks või kaks inimest tõusid püsti ja hoidsid tema kohal vihmavarje, et teda märjaks saamise eest kaitsta. Paljudel inimestel ei olnud vihmavarje ja istumine oli väga tüütu ja ebameeldiv, aga ma mäletan väga hästi, kuigi olin vaid väike poiss, et keegi ei lahkunud sellelt platsilt, kui ta kõneles.4
Enne oma surma andis prohvet Joseph käsu presentkangast tabernaakli ehitamiseks, et pühadele suurte koosolekute ajal varju anda. 1845. aastal, kui templiga oldi lõpule jõudmas, saadeti vanem Orson Hyde Kaheteistkümne Kvoorumist tagasi itta, et koguda raha ja osta „umbes kolm ja pool tuhat meetrit” presentkangast, et ehitada „Siioni koguduse tabernaakel,”5 nagu Brigham Young sellele viitas.
Vend Orson Pratt kirjutas presenttabernaakli kavandatavast asukohast ja kavandist kirjas kuupäevaga 30. august 1845:
„Kavatsus on püstitada presenttabernaakel templi lääneküljele, nii et see ulatuks ka templi ette. Tabernaakel saab olema ellipsikujuline. … Selle pindala saab olema piisav, et mahutada kaheksa kuni kümme tuhat inimest. Selle istekohad tõusevad amfiteatri kujul järkjärgult kõrgemale.6
Vennad hakkasid järgmisel päeval maad presenttabernaakli ehitamiseks korda tegema. Vaenlaste pingelise tagakiusamise tõttu pidid aga pühad Nauvoost lahkuma, nii et presenttabernaaklit kunagi ei ehitatudki. Nii laadis Orson Hyde „presendi 1846. aastal vankritele ja suundus sellega läände.”7 Mõnede arvates „leidis present head kasutust selliste asjade valmistamisel nagu telgid, vahekoridorid ja vankrikatted,”8 kui pühad Soolajärve oru poole rändasid.
Valminud Soolajärve Templiväljaku tabernaakel sarnaneb oma mõõtmetelt umbkaudu Nauvoosse kavandatud presenttabernaakliga ja asub nagu kavatsetud Nauvoo tabernaakel samuti templist läänes. Nii nagu teistegi asjade puhul, nagu suur läänderändamine, nägi Joseph Smith vaimusilmas suurt tabernaaklit ja Brigham Young tegi selle tõeks.
Seega oli Nauvoosse kavatsetud tabernaakel, mida sinna küll kunagi ei ehitatud, selle ajaloolise hoone prototüüp. Kui ma olin poiss, kuulasime me üldkonverentsi raadiost. Nüüd aga, seoses satelliitide ja kaasaja elektroonikaseadmete kasutuselevõtuga, edastame me korraga oma ülekannet Salt Lake Cityst kogu maailma riikidele – nagu praegugi – kasutades vastuvõtjaid kogudusehoonetes kõikjal maailmas. See sai tõeks tänu meie vendadele tulnud inspiratsioonile, et rahuldada meie päevil ja ajal elavate inimeste vajadusi. See on hea näide sellest, kuidas Issand teeb võimalikuks selle kiriku liikmete vajaduste rahuldamise. Ma tunnistan, et Issand ilmutab jätkuvalt oma prohveti Gordon B. Hinckley kaudu mooduseid ja vahendeid, kuidas rahuldada üha suurenevas Kirikus kõigi liikmete vajadusi.
Ma olen tänulik, et seda suurepärast hoonet on tugevdatud ja uuendatud, et seda saaks jätkuvalt kasutada Jumala laste õpetamiseks ja harimiseks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.