Kui need vanad seinad võiksid rääkida
Rohkem kui sajandi jooksul on viimse aja prohvetite, nägijate ja ilmutajate sõnad läinud siit poodiumilt maailmale.
President Gordon B. Hinckley ütles 2004. aasta oktoobris peetud pressikonverentsil: „Ma pean sellest hoonest lugu. Ma armastan seda hoonet. Ma austan seda hoonet. Ma tahan, et see säiliks … Ma tahan, et selle algupärase vana Tabernaakli nõrgaks jäänud ühenduskohad parandatakse ära … ja et neid tugevdatakse ning et säiliks selle loomulik ja suurepärane ilu.” Seejärel vaatas ta minu poole ja ütles: „Ärge tehke midagi, mida te tegema ei pea, aga mida iganes te teete, tehke hästi ja tehke õigesti.”1
Nende liigutavate, kuid hirmutavate sõnadega esitati korraldus vana algupärase Soolajärve Tabernaakli säilitamiseks, tugevdamiseks ja tagastamiseks taaselustatud kujul ning valmina veel üheks silmapaistvaks teenimisperioodiks.
Täna, kallis president, esitleme me seda eakat hoonet täiesti uues kuues, selle ajaloolises elegantsuses paslikult kujundatuna – olgugi et veidi mugavamana. Juhtiv Piiskopkond ja rohkem kui 2000 oskustöölist tagastavad uhkusega selle „algupärase vana Tabernaakli” koos saja-aastase garantiiajaga.
President Hinckley palve tagastada „algupärane vana Tabernaakel” sai normatiiviks raskete arhitektuuriliste ja ehitusalaste otsuste tegemisel. Seda väljendit kasutati selle projekti olemusest ja eesmärgist rääkimisel. See omandas sama tähenduse nagu ülemjuhataja Moroni vabaduse tähis, kuna see „heisat[i tegelikult] igasse torni” ja tõsteti „igas kohas,”2 kus vajalik.
Kui need vanad seinad võiksid rääkida, avaldaksid ka need siirast tänu FFKR arhitektidele, Jacobseni ehitusfirmale ja eelkõige tervele Kiriku projekteerimismeeskonnale ja paljudele neile, kelle oskused on teinud ühe keerulise ettevõtmise võimalikuks. Üks vanem meeskonnaliige märkis: „Ühiselt nõu pidades sai Issand teha meid võimekamaks kui me ise loomupäraselt oleme.”
Projektis osalenud tundsid suurt lugupidamist Tabernaakli ilu, selle algsete ehitajate ja nende töö kvaliteedi vastu. Nad imetlesid, et rohkem kui sajandi jooksul on viimse aja prohvetite, nägijate ja ilmutajate sõnad läinud siit poodiumilt maailmale.
Ma olen kindel, et kui need vanad seinad võiksid rääkida, tänaksid nad oma uue tugeva vundamendi eest. Nendele vanadele seintele teeks heameelt uus terasvöö, mis hoiab neid püsti ja kõrgetena. Need vanad seinad ütleksid aitäh, et laest sai kraabitud 14 värvikihti ning see sai pahteldatud ja sinna sai kantud ilus uus värvikiht.
Need vanad seinad väljendaksid tänu, et neid kaitseb ilus uus ja särav alumiiniumkatus ning nii neile kui pinkidele meeldiks näha naeratusi istujate nägudel, kui nad leiavad eest veidi muudetud istmed ja mõned sentimeetrid lisaruumi põlvedele.
Need vanad seinad tervitavad ja hindavad uusi võimalusi inspireerivate muusikahelide paremaks võõrustamiseks.
Võib vaid ette kujutada, mida need vanad seinad mäletavad nendest paljudest jutlustest, mida nad nende aastate jooksul hoolikalt kuulasid.
Kui need vanad seinad võiksid rääkida, hüüaksid nad: „Me olime siin, kui president Joseph F. Smith osales pärast pikemaajalist haigust ühel 1918. aasta oktoobri üldkonverentsiistungil.” Ta sõnas avaistungil tundeküllase häälega: „Ma ei püüa, ma ei julge hakata rääkima neist paljudest asjadest, mis täna hommikul mu mõtteis ringlevad, ja lükkan Issanda nõusolekul oma mõtteis mõlkuvatest ja südamel olevatest asjadest rääkimise mõnele hilisemale ajale.” Ta jätkas: „Ma pole need viis kuud elanud üksi. Ma olen elanud palve, anumise, usu ja otsusekindluse vaimus ning olen suhelnud Issanda Vaimuga jätkuvalt.” 3 Me saime hiljem teada, et päev enne konverentsi algust sai president Smith ilmutuse, mis pandi kirja surnute lunastamist käsitleva nägemusena, millest sai hiljem Õpetuse ja Lepingute 138. osa.
Kui need vanad seinad võiksid rääkida, meenutaksid need meile suure majanduslanguse aegseid kõledaid ja süngeid päevi. Neile meenuks 1936. aasta aprilli üldkonverents, mil president Heber J. Grant teatas, et Kirik teeb algust oma turvaplaaniga, mis sai hiljem tuntuks Kiriku sotsiaalabi plaanina. Kuus kuud hiljem selgitas ta järgmist: „Meie esmaeesmärgiks oli panna alus … süsteemile, mille käigus saadaks lahti tegevusetuse needusest, kaoks halb, mis kaasneb armuandidega, ning meie rahva seas pandaks uuesti maksma iseseisvus, töökus, säästlikkus ja enesest lugupidamine. Kiriku eesmärgiks on aidata inimestel iseend aidata. Töö tuleb uuesti troonile seada kui meie Kiriku liikmeskonna elus valitsev põhimõte.”4
1964. aasta oktoobris kõneles vanem Harold B. Lee president David O. McKaylt saadud ülesandena lapsevanemate kohustustest. Nendel vanadel seinadel on meeles, et vanem Lee teatas, et loeb ette ühe 1915. aastal Kirikule kirjutatud kirja, mille oli allkirjastanud Esimene Presidentkond. Enne kui ta alustas, märkis ta: „Ma eeldan, et see on midagi sellist, mida Mark Twain ütles ilma kohta: „Me muudkui kõneleme ilmast, kuid ei näi sellega midagi ette võtvat.”” Vanem Lee luges seejärel 50-aastasest kirjast järgmist:
„Me anname nõu ja kannustame kogu Kirikut tegema algust „pereõhtuga,” mille ajal isa ja ema võiksid koguda oma poisid ja tüdrukud kodus enda ümber ning õpetada neile Issanda sõna.”
Ja seejärel tuli järgmine lubadus:
„Kui pühad kuuletuvad sellele nõuandele, lubame me, et sellele järgnevad suured õnnistused. Armastus kodus ja vanematele kuuletumine suurenevad. Iisraeli noorte südames kujuneb välja usk ning nad saavad jõudu võidelda neid ründava kurja mõjutuste ja kiusatustega.”5
Nendel vanadel seinadel on meeles see täielik vaikus, mis levis üle Tabernaakli 1985. aastal, kui tehti teatavaks, et vanem Bruce R. McConkie kõneleb konverentsil kokkutulnutele. Need vanad seinad tundsid sügavat aupaklikkuse vaimu, kui vanem McConkie lõpetas oma sõnavõtu järgnevate elevusttekitavate sõnadega:
„Ja nüüd, mis puutub sellesse täiuslikku lepitusse, mille tõi endaga Jumala vere valamine – ma tunnistan, et see leidis aset Ketsemanis ja Kolgatal, ning mis puutub Jeesusesse Kristusesse, siis ma tunnistan, et Ta on Elava Jumala Poeg ja Ta löödi risti maailma pattude eest. Tema on meie Issand, meie Jumal ja meie Kuningas. Ma tean seda isiklikult, teistest sõltumata.
Ma olen üks tema tunnistajatest ja ühel tulevasel päeval katsun ma naelajälgi tema kätes ja jalgades ning valan ta jalad üle oma pisaratega.
Ometi ei tea ma siis paremini kui tean praegu, et Ta on Jumala Kõigeväeline Poeg, ning et Ta on meie Päästja ja Lunastaja, ning et päästmine tuleb Tema lepitava verega ja selle vahendusel ning ei mingil muul viisil.”6
1995. aastal ütles president Hinckley Kiriku naistele: „Seoses nii suurel hulgal pettejäreldustega, mis on tõe pähe läbi läinud, seoses nii suurel hulgal pettusega, mis puutub käitumisnormidesse ja väärtustesse, seoses nii suurel hulgal ahvatluste ja kiusatustega võtta endale maailma aeglaselt välja kujunev häbiplekk, oleme me tundnud kohustust hoiatada ja ette hoiatada.” Seejärel luges ta edasi:
„Meie, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Nõukogu, kuulutame pühalikult, et abielu mehe ja naise vahel on Jumala poolt seatud ning et perekond on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega. …
Mehel ja naisel on püha kohustus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest ning armastada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. „Lapsed on pärand Jehoovalt” (Laulud 127:3). Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest ning õpetada neid armastama ja teenima üksteist, järgima Jumala käske ning olema seadustele kuulekad kodanikud, kus iganes nad ka ei elaks. Nende kohustuste täitmise eest vastutavad mehed ja naised – emad ja isad – Jumala ees.”7
Ma olen tänulik selle erakordse hoone eest. See seisab püha monumendina meie minevikule ja hunnitu lootuselipuna tulevikule. Ma tunnistan meie Taevaisa jumalikkusest ja sellest, et meie Päästja armastab ohtralt meid kõiki. Meil on suur õnnistus, et meid juhib Jumala prohvet. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.