Sõnum pojapoegadele
Ma loodan, et kõigist teist saavad Jumala mehed. Teist saavad Jumala mehed õigemeelsete tegude kaudu.
Vennad, täna õhtul tahaksin ma rääkida teile nagu oma pojapoegadele. Ma loodan, et see, mis mul on öelda, käib kõigi noorte preesterluse hoidjate kohta igal pool. Kui ma mõtlen sellele suurele kogudusele ja veel paljudele tuhandetele, kes on liitunud meiega satelliidi vahendusel, meenub mulle, et see suur Jumala preesterluse hoidmise õnnistus on selline, mis on reserveeritud suhteliselt vähestele, kui arvestada sellega, et maailmas on miljardeid inimesi. Preesterluse hoidmine on silmapaistev auasi ja ometi võib saada selle endale siin Kirikus iga vääriline mees või vanem kui 12-aastane poiss.
Preesterlus on inimesele delegeeritud volitus teenida Jumala nimel. See on vägi, mida keegi ei saa võtta endale omal algatusel. Nagu ütles Paulus: „Ka ei võta keegi enesele ise seda au, vaid Jumala kutsel nagu Aarongi.”1 See on volitus, mis ületab inimese loomevõime.
Üks noor preester Peter kirjutas ühest kogemusest, mille käigus ta õppis, et preesterluse vägi on vägagi tõeline. Üks noor pöördunu pühitseti tema koguduses Kanadas Ontario provintsis Aaroni Preesterluses õpetaja ametisse ja Peteril paluti täita talituse ajal kõneleja osa. Peter kirjutas: „Ma polnud kunagi varem oma käsi kellegi pea peale pannud ja tundsin end nii küündimatuna. Siis aga kinnitas Vaim mulle, et kõik saab olema hästi, kui ma seda teen …”
„Pühitsetav noor mees istus toolile ja mina seisin otse tema selja taha. [Meie Noorte Meeste juhataja] aitas mul teha selle talituse palvet ja ma kordasin iga tema sõna. Kui me olime pühitsemise lõpetanud ja öelnud: „… ja me soovime anda sulle nüüd õnnistuse,” vaatas [Noorte Meeste juhataja] mulle otsa ja osutas, et pidin nüüd ise hakkama saama.
Tol hetkel omandas preesterlus minu jaoks täiesti uue tähenduse. See polnud enam pelk nimetus, vaid tõeline volitus tegutseda Jumala nimel ja mina andsin seda volitust kellelegi teisele. Ma peatusin ja ootasin, et Vaim sosistaks mulle, mida ma pean ütlema. Mul on raske kirjeldada neid tundeid, mida kogesin tol päeval selle õnnistuse ajal, kuid võin öelda, et mul on nüüd tugevam tunnistus selle kohta, et preesterluse vägi on tõeline.”2
Teie, noored mehed, ootate kahtlemata kõrgema ehk Melkisedeki Preesterluse saamist. Prohvet Joseph Smith ütles selle kõrgema preesterluse kohta järgmist: „Sellele pandi alus enne kui „see maa loodi või hommikutähed üheskoos hõiskasid või Jumala pojad tõstsid rõõmukisa,” ning see on kõrgeim ja kõige püham preesterlus ja see on Jumala Poja korra järgi.”3
Preesterluse hoidjatena oleme me Issanda esindajad. Issand rääkis sellest pühast esindamisest Kiriku vanematele Kirtlandis 1831. aastal: „Mispärast, kuna te olete esindajad, olete te täitmas Issanda ülesannet; ja mida iganes te teete vastavuses Issanda tahtega, on Issanda asi.”4
President Hinckley on tuletanud meile sageli meelde, et misjonitöö on põhiliselt preesterluse kohustus. Issanda teenimiseks misjonitööle kutsutud olemine on suur au ja kohustus. Selline teenimine toob endaga kestvat rõõmu, kuigi see võib olla mõnikord ka proovilepanev ja heidutav. Minu misjon muutis mu elukäiku. See oli üks suurepärasemaid kogemusi, mis mulle kunagi on osaks saanud. Misjonil teenimine valmistab meid ette tööks, mida me teeme kogu oma ülejäänud elu ja igavesti.
Ma loodan, et kõigist teist saavad Jumala mehed. Teist saavad Jumala mehed õigemeelsete tegude kaudu. Te austate ja suurendate oma preesterlust ning, nagu ütles apostel Paulus, „taotle[te] õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust”.5
Õigemeelse plaani järgimine ning ühiskonna ja Issanda seadustele kuuletumine pole alati kerge. Pikemas perspektiivis on aga reeglite järgimine ikkagi parim teerada, et saada kõiki neid asju, mida Issand on lubanud.
Me vastutame kõik oma tegude eest. Minu kogemused advokaadina õpetasid mulle, et need kelle elu on kuritegelik, süüdistavad sageli vangi sattudes oma isa, ema või ühiskonda. Ometi otsustasid nad tahtlikult tegutseda „vastuol[us] Jumala loomusega” ja on selle tulemusel „seisundis, mis on vastuolus õnne loomusega”.6 Mõni väidab neist isegi: „Kurat pani mind seda tegema!” Selle avalduse juures on tõde, et kurat meelitab meid halba tegema.7 Vale seisneb aga selles, et meil on valikuvabadus. Kurat ei saa panna meid tegema midagi, mida me otsustame mitte teha.8
Lõksud ja püünised võivad saada osaks meile kõigile, ükskõik kas me oleme noored, keskealised või eakad. Nagu keegi kord täheldas: „Noores eas satume meie hädadesse, vanas eas satuvad hädad meile kaela!”9 Liigne lubavus meie ühiskonnas nõuab, et me hoiaksime väga kõvasti kinni õigemeelsuse raudkäsipuust, et saada õnnistusi ja kaitset Issandalt. Saatana kiusatustega mängimises peitub suur oht. Me peame olema igasuguse halva suhtes valvel kõik oma elupäevad.
Kõik teie, noored mehed, kellel on preesterlus, olete kohustatud naistest lugu pidama. Kui te käite kohtamas Kiriku toredate noorte naistega, on teie kohus kaitsta nende füüsilist turvalisust ja voorust. Teil oleva preesterlusega kaasneb suurem vastutus kindlustada, et Kiriku kõrged moraalistandardid oleks alati alal hoitud. Te teate paremini, et mitte läheneda seksuaalse ahvatluse ääremaadele. Kui te seda äärt ületate ja kuritarvitate suurt soojätkamisväge, kaotate te osa sellest, mis teis endis püha on. Kuidas võib keegi meist loota mängida mingit suurt rolli surelikkuses või igavikus, kui meil puudub enesekontroll? Abielu õigemeelse naisega, kes armastab Issandat, armastab teid ja austab preesterlust, on üks suurimaid õnnistusi elus ja igavikus. Ma olen õppinud seda olles rohkem kui kuuskümmend aastat abielus oma naise Ruthiga.
Sõpradel ja tuttavatel on suur osa elu rikastamisel, kuid need suhted võivad olla ajutised. Keegi ei armasta teid rohkem ega hooli enam teie käekäigust kui teie vanemad. Te võite seada kahtluse alla, mida nad teile räägivad, kuid te ei saa kahelda selles, et nad teid armastavad ja tunnevad huvi teie heaolu vastu.
Aeg tuleb, mil teie kohustuseks, noored mehed, on hoolitseda naise ja laste eest, kes teist sõltuvad. Kui te abiellute, vastutate te oma naise heaolu ja lõpuks ka oma laste heaolu eest, kui te oma pere rajate. Abielu ja isadus võib tuua suurt igavest õnne ja rõõmu. Nagu president Joseph F. Smith ütles, on see pereelu, „millel Kiriku juhtimine põhineb ja püsib.”10 Leidmaks kodust ülevat rahuldust, peavad mõlemad abikaasad abielule täiesti pühendunud olema. President David O. McKay ütles kord järgmist: „Kui keegi paneb töö või lõbu oma kodust kõrgemale, astub ta tol hetkel hinge nõrkuseni viivale allakäiguteele.”11
Mõned teist on end mõnede oma elueesmärkide saavutamise rajal hästi sisse seadnud. Me oleme teie üle uhked. Mu isa rääkis kord mulle, et arvas, et on õigusteaduskonna lõpetades haljale oksale jõudnud. Ta ütles seda tegelikult ainult selles mõttes, et kooli lõpetamine oli tegelikult vaid suuremate väljakutsete algus. Me ei jõua selles elus haljale oksale ja meid ei vabastata ka maistest katsumustest.
Me elame spetsialiseerumise ajastul. Kui ma olin poiss, olid paljudel inimestel autodeks T-tüüpi Fordid. Kaasaegsete autodega võrreldes olid need mehhaanika poolest üpris lihtsad. Paljud inimesed suutsid ise oma autot remontida, lihvides ventiile, vahetades kolvirõngaid, paigaldades uusi piduririhmu ja kasutades hulganisti heinapallinööri. Tänapäeval on autod nii keerulised, et keskmine inimene teab väga vähe, kuidas neid remontida. Tänased mehhaanikud kasutavad mootoriprobleemide diagnoosimiseks arvutit. Ma tõin selle näite, et kannustada teid, noored mehed, omandama vajalikku koolitust ja haridust, et teistega sammu pidada. Tehnikaharidus on väga tähtis ja sama kehtib ka kõrghariduse vallas. Igasugune oskus nõuab erialast väljaõpet.
Pole tähtis, millise ameti kasuks te elus otsustate, nii kaua, kui see on auväärne. See, kuidas te hoolitsete oma pere eest, on teie otsustada. Mõne oskuse omandamine on hea viis arvete maksmiseks, kuid te peaksite olema seotud siiski ka millegi muuga. Ärge olge nii hõivatud elu materiaalsete asjadega, et kaotate oma inimliku külje. Ehk meenub teile Dickensi tegelaskuju Jacob Marley, kes hädaldas oma tööga seotud sundmõtte üle, kui hüüatas: „Äri alal! Mitte äri, vaid inimkonnaga oleksin ma pidanud tegelema! Üldine heaolu oleks pidanud olema minu töö!”12 Igaühel meist peaks olema mingi roll ühiskonna tugevdamisel ja eriti Jumala töö tegemisel.
Ma olen õppinud, et nende puhul meie seast, kes hoiavad preesterlust, on parim edu valem järgmine: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”13 Edu ei tule otsekohe, kuna see nõuab ettevalmistumist ja kõva tööd. Edu puhul pole tõepoolest mingit otseteed.
Igaüks meist on meie Taevase Isa ainulaadne looming. Meie seas pole kahte, kes oleksid täiesti sarnased. Kellelgi teisel pole täpselt neidsamu ande ja andeid, mis on antud meile. Me peaksime suurendama neid andeid ja ande ning kasutama neid oma ainulaadsuse tõstmiseks. Näiteks, kui ma suureks kasvasin, oli meie naabruses üks tore noor mees, kes polnud haritud, kuid valmistas oma kätega ilusat mööblit. Mind värvati temaga samal päeval sõjaväkke. Ta ei suutnud õppida oma voodit üles tegema, nii et see ülevaatuse läbiks, kuid suutis teha puust peeneid kunstiteoseid. Nagu president Howard W. Hunter sõnas: „Mõnede inimeste arvates ei seostu anne, loovus, kõlbeline tasakaal või õilsus noortega, vaid on nende jaoks, kes on vanemad. See ei ole nii.”14
Noored mehed, teie tulevik on paljutõotav. Te lõikate kasu teadmistest, mida maailm pole varem teadnud. Need teadmised võimaldavad teil aidata kaasa kaasaja majanduse, tööstuse, põllumajanduse ja elukutsete tulevikule. Te võite olla nende seas, kes lähevad eluviisi kaitseks lahinguväljale. Te saate olema nende seas, kes levitavad evangeeliumi põhimõtteid maailmas ja aitavad Kirikul kasvada.
Nüüd, mu kallid pojapojad ja kõik erilised noored mehed, kes on mu hääleulatuses, minge edasi! Minge edasi usus ja õigemeelsuses, järgnedes oma prohveti, president Gordon B. Hinckley juhatusele. Seda tehes annab Issand teile jõudu ja suurendab teid, nii et te saavutate suuri asju. Ma tunnistan sellest suurest ja sügavast mõjust, mis preesterlusel on olnud minu elus. Ma olen püüdnud kogu oma pika elu jooksul mitte varjata, kes ma olen, ja mida usun. Mulle ei meenu ainsatki korda, kui see oleks teinud kahju minu karjäärile või kui ma oleksin kaotanud väärt sõpru, kui tunnistasin alandlikult, et olen selle Kiriku liige. Ma jätan teile täna oma tunnistuse ja õnnistuse Jeesuse Kristuse nimel, aamen.