Tabernaakli Vaim
Tabernaakel seisab … etalonina Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisest.
Nelikümmend kuus aastat tagasi kutsuti mind Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi abilise ametisse ja ma astusin esimest korda siia kõnepulti. Ma olin siis 37-aastane. Ma avastasin end seismas auväärsete ja tarkade prohvetite ja apostlite seas, „kelle nimesid,” nagu laulus kuulutatakse, „me kõik austame” („Oh, Holy Words of Truth and Love”, Hymns, nr 271). Ma tundsin end tõeliselt küündimatuna.
Umbes tol ajal sain ma siin tabernaaklis määrava kogemuse osaliseks. See andis mulle kindlust ja julgust.
Tollal peeti siin enne aprillikuist Algühingu konverentsi. Ma tulin just sisse lõunauksest, kui suur Algühingu lastekoor laulis alguslaulu. Neid juhatas Algühingu üldnõukogu liige õde Lue S. Groesbeck. Nad laulsid:
Austavalt, hardalt, armsalt sinust mõtleme;
Austavalt, hardalt oma viisi laulame.
Austavalt, hardalt, me alandlikus palves,
olgu Sinu Püha Vaim meil täna meie südames.
(„Reverently, Quietly”, Children’s Songbook, lk 26.)
Kui lapsed vaikselt laulsid, mõistis orelimängija, et see pole koht oma virtuooslikkuse näitamiseks, ja ei mänginud nende laulu ajal soolot. Ta lasi hoolikalt, peaaegu märkamatult neil lastehäältel seguneda inspireerivaks, ilmutust andvaks meloodiaks. See oli see otsustav hetk. Ma panin oma hinges sügavalt ja püsivalt paika selle, mille tuge ma eesseisvatel aastatel kõige enam vajasin.
Ma tundsin vast seda, mida prohvet Eelija oli tundnud. Ta sulges taevad pahelise kuninga Ahabi vastu ja põgenes koopasse Issandat otsima:
„Tugev ning võimas tuul … lõhestas mägesid ja purustas kaljusid … Aga Jehoovat ei olnud tuules! Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Jehoovat ei olnud maavärisemises!
Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Jehoovat ei olnud tules! Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin!”
Ja ülestähenduses seisab, et „kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus” – et rääkida Issandaga (1 Kuningate 19:11–13).
Ma tundsin midagi sellist, nagu võisid tunda nefilased, kui Issand neile ilmus:
„Nad kuulsid häält, nagu tuleks see taevast; ja nad vaatasid enda ümber; sest nad ei mõistnud seda häält, mida nad kuulsid; ja see ei olnud karm hääl, samuti ei olnud see vali hääl; ometi, vaatamata sellele, et see oli tasane hääl, läbistas see neid, kes kuulsid, nii et nende kehas ei olnud ühtegi osa, mida see ei pannud värisema; jah, see läbistas nad kuni hingepõhjani ja pani nende südamed rinnus põlema” (3 Nefi 11:3).
See oli seesama vaikne tasane hääl, mida Eelija ja nefilased kuulsid, millest prohvet Joseph Smith aru sai, kui ta kirjutas: „Nõnda ütleb vaikne tasane hääl, mis sosistab läbi ja tungib läbi kõikide asjade” (ÕL 85:6).
Sel tähendusrikkal hetkel ma mõistsin, et vaikset tasast häält on rohkem tunda kui kuulda. Kui ma seda kuulda võtan, on minu teenimistööga kõik korras.
Pärast seda sain ma kinnitust, et Trööstija, Püha Vaim, on olemas kõigi jaoks, kes reageerivad palumise, otsimise ja koputamise kutsele (vt Matteuse 7:7–8; Luuka 11: 9–10; 3 Nefi 14:7–8; ÕL 88:63). Ma teadsin, et saan hakkama. Nii on see aastate lahti rulludes ikka olnud.
Ma sain teada ka seda, milline vägi võib peituda muusikas. Muusika võib sarnaneda selle hardal ettekandmisel ilmutusele. Ma mõtlen vahel, et seda ei saa eraldada Issanda häälest, vaiksest, tasasest Vaimu häälest.
Igasugusel väärt muusikal on oma koht. Ja on lõputult kohti, kus seda võib kuulda. Templiväljaku Tabernaakel erineb aga neist kõigist.
Tabernaaklikoor alustas mitme põlvkonna vältel oma iganädalast ülekannet järgnevaid William W. Phelpsi kirjutatud sõnu lauldes:
Hellalt võtke püha viis,
on hingamispäev tulnud siis,
et puhkust inimene saaks …
Ja tänaks Jumalat, et Ta
on õndsail õnnistusi ja´and.
(„Gently Raise the Sacred Strain, Hymns, lk 146.)
Rohkem kui sada aastat tagasi esitas tookord 91-aastane president Wilford Woodruff jutluse, mis võis olla selles kõnepuldis tema viimane. Kuulajaskonna seas oli 12-aastane LeGrand Richards. Tema isa George F. Richards (kes pühitseti hiljem apostliks), tõi oma pojad Tabernaaklisse vendi kuulama. LeGrand ei unustanud seda kogemust iial.
Ma olin rohkem kui 20 aastat vanem LeGrand Richardsiga väga lähedane. Kui ta oli 96-aastane, püsis see sõnum tal ikka südames. Ta ei mäletanud president Woodruffi sõnu, aga ta ei unustanud iial, kuidas ta end nende lausumise ajal tundis.
On olukordi, kus ma olen tundnud nende kohalolekut, kes selle tabernaakli ehitasid ja selle eest hoolitsesid. Meie eelkäijad hoidsid muusika ja sõna vahendusel evangeeliumi ja oma tunnistuse Jeesusest Kristusest lihtsana. See tunnistus näitas nende elus valgust.
Selles Templiväljaku Tabernaaklis on leidnud aset suured sündmused, mis kujundasid Kiriku saatust.
Kõiki Kiriku presidente peale Joseph Smithi ja Brigham Youngi on toetatud siin Tabernaaklis kokku tulnud pühalikul koosolekul. Ja sarnast menetlust korratakse igal aastal üldkonverentsi ajal ning sarnaselt ka igas vaias ja koguduses, nii nagu ilmutuses nõutakse.
Issand ütles: „Kellelegi ei anta minna ja jutlustada minu evangeeliumi või üles ehitada minu kirikut ilma, et ta oleks asetatud kellegi poolt, kellel on volitus, ja kirikule on teada, et tal on volitus ning ta on kiriku juhtide poolt nõuetekohaselt ametisse pühitsetud” (ÕL 42:11).
Sel viisil ei saa ükski võõras tulla meie sekka ja väita, et tal on volitus, ning püüda Kirikut eksiteele viia.
1880. aastal võeti siin Kiriku ühe pühakirjana vastu Kallihinnaline Pärl.
Siin lisati pühakirjale ka kaks ilmutust, mida teatakse nüüd Õpetuse ja Lepingute 137. ja 138. osana. 137. osas on kirjas nägemus, mis anti prohvet Joseph Smithile Kirtlandi templis ja 138. osas on kirjas president Joseph F. Smithile antud nägemus Päästja külaskäigust surnud inimeste vaimude juurde.
Siin, 1979. aastal, pärast aastaid kestnud ettevalmistusi, tutvustati Kirikule viimse aja pühade versiooni kuningas Jakoobuse Piiblist.
Siin teavitati Kirikut uutest Mormoni Raamatu, Õpetuse ja Lepingute ning Kallihinnalise Pärli väljaannetest.
1908. aasta üldkonverentsi ajal luges president Joseph F. Smith ette Õpetuse ja Lepingute 89. osa – Tarkuse Sõna. Seejärel tema, mõlemad ta nõuandjad ja Kaheteistkümne Apostli juht kõnelesid kõik samal Tarkuse Sõna teemal. Seejärel sai see üksmeelse hääletamise alusel Kiriku liikmetele kohustuslikuks.
See ilmutus algab sõnadega: „Kurjuse ja sepitsuste pärast, mis on ja saavad olema salaplaane pidavate inimeste südametes viimsetel päevadel, olen ma teid hoiatanud, ja hoiatan teid ette, andes teile ilmutuse läbi selle tarkuse sõna” (ÕL 89:4).
See on meie rahvale kilbiks ja kaitseks, eriti meie noortele. Sellest saab osa „kogu [Jumala] sõjavarustus[est],” mis pühakirja lubaduse alusel kaitseb neid „vastase tulis[te] nool[te eest]” (vt ÕL 27:15–18).
Kirik ja selle liikmed on alati olnud, on nüüd ja saavad alati olema vastase poolt piiratud. Ta varjab ja isegi eemaldab vaikse tasase hääle valju ja ebakõlalise muusikaga, mis on täis arusaamatuid sõnu – või, mis veelgi halvem, sõnu, millest võib aru saada. Ta juhib meid hoolikalt eksiteele kõigi muude kiusatustega, mida ta suudab välja mõelda.
Siin selgitas Issand ilmutuse vahendusel preesterluse korda ja see avas uksed Päästja käsu täitmiseks, milleks oli viia evangeelium „igale rahvusele, keelele, suguharule ja rahvale” (ÕL 133:37) ning lasta rajada nende seas Tema Kirik.
Siin anti Mormoni Raamatule alapealkiri „Teine testament Jeesusest Kristusest”. Kes iganes seejärel selle raamatu avab, teab juba pealkirjast peale, mida seal sees pakutakse.
Siin pühas hoones ette kantud õpetused, jutlused, muusika ning tunded ja Vaim kanduvad kahanematul kujul üle lähedalasuvasse suurde Konverentsikeskusesse, kus neid kuulevad kümned tuhanded, tõlgitakse tosinatesse keeltesse ja saadetakse kogudustele kõikjal maailmas.
Ja veelgi enam, see Vaim jõuab miljonite ja miljonite viimse aja pühade kodudesse. Kodus palvetavad lapsevanemad oma laste heaolu eest. Mehed ja naised ning, nagu Mormoni Raamatus lubatakse, isegi väikesed lapsed võivad saada tunnistuse Jeesusest Kristusest (vt Moosia 24:22; Alma 32:23; 3 Nefi 17:25) ja Tema evangeeliumi taastamisest.
See Templiväljaku Tabernaakel on „palve koda, paastumise koda, usu koda, hiilguse ja Jumala koda, nimelt [Tema] koda” (ÕL 109:16). Need, keda on kutsutud kõnelema või ette kandma sõnu, muusikat või tutvustama kultuuri, on kohustatud esitama seda, mis on vääriline.
Inimeste kiituse otsimine tähendab pühakirjades manitsetu kohaselt seda, et meid juhitakse ettevaatlikult eemale ainukesest turvalisest rajast, mida elus järgida (vt Johannese 12:43; 1 Nefi 13:9; 2 Nefi 26:29; Heelaman 7:21; Mormon 8:38; ÕL 58:39). Ja pühakirjades hoiatatakse meid selgelt, mis järgneb siis, kui me „taotle[me] austust inimestelt” (ÕL 121:35).
Asi pole niivõrd selles, mida jutlustel kuuldakse, kui selles, mida tuntakse. Püha Vaim võib kinnitada kõigile, kes tunnevad seda mõju, et sõnumid on õiged, et see on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik.
Tabernaakel seisab siin templi kõrval kui ankur ning sellest on saanud taastamise sümbol. Selle ehitasid väga vaesed ja väga väga lihtsad inimesed. Nüüd teatakse seda kogu maailmas.
Tabernaaklikoor, mis on saanud oma nime selle hoone järgi, on olnud Kiriku häälekandjaks paljude aastate jooksul. Ärgu nad triivigu ega lasku end kunagi eemale tõmmata sellest kesksest missioonist, mis on olnud nende ülesandeks põlvkondade vältel.
Põlvest põlve on see koor alustanud ja lõpetanud igat ülekannet inspireeriva sõnumiga, mis on rikas põhimõtetelt ja ankurdatud taastamise õpetuse külge, alustades lauluga „Gently Raise the Sacred Strain” (Hellalt võtke püha viis; Hymns, nr 146) ja lõpetades lauluga „As the Dew from Heaven Distilling” (Nagu taevast langev kaste; Hymns, nr 149).
Tabernaakel seisab maailmas kui üks suuri väärilise muusika ja kultuuri keskuseid. Kuid kõige enam seisab see etalonina Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisest. See lihtne tunnistus kinnistus minusse sügavalt ja jäädavalt selles hoones, kui need Algühingu lapsed laulsid aupaklikes ja ilmutuslikes toonides.
Jumal õnnistagu seda püha hoonet ja kõike mis toimub selle seinte vahel. Kui tänulikud me oleme, et see on taastatud ja uue lihvi saanud, ilma et see oleks kaotanud oma püha isikupära.
Vanem Parley P. Pratt Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist luges järgnevaid sõnu Õpetuse ja Lepingute 121. osast:
„Kaunistagu voorus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus tugevaks Jumala ees; ja preesterluse õpetus langeb sinu hinge peale otsekui kaste taevast.
Pühast Vaimust saab sinu pidev kaaslane ja su valitsuskepist õigsuse ja tõe muutumatu valitsuskepp; ja sinu valitsus saab olema igavesti kestev valitsus ning ilma sunduslike vahenditeta voogab see sinule ikka ja igavesti” (ÕL 121:45–46).
Sügavalt liigutatuna pöördusid Parley P. Pratti mõtted kirikulaulu poole, mis on tegelikult palve. Koor valis selle mitmeid aastaid lõpetama oma iganädalasi ülekandeid:
Nagu taevast langev kaste
hellalt langeb rohule,
selle elustab siis lastes
täituda su kavatsusel.
Issand, sinu kaunis õpetuski
langegu nii ülaltpoolt.
Õnnista, et õnnestukski
täita sel su tööd, täis hoolt.
Issand, vaata kogudust ja;
täida kallid tõotused.
Oma pühast elupaigast
elukastet kalla veel.
Jõudku sulle meie hüüded.
Jaga kõikjal Vaimu hääd,
rahvas et sind imetledes
tunnistaks su rõõmsat häält.
(„As the Dew from Heaven Distilling”, Hymns, lk 149.)
Ma lisan siia oma tunnistuse, et Jeesus on Kristus, et see on Tema koda, tänasel pühal pühitsemise päeval Jeesuse Kristuse nimel, aamen.