See, mida ma tean
Ma soovin anda teile oma tunnistuse selle töö peamistest tõdedest.
Mu armsad vennad ja õed, mul on hea meel, et saan teile kõneleda. Ma tänan teid kõiki minu eest tehtud palvete eest. Olen teile üliväga sügavalt tänulik. Oma 49 üldjuhiks oldud aasta jooksul olen ma kõnelenud üldkonverentsil kaugelt üle 200 korra. Mul on praegu käsil 97. eluaasta. Tuul puhub ja ma tunnen end kui viimane leheke puu otsas.
Hoolimata kõigist vastupidistest kuulujuttudest on mu tervis tegelikult päris hea. Kogenud arstid ja õed hoiavad mind õigel rajal. Mõni teist võib lahkuda veel enne mind. Pidades siiski silmas oma vanust, soovin ma anda teile oma tunnistuse selle töö peamistest tõdedest.
Ma tunnistan üles, et ei tea kõike, kuid mõnes asjas olen ma kindel. Ma kõnelen teile täna hommikul nendest asjadest, mida ma tean.
Kui keiser Konstantinus ristiusku pöördus, sai ta teada, et vaimulikkond on Jumaluse loomuse suhtes eriarvamusel. Püüdes sellest lahti saada, kogus ta tolle aja väljapaistvad vaimulikud 325. aastal Nikaiasse. Igale osalejale anti võimalus oma vaadete avaldamiseks. Vaidlus muutus ainult tulisemaks. Kui ühise määratluseni ei jõutud, tehti kompromiss. Seda hakati tundma Nikaia usutunnistusena ja selle põhiosasid teab peast enamik ustavaid kristlasi.
Mina seda isiklikult ei mõista. Minu jaoks on see usutunnistus segadust tekitav.
Ma olen sügavalt tänulik, et meie selles Kirikus ei toetu ühelegi inimeste poolt välja mõeldud avaldusele Jumaluse olemuse kohta. Meie teadmised tulevad vahetult Joseph Smithi isiklikust kogemusest, kes rääkis siis, kui oli veel poisike, Jumala, Igavese Isaga, ja Tema Armastatud Poja, Ülestõusnud Issandaga. Ta põlvitas Nende ees, ta kuulis Nende häält ja ta vastas. Kumbki Neist oli eraldi isiksus. Pole siis ime, et ta ütles oma emale, et sai teada, et ema kirik pole õige. Ja nii on üheks suureks üle kõige võlvuvaks õpetuseks siin Kirikus meie usk Jumalasse, Igavesse Isasse. Ta on täiesti tõeline omaette isik. Tema on suur universumi Valitseja, kuid ometi ka meie Isa ja meie oleme Tema lapsed.
Me palvetame Tema poole ja need palved on Jumala ja inimese vahelised jutuajamised. Ma olen kindel, et Ta kuuleb meie palveid ja vastab neile. Ma ei saaks seda eitada. Mul on olnud liiga palju kogemusi vastatud palvetega.
Alma õpetas oma poega Heelamani, öeldes: „Kõikides oma toimetustes pea nõu Issandaga ja ta juhib sind heale; jah, kui sa õhtul heidad puhkama, siis heida puhkama Issandas, et ta võiks valvata sinu üle, kui sa magad; ja kui sa tõused hommikul, olgu su süda täis tänu Jumalale; ja kui sa neid asju teed, siis sind tõstetakse üles viimsel päeval” (Alma 37:37).
Teine suur asi, milles ma kindel olen, põhineb samuti prohvet Josephi nägemusel. See on see, et Jeesus elab. Tema on Elav Kristus. Tema on Vana Testamendi Jehoova ja Uue Testamendi Messias. Tema oli oma Isa juhatuse all maa Looja. Johannese evangeelium algab järgmiste tähelepanuväärsete sõnadega: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.
Seesama oli alguses Jumala juures.
Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud” (Johannese 1:1–3).
Pange tähele eriti viimast salmi: „Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud.”
Tema oli see suur Looja. Tema sõrm oli see, mis mäe peal käsud kirja pani. Tema oli see, kes lahkus oma kuninglikest kõrgustest ja tuli maa peale, sündides kõige alandlikumates oludes. Oma lühikese teenimistöö vältel tegi ta terveks haigeid, andis pimedatele nägemise, äratas üles surnuid ning noomis kirjatundjaid ja varisere. Tema oli ainus täiuslik inimene, kes on kunagi maa peal elanud. Kõik see kuulus Tema Isa plaani juurde. Ta kannatas Ketsemani aias nii väga, et higistas oma Isa anudes verepiisku. See kõik oli aga osa Tema suurest lepitavast ohverdusest. Rahvajõuk võttis Ta kinni ja Ta ilmus Pilaatuse ette, kus rahvas Tema surma nõudis. Ta kandis risti, oma surmariista. Ta andis Kolgatal oma elu, hüüdes: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Luuka 23:34)
Tema keha pandi hellalt Arimaatia Joosepi hauakambrisse. Kuid kolm päeva hiljem, nende ülestõusmispühade esimesel hommikul, oli haud tühi. Maarja Magdaleena rääkis Temaga ja Tema vastas talle. Ta ilmus oma apostlitele. Ta kõndis koos kahe jüngriga teel Emmausse. Ja meile räägitakse, et Teda nägid veel umbes 500 inimest (vt 1 Kor 15:6).
Ja Ta ütles: „Ja mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad minu häält, ja siis on üks kari ja üks Karjane” (Johannese 10:16). Seepärast ilmus Ta neile, kes olid kokku tulnud läänepoolkeral Külluse maal. Siin õpetas Ta inimesi, nagu oli õpetanud neid Vanas Maailmas. See on kõik üksikasjalikult kirjas Mormoni Raamatus, mis on teiseks tunnistajaks meie Issanda jumalikkusest.
Ja ma kordan, et nii Tema kui Ta Isa ilmusid poiss Josephile ning Isa esitles oma Poega, öeldes: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!” (Joseph Smith – Ajalugu 1:17)
Nüüd järgmine asi, milles ma olen kindel ja millest tunnistan, on Issanda Jeesuse Kristuse lepitus. Ilma selleta puudub elul mõte. See on meie olemasoluvõlvi päiskivi. See kinnitab, et me elasime enne, kui sündisime surelikena. Surelikkus on vaid jalgkivi hiilgavamasse ellu tulevikus. Ülestõusmise tõotus pehmendab surmaga kaasnevat kurbust. Kui poleks ülestõusmispühi, poleks ka jõule.
Järgnevalt räägin ma kindlatest teadmistest, mis on kaasnenud Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisega. Üks on taastatud preesterlus ehk inimesele antud volitus kõneleda Jumala nimel. Sel preesterlusel on kaks korda: vähesem, mida tuntakse ka Aaroni Preesterlusena, taastati Ristija Johannese käte all. Kõrgem preesterluse kord, Melkisedeki Preesterlus, taastati Peetruse, Jakoobuse ja Johannese käte all.
Taastades Aaroni Preesterlust, pani ülestõusnud Ristija Johannes oma käed Joseph Smithi ja Oliver Cowdery pea peale ja ütles: „Teile, minu kaasteenijad, ma annan Messia nimel Aaroni Preesterluse, mis sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid, ja seda ei võeta enam kunagi maa pealt ära kuni Leevi pojad ohverdavad taas ohvrianni Issandale õigsuses” (ÕL 13:1).
President Wilford Woodruff kõneles vanas eas Kiriku noortele meestele ja ütles: „Ma soovin rõhutada teile tõsiasja, et pole vahet, kas mees on preester või apostel, kui ta vaid suurendab oma kutset. Preester hoiab inglite teenimise võtmeid. Mitte kunagi elus, olgu siis apostli, seitsmekümne või vanemana, pole mulle osaks saanud suuremat Issanda kaitset kui preestri ametis” (Millennial Star 5. okt 1891, lk 269).
Melkisedeki ehk Kõrgem Preesterlus volitab mehi panema oma käed teistele pea peale ja andma õnnistusi. Nad õnnistavad haigeid. Nii nagu Jakoobus kuulutas Uues Testamendis: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel” (Jakoobuse 5:14).
Nüüd lõpuks mainin ma Issanda koja õnnistusi, mis on tulnud muistse evangeeliumi taastamisest.
Need templid, mida me oleme viimastel aastatel kõvasti juurde ehitanud, pakuvad õnnistusi, mida ei saa kusagilt mujalt. Kõik, mis neis pühakodades aset leiab, on seotud inimese igavikulisusega. Siin pitseeritakse mehed, naised ja lapsed perena kokku kogu igavikuks. Abielu pole „kuniks surm teid lahutab”. See on igavene, kui asjaosalised elavad selle õnnistuse vääriliselt. Kõige märkimisväärsem on aga volitus teha Issanda kojas asemiku tööd. Siin tehakse talitusi surnute eest, kel puudus võimalus saada neid oma eluajal.
Mulle räägiti hiljuti ühest Idaho Fallsi linna lesknaisest. Ta oli rohkem kui 15 aasta jooksul Idaho osariigis Idaho Fallsi templis asemikuks 20 tuhandele inimesele Templianni andmisel. Ta tegi oma kahekümnetuhandenda Templianni reedel ja läks laupäeval veel viite tegema. Järgmisel nädalal ta suri.
Kujutate ette, mida see üks väike naine tegi? Ta oli Templianni saamisel asemikuks sama paljudele inimestele, nagu on kogunenud täna hommikul siia Konverentsikeskusesse. Mõelge, millise vastuvõtu osaliseks võis ta teisel pool saada.
Nii, mu vennad ja õed, see on minu tunnistus, mida ma teile pühalikult tunnistan.
Jumal õnnistagu teid kõiki, te ustavad viimse aja pühad. Olgu teil kodus rahu ja armastust ning juhatagu usk ja palve teid kõigis teie ettevõtmistes, on mu alandlik palve Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.